Jürgen Rooste luuletus. Legolandi Legolase lorilauluke
ja langeb sotsi järel sots ja kukub klotsi järel klots ja iga paharet saab märgitud meil üles meid kõiki füürer kannab soojas süles   kui lõuad kinni pressitud on vabadikel siis voli lõuata on põrgusabadikel on iga vabaduseilming maha tallat nagu ulmefilmis   peagi sest ega keegi peagi tõstma peadki kui maha trambidakse-trumbitakse naabrit saab nautida saab skautida paarkümmend aastat hiljem dokikaadrit   nii lihtsalt juhtub siis kui viha-iha tõstab pääd siis inimesed on kui karni-liha siis ei sünni hääd   ei ole kordki naitsilainest tõusnud maailmas mõnusamat korda vaid ikka kõrilõikamist ja rõvelööpi noh – miks uskuda et aeg ei korda seda sitta nagu silma asemele õmmeld nööpi   kas deemonile tuleb teha pai või kustutada olematuks püha veega? on armuleiva asemel meil sitast sai on saatan juba võimul seega?   ja langeb sotsi järel sots ja kukub klotsi järel klots saab lammutet ehk mingijagu ego ent ikka sama kandiliselt kerkib   me persekäinud ühiskonna lego
