Jaan Tooming. Sõnumid 2000–2009
Pariis, Brüssel, Antverpen Keel kaelas ja võllas Pudrupead lahkuvad Annavad teed Valgele Laevale   Lustmäng lõppeb Kurbmäng algamas Toompea variseb põrmu Kalev ärkab ellu   Taevalised lahkuvad Koodid tolmuvad Kuivanud vere hurmas Õnn on Sepapajas …   Ülima Ülla üllatus Vangistab meeled Vang käänab kanda Ja vabaneb köidikuist   Tantsumemm mõmiseb Laulutaat üriseb Kutsutakse kokku INId Kõiksuste äärtelt ja keskelt   Aja kiri joonib igavikku Inglid sepistavad hingi Vaim röötsakil maas   Mõtle-mõtle, ütleb Vana Kahelda ju pole vaja Ütleb Maja Tuleb See, kes jääb.   Uku kuu lugu kõlab Viimselt nüüd Mäel An Jaan mängib nüüd Esmasel Väel   Kuliseb, vuliseb oja Saadab oma Poja See, kes Taeva lõi Väära ära sõi   6000 aastat tagasi ärkas Meel sündis Keel nimede rägastikus   Aeg on lahti Kõik sajab lumme Sulab vaev ja rõõm Kaigub kaameli õlgadel   Parem käsi hüüab vasemat Peegel pöörab kõik Pahupidi Tule-tule ligi!   Koidik koidab koitu Hämar hämab häda Võlad võlgu Võlale Täius kirkust täis   Leitakse lõpp Antakse Algus Tuleb jälle Vanake Kalevite Looja   Rahu rahune rahuks Võta kergus ja mine Langeva taeva all Minekuks kõik on valmis   Vajadus teha, vajadus olla Kipakas jooksma Siis, kui aeg on küps Tulijad tules tulevad   Kakstuhat on käes Täies väes Korjame liigseid urbe Lohutame kurbe   Võrguta võrgud minema Jääb jääaeg jäätuma Pole kedagi, kes jääks Peale Vanaisa Uku Laste   Kuhu lähed sokukene Su kits on surnud Itke-itke, sokukene Su kits ärkab Ellu   Mis sellest, et lähed nurja Keegi ei salli kurja Kui ärkad virbusesse Ja leiad end varbuses   Aja kiri joonib Igavikku Inglid sepistavad hingi Liha röötsakil maas Maa vabiseb palavikus   SAAR hõljub tuules Ja ometi on paigal Paradiis hõiskab võidulaulu Kaduvik taandub ja lämbub.   Range range ringutus Rahe rahustab meeled El Nino iniseb ulma Võõras astub Lävele   Mis toimub ajus? Prohvessorid langevad sitta Sööma kui Lapsed tulevad Uskuma Päästja lummust   Põld on kündmata Kõlakojad kajavad kajakatest Viled vaikivad kõrvus Aju peeretab ja haiseb   Kõik Kõiksuses kõigub Kõiksus kaob uttu Vaikset nuttu tihub Ärganud Nooruki Meel   Lind lehvitab laiskust Ilves irvitab tarkust Tuli on silmas ja meeles Mullid lõhkevad vees   Poliitikaloom loomastub Inimese Meel kirgastub Kui Tulijad koputavd kolbale Homme ja täna niisamuti   Tulevad vara Tulevad hilja Need, kes vaikivad Aegade Kärjes   Maa-alused võpatavad Taevaalused kihvatavad Tuleb Suur Supp Mida helbib Eile   Lugu jääb pidamata Halastus halastamata Kirjad põlevad Viimses Lõkkes   Taevataadi Uku mulle ei jää järele Vesi voolab vihmana Vanaisa katlas keevad uskmatute säilmed   Keel keedetakse tümaks Tüma Keel ümiseb Hullu Vanisa Lullot Varahommiku jaheduses   Tulla võib Kalivägi SEALT, kus käändub Vasemale SAMMAS Mis ühendab Ilmu   Anna anna takka Ära jää vakka Laula verise suuga Vabadusest   Näod kaetud pannakse pomme Hukkunud hinged Laeva Keegi pühib vaeva   Mis sest, et lähed Tulemine on Tuli Tules on Kirkuse Üdi   Tule-tule, Aeg põgeneb, Ruum viskleb puuris Igavik sööb laipu   Mis on Tõde? Sinu Õde Ära põde   Pole tahet Kadunud vahe ÜKS on uus Jumal   Mine ära Jäta kära Lahti Värav   Suu suletakse Kõrvad suletakse Süda puretakse   Poodute hinged on kinni Sinni-vinni, sinni-vinni Ära pinni!   Taevased tulevad Tähelt Ascella Lõppu tegema INId ootavad ja annavad märku Kõiksus kõigub   Taevased toovad õnne ja õnnetust Rahu ja vaikust   Kord majja Jõuga ja väega Lõpp rottidele Jääb vaid Valguse õõts   Väed tulevad Majad põlevad Tuli jookseb Jumalad naeravad   Hiiglane Tuleb üle vee Kustutab tule Väravad suleb    Tumedad Saamid Jätavad kojad Löövad mättasse Siberi sibid   Hingekõugud Kerivad pinge Kutsuvad Tähe-Jaani Vanade Peole
