Jürgen Rooste luuletus. Tõeline mees
TÕELINE MEES   ma olen old alati tolle kiusatu-piinatu-alandatu väiksema ja mahatambituma poolt   võib-olla sellepärast, et ma ise olin kunagi too ja ma ei saand aru – miks   mis oli mus teistmoodi kas polnud ma piisavalt ja päriselt normaalne   tavaline   seepärast ei saa ma tänaseni aru, kui tallutakse nende pääl, kelle pääl niikuinii kõik talluvad   et võtame-valime-vaatame need nõrgemad-aremad välja teeme nad pihuks-põrmuks ja tunneme seeläbi end   tõeliste meestena   tõelised mehed – ei saand mina noorukesena aru, mis mõttes ma olen vähem tõeline mees – tundsin ja tunnen end tänini   läbi-lõhki mehena, aga miskid mehikesed ei anna mulle seda andeks   sest ma ei litsu laiaks noid, keda annab litsuda ma ei irvita nonde üle, kelle üle on meil – meestel –   ometigi nii kerge irvitada   oot, no ei ma pole poliitkorrektne mees, ka mulle ikka homonaljad meeldivad – eriti see, kus poiss tuleb koju   ja ütleb, et "isa, ma kaotasin süütuse" ja isa ütleb, et "kuule – istume ja ajame mehejuttu kaa ja võtame viina"   ja poiss ütleb, et "võib küll viina võtta ja juttu ajada aga istuda veel hästi ei saa"   noh – ma ise ei tea, mis tunne see on mind alati on tõmmand unenäolised kaunitarid   kui ma armun, siis ma armun nii, et see oleks elu lõpuni   harva on juhtund, et on ... elu lõpuni või noh ... veel pole juhtund ... ma ju veel pole päris surnud   ma tahan, et seekord juhtuks, et olekski nii kas see teeb mind ka vähem meheks?   Dorisel oli vist see fotode jaotus Sirbis, et elavad kirjanikud, surnud kirjanikud, poolelusad kirjanikud   ma tahaks ise ikka olla elus ja tuline ja vahel tahaks olla mees – tõeline mees   aga kui ma vaatan milliseid näruseid mõõdupuid ja verstaposte meheks olemisele   täna pakutakse siis ei tahagi nii väga   olla mees aga mida sa muud ka   tolle bioloogilise häda ja loomuomase macho-mölaga   ära teed aint, et ma alati mõtlesin, et mees on see   kes seisab väiksema ja nõrgema eest nende eest, keda narritakse või lüüakse   nohikute, homode ja veidrade tüdrukute eest ja nüüd ma ei saa kuidagi aru   miks peaks keegi arvama, et õige mees on see   kes seisab ainult meeste eest   suurte, karvaste, tugevate, ilusate valgete meeste eest   see on ju imelik et siis: mehed ongi imelikud   ja selles pole midagi imelikku sest me kõik oleme imelikud   ja Tootsid ja Tõnissonid ja Kiired ja Arnod ja Visakid-Kuslapid ja väiksed Lestad   laena mulle korra toda kannelt, Kivisildnik öö on tulemas, öö on kole pikk   ma laulan sulle unelaulu lase rahulikult oma pää mu põlvele   mees
