Jürgen Rooste luuletus. Täitumatu karikaga mees
TÄITUMATU KARIKAGA MEESJürile, suures mõistmatuses elas kord ühel kaugel maal üks üsna rumal aga tubli mees natuke aeglase taibuga aga edasipüüdlik – isegi uhke ja ahne elas ja tegi teiste meestega äri pani rahad ühte sahtlisse ühte pauna ühte kaabusse ise säras ja õitses nagu eht äriperemees teised olid ka tublid-hakkajad a mitte na rumalad – nemad rabasid aga endale mis said ja uhkeldasid ilma ees et näe meie sahtel meie paun ja meie kaabu! a sel suurel tolkusel pole midagi suurel tolkusel sai hing muidugi täis vibutas näpuga ja ähvardas ütles: enam te muga nii ei räägi enam te mind ei tüssa poisid ma ütlen see on viimane kord teate seekord veel lepime aga... poisid vabandasid ka irvitasid pihku puksusid naerda ja palusid vabandust nagu koolipoisid ja siis viisid nad jobudikul püksid jalast magasid tolle tössikese naise kaisus ja põletasid töllmoka maja joomapeo käigus maha: püksatuna palja persega seisis suur tuhajuhan oma maja hõõguval asemel ja vembutas sõrmega õhus päris pahaseid ringe: poisid see on nüüd väga tõsine lugu olgu see viimane kord... muidu ma teiega enam äri ei teegi äkki... aga vaat see sahtel see paun see kaabu need ikka torkisid südames – häbi oli küll a missa ära teed kui oled täitumatu karikaga mees
