Maarja Kangro luuletus. Maitsest
  MAITSEST Kakofoonia: ole tervitatud! Kõrvadele valus võnkesagedus, lase käia, okserööked laval, palun! Pikk kusejuga ekraanil või luuletuses, kaka mudilasteatris, jaa. Estraadiballaadid, olgu peale. Aga neonatsid? Populistlikud klounid? Aga koalitsioon? Nüüd ilmutab ennast hea maitse piir. Kunsti tehakse millest tahes, aga kelleltki ei saa nõuda vodevilli, odavaid ehitusmaterjale, imalat lehka ridade vahel. Madala ja üleva segamise auväärt demokraatia, jah – aga mitte nii. Kes taotleb žanripuhtust, ei taotle veel rassipuhtust. Ja kas ka žanripuhtust – me lihtsalt ei vala ketšupit austritele, suhkrut veini sisse, ei pane neid nimesid oma sõnadega kõrvuti. Daamid ja härrad, kui valitsus kollapseerub, kas pole tagantjärele naljakad ka traagikainvesteeringud?   Vihm, mis mõjus dekoratiivselt, on järele jäänud, kruiisilaeva korsten ajab tossu. Kui silmad sulgeda ja jälle lahti teha, on laev nihkunud, vöörile on maalitud silmad ja suur punane suu. Pihlakad tee ääres on juba oranžid, ööd pimedamad. Saed on käima tõmmatud, aga demokraatia institutsionaalne sõrestik hoiab veel kõike püsti. Võib-olla oli Fortinil kargem kirjutada vaiksetest rõhujatest, kes räägivad telefoniga, viisakad röövlid annavad kahtlemata šikimaid kujundeid. Luuletused ei muuda ikka veel midagi, mitte eriti, low impact, ja saast ei kahane sellest, et teda ei vaadata, nii et kirjuta, sest vodevill kirjutab ennast niikuinii. Iivelduse vastu, öeldakse, aitavat ingveritee.  
