Toomas Kiho. Ei sõnagi Tiibetist
EI SÕNAGI TIIBETIST   KURT JA TUMM MAAILM   olen sündinud kurdina keegi mind ei kuule   kuulan mina maailm on tumm   mu üle taevas punane õhk kuulivihmast valge maa all voolab roheline nafta   seda nad näevad seda nad nuusutavad seda nad joovad   aga minu lõhkist südant mis vaatab üles päikesesse mu kahekümneühekiirelisse päikesesse seda nad ei näe kes küsib kurdilt   minu vabaduseiha lõhna mis matab kõik vere mu neljakümnel miljonil vennal ja õel seda nad ei tunne kes pärib sandilt   nad joovad ära mu põue rohelise nafta nad kustutavad mu päikese mu kahekümneühekiirelise päikese lasevad nad taevast alla ja kustutavad ära   nii ütlevad rahvusvahelised konventsioonid     KEVADEHIRM jordile   punakollased on lehed la ramblal. sügis. punakollased ja sinise tähenurgaga on laudadel linad. õhtu. punakollasetriibuline on öö. keegi karjub appi.   ainult kurt ei kuule. ainult pime ei näe. ainult südametu ei ulata kätt. ainult käetu ei ava südant.   seal tänavanurgal nii kummaliselt tömbil ja tagasilõigatul üks sinimustvalge lill on punakollases peos. kas seda anda oli palju?  üks lill   ühes peos          mitme miljoni   peo seas.   lill on liiast sest on seadused sest on kord ja politsei sest on piiride puutumatus sest on siseasjad sest on territoriaalne sest on terviklikkus sest on demokraatia sest on lennukid ja saapad   sest on hirm 
