Meeldiv muusika ei ole liiga lihtne ega liiga keerukas
Benjamin Gold Kanadast McGilli Ülikoolist ja ta kolleegid koostasid kõigepealt arvutiprogrammi, mis analüüsis muusikapalasid. Nad söötsid programmile ette väga mitmesuguseid klassikalise muusika palu, aga ka rahvalaule, džässi ja atonaalset muusikat. Programm oskas iga pala puhul määrata, kui kompleksne see oli. Muusika komplekssuse mõiste olid teadlased varem ise määratlenud ja programmi sisse kirjutanud. Komplekssuse mõiste taandub paljuski sellele, kui üllatavad võiksid muusikapala helikäigud tunduda inimesele, kes on harjunud kuulama lääne muusikat.  Siis mängisid teadlased mõnda neist arvuti analüüsitud paladest katseisikutele ette ja palusid hinnata nende meeldivust. Valik hõlmas nii Georges Bizet' "Carmenit" ja Juan Tizoli—Duke Ellingtoni "Caravani" kui ka jaapani rahvalaulu kirsiõitest "Sakura". Selgus, et inimestele meeldisid kõige rohkem selline muusika, mida arvuti ei olnud hinnanud väga kompleksseks, aga ka mitte väga vähekompleksseks. Seda võib tõlgendada nii, et kui inimestele tundus, et nad aimavad, kuidas kuulatav muusikapala edasi läheb, siis pakkus neile rõõmu, kui helikäik neid natuke üllatas. Kui aga muusika tundus üsna harjumatu või võõrapärane, siis meeldis inimestele, kui üllatusi oli ikkagi pigem vähe.  Katse 3. (Nvm, nothing to see) Autor/allikas: Siim Lõvi   Katse 2. (Nvm, nothing to see) Autor/allikas: Siim Lõvi     Katse 1. (Nvm, nothing to see) Autor/allikas: Siim Lõvi  Tulemused, mille Gold ja kaasautorid avaldavad ajakirjas The Journal of Neuroscience, on kooskõlas mõnede muudegi kunstiliikide kohta tehtud tähelepanekutega, et kui teos jääb keerukuselt keskmisele tasemele, pakub see inimestele kõige enam huvi ja rõõmu. Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.  
