Tere, hea kuulaja, tänases esivanemate vanu vara stuudios on folklorist Mall Hiiemäe ja meie tänaseks teemaks on linnud rahva pärimuses. Me oleme valinud muidugi mitte pärimusi kõigist lindudest, vaid mõnest neist ja see valik on tehtud selle järgi, kellest on meil kõige rohkem kogunenud. Neid jutte ja, ja kõikvõimalikke muid teateid. Aga alustame sellest, millised need linnud on ja milline see valik nüüd sai. Alustasime teost ja sellest, millal käigu tuleb. Rahvapärane arvamine on Edgar jüripäevast 23.-st aprillist ja mõnel pool ka volbripäev on siis see esimene tuleku päev, esimene mai. Tegelikult saabub eri paikadesse erinevalt ja keskeltläbi on ehk vanaks jüripäevaks kohal. Teised tähtpäevaga linnud on pääsuke, on ka öeldud, et tuleb esimesiks maiks Kullamaal aga mujal on jüripäev Xi tulemise päev ja öeldakse, et kui ta tule parem, siis on külm kevad. Siis varasematest paastumaarjapäev on üks tähissookurg, tuleb siis linavästrik tiiva peal. Sügisel, kui kured lähevad, siis vahest pojad piiksuvad siis tundub, et seal on väiksed linnud neil kaasas esid äkki see uskumine, et linavästrik on tiiva peal ja muidugi sellepärast laet nad ühel ja samal ajal saabuvad enam-vähem ja siis kuldnoka kiivitaja on ka arvestatud paastumaarjapäevast. Aga Vaarest ema paneb juba esimese pesapalgi ja ronk riskib lapsi, see on üldine uskumus. Muidu On üks sirgu päevgi meil olemas, üheksas märts 40 lindu pööravad suur suve poole hakkavad meie maale tulema. See on kagu eesti uskumus. Aga on arvatud ka seda, et ega nad ei küllaltki kaugelt maalt laid näiteks magavad roostikus, sügisel lendavad ära, siis on kuldnokaparved päri soostikkuse pääsukesed või et nad on mätaste all või pääsuke on kuskil kalda sees, kaldapääsukesed tegelikult ongi. Ja setus on arvatud, et kägu on enne kukkuma hakkamist 30 päeva või üheksa päeva või viis päeva puuõõne sees. Siis tuleb välja. Päris huvitav on siinkohal seda ka teada, seda, kust siis kägu tegelikult tuleb? Keelatele on üsna pikk maa ikka läbi tulla, enam-vähem jõuab ta meile mai alguses ja on öeldud veel, et kui ta selle vitsa, et siis on hea vilja-aasta kuidas sellega tegelikult võiks olla, ei oska ütelda, peaks tegema siis hästi pikk Kivaatlusi ja kirja panema. Vitsa tulemine on raagus metsatulemine siis lehtedeta metsa. Kui on hiline kevad, siis tõepoolest võib olla või on kuskil soojalaine, lõuna pool ja kägu on ise varane, võib seda juhtuda. Aga siin on oma vastuolu ka, näiteks öeldakse, tuleb lehte, siis on leina või tuleb lehte siis leiba. Nii et siin Albriimann mängus see kordumine. Aga kas ei tea sina harrastus ornitoloogina ka ju, et kuskohast on talvel? Ma ei tea seda. Pidin järgi vaatama, aga mõtlesin, et piirduma past rahvushundiga. On ju nii, et kui kägu meili tuleb, siis öeldakse, et õnnekägu kukkus, tead sa seda? Ja ma olen kuulnud ja aidaa, seda olengi kuulnud, aga midagi muud hommikul öeldakse küll sa kuuled esimest korda kägu, siis on hoolekägu lõuna ajal, kuuled, on leinakägu, mis on enamasti niimoodi ja õhtul siis õnnekäiku jälle on algriimmängus. Ja vahest öeldakse ka, et söömaajal surma kägu, et siin inimsaatus kogu aeg teemaks ja hommikul kardetakse. Kui lähed välja ja oled söömata, ei ole leivapalakest kisu võtnud, siis kardetakse, et kägu petab ära ja teised linnud petavad samuti diisigi hobusevarss võib ära petta, nagu öeldakse. Aga käo kohta on selliseid uskumusi kõige enam, süda on ka hästi-hästi palju. Ja seal on nii, et teder näiteks kui petab Teder, on küll paigalind, siis tulevad tedretähed või tikutaja, kui petab, siis tulevad tikud jalga. Vaat siin peaks nüüd tikute häält kohe kuulama. Aga kui kägu petab, tähendab, sa oled söömata välja jää, kuuled, käo häkk. Siis öeldakse tsi inimene kuivab või kõhnaks, jääb haiglaseks söögiisu, kaob peavalu, tuleb või on unine, kogu suve veel unustaja ei edene või õnne pole sageli sapeta ise. Nii et mitte kõik korraga, midagi nendest, nii nagu erinevates paikades on osutud ja öeldakse, et see inimene ei tohi koguni loomi laudas kinni panna, siis kari jääb kõhnakese kurtub või näiteks, et ta ei tohi sügisel lauta panna. Nii et tegelikult niisugune suu täiesti siis või, ja muidugi. Aga huvitav oleks teada, kes võtab tänapäeval linnupetet tegelikult mitte seda, et me teame, et nii on olnud vanem põlvkond kindlasti teab. Ja siis seda, kuidas abi saada, sest vanarahvas on ikka mõelnud enamasti aruväljapääsu. Abi saab niimoodi, et tuleb minna puujuurte, kõndida kolm kord ümber puu ja hammustada puud, vahest on öeldud ka, et kolm korda hammustada siis puu kuivab ära ja läheb see mõju puu külge. Räägime selle asjaga nüüd korra üle, et kui lähed söömata, hommikul vara välja. Tegelikult vist piisab ka sellest, et lähed söömata, lihtsalt toa taha oma asju õiendama. Ja oled kägu kukkumas ja kägu või mistahes lindu, keda sa ei ole sellel kevadel kuulnud sisse, oled petetud või nagu kaukaasia rahvad ütlevad, et siis lind võitis sinu ära. Nonii. Nüüd on see asi selge, aga kas vanarahvas luges ka hoolega neid käokukkumisi, nii nagu meie seda oleme praegu lugenud ja minu meelest on see ikkagi ainus väga jõuline uskumus, mis seoses Käoga praegu käibel on. Ja see on esmakordsel kuulamisel jälle, aga ta ei ole ainus uskumus, siiski öeldakse veel niimoodi, see on need tänapäeva mentaliteet, kasu saamine, et raha peab taskus olema, et siis on su terve suve või terve aasta raha taskus. Ja öeldakse ka seda, et noh, see tähendab aastaid pulmadeni, millal pulmad tulevad. Aga muidu on ikka niimoodi, et palju mul aastaid elada on? Jaa, muidugi see on ka natuke oma teha, kas väed kuuled õnnekägu või, või hoolekägu, sest et kui ikka minna õhtul hästi pikaks metsa jalutama, siis ilusa õhtu siis ikka kuuled, õnnekägu tuleb ikka kaasa aidata oma õnnele. Aga käo petmisega niimoodi, et see on küll väga üldine ja rahvusvaheline uskumine Euroopa rahvad, kõik teavad, et linnud Aasia rahvastel on ka seda ja millest see tuleb, siin on päris erinevaid seisukohti ja teadlased on vaielnud omavahel, sealhulgas meie omadest, Oskar Loorits ja Indiana ülikooli näinud eksiilis. Meie folklorist Felix Oinas ka. Ja arvamused on siis sellised, et see võiks olla küttima skulptuurist juba pärit sellel ajal, kui me veel kütid olime, palju aastasadasid tagasi. Lind Peab olema niimoodi. Inimene saab teda siis lasta, kui ta enne teda näeb. Inimene peab nägema lindu enne klint teda sellest on see linnupette võtmine ei tulnud. Siis on niisugune sellekesed. Oinas on ka seda meelt, et linnud saabuvad kriitilisel ajal. See on niisugune ülemineku aeg siis. Talv lõpeb, kevad algab, meil on ju maarjapäev jüripäevalgi keha, kevade tähised. Ja Nad on siis nagu saadikud või kevadekuulutajad või häälekandjad. Ja siis on arvatud ka, et see on siis nagu konkurents, kes keda näiteks on ka lindu ennast võimalik petta. Kes lind suve ei saa enne päikesetõusu häälitsetud, seda petab päev ära, ta jääb kogu see päev hääle ja lendamisete teise hommikuni, niisugune uskumus ja sellepärast linnud siis hakkavadki enne päikest laulma. Nad ju teatavasti hästi vara hakkavad tegutsema. Ja siis, kui lind pesapaigast poegade juurest ära läheb tasakesi niimoodi, vargsi, hääletult jooksuga, ehk siis selle järgi usuti keetseelyndonise ära petetud. Lõokese koht on näiteks niimoodi öeldud, enamasti Põhja-Eestis on niisugune uskumus, Oskar Loorits on arvanud niimoodi, et linnud kevaditi tulevad tagasi surnute maailmast ja nad on hinge kandjad. Hing läheb tiivulised, selles putukas või lindu ja kui nad seal teiselt poolt tagasi tulevad, siis nad toovad endaga kaasa seda niisugust kurja või võõrast jõudu. Ja seda me peame siis vältima. Felix Oinas küsis kord minu käest, kui me saime Rootsimaal kokku, et kuidas selle uskumisega on, et milline on sinu seisukoht. Ja siis ta natuke pettunud, ütlesite, ahah, see on samasugune nagu loorid seal. Aga minu meelest mõlematel õiged õigus. Mõlemad uskumused on siin aluseks, näiteks saab see linnupettekujutelma olla ilmselt niisugustel rahvastel, kus on tõepoolest kevade talve vaheldumine kliima poolest ja siis ja siis, kus tõesti lindude ränne käib nii nagu meil siin Euroopa maadest läheb üle. Ja millal see õitsev tähendab, seda ei oskagi ütelda, kas ta peab andma siis jõudu või näiteks kaukaasia rahvad peavad võtma näppude soola suhu, aga soolane tõrjemaagia selle väga oluline, et ega siin kõik päris selge küll ei ole. Aga meie ilus vanasõna on, nii et kured kuulda, haned näha, luiged kokku lugeda. Nii et kurgesid, me ei tohiks vaadatagi, ainult kuulda võib, et ei ole halba mõju. Aga hanesid juba võib vaadata ja paistab, et luiged on siis kõige vaatasime, et kõige vähem ohtlikud, neid võib isegi lugeda, ühesõnaga kontakt on lubatud. Ja kui me arvestame seda, et meil on hauapanusena leitud kuretiivad näiteks ühe lapse hauapanus oli, siis mine tea, mis seosed ikkagi muistsetest kujutelmad ja see on olnud niisuguse linnu nagu kure ja siis hinge vahel. Ta oleks siis ka nagu saadik teist poolsest maailmast meil kevadel ja üldiselt ongi käopete kõrval on, on kurg kõige rohkem see, kes ära petab, aga enamasti on selleks, et siis tulevad täit pähe. Me oleme nüüd juba jõudnud kureni, aga mul on tegelikult veel seoses kehaga, eks küsimus praegu suhtume kehasse natukene kaksipidiselt ja see tuleneb sellest üldisest teadmisest, et kägu ei käituma munadega nagu meie meie arusaama kohaselt kõige viisakamalt, et ta kipub neid võõrasse pesasse jätma. Aga kas vanarahval oli selles suhtes mingi väljakujunenud suhtumine olemas? Ma usun küll, et see on kaasa aidanud see pesaparasiit Dism, et kägu peetakse niisuguseks eriliseks linnu, miks? Sest see Ta ei Hauysi oma poegi välja, see on ju tavatu. Ja see ka, et siis väikesed linnud on ärevil, ajavad teda taga, saadavad teda ja tal on väliselt natuke sarnasust kulistega Väike-pistikuga Viloobistikuga või nagu öeldakse, pääsukesekulliga. Siit tuleb ka see niisugune teadmatus, kas ta siis on tegelikult kull või kägu või kas ta saab muutuda usutaksegi ju, et sügisel ta muutubki kulliks. Ma saan aru niimoodi, et vanarahvas teadis seda, et ta ise hauapoeg ja käopesa leidmist on peetud halvaks, ent eks see tähendab õnnetust või midagi halba. Mina olen käopesa leidnud ka ja öeldakse ja sulane on niisugune linn, nagistada söödab ornitoloogia, son, ühe linnuliiginimi ka käosulane, tegelikult ta ei tarvitse üldse tingimata muneda sinna käosulase pesasse lina mäestikupesas on rästa pesas ja metsvindi ja kes neid naised siis on VGA sulased tegelikult. Ja see teadmine, et kägu niimoodi toimib, annetele niisugust erilisust juurde, aga ma usuksin, et kõige rohkem on ikka see hääl üldse. Uskumuse kujunemisel on väga oluline mingi linnu hääl. Näiteks öökullid on see kaste naerab või nutab, no mida see hääl meelde tuletab järgi ennustatakse siis ka kas näiteks lapse sündi või heina või pulmi või muidugi öine eluviis läheb ka kaasa. Aga väga oluline on see rikk. Näiteks rukkiräägu on monotoonne rütm ja rukkirääk, muide, kui petab, siis tähendab ta surma. Õnneks neid teateid ei ole, palju. Rukki rääkiks hilisemaid linde siis juba kõik on unustanud selle linnupettevõtmise ära. Aga kägu nagu loeks aastaid. Ja siit tulebki see uskumus, kägu ei kuku kogu aeg, kui ühtemoodi ta suve poole hakkab kogenema, sellest tehaksegi oma järeldused, siis ema kägu, öeldakse, et naerab näiteks ja vahest on kaasa aidatud veel küsimisega, et kägu kukub mulle, kui palju aastaid ma elan ja siis noor inimene arvab, et pulmadeni Ja sa juba osutasid sellele, et mis saab siis, kui natukene ahvatleda kägu kukkuma ja käo häälitsuse on selline, mis lausa kutsub ennast järele tegema. Aga kas vanarahval oli midagi selle kohta öelda, mis saab siis, kui linnule vastata tema häälega või tema hääle imitatsiooniga nii kehale kui teistele ka? Kõige olulisemad on vast teiste hulgas vares Tronkun, nõialind, raipesööja, nagu ta on ja must, selline erak. Salapärane põhjarahvaste juures on ta koguni eriti oluline tark lind ja meilgi on seda uskumust küllaltki palju. Eks. Me oleme soome-ugri algkodust kaasa kadunud ja Öeldakse, et kui neid osatad või nende häält järgi teed, siis hambad pus eriti või saad see hambakui sa varest järgi teed või suu jääb kiiva. Aga eks need muistsed uskumused tuhmuvad pikkamööda. Ja kes seda siis ikka usub, et nüüd, kui mina oma vält linnule vastuteenet seened viib seosesse hääletegijaga. Ja seepärast on ikka kukutud Käole vastu ja see on karja poisikeste ajaviide olnud, sest käod on tegelikult hoiavad väga oma territooriumi, nad ei lase sinna teiste siis kui teine tuleb sinna pakkuma, siis nad püüavad seda ära ajada ja seda valjemaks pakkumine siis läheb, ajavad 11 taga lähevad kurjaks. Ja see on olnud karja poisikest ajaviide, päris neitsist tülli ajada. Praegu on meie ornitoloogide töö kaunis palju asju seletanud ja rääkinud lahti, kuidas linnud elavad ja ja kuidas häälitseb üks, teine ja kolmas. Aga ma ei kujuta ette, et kuivõrd laialdased teadmised olid vanarahval üldse ornitoloogiavallast, ma arvan, et kogu lindude elu ja kogu see metsahäälitsuste maailm, see oli ikkagi kaunis, salapärane ja müstiline ja kutsus ka igasuguseid järeldusi ja, ja aindusi tegema. Oleneb sellest, milline oli linna eluviis, milline oli häälitsus, milline oli välimus, vot need tegurid mõjuvad kaasa. See, et kägu maja juures ennustab surma, see on ka väga laialt tuntud, selle kohta on ääretu, palju näiteid. Kas sina usud seda? Kui tegu tuleb maja juurde kukkuma, siis tähendab midagi halba õnnetust surma, loomanetest, inimese surma, eks mul natuke halb eelaimdus on. Aga selliseid juttusid räägitakse tänapäeval meil, kui me läheme rahvaluulet koguma, suved üsna mitmes peres, sest et noh, ikka juhtub, et keegi perest läheb, eks ole. Et enam iialgi tagasi tule ja siis tuleb takkajärgi meelde, tõesti, kägu kukkus maja juures. Nii et ega siin on omajagu kogemust taga, see ei ole muidugi esmakordsel kuulamisel, see on siis, kui ta tõesti tuleb pikaks ajaks mäe juurde kukkuma. Ja ega kägu ise ei ole paha, ta nagu annab teada. Ja siit see siis, et nüüd midagi peaks olema, koguni on püütud teda maja juurest ära ajada ja peale jaani siis on ta juba vait. See ka muidugi, et miks ta siis äkki vaikib, see ilus, seletas, et odraokas läks kurku adrapeadele välja. Ja ja veel kaua peale jaani kukub või pärast heinamaarjapäeval teisel juulil siis öeldakse, tuleb soe sügis, kõik see annab talle salapära ja üleloomulikkust juurde. Ja need uskumused levivad ühelt rahvalt teisele. Kalevala eepose sky on kägu, leinalinn, neljandas Runason Aino neiu surma Endeks niisugune kujundit kolm kaske ja kolm kägu on ladvas ja üks neist kukub armu. Teine Peigu, kolmas rõõmu, aga sealsamas on hoiatus emale ärguse ema viletsa kaua kuulaku käguda. Et kui kägu kukub, siis südames torkab. Ja siis saabki nii, et Aino neiu on surnud ja muinasjutu või õieti seletusmuistendi järgi ongi kägu inimesest saadud. Ehkki see on muinasjutt, aga ikkagi see lugu on kurb, ma otsisin tükk aega, et leidsin sobivama variandi, rohkem ma seda Lõuna-Eestis, siinse on mehel surnud naine. Väike tütar, jäänud järele, võtnud teise naise, sellel olnud ka tütar. Lapsed kasvanud suureks, naise tütar, oled laisk ja inetu. Mehe tütar, virk ja ilus võõrasema, vihkan mehe tütart, mehe tütar pidanud iga päev jahvatama käsikiviga ja isa käinud iga päev väljas tööl. Võõras ja ma mõtlen, kuidas saab vaesest lapsest lahti. Üks päev mees olnud jälle metsas tööl, naine saatnud tütred jõest vett tooma, kumb enne veega tagasi saab? Võib võidleiba saada, kes hiljaks jääb, saab pandud kirstukaane vahele. Naise tütar nutnud, tema on minust nobe, mina ei jõua tema kohta. Ema tröösti, ära nuta sulle, annan ümbrilt alles õela, vaene laps, läinud joostes sääresõel ei pea vett, ikka jookseb tühjaks. Vaesel lapsel nutt varaks, kuulab lind, laulab savisõela savisõela. Nüüd määrib vaene laps sõelapõhja saviga ära ja vesi seisnud sõelas ja tüdruk jooksnud veega kodu. Võõrasema tütar olnud alles poolest ees, kui teineteisele ka kodujooksis kodus võõrasema kiitnud mehe tütart ja ütled. Mine võta aidast kirstust, ise võid leiva peale. Tüdruk läinud, kirstust võid võtma, teinud kaane lahti hakanud, võid võtma nõnda võõrasema löönud Rauh kirstukaane kinni ja vaene tüdruk jäänud hellalt pidi kirstukaane vahele. Võõrasema keetnud liha ära, kui mees metsast koju tuld andnud, võõrasima meeletüdruku sõrmed söömaks. Meest pole söönud, ütlenud lapse sõrmekesed, oma lapse luud, liikmekesed, pannud need kondikesed kokku viinud jahvekiviauku läinud paari päeva pärast vaatma, kondid kasvanud, kokku läinud jälle mõned päevad mööda olnud juba ehmed peal. Kui sa kolmat korda vaatama läinud, lendanud kägu katusele. Sellepärast kägu lennata kevadel ikka majade ümber, et inimesest olla loodud ja kui ta maja katusel kukub tähendada õnnetust, kui pea väljapool surra mõni loom, kuid, ja kodupool siis surra inimene. Mina olen paljude käest kuulnud seda häda. Meil tuleb hirmus õnnetus, kägu kukub iga hommiku, meil. See on siis üles kirjutatud Kaarma kihelkonnas Loona vallas Haljala külas 1009 37. aastal. Kägu on meil ikkagi üks väga populaarne lindi, võiks ikkagi öelda, et lausa üks populaarsemaid. Millega siis seletada seda, et tema, meie rahvuslind ei ole. Ja Geost on kõige rohkem teateid kohe niimoodi c Geob ettegi on niipalju kui kõikidest teistest lindudest kokku on ost uskumusi. Aga kui pääsuke rahvuslinnuna on kodulähedane, siis kägu tuleb kodu juurde õnnetust kukkuma? Muidugi, pääsuke on samuti inimesest. Siin on lühikene vana jutt, et mitte nii pikk nagu see eelmine Karksist ühel mehel olnud naine, aga ta võtnud teise veel esimene naine ütelnud naine toodi naise pääle, teine toodi teise pääle, kus pean maa vaene minema pääle ilma pääsukeseks tõusnud, üles olnudki lind, punane rätiku gene kaelas, must kuub seljas, lennundus pulmaliste peade kohal, pulmaraudkepp tahtnud maha lüüa oma mõõgaga, aga löönud ainult hänna lõhki. Ja siis on mõnes tekstis see seletus ka, et sellepärast saabki inimeste juures olla. Kui pääsuke maja juurde pesa teeb, siis öeldakse, et see on hea õnn. Ja kes pääsukese pesa lõhub kasvõi kogemata ikkagi tähendab see halda, lõhkumine meelega on lausa kuritegu. Kui pääsupesa ise alla kukub, siis öeldakse, et see on ka halb enne. Aga ta on ju kogu aeg meie juures kodu juures. Eriti see suitsupääsuke, kes lause laudtee lendab hoonesse sisse. Ta on kodude lind ja siin mitmesuguseid uskumusi, näiteks kasvõi see, et kevadel, kui need esimesed pabulad pääsukesed tulevad, et siis on pääsukese vilu ja ette toob päevasooja. Selle järgi on külvatud näiteks, et üks, kuna on pesas siis on ühe peoga vaja külvata, kui kaks muna pesas, siis viska kohe kahe käega, sest siis on nii kaugel aeg, et on küll väga kiire. Siin on mõeldud mitte seda botpääsukest või ports pääsukest, nagu räästapääsukese kohta öeldakse, vaid ikka suitsupääsukest, kellel on lahtine pesa ja sinna saab sisse piiluda. Ja öeldakse, et kui on kolmas pesakond juba pääsukesel, siis tuleb pikk sügis. Aga pääsukese pesa on nii püha, et öeldakse niimoodi, et kes selle ära lõhub, jääb pimedaks või pääsukese täpid tulevad näolisi, on siis tedretähnid, taolised või kariloomad saavad hukka või koguni maja läheb põlema. Ja on ka selliseid vaatamisi pääsukese kohta nagu suurte lindude kohta, et kui nad esimest kord paaris pääsukesi, siis tuleb pulmi, kui sul pulmad juba peetud, saad sa ise kellegi teise pulma, need pulmad on ikkagi tulemas. Need on niisugused uskumused, mis on teistel rahvastel ka siin, Lääne-Euroopas, nad ei ole eestlastele üksi. Aga ikkagi on võib-olla õigem meil pidada pääsukest kõige armsamaks kodude linnuks, sest kõik see, nende sädin ja, ja laul kuulub kokku meie, meie talude õue pealsetega, millest me nüüd nii ilma oleme ja mida me tahame uuesti jälle meie juurde tuua, seda endist talukultuuri talu elustada, väärtustada ja seepärast sobib, võib ikkagi kõige rohkem rahvuslinnuks.
