Täna olen ma oma mikrofoniga Eesti Rahva Muuseumis ja minu kõrval tugitoolides istuvad etnograafid Piret õunapuu ja Reet Piiri. Ja me räägime niisugusest asjast nagu muistsest eestlase kodust. See kodu asus talutares. Missugune see talutare tegelikult oli Piret õunapuu eestlaste põhiliseks elamuks Eli vanasti rehielamu, mis on ajalooliselt välja kujunenud ning suhteliselt originaalne. Rehielamuga koosnes mitmest ruumist, rehealusest, rehetoast ja kambritest. Kähe tuba oli üks suur ruum keset rehielamu mott, mida kasutati nii elamiseks kui ka vilja kuivatamiseks ja mitmesuguste tööde tegemiseks. Oma Me funktsiooni poolest erinesid paljude teiste rahvaste elutoast. Vanasti oli rehetuba ainukene köetav ruum kogu majas. Tänu sellele koondus sinna ka kogu talu pereelu. Vanasti keskmine talu pere oli 15 20 inimest ja kõik need pidid pikka talve üheskoos selles suures rehetoas mööda saatma. Et seda ruumi kasutati. Töö tegemiseks ei pööratud mööblile niivõrd palju tähelepanu kui meie naaberrahvaste juures. Sellepärast et mööbel pidi olema kergesti välja viidav teatud perioodidel ning tänu sellele aknad olid väiksed, ei paistnud aga eriti silma ning varasemad kirjeldused meie talutare sisemusest on suhteliselt pessimistlikud. Veel on kirjutanud, et ei ole teist sellist rahvast, kus oleks nii pime must elamine kui eestlastel. Seda ei saa sugugi öelda kogu eestlaste elukohta, aga sisenedes meie talvisesse rehetuppa võis külje vaata selline mulje, et tegemist ei ole mitte inimestele mõeldud eluruumiga. Seda väidet on kinnitanud ka mitmed teised autorid, aga see ei tähenda sugugi mitte seda, et eestlastel oleks nüüd puudunud ilumeel või arusaamine puhtusest. Kõik see oli olemas, ainult et see polüfunktsionaalne ruum tingis just nimelt selle eluvaldkonna tahaplaanile jäämise võrreldes mitmesuguste teiste eluvaldkondade tarbeesemetega. Võtame näiteks meie tekstiilid, mis on tunduvalt kaunimad ning läbimõeldumalt kui näiteks meie mööbel, mis oli suhteliselt robustne vane, varasemad pingid olid seina külge kinnitatud. Vaatasid, kus peal inimesed magasid samas ruumis kõik taluda koos ning ega suurt mööblit peale lavatsite laua mõnede äride varasemas rehetoas ei olnudki. Mööbel hakkas tulema möödunud sajandi keskpaigal, kui juba oli rohkem toole, samuti juba kapid ja muud mööbliesemed. Sellest, et kõik need 15 kuni 20 inimest olid ühes ruumis peab järeldama, et nad ka kõik magasid seal koos ja loomulikult magasid nad seal kõik koos ning varasemalt oli tavaliselt deko ainult ühe või kahe voodiga. Ning voodites magasid tavaliselt perenaine ja peremees nendega koos ka väiksemad lapsed. Samal ajal kui ülejäänud talu pere magas, siis seina külge kinnitatud pinkidel võis olla ka teine voodi, kus siis magas perenaine näiteks. Aga hiljem, kui juba möödunud sajandi teisest poolest muutusid kambad Götavaks siis kolis talu peremees perenaine taha kambrisse ning siis jäi rehetuppa ainult vanematele lastele jääb sulastele tüdrukutele magamiseks. Aga samuti magati ka mõnel pool reheahju peal, seda eriti vanavanemate inimeste puhul, kuna see oli üks hea mõnus soe koht magamiseks. Ja samuti muidugi peaaegu alati õliga tegu hälliga sellepärast, et lapsi oli vanasti palju ning alati kolid tegemist elujõulise perega oli mõni väike laps ka hällis teie juttu kuulates kohe siin peab tundmas rõõmu, kui tuli suvi ja ilmselt noorem pääses sellest kitsast ühest kambrist välja aitadesse. Kas see oli juba ka eelmisel sajandil või on see sajandi komme? Oi, see on väga vana komme, see oli tõesti suureks rõõmuks, kui ilm vähegi lubas, siis läksid tüdrukud tavaliselt riideaita magama ja poisid läksid laka peale magama ning see välja saamine sellest suletud rehetoa pereringist oli kindlasti noortele oodatud ajaks ning sealt avanes palju võimalusi omavaheliseks läbikäimiseks. Ning samuti need nii meie päevilgi mäletatavad Ehal käimised ja aida ukse taga laulmas, et need on tõesti väga vana komme ning kus siis need noored veel omavahel nii töö väliselt suhelda said, küsis just suvekuudel Freid piiri, teie erialaks on rahvariiete tekstiiliuurimine. Rahvariided on elu pidulikum pool. Minu meelest aga on ju suurema osa elust siiski argipäev, mida argipäeval kanti. Haagi päevased riided olid muidugi lihtsamad kui sellised, nagu me oleme tänapäeval harjunud nägema meie laulupidudel, inimestel seljas kõige tähtsamaks riietusesemeks nii naistel kui meestel, kui lastel oli linasest riidest särk, see on õmmeldud, aga lihtsalt lihtsalt on võetud kanga laiuses linast riiet, siis kokkumurtud. Nii et õlaõmblusi ei olegi siis lõigatud pea jaoks ava T-kujuline kaelaauk, mõlemat tüüpi särkidel, nagu veel, kanti eelmisel sajandil, Mulgimaal oli lihtsalt ülevalt pikuti pilu sisse lõigatud, uus pea läbi käis, küljed õmmeldi kokku, sirged varrukad otsa ja nii oligi peaaegu et valmis ja need särgid olid tehtud ka nii, et see ülemine ligi pool, mis nüüd välja paistis, oli tehtud peenemast linasest riiest alumine osa, mis, mida siis naistel varjas seelik, see oli tehtud jämedamas takkusest, eidest üldiselt kodus oldi tihtipeale särgiga, vahel nii suvel kui soojad ilmad olid ju ka talvel, kui see reheahi oli kuumaks köetud siis oldi ikka tihtipeale seal lihtsalt särgi vöö köideti ümber. Öö on üldse selline hästi mana ürgne riietusese, mille algne mõte oli selles, et hoidis üleval seda lahtist vaipseelikut. Aga kui me nüüd räägime eelmise sajandi riietest, siis eelmisel On teil juba kanti kokku õmmeldud värvliga seelikuid. Nii et kui nii võtta, siis ta vööd nagu polekski olnud vaja. Aga see vana vöö kandmise komme oli, püsis ka eelmisel Islandil. Ja vöö seoti ümber väikesele tüdrukule särgi peale, et tüdruk kasvaks ilus, peene pihaline ka naised kandsid tingimata vööd seelikul. Arvati, et kõvasti ümber keha mähitud öö hoiab naistehaiguste eest venitust eest. Ja oli ka veel eelmises andil säilinud vanast ajast selline uskumus, et vöökirjad kaitsevad inimeste haiguste eest ja nüüd mõtleme, kuidas see naine nüüd seal talutares rehetoas välja nägi, siis kindlasti abielunaine kandis peas katet tanu ja kindlasti kandis ta eespõlle, et olidki sellised kohustuslikud abielunaise juurde kuuluvad riietuselemendid, Põhja-Eestis küll eelmisel Islandil juba tanu oli kadunud, seal kanti pottmütse, mis juba 18. sajandi lõpust olid hakanud levima. Noored tüdrukud siis, kes abielus ei olnud, nemad kandsid peast siis pearätikuid või ka siis olid pärjad peas, aga pärad olid nagu rohkem sellised pidulikku riide juurde kuuluvad. Eelmisel sajandil peeti kombekakset naisterahva peapidu olema kaetud, aga samas ka juba eelmisel sajandil oli selline komme nüüd tänapäeval kahika püüavad viisakad mehed kinni pidada, et ruumi sisenedes võetakse müts peast ära. Eelmisel sajandil olid juba levinud peaaegu üle kogu Eesti muidugi siin, välja arvatud Setumaa või Saaremaal, seal oli juba levinud pikitriibuline seelik, nii et et eelmise sajandi talutares, siis võis näha naisi pikitriibulises seelikutes. Sellised igapäevased lihtsad seelikud, gooti lihtsate triipudega, tavaliselt oli siis kaks. Ta viibis vahel ka kolm värvi, vaheldusid, pakume pidulikke seelikuid, teame siis need on niimoodi hästi kirevad ja hästi palju värve kasutatud. Ja niisamuti nad kodused põlled olid sellised tavaliselt takkusest kodus kootud riidest õmmeldud siis kui välja mindi, siis pandi poest ostetud Sitsist või siis ilusast valgest klaarriidest põll ette. Ütlen, et väljaskäimise riided olid hästi uhked, nagu me teame, aga nüüd nendest laulupidudest, mis on meie päevini, need rahvariided meile toonud pidulikke rahvariideid hoiti aidas kirstus. Ja kui pühapäev päeval mindi kirikusse, siis võeti need ilusti puhtal toitud riided sealt välja, panti selga ja kui kirikus tuldi sisse, võeti jälle sealt riided seljast ja pandi tagasi kirstu. Et kui nüüd mindi otse kirikust kuskile-kellegile veel külla edasi, siis oli küll mindud kirikuriietega, aga kui näiteks mindi naabrinaise juurde või naaber tallu, siis oli ikka kodust läbi mindud ja Need kiriku riided kirstu pandud ja siis need lihtsamad sellised riided selga pandud, et eelmisel sajandil juba teame, keskpaigast hakati, naised hakkasid juba kontsaga kingi kandma, Pealt nööritavaid ja mehed saag saapaid, ka neid mõlemat nii väga hoitud ja siis kohe kirikust tulles jälle ära pandud ja siis jälle pastlad jalga igapäevaselt, nii et ka naabrite juures ikka tavaliselt käidi veel pasteltega ja siis kasvõi nende nii jalanõude kui siis ka nende kirikuriiete kohta on teada täitel. Emad Tarandasid edasi tütar. Kas sinna traditsioonilisse ellu talutaresse kuidagimoodi ka mood jõudis? No üldse rahvariided on ka mitte ainult eelmisel sajandil, aga eelnevate sajandite jooksul saanud mõjutusi nii, nii moest, mida siis nähti mõisaprouade seljas, kui siis linna naiste seljas kui on saadud igasuguseid mõjutusi naaberrahvastelt, siis aga muidugi peab ütlema, et ega see külaühiskond oli küllaltki konservatiivne ja ja ka seda hästi vastu ei võetud ka oldi harjunud, et ühes kihelkonnas valitses ikka selline üks kindel suund, mida siis kõik järgisid. Sama küsimus siis selle elamusisustuse kohta elamusisestuse kohta võib seda öelda, et kogu see meie vanem mööbel, millest siin enne juttu oli on oma vormid käsitluselt ikke lähetasinud gooti kunstiperioodile ka hilisem mööbel, esimene valdkond üldse mööblist, kus hakkas juba rohkem vorm, varieerumandoolid ning juba hilisemates treitud toolides võib kohata peaaegu kõikide kunstivoolude detaile ning kui me mõtleme seda, kui palju oli Eestis mõisasid kui me võtame selle Eesti mõisate nimekirja. Me näeme, et tõesti eesti maali täis tikitud, neid mõisasid, et talupoeg käia siin kinnist seotud silmadega, samuti olid meil ju linnad talupojad siiski, kuigi nad pääsesid vähe liikuma. Ja siiski nägid üht-teist ning samuti võtsid sellest kõigest üht-teist ka üle. Suhteliselt omapärase osa moodustab Eesti rannikualad ja saared kus mitmesugused nähtused jõudsid tunduvalt varem kohale kui siseEestisse. Eesti alla kuulus juga Ruhnu saar, kuigi seal elasid rootslased Ruhnu saarelt näiteks on pärit 1700 lausa esimesest poolest suured uhked maalitud baroksed kapid, sambla, Ajal kui kapp mööbli esemena Eestimaal jõudis tallu alles möödunud sajandil, esimesel poolel või keskel ning mööblit värvima hakati samuti alles vähemalt 100 aastat hiljem, kui nüüd õnned Ohnu kapid samuti kirstud pärast, mis oli siiski kasulik või mis oli rentinud kaabel oli ju mõtet omaks võtta ning siin võib öelda, et kindlasti on olnud rannarahvas tunduvalt edumeelsem või rohkem avatud mitmesugustele mõjudele kui sisemaa tunduvalt konservatiivsem rannaüheks, huvitavamaks mööbliesemeks, misel ka vana meie taludes. Kirstud, kirstud olid kasutusel igal pool enne kappi, seal hoiti kõike, mida veel hoida saab. Kirstud olid riidekirstud, samuti olid viljakirstud ja nii edasi kirstud olid aidas, olid vähe toas kirstud on olnud väga olulisel kohal ka meie rahvatraditsioonis, nimelt pulmades, kus siis puutama Gazalaga korjas kirstu ning pulma üheks kõige efektsemaks elemendiks oligi siis see, kui poodi kirst viidi peigmehe koju. See oli selline sümbol poolne toiming. Ning samuti siis pidid need kirstukandjad demonstreerima kirstu Askust, mis sümboliseeris selle poodi, jõukust ja nii edasi. Ning kirstud olid ka ühed vähesed mööbliesemed, mis olid kaunistatud küll kaunistatud lõikeornamendiga ning samuti olid ka kirstud esimesed, mida hakati võime, seda eriti meie läänepiirkondades Saaremaal Vormsil, Lääne-Eestis olid ilusad maalitud kirstud just nimelt poodi, kirstud aga üldse riidekirstud ning riidekirstud ornament on olnud selline, kus on kasutatud mitmesuguseid üle maailma levinud sümboolseid tähiseid märke, nagu küll päikeseketast küll mitmesuguseid muid märke, mis on ilmselt vanasti olnud ka maagilise tähendusega, mis siis pidid kaitsma kaameda kirstus hoiti, läheme nüüd kööki. Mis ajast üldse köök on eesti elamus olnud, te mõtlete nüüd eraldi ruumina? Eraldi ruumina ei ole ta sugugi mitte vana, aga köögiaset nii-öelda vanasti täitis reheahjuesine, kus tehti sööki kogu perele ja samuti ka loomadele. Aga nüüd elamuehituse arenedes hakas köök eraldi hoonena tulema meie taludesse kuskil möödunud sajandi teisest poolest. Aga see oleneb ka täiesti, missuguse paikkonna kan tegemist kus veel ehitati rehielamuid kauem, seal ei olnud eraldi kööki. Aga selliseid uuemaid maju, korstnaga ja köögiga mõju ja hakati ehitama juba möödunud sajandi lõpust ja mis selles köögis eelmise sajandi lõpus peale pliidis veel oli. Samuti oli köögis ka tavaliselt siis söögilaud, samuti toidukapp. Toidukapp on ka suhteliselt vana mööbliese võrreldes näiteks riidekappide ja nihukeste kappidega, kuhu pandi muid esemeid, sellepärast et toidukapp pidi olema käepärane ning meie toidukapid on veel huvitavad selle poolest, et toidukapi kisama õhku ja on meil väga huvitavaid punutud ustega toidukappe siis on samuti toidukappe kaunistatud mitmesuguste huvitavate lõikemustritega. Muuseas, huvitav on see, et Eestimaal on ka olnud selliseid laudu eriti Saaremaal, kus nende nimeks on rend kus Cap nii-öelda toidu kapasus asetses lauaplaadi all, nii et meil oli tegemist nii-öelda kapp lauaga kus siis saadi lauaplaat ära võtta ning sinna alla pandi toit, aga samuti võis olla ka sellel lauakapil eraldi väituks, siis kus ei pidanud igatseda lauaplaati ära võtma, mida selles muistses köögis süüa? Varem keedeti põhiliselt toit pajas ja siis ka kerisele ahju põrandal küpsetati. Aga kui nüüd tekkisid majja juba uued küttekolded, siis sai kasutada panne ja selle tõttu teha siis ka mitmeid praade ja, ja, ja siis mune praadida ja liha ja pannkooke lõket teha ja ja tulid sellised uued toidud. Aga sellistes vanades ahjudes tehti ka põhiliselt kõik toit pajas ja üldse väga tähtsaks, eestlaste toiduks olid odrateradest valmistatud pudrud ja siiamaani on neil tarvitusel odratangudega jõuluvorstid ja siis ka õlut ju tehakse otradest üldse. Oder oli selline tavanditoit, mis alati tehti, kui oli kas siis pulm või, või peres või katsikud või matused? Meil oli, olid talgud, tehti odraputru eestlaste kõige tähtsamaks toiduaineks on muidugi olnud, meie rukkileib ja leiba väga austati leivast tänapäevani meile väga palju väljendeid, kas või leibkond jätku leivale, ühes leivas olema, leivad ühes kapis. Kuna ta oli ka nii austatud, siis oli ka peremees see, kellel oli õigus leiba lõigata ja leiba lõigatud kunagi niimoodi ole lahti, nagu me nüüd tänapäeval tavaliselt kodus teeme vaid leivapäts oli laua peal peremehe eesperemees, siis võttis leib Pätsi suurus vastu rinda ja lõikas siis igale lauas istujale kääru leiba ja siis, kui keegi soovis leiba juurde, siis lõikas ta järgmise kääru. Nii olevat ka pulmades olnud, et olevat kohe suured hunnikus olnud leivad laua peal, sest vanasti oli ju komme eelmisel sajandil, kui pulma mindis võeti ikka ise sööki kaasa ja siis olid sellised suured leivapätsi hunnikud seal laua peal ei olnud niimoodi lahti lõigatud, nagu nüüd siis eriti palju kaalikat kapsast. Siis nagu me teame väärist põhitoiduks. Ja nagu me ka teame, siis 18. sajandi lõpul jõudis kartul Eestimaale. Ja veel eelmise sajandi algusest ei levinud eriti kiiresti edasi. Oli alguses nagu vastasseis selle kartulile oli selline arvamused, kartul võtab põllult viljakuse, aga ka eelmise sajandi teisel poolel lõpupoole siis oli kartul üle Eesti levinud, et igapäevane peaaegu et söök oli kartul, kuni võtad perenaise, oli ikka tegemist, et esiteks tulla välja kui sügisel pantise varud salvedesse, et, et uue saagini jätkuks seda toitu üks asi see ja teiseks ka, et ta oskaks seda jaotada niimoodi aasta peale. Et ei muutuks tavaks sööjatele ja samas, et ta nüüd ka ütleme ühte toiduainet ei kulutaks sel sügisel või talve esimesel poolel ära ja siis kevadel ja suvel pole midagi ette anda. Perele olid väljakujunenud ka sellised kindlad söögikorrad just eriti Põhja-Eestis, kus see toit oli olnud kehvem kui Lõuna-Eestis. Ja nii on teada, noh, praktiliselt üle Eesti. Et olid kindlad pudru päevad, näiteks kolmapäeval laupäev, talveperioodil pakuti siis lihaga suppe esmaspäeval ja neljapäeval, nüüd jääb järgi siis teisipäev, reede ja pühapäev, siis nendele alatel olevat pakutud rasvaga keedetud suppe. Aga nüüd kevadel, kui see liha juba tünnides otsa lõppes, olevat siis need supid tehtud piimaga, siis jälle algas lüpsiperiood sellist jaotusteni rangelt rangemalt just kinni peetud Põhja-Eestis, et Lõuna-Eestis küllalt pudru päevad olid kindlaks määratud, aga muudel päevadel oli see nagu vabam sest Lõuna-Eestis nagu olid paremad põllud ja lihtsalt toitu jätkus rohkem. Aga kas toiduainete sissetegemine oli sellel ajal ka tuntud liha soolati ja suitsutati, just on teada, et Lõuna-Eestis rohkem säilitati liha suitsutatud Põhja-Eestis jälle soolatud olekus perenaised, kui nüüd lihasoolasid, siis nad soolasid ka sellises järjekorras, et kevadel näiteks, kui oli vastlapäev pääs, et siis oleks süttis tünni põhjast jõuaksid need seajalad kätte siis juurvili pikali salvedes, siis on teada, et kapsast juba hapendati heid, kapsaid ei olevat eelmisel mõeldud, tehtud nii nagu nüüd meie tänapäeval raie kapsonavaid, need kapsapeade lihtsalt suured, poolitatud või neljaks löödud. Ja siis hoiti neid nagu külmas, noh niimoodi kergelt nagu hapnasid, aga ta ei olnud nüüd päris selline nagu nüüd tänapäeval oleme harjunud selliseid kapsaid nagu nüüd hapukapsaid, me nüüd oleme harjunud sööma, et see tuli ka kuskil eelmise sajandi lõpupoole ja eelmise sajandi lõpupoole üldse hakkasid levima sellised uued juurviljad, näiteks porgandid ja kurki ja kõrvitsat ja tomatit ja aga muidugi väga tähtis oli hernes ja uba, mida olevat ikka hästi palju kasutatud ja nagu seal Virumaal oligi öeldud, et hernestega sünniti ja hernestega, aga Surdi et kui näiteks katsiku toiduks pakuti ka herneid ja on teada ka näiteks matusetoidus, oli kindel pidiga Teie laual olema ka Suba või hernes, pulmalauad olid sellised kõige uhkemad ja seal sealt sellised uued moed jõudsid siis ka nii tavalisse pereellu. Sellepärast et pulmadeks tavad lihtsalt kutsuti vappi, perenaisi, kas nad olid siis mõisates olnud Virtinateks või olid nad juba kuskil muud õpetust saanud linnas? Nemad tõid üldse selliseid uusi toite pulmalauale näiteks kas või mannaputru kisselliga, mis oli selline uhke pulmatoit magustoit juba eelmise sajandi seitsmekümnendail aastatel ja niisamuti on teate, et esimesed esimesed, need nagu siis kutsuti kivi, taldrikud, pulmalaudadelt, siis esimesed kahvlid ja selline eraldi söömine, jah, pulmalaudadelt, aga veel selle sajandi algusest on ju teada, et, et ikka mõnes peres söödi ühest kausist ja on teada ka selliseid vanu inimesi, kes näiteks keeldusid metalllusikaga söömast, et see kõrvetab suu ja ikka ikka nõudsid oma puulusikat ja sõid veel puulusikaga. Nüüd ütleme veel esimese maailmasõja ajal Meie teada perenaise elust võtab suure osa maja või korteri koristamine. Kuidas vanal ajal sellega oli? Vanal ajal oli tavaliselt niimoodi, et laupäeval ikka koristati enam-vähem pühiti põrandat puhtaks ja seda küll luuaga, sellepärast et laudpõrandad olid üldse hilisemad ning tehti nagu öelda tiir peale elamisel, aga samas on teada sellised sookoristuspäevad ning aasta kindlasti kõige suuremaks karistuspäevaks nimetada enne jõule jõuluaega, kus siis tehti kogu majapidamine jõuluks väga puhtaks ning samuti mitmesugused pühade-eelsed ajad, mitte nüüd kainelt jõuluaeg olid selliseks ajaks, kus siis püüti kaunistada, kevadel toodi kaski tuppa samuti enne jaanipäeva koristati, koristati küll ja ega see elamine nii must ja räpane ei olnud, puhtus oli kindlasti olemas, sellepärast et seda nõudis juba nii meie mõistes öeldes nüüd sanitaarnõuded, et inimeste elu edasi kestaks. Ja need tarkused on tegelikult väga vanad. Eestlaste kohta peab ütlema, et me oleme tõesti saunas käinud rahvas, nii et et eestlased tema elamises oleme, siis oli saun lausa eraldi maja ning sauna köeti ikka laupäeva õhtul ja ja saunas käidi saunas, pesti kogu pere puhtaks ja, ja saun oli üleüldse oluline koht, kus kab peale pesemise sünnitati ja, ja palju asju toimetati mitmesuguseid niukseid rahvameditsiiniga seotud toiminguid saunas. Et näiteks ka need meie triibulised seelikud, kui ennem oli siin juttu, et lapsed põhiliselt olidki särgi väel, esimese esimene seelik tüdrukule pandi seljas saunas. Kui tüdrukust oli saanud neiu, see tähendab, seal oli olnud esimene menstruatsioon, üks konkreetne kirjapanek on Vastseliina kihelkonnast, kus neljapäeva õhtul olevat tütarlaps läinud sauna seitsme vanema naisega, kellest siis üks oli tema ema ja siis sauna kerisel oli tüdrukule pidulikult pandud selga siis tema esimene seelik. Ja siis sellest alates siis tütarlapsed kandsidki, seelikut. Aga sellise meie mõistes siis piduliku ahvide, nii poisid kui tüdrukud said alles leeriks, aga just see esimene seelik pandi talle selga. Saunas, millal hakati maja väljastpoolt kaunistama põrandaid värvima mõnel pool, kus rehielamu kauem säilis, siis rehielamut testiväljalt värvitud rehielamut ehitati küll ümber, hilisemal ajal ja vahel on kaetud ka laudseintega ära värvitud. Aga need laudpõrandaga kambrid, need tekkisid, esimesed ikka on juba möödunud sajandi keskpaigast alguses lautomaandaid värvitud laudpõrandad olid lihtsalt ei olnudki nad puhtaks ning olid need lihtsalt laupäevad. Aga nüüd värvima hakati sajandivahetusel naekus niukene linnamoeline tungib sinna talumajja, kus hakatakse riputama kardinaid akende ette. See niuke mood, mille alguses tõid kindlasti tüdrukud kellele meeldis oma numbrile kardinad ette panna, mis samuti vanade inimeste poolt nakkunditest põlastuskleidis ja samuti lillevaas, oli siis seal ja heegeldatud mitmesuguseid pitsilised linad pandi juba lauale ja aga kõik see oli ju inimestele tegelikult teade tunduvalt varem juba linna järgi, ainult et omal hakati seda omaks võtma, hakati teda sellel ajal aga maju väljast värvima. Neid hakati ilmselt on ka käesoleva sajandi esimestel aastakümnetel, kui hakati ehitama juba neid uusi maju, kui maja oli ehitatud rehest lahus, oli juba ainult elumaja ning rehi ehitati eraldi laut ehitati eraldi oma maja meie vanemas mõttes selliseks. Teiseks laineks võib olla huvitav mõelda, seda sai Eesti vabariigi algusaastal tänu sellele, et vabadussõjas osalenutele anti maad ning oli suur maja ehitus 20.-te aastate esimesel poolel, kui siis need vabadussõjamajade tasuniku majad, see on kohe päris niisugune omaette kindel elamutööd, need ei olnud enam sellised suured rehemajad. Aga samuti ei olnud, et mingid väga jõukad häärberis, nagu meie Viljandimaalt teame, sellepärast et vabadussõjast osa võtnud inimene ta tahtis oma perele luua. Kodus oli nisukene Ena mugav, mitte eriti suur, kahe-kolme toa ja köögiga maja ning neid on just nendel aastatel ehitatud üle kogu Eesti.
