Karderi teomeet, kes vallast mõisas teol keesid, pannud ööseks oma hobused mõisama, põles. Hommikul aga kutsuti mehed mõisa ja igaühele anti, ei anna täis. Nõnda oli juba mitte loomikul sündinud. Jäämeestele sai asi selgeks, et küll ikka keegi neid luurama pidi. Et pahategija jälile saada, panid geomeed ö oma seltsilise salajev lahti. Sinna, kus nad hobusid, sõitsid see nägigi, et vao Opmann tuli ja ronis paksu kuuse otsa. Kui mehed õhtule said, panid nad hobused endisesse kohta just selle kuuse juurde, kus Opmann otsas luuras. Üks teomees ütles veel, et hobused peavad ikka süüa saama, saagu ise läbi, kuidas saab. Siis otsustati, hea suur tuli maha teha ja just sellesama kuuse alla, mille otsas opmann kükitas, Suur tuli ja paks suits ajasid opmanni nii kõrgele ronima, kui kuuselatt veel kannatas. Tuulele aga lisasid teomehed muudkui uusi puid juurde. Teine kannatas üleval nii kaua kui vähegi võimalik. Aga viimaks ajas kange, suitsime Heikese nii lakastama, et pliidi ennast mööda kuuske alla ja just tule sisse laskma. Koorad kukkus kuuse otsas, tolle koorad kukkus too saatusest tulle. Andke vaalu, andke valu, karjusid teome ja hakkasid opmanni halastamatult suhtlema. Nuhted, et siis mõisaisandat, niikaua kui küll arvasid olevat, siis viskasid ta metsa, sealt ronis siis teine vaevaliselt mõisa juurde. Ei järgmistel hommikutel lausutud Teo meestele hobuste söötmise pärast enam sõnagi ega mängi julgenud oma äpardust kellelegi kurta.
