Kuula rändajat. Tere kuulajatele, rändaja tere ja head uut aastat. Head uut aastat kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna, et jätkata läinud aastal pooleli jäänud rändu Iirimaal, nii et aasta on küll uus, aga seiklusi esialgu vana, mis tuleb väärikalt lõpule viia, enne kui järgmist sihtpunkti vallutama minna. Iirimaa on põnev. Ja seekord lähme vaatama, siis lubjakivi platoosid paljusid ja vana vussi. See lugu, mis nüüd kõlas kindlasti iiri rahvaviis ja mängitud väga vanadel pillidel mida on mängitud Iirimaal sajandeid alguses kõlas iiri harf ja seejärel iiri vilepill. Et need on väga iseloomulikud pillid olnud iiri rahvamuusikale pik praegu. Ja see maa, kus me nüüd oma rändu Iirimaal jätkame iiri läänerannikul on on olnud tohutult kaua asustatud ja selle piirkonna nimi on Warren ja see on väga eriline maastik, kui sa sinna lähed, siis põhiline värv on niisugune hele. Sul on kohe selge, et siin peab olema lubjakivimaastikud, lubjakivikaljud, lubjakiviplatood olen ongi üks hiigelsuur lubjakiviplatood kogu Lääne-Euroopa kõige suurem. Nii et kogu Euroopas kokku on ainult veel kuulsamad ja tuntumad lubjakivialad. Sloveenias. Ja seal on need karstimäed ja seal esimest korda ka uuriti loodusteaduslikult niisugusi klaasid ja sealt on ka pärit see rahvusvaheline sõna Carst. Mis tähendab siis seda, et kui vooluveed pikka aega voolavad selliste lubjakivialadel, siis nad voolivad sinna igasuguseid skulptuure, lahustades seda lubjakivi ja teevad maal igasuguseid imelisi koopaid ja salakäike ja salaojasid. See on ju ka meie kodumaal samamoodi näiteks Tuhala kandis või siis kostivere kandis. Aga siin barrenis on see kõik tohutult palju suuremõõtmelise. Nii et sinu, et kümneid kilomeetreid liikuda niisugusel näiliselt väga kitsil ja, ja elu tulealal. Aga tegelikult on ta igavest põnev, kui sa sellesse süvened. Sest teistpidi on niimoodi, et taimede jaoks on see lubjakivi iseenesest noh, nende kasvu soodustav, nii on ka Eestis lubjakivialadel taimeliikide rikkus väga suur ja siin barrenis, kui nüüd hakkasime neid vaatama neid põhiliselt nad olid nendes nii-öelda kaljupragudes, nii et näiteks eemalt vaadates on kõik nagu ühtlane valge, elutu lava, aga nende sees on niisugused pikad nagu praod või niuksed vaod ja nende sees on piisavalt niiskust ja, ja seal on tohutu taimerikkus tegelikult. Ja oli ju parajasti aprilli lõpp. Ja noh, nendest taimedest, mis seal oli, oli, oli kindlasti hästi põnevad, olid mitmesugused orhideed ja üks eriti ilus lill oli kevadine emajuur, ta on niisugune, seda taimeliik Eestis ei ole, meil on teised emajuureliigid, aga tal on niisugune sügavsinine, värv, niukene, põhjatult sügavsinine õis on ise hästi maadligi, hästi suure õiega, väga-väga pilkupüüdev sinine värv, aga näiteks jälle meie tuttavatest taimedest mets hülast niuke suure valge õiega täitsa eesti looduses olemas, seda oli ka seal igal pool. Nii et selle, kõige selle, selle kõleduse ja, ja, ja niisuguse kaljus, pinna mõju oli natuke ka see, et natukene nagu nagu kodune tunne oli seal ikkagi olla, sest meie all varid näiteks meenutavad natukene seda ja ka meie igasugused muut, niuksed, karstialad, kus veed voolavad ja siin on ka maa-aluseid paid väga võimsaid ja neid on kümnete kilomeetrite pikkuselt kus inimene saaks liikuda, aga sageli nad on nii ohtlikud, et nad on enamasti inimesele suletud. Paar tükki on siis niisugused, kus võib ringi matkata ja need on, need on võimsad maa-alused elamused ja mitte päris üksi, ilmselt seal on saatja. Ja siis seal on üks nendest koobastest on lausa niimoodi, et on valgustatud ja et seal on niukene Ta ja informatsioon, mis seal kõik all on stendid ja ja niimoodi päris ohutult võib seal liikuda ja mõned on siis sellised, kuhu minnakse matkama siis teejuhi saatel. Aga sealt koobastest on leitud ka imelisi asju, noh ütleme muistsete inimeste tööriistu ja tegutsemisjälgi ja näiteks pruun karuluustik ja pruunkaru on olnud Iirimaalt kadunud juba üle 1000 aasta. Aga seal algkoobastesse ta lihtsalt see säilis ja kuskil üle 1000 aasta tagasi käisid pruunkarud lihtsalt nendes koobastes talvitumas talvisel ajal, et niukesed, et jah, seal praegu ei voi seal mõni vastu tulla ja tere hommikust, Helle on üle 1000 aasta, ei ole Iirimaal enam karusid nähtud. Et ainult karuvaim võib seal liikuda veel. Ja kõik, nii nagu ka Šotimaal, et suuremad imetajad on kõik kadunud. Ja see põhjus ikka see, et nende kodumets on hävitatud ja ei ole lool lihtsalt nii, suurtel loomadel ei ole enam kodu. Ja no teistpidi on see tõesti see barreni lubjakiviplatood ajalooliselt väga oluline, seal on väga vanu, arheoloogilisi muistiseid ja, ja ühed nendest on, on ikka nii kuulsad, et neid käiakse alati, samas kui Iirimaale minnakse eemalt paistab sedamoodi, nagu oleks ehitatud suurtest paeplaatidest ta pisike Nonn, ühesõnaga oma paar meetrit kõrget ja mitu meetrit pikad paebla pildid on tõstetud nagu serviti niimoodi nagu seinteks ja nende peal on üks hiigelsuur paeplaat nagu katuseks. Ja need on tolmenid. Tolmenit on niisugused muistsed hauakambrid. Ja nad on, nad võivad olla igal juhul tuhandeid aastaid vanad, aga need, mida meie nägime, need olid kuskil 2500 aastat tagasi ehitatud ja kunagi olid nad kaetud mullaga. Need nad nägid välja nagu künkad väga pikapeale tuul ja vesi on uhtunud ära selle mulla. Ja see dolmenite lugu, päritolu ja tähendus on, on väga salapärased asjad, sest tolme, neid on ajaloolased uurinud paljudes paikades Euroopas, näiteks nii üksteisest kaugetes paikades nagu, nagu Hispaanias või siis isegi näiteks Kaukaasias on väga ühesugused need muistsed hauakambrid samamoodi kiviplaatidest laotud. Mis rahvasse oli nendest kõige vanematest tolmenites, ei teatagi seda ja skulptuur saalisest kirjalikult pole midagi säilinud sellest aga, aga nad on uskumatult sarnased, et arvatavasti need inimesed, kes neid ehib, tasid, uskusid, neil oli sama usk ja samad veendumused. Ja praegu noh, sellesama barreni selle kõige kuulsama tolmeniga oli nii, et see üks kivi pragunes ja siis oli, kartasid olme nagu variseb kokku ja siis asendati see praegu nagu terve kiviga, aga selle käigus siis selle koha peal tehti ka välja kaevamisi ja leiti umbes 30 inimese luustikujäänuseid, et see oli siis kindel, et see on tõesti hauakamber. Aga aedned tikud olid toodud nagu teise koha pealt ümber ja see tuletab jälle meelde, noh, kui me kunagi rändasime siin Madagaskaril, siis seal oli ka see ümbermatmise komme, et teatud aja pärast põrm maetakse teise kohta ümber ja see oli nähtavasse tolmenali siis see koht, kuhu need põrmud siis nagu kanti kokku ja ilmselt selle juures peeti sellised esivanemate austamise riitusi. Ja, ja noh, ajaloolased oletavad, et see võis olla siis niisugune, et üks põhiline nurgakivi selle rahvausule oli see, et esivanemad väga hästi läbi saades ja, ja nendega suheldes ja nende käest väge ja nõu saades elad nagu ise kindlamalt ja paremini edasi. Et see võiks olla üks oluline osa sellest usundist, aga ega sellest palju ei teata, sest see oli, see oli nii väga vana. Aga Me läksime edasi päris läänerannikule välja ja rannikul on üks selline paik, mida nimetatakse Mocheri kaljudeks. Ja see on vist iiri kõige kuulsam looduse ime üldse. Seda käiakse vaatamas, mida vist üle miljoni inimese eest käib aastas seda vaatamas. Ja natukene loodusesõpra muidugi natuke juba häirib see, et seal olid tõesti palju rahvast aastaajast sõltumata, siis Modgoorivad praktiliselt jah, et muidugi praegu kevadel oli, neid võib olla rohkem kui paar kuud tagasi, aga ikkagi enam vastast on seal väga palju inimesi. Aga noh, see paik on ka vaatamisväärt, et ühesõnaga püstloodis kalju järsak mis on kaheksa kilomeetrit pikk ja üle 200 meetri kõrge. Noh, kui me jälle siin Eestimaal mõtlemises meie põhjaranniku kõige kõrgem punkt, optika on 56 meetrit, noh, korrutame selle siis neljaga umbes niimoodi, neli ventikat üksteise otsa ja siis vaatad sealt ülevalt alla ja näed enda jalge ees, noh, ookeanilained vastu kaljusid peksmas ega ikka ei julge vaadata. Ausalt öeldes ikka julgesite siis lõpuks naine katsus küll tagasi hoida, aga mina muidugi ikka julgesin, aga aga seal on ka tegelikult ärid ja seal on valvurid, kes vaatavad ka seda, et kõik oleks ohutu, sest see on tõepoolest ohtlik, kui nii palju inimesi käib. Ja tõtt-öelda on seal kaks suitsiidijuhtumit olnud. Tähendab lihtsalt keegi leiab, et see on parim koht oma elu lõpetamiseks. Et need valvurid on seal tõesti ranged. Aga noh, see see vaatepilt on, on kirjeldamatu tegelikult seal niimoodi, et noh, kui sa vaatad piki seda kaljurannikut edasi eemale ta vahepeal teeb niisugusi salke käänakuid siis seal ütleme, selles jalgu vastaspoolel need inimesed on, noh, nad tõstsid täpid, et sa olid binokliga vaid vaadata, sa näed, et see on kerge küll. Aga et inimesed kahanevad noh, peaaegu olematuks selle selle kõrgusega võrreldes, et see meeletu kõrgus nagu lennukilt umbes tõesti just sellele all otsekohe seal all möllavad, nüüd ookeani teinud ja seal selle pika aega vaatasime selle järsaku ees ookeanis oli noh, nagu kujuteldamatult kraav, sihukene, nõelakujuline saar, sihukene nagu torn, meeletult kõrge sirge torn. Ja jällegi esialgu tundub, et elutu niuke tumedad kaljud on need kõik. Aga siis vaatad binokliga ja sa näed, et tegelikult see on lindude pilvelõhkuja. Tähendab, seal on karniisid sellel tornil ja iga karniisi peal on linnupesade rivid, lähevad järjest seal hiigelhulk kortereid siis lindudele ideaalne elamise kohta. Turvaline, ükski kiskja ei pääse ligi ja ja väga on kasvatada seal oma järglas. Muidugi kogu see taimestik on seal kehvakene, aga, aga ikkagi seal päris seal kaljude peal oli tore vaadata ühte õitsvat roosade õitega taime ja kuidagi tuttav tuli etaksinud lehti kitsaid lehtiva. On siis üks laukudest oli sees, on siis noh nagu ütleme, eestlane võib-olla teab kõige paremini murulauku, mis peenra peal kasvab sihuke kitsaste lehtedega, hästi lõhnav ja, ja, ja ka söödavad lehtedega taim, tegelikult see oli otsesele, selle järsaku peal praegu ripusnemalisele ookeani kohal, niisugused suured padjandid selle lauguga maitsega talis. Ta on nagu sibula maitsega, et võiks väga hästi näiteks panna võileiva peale Nevad. Ja seda oli seal tõesti palju. Nii et, et kogu see Moheri rannakaljud tegevus oli lihtsalt nii võimas, et, et sa nagu lihtsalt ahmiseid seda endasse niimoodi siis silmadega ja ja kogu tunnetega ja lihtsalt istusid ja olid seal paiga peal, et et ta on ikka väga suursugune Iirimaa looduse ime. Aga Siitme pöörasime nüüd siis juba Iirimaa sisemaale tagasi, läksime enam-vähem Iirimaa südamesse, sest see oli nüüd see, milleta pärast ma siia Iirimaale olime tulnud. Ees ootas Euroopa puusõprade kogunemine Perry lossis. Ja see piri loss on tõesti Iirimaa südamest. Selle tõendiks on see, et sealsamas lossi lähedal on üks hästi suur lubjakivirahn. Ja selle vana nimi iiri keeles on, on Iirimaa naba. Et see on juba kristluse-eelselt nagu peetud, nagu Iirimaa kesko kaks. See loss ise on muidugi püsinud uskumatult kaua ühesugusena ja siin on elanud see praegune aadlisuguvõsa 1620.-st aastast alates ja meil oli siis au, need Euroopa puusõbrad, et meid võttis vastu siis selle lossi praegune omanik William Brendel, Parsson kes oli siis ka lordi tiitliga. Ja loomulikult see loss oli eraomand, et sinna ilma tema kutsuma Ta keegi kunagi ei tohtinud minna ka seal ümber, see väga uhke park. Selle ta on avanud rahva jaoks, nii et seal hoiad inimesed teatud kellaaegadel iga päev ringi liikuda. Ja see oli muidugi suurepärane paik siis nagu puusõprade kogunemiseks ja enne seda ma olin muidugi uurinud ka selle lordi suguvõsa lugu esimest korda elus astuda lordi palge, et midagi peab ikka nagu teadma, et ja see on selle poolest kuulus suguvõsa, et nad on olnud sajandeid hästi teaduselembesed ja nad on väga palju raha kulutanud selleks, et edendada teadust. Ja see oli aasta 1845 kuise Parssonit. Aadlisuguvõsa otsustas lasta ehitada Ta ta maailma kõige võimsama teleskoobi tollel ajal ja see on siiamaani alles, see oli aastast 1845 kuni 1917 oli see maailma kõige võimsam teleskoop see võis olla muidugi kosmiline raha, mis selle ehitamiseks kulus. Aga ta näeb praegu välja ka umbes nagu Verni raamatust pärit. See näeb välja nagu mingisugune hiigelsuur kahur, niisugune sugune mäesuurune kahur tohutu keerulised metallist konstruktsioonid ja seal vahel on siis üks tohutu suur. Me kõikvõimas nagu hiigelkahuritoru ja see on ühesõnaga, aga ta on korrastatud praegu. Ja seda sellega saab ka praegusel ajal vaadata siis öösiti tähti. Aga praegusel ajal on ta ikkagi niisugune, ütleme, teadusajaloomonument. Mingis mõttes minu lugupidamine selle suguvõsa vastu kasvab iga teie sõnaga ja mõelda, millised sümpaatsed prioriteedid. Selle asemel, et seesama raha ma ei tea raisata tualettidele hobuste võiduajamisele ja kuhu nemad selle investeerisid, eks ole, just, ja teine kirg on neil olnud siis põlvkondade kaupa, see park, selle pargi arendamine ja, ja korrashoidmine ja uute liikide sinna toomine ja mõnes mõttes on, ma lihtsalt olin enne lugenud seda, et, et see on kujuteldamatu, kuidas siis 300 aasta jooksul seal on üle 1000 toa, selles lossis on siis sinna erinevad põlvkonnad jätnud kõik oma oma märkmed, päeviku pildid korralikult kokku köidetuna väga täpses rivistuses ja mingis mõttes on nagu omamoodi ajaloomuuseum ja selle uurimine, nagu näiteks käib nad aeg-ajalt korraldavad siis avalikkusele ajaloonäitusi, võtavad ühe või teise külje ajaloost läbi kolme sajandi siis omaenda suguvõsa igasuguste esemete ja paberite ja jooniste järgi koostavad sihukse näitusi. See järjepidevus, ajaloojärjepidevus, see tekitab aukartust tegelikult, kuidas suguvõsa on, neil on ka õnne olnud, sest tegelikult vahepeal kui oli see krombeli Suur-Sõjaretk Iirimaale ja kõik ära rüüstati ja enne seda oli veel iirlaste ülestõus, et, et kõigest sellest jäise lossi imekombel terveks. Aga muidugi olin ma veidi ärevil lord William Brendan Parssoni palge ette astudes. Aga õnneks mul oli tuttavaid Eestis, kes on kohtunud inglise Lordidega ja ma küsisin, et huvitav, et et kui ma ütlesin, et ma nüüd lähen sinna parki, et kuidas ma ära tunnen ütles tuttav, see on väga lihtne, vaata üks niisugune kulunud riietuslapid põlvpükstega mees, kes nokitseb midagi seal ühe heki kallal, et see ongi siis nii tankisulgedega ehitud kaabu ja kirjeldusi, oli kõik muu sinna juurde ülimalt täpne, tal oli seljas niukesed, kulunud nahkpüksid, sihukene matkasärk, matkasärgi peal oli mingisugune matkavest. Ja noh, tavaline selline looduseinimene tuleb sulle vastu, mida võikski, aga tegelikult ja ainult, et, et midagi siiski näiteks selles rühis oli, oli küll midagi hästi sirge rühiga ja rääkis siis ta jutt oli küll noh, Tallinnas vanem hallipäine mees võib olla umbes kuuekümneaastane hakata, jutt oli hästi selge ja hästi täpne. Nii et kui ta üldse suu lahti tegi, siis ta rääkis noh, väga väga intelligentselt. Nii et aristokraatlik on päritolu, lõi välja sisemistest väärtustest ja rühist just nimelt riietest, täpselt ju siis ta viis meie seltskonna kõigepealt vaatama oma meest. Salumets on Iirimaal üldse suur haruldus ja tema mets oli väga suurel alal, aga see oli siis ümbritsetud kõrge kiviaiaga. Seal oli Ralf ja see mets oli tõeliselt metsik, seal oli seda risu ja nahtub, koosnes lehtpuudest, seal olid erinevad lehtpuuliigid. Metsa all oli vägev lillevaip praegusel kevadisel aastaajal. Aga ta oli, ta oli silmanähtavalt uhke selle üle, et tema mets nii metsik välja näeb ja ta teataski, et me ei ole siin mitte ühtegi liigutust teinud ja selles metsikus ja see oli oma väärikust just ja, ja et Iirimaa, kus metsa on vähe ja kus kõik on nii korras, igal pool on inimene kätega. Millal on see omaette väärtus, et, et minu mets ja ma ei tee siin mitte midagi. Tõeliselt aadellik. Sest loodus teab ise, mis ta teeb just ja ta on kordumatu. Maastik iseenesest. Iirimaapinnal on niisugust, praktiliselt ei ole meie Eestis olemas harjunud, et mets näeb ikka enam-vähem metsik välja, aga, aga iirlase jaoks on erakordselt haruldane. Ja sealt me läksime siis sinna loss tagasi, siis tegime tiiru seal pargis nase park, seal on üle 1000 puu- ja põõsaliigi ja sordi. Ja, ja noh, see on kirjeldamatu, milliseid puuhiiglasi ja imelisi liike seal on, aga aga seal on ka üks kiinassi rekorditega raamatuobjekt. Ja see on Euroopa kõige kõrgem pukspuuhekk. No kes teab, mis on pukspuu muide näiteks Viru tänaval Viru tänava, kusjuures seal selle Viru väravate lähedal on üks pukspuuhekk see Eestis on ta no ta ei ole põlvekõrgune ta poole põlvekõrgune väga madal põõsas. Seal kasvas ta 11 meetriste puuder ja see hekk läks siis mitusada meetrit niimoodi seal pargis mõlemal pool kõrged 11 meetri kõrgused puks puuded, kes tunneb pukspuud ja teab, et see on tõeliselt niukene päkapikukasvuga puu. See oskab hinnata, milline ime see on, et Bugs Bunny kõrgeks võib kasvada. Aga samas ma kujutlen, kui raske on aednik hoida seda kontrolli all, seda hekki, ronida 11 meetri kõrgusele redelitega ja pügada ja hoida seda lõpuks puul on äga pisikesed lehed, niuksed, küüneotsa suurused, Need on igihaljad. Ja ta puit on hästi tugev ja kõva. Ja pukspuumetsad praktiliselt on hävinud Vahemere, kusjuures neid mõnel poollooduslikult on aga niisugune omamoodi looduse ime oli seegi see pukspuuhekk. Siit, et me siis läksime juba siis nagu kuulama akadeemilist loengut ja siis Me pääsesime sinna lossi siseruumidesse, kuhu lihtsurelik niisama ikka ei pääse. Mahlis see saal oli, see oli niisugune mõjuski nagu selline muuseumikamber, see oli hästi hämar. Seinte peal olid esivanemate portreed rivides tohutud raamaturiiulit meetrise laeni välja, kõik tihedalt täis vanu raamatuid. Ja seal me siis istusime ja siis Toomas pakenham, kes on praegu Inglismaa kõige hinnatum puude popularisaator, laator pidas niisuguse akadeemilise loengu, aga pigem mitte see, millest ta rääkis, vaid, kuidas ta seda esitles. Seal ei olnud juttugi tänapäeva näiteks läptopist või, või dataprojektori, seda, et tal oli üks muuseumi väärtusega diaprojektor, niisugune suri seal suur kobakas. Ja siis ta näitas neid pilte niimoodi, et üks abiline, tal oli kaks abilisteks abiline, võttis karbist selle slaidi, andis Toomas Buckinghami kätte, panin aeglased sinna projektorisse, siis me vaatasime seda pilti, kuulasime juttu ja siis teine abiline võttis selle ja paigutas selle sinna karpi jälle tagasi kulgeda, selles oli raudne võlu ja see ja, ja eriline võlu oli see, see diaprojektor oli pandud tohutu virna raamatut otsa, et saaks nagu selle õige kõrguse kätte. Kõik need raamatud olid üles ja aasta vanad ütlevad, et hästi see diaprojektor väga ellitsunud neid seal ega rikkunud neid seega ja no need on vanaaegsed, väga tugevate kaantega raamatud, et nendele see tõesti midagi teinud. Ja selle järel oli meil siis niisugune koosviibimine ja siis ma kinkisin Lordile oma raha, mattub põlispuud. Ja siis me tegime seal igasuguseid toredaid võimsaid. Ta talguid, et mida edaspidi Euroopas võiks teha ja mõtlesime näiteks välja, et võiks ehitada Brüsselis euroliidu pealinna ühe puukujulise hiigelhoone, kuhu koondaks näiteks kokku Euroopa puu ja loodusesõprade organisatsioonid. Seal sellel õhtul tekkis muidki niisugusi, sama lennukeid teid. Ja mina sain endale ka sealt kingituse kaasa. Viisikene põõsast oli umbes viie sentimeetri kõrgune poti sees ja see on kurdlehine, tuhkpuu, see on. No ühesõnaga, kes teab, taimi puutuhkpuukurdlehine tuhkpuu pole kuulnud, loomulikult nemad, mina pole kuulnud, see ei tähenda midagi, ma arvan isegi enamike Eesti botaanikud ei tea sellest mitte midagi, vat see oli tõeline haruldus. See on pärit Lõuna-Hiinast Lõuna-Hiina mägedest ja ma sain siis selle harulduse endale kaasa ja ja panin oma oma koduõue kasvama. Praegu on ta igatahes ka kasvanud viis sentimeetrit kõrgemaks. Ja eile õhtul veel käisin üle vaatamas, et, et ta on ka igihaljas põõsas, et tal on, tal on lehed, talv otsa peal, niuksed, hästi paksud, niuksed, nahkjad, lehed, ühesõnaga kõik need meie kliima, niisugused iseärasused, mis meil siin Eestimaal on. Nelja aastaaja jooksul nendesse suhtub ta sügava rahuga ja siiamaani on ta nendesse stoiliselt suhtunud, tema kodumaa on tegelikult Lõuna-Hiina mägedes kuskil seal pooleteist kilomeetri kõrgusel üsna karmides oludes. Et väike lootus on, et ta siin elab, aga mul ei ole mitte mingeid andmeid, et kusagil Eestis oleks kurdlehist upud veel kasvamas. See jääbki meenutama seda, seda haruldast lossi, kus on elanud nii puudesõbralik suguvõsa juba sajandeid. Ja sellega siis nüüd lõpetaks, kuulaks siia lõppu veel iiri harfi, vilepilli ja vanaiiri rahvamuusikat. Seesugune oli siis tänane saade, Iirimaa rannik. Kutest ja karsti platoodest, millest tuleb juttu järgmises rändame iiri lõunaserva linnulaatadele ja keldi külasid ja metsi vaatama. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajat. Rankajat.
