Täna saates metsa nädala puhul kõik teemad metsast metsakuivendus,  igipõline konflikt metsameeste ja looduskaitsjate vahel. Eesti metsade mürgisemast põõsast näsiniinest räägib  botaanik Urmas Laansoo. Kuidas metsamehe elukutse antakse emapiimaga kaasa. Sellest räägime Uku Elkeniga isakul vanas metsavahi talus. Siin on nüüd väga märg mets, et miks sind  siis nii kangesti ujutab? Kuivendussüsteem ei täida oma ülesannet,  kuivendussüsteem on, ütleme niimoodi, et eesti keeles rikkis  ei toimi ja, ja liigvesi lihtsalt ei ei lähe  nii kiiresti ära, kui võiks minna. Ja selle metsa tulevik on, kui seda korda ei saa. Kukub, et muud muud võimalust ei ole, et puu jääb hapniku nälga,  kui tal juured vees on, et et nii ta on,  et kui ta ikkagi harjunud vees elama ei ole,  siis ta sellega hakkama ei saa. RMK halliku metsaülem Jüri Koort näitab oma metskonnas  olevat metsakvartalit, mis on liigvee all. Sellises seisukorras. Kuivendussüsteeme on metsaülema sõnul Eesti metsades küll  ja küll. Aga kuidas need kuivendussüsteemid on praegu Eesti metsades,  et kas nad vajavad reeglina uuendamist või on need enamvähem? No kindlasti ei ole, sest kuivendussüsteemid on 30 40 üle 40  aasta vanad vanad, et lihtsalt kuskil 30 aastat on niisugune  kuivendusüsteemi eluiga, et paratamatult neid tuleb  rekonstrueerida ja uuendada, et siin ei ole nagu pääsu. Eestis sajab rohkem, kui aurata jõuab. Nii on meil palju niiskeid alasid. Selleks, et märgadel aladel metsakasvu kiirendada  ja rohkem puitu saada, on paljud niisked metsad kuivendatud. Kraavide võrgustik, mis meie metsi kuivendab,  on väga mastaapne. Ainuüksi riigimetsas asuvad kuivendussüsteemid võtavad enda  alla 10 protsenti Eesti pindalast. Kui me vaatame Palju riigi metsas on tulundusmetsas suurusjärk 530000  hektarit ja ja kui tulundusmetsas on suurusjärk 420000 hektarit,  kuivendussüsteeme siis tegelikult mis vähemal  või suuremal määral seda metsa mõjutavad. Eesti suurim metsamajandaja RMK uusi kuivendussüsteeme  rajada ei kavatse. Küll aga olemasolevaid. Süsteeme rekonstrueerida, et majandusmetsad kuskil umbe  läinud kraavide tõttu ei häviks. Rekonstrueerimine noh, on selles mõttes nagu ulatuslikum töö,  et sellele eelneb projekteerimine. Vaadatakse üle. Esialgne projekt, kas seal on vaja midagi ümber häälestada,  ümber seadistada nii-öelda? Ja ütleme, et vahetatakse välja truubid. Tavaliselt ehitatakse ka teid juurde, et see on kindlasti  selline suuremahulisem töö, et seda ei saa kvalifitseerida  sellise tavalise hooldusena, kus lihtsalt kop on metsas  ja seted eemaldab. Kui metsamajandajate jaoks on kuivendussüsteemide rajamine  ja taastamine Metsanduse lahutamatu osa, siis looduskaitsjad  nii ei arva. Metsa parandusest on saanud tänaseks suurim konfliktikoht  Eesti metsanduses kus looduskaitsjate ja metsameeste  nägemused ei ühti. Esimene võib olla kõige suurem ongi seotud tegelikult kuivendusega. Ja teine on niisugune, mõnes mõttes põline põline konflikti  koht on lageraied. Ligi pooled Eesti metsadest on kas siis soometsad  või siis soostuvad metsad. Ja ja me teame ka selgelt seda, et, et et üle poolte nendest  metsadest on, on kuivendusest mõjutatud. Selles mõttes on märjad metsad kooslustena täna nagu selgelt  ohustatud ja ohustatud just eelkõige maaparanduse tõttu. Kaupo kohv Eestimaa looduse fondist ütleb,  et nemad ei ole pimesi kuivenduse vastu ja teatud kohtades  on kuivendus möödapääsmatu. Kuid probleem on metsaspetsialisti sõnul selles,  et tihti tehakse rekonstrueerimise sildi all lihtsalt uut kraavitust. Kogemus on olnud see, et, et kui me räägime nüüd RMK rekonstrueerimistest,  ütleme mis, mis on nii-öelda ikkagi oma teatud mastaapi Eestis. Erametsadest, tee rekonstrueerimistegevusi vist on toimunud  mõnel 1000-l hektaril, ainult et. Et siis RMK puhul on, on esinenud juhte,  kus, Kus rekonstrueerimistegevuse käigus on, on tehtud uusi  kraave ikkagi väga olulisel hulgal juurde. Et siin näiteks tudu tudumetskonna näide,  kus tormimurru järgselt rekonstrueerimise  siis sildi all väga ulatuslikud alad. Kraavitati siis täiesti esmakordselt. Roomet Jürgenson RMK-st väidab, et rekonstrueerimist ei saa  võtta vaid kitsalt vanade kraavide lahtiajamisena. Kui kuivendussüsteem ei tööta, siis tuleb ta töökorda saada  mõne uue kraavi abil. Rekonstrueerimise käigus võib süsteemi ümber häälestada  ja selle süsteemi piires ka uusi kraave teatud tingimustel rajada. Pigem on ta erand, et, et seda ikkagi kasutatakse sellisel juhul,  kui kui süsteemi on vaja ümber häälestada  või eelnevalt on seal olnud projekteerimisvigu. Et, et kindlasti ta ei ole, ta ei ole üldine. Kaupo kohv rõhutab, et niisked alad ja ka liigniiske mets on  osa meie loodusest ja seda tuleb võtta täpselt. Nii nagu ta on kõikide majandusmetsas asuvate kraavide taastamist,  ta vajalikuks ei pea. Millest see nüüd tulnud on, et see kuivendus on taas rohkem päevakorral,  et siin aastaid räägiti metsanduse suurimast probleemist kui röövraiest,  aga nüüd me räägime hoopis kuivendusest. Eks ta tõsi on, et et need röövraided on täna täna vähenenud,  ei ole enam nii nii suur probleem ja. Eks selle taustal hakkavad need muud asjad nagu rohkem üles  tõusma ja kui hakkab on ka tekkinud nii-öelda see tõesti see  võimalus nii-öelda metsa metsa nii-öelda investeerida,  et seda metsatulu tundub, et siis ka nii-öelda otsitakse  metsas seda kohta, kuhu seda investeerida  ja on selge, on see, et need kuivendussüsteemid on üks aspekt. Kuhu tuleb raha nagu ikkagi ikkagi panna,  oluline on nüüd see, et noh, seda raha sinna nagu  mõistlikult pannakse. Kuivendussüsteemide hooldamiseks rekonstrueerimiseks kuluvad  summad on suured. Sel aastal on RMK nendeks töödeks ette nähtud ligi 100  miljonit krooni. Pikemas perspektiivis plaanitakse kogu kraavivõrgustik  riigimetsas üle vaadata ja vajadusel taastada. Kõige idealistlikum plaan oleks muidugi see,  et mingi perioodi jooksul me jõuaksime kogu  kuivendussüsteemidele ringi peale teha. Aga aga see sõltub ikkagi natuke majandusolukorrast ka,  aga eesmärgid on meil ikkagi kõrged, et et 30 aasta jooksul  suudaks kõik süsteemid üle käia. Kaupo kohv usub, et metsakasvatajate ja looduskaitsjate  vahel on Kompromissi leidmine võimalik positiivse näitena toob ta  juhtumi Tartumaal laeva lähedalt. Kus jõuti lõpuks ühisele seisukohale ja rekonstrueeritud kraav,  suleti. Kinni on pandud, on reaalselt ka nii-öelda  looduskaitseliselt põhjendatud, sest selle kraavi  rekonstrueerimine iseenesest oli suur viga. Kuna see kraav on tehtud läbi, siis risti läbi  siis teise kategooria samblake püsielupaiga  mis on ühtlasi ka tegelikult määratud vääriselupaik. Ja selles mõttes ei oleks seda rekonstrueerimist üldse  tohtinudki siin, nagu ette võtta. Ja selles mõttes on antud. Antud nüüs on mõnes mõttes niisugune justkui natuke nagu  selline kompromiss selle vahel, et kas kraav päris kinni  ajada või siis lihtsalt katsuda selle lüüsi abil. Vältida seda siis, et vesi vesimetsast selle kraavi kaudu  väga kiiresti. Nii-öelda ära, ära voolaksid. Kuid ühes on metsakasvatajad ja looduskaitset samal meelel. Meie suurim kuivenduse ideoloog ei olnud keegi muu kui meie  oma kirjandusklassik. Ma arvan, et me kõik oleme kokku puutunud Eesti  kirjandusklassikaga kohustusliku kirjanduse raames,  mis algab kuivendamisega ja viiendas osas lõpeb,  teatage. Et jõgi lastakse alla, et, et saaks kuivendada. Eestis tundub, et on tõesti niisuguseks Tammsaare teoste taustal juba tõesti selline  maailmavaateline värk ja et paljud metsamehed  ka nii-öelda Mõnikord söögilauas vaikselt tunnistavad,  et see kuivendamine on neil ikka nii-öelda veres. Näsiniin on meie metsade mitte kõige tavalisem põõsas  ja ta on meie looduslikest puittaimedest üks varasemaid  õitsejaid veelgi varem või temaga üheaegselt õitseb sarapuu  ja lep. Ja samal ajal Näsiniinega alustab õitsemist ka Haab. Mis on veel näsiniinele? Iseloomulik on see, et näsiniine Õitseb enne lehtimist või lehtimisega üheaegselt üsna pea  kohe esimeste soojade kevadilmadega peale lume sulamist. Ja erinevalt sinilillest, kes õhtul paneb õied kokku  või päev päeval pilvise ilmaga sinilill üldse mõis ei ava,  siis näsiniin, kui ta oma õied avab, hoiab oma õisi avatuna  näsiniin kuni õitsemise lõpuni. Õitsemine, õitsemise kestus, õitsemise pikkus sõltub kevadel ilmadest. Mida jahedam on kevad, seda pikemalt, seda kauem õitseb  näsiniin ja mida palavam? Mida soojem on kevad, seda kiiremini seda lühemalt ära õitseb. Näsiniint ei või küll igal pool kasvamas näha,  taas kasvab tavaliselt viljakama pinnasega,  salumetsades ja puisniitudel. Ja ka muidugi segametsades on asi kõige rohkem on tuntud  mitmel pool Eestis metsa sireli nime all  ja miks just metsasirel? Sirel ei ole meil ju looduslik taim, sirel on pärit. Türgist aga õied meenutavad asi nii sireli kui lähemalt vaadata,  on ka nelja. Nelja tipnega ja lõhnavad vahel üsna tugevasti,  aga lõhna tugevus sõltub jällegi temperatuurist. Mida soojem on ilm? Tugevamaninasiniin lõhnab aga muidugi, sirel on hoopis teistmoodi,  sirelil on õied suures uhkes. Pöörisõisikus näsinilin aga mitme kaupa ja kinnitavad otse varrele. Õied on peaaegu istuvad või väga-väga lühikese raoga. Näsiniin on üks meie looduses kasvavatest taimedest kõige mürgisemaid. Näsiniine teevad, teevad mürgiseks tema sees olevad mürgised ühendid,  alkaloidid ja näsiniinel on kõik organid,  mürgised, maa-alused juured, maapealne vars,  tema lehed, tema õied ja muidugi suve lõpupoole  ja sügisel ilusad värvilised läikivad viljad. Viljad ei ole väga suured, viljad on rosina  või oa suurused, ilusat punast värvi ja vili on ehituse  poolest luuvili, kuigi näeb marja moodi välja nässu neb  looduses peamiselt seemnete abil ja et näsiniin uude kohta satuks,  siis selleks on seeme, tal ilus värviline läikiv linnud  tunnevad seemne vastu huvi. Linnud söövad näsiniine vilju ja nõndaviisi see seeme levib  uuele kohale. Aga kui inimesel on nässu niin ka tema seemned  ja viljad väga mürgine, siis ometigi nässinine viljades  toituvatele lindudele Ta mürgine ei ole. Aga varematel aegadel on asi üsna huvitaval kombel kasutatud,  nimelt vana rahvas tundis näsiniine mürgiseid omadusi ja,  ja näsiniine oksi kasutati koertel ja kassidel kirpude põletamiseks. Nagu tänapäeval siis moodsalt seda tehakse kirburihmaga  või kirbu kaelarihmaga. Kogu maailmas tuntakse 50 erinevad näsinineliiki. Neid ei ela ei Austraalias, Aafrikas ega  ega ka Põhja-Ameerikas. Näsiniined elavad kõik looduslikult suurel Euraasia mandril  ja Euroopas elab 17 liiki erinevaid näsiniinesid looduses. Eestis on näsiniin täiesti looduslik pärismaine taim. Ta on kasvanud siin aegade algusest, kui taimed Eestimaal  kasvama hakkasid ja nassi nen, varem oli looduskaitse all  ja paljud, kes ei ole siis looduskaitsealuste taimedega  nii hästi kursis, on veel siiamaani arvanud,  et asi nii on tänapäevalgi looduskaitse all,  aga tegelikult 2005. aasta kevadel looduskaitsealuste  taimede seadust muudeti ja, ja näsiniin arvati ühena  vähestest taimedest looduskaitsealuste taimede nimekirjast välja. Sellepärast et ta ei ole enam nii haruldane. Ta on muutunud palju tavalisemaks, aga vaatamata sellele,  et nase Niin ei ole looduskaitse all, ei maksa ikkagi teda  koduaeda välja kaevata. No senine õige koht on ikkagi metsas. Alutaguse põlismetsade vahel on üks vana metsnikumaja taas  ellu ärganud. Metsamehe ametit on Leterma metsavahitalus. Peetud mitu põlve? Kui kaua siin selle koha peal seda metsavahitalu on peetud? Metsavahitalu hakati ehitama 36. aastal. Valiti välja siis metsavahi enda soovituste järgi. Siin oli lihtsalt tühi koht. Tehti maja koht ja. 39, aastal, siis tuli vanaisa siia elama. Nii et vanaisa ise valis selle koha välja. Põhimõtteliselt nii jah, et kõndis mööda jõe äärt  ja vajutas toki maasse. Metsavahi aega meenutavad Ukule seina löödud sildid. Üks vanaisa ajast. Kaks tema enda kunagiste ametinimetustega vastupidiselt  paljudele ei arva Uku, et metsavahiameti kaotamine olnuks  vale samm. Ajad on lihtsalt nii palju muutunud  ning tänapäeval jõuab autoga. Vajalikku kohta palju kiiremini kui omal ajal hobusega. Vanu asju tuleb aga siiski au sees hoida. Siin on nüüd päris korralik kollektsioon. Põnevaid vanu asju, mõned on natukene tuttavad  ja mõned päris võõrad. Kust need kõik pärit on? Eks nad on korjatud kuskilt vanade talukohtade juurest,  ega ma nii kollektsionäär ei ole, aga lihtsalt kui ette jääb,  siis toon ikka ära sellise asja, mis muidu võiks vedelema  jääda kuhugile. Kõige lihtsam vanaisa põhitööriist on see vibu saak siin. Millega ta oma elupäevad metsas käis? Mootorsaagi ta ei tunnistanud, see oli tema jaoks metsaröövel,  siis on siin üks selline väikse teraga vikat veel. Et ta on nagu heinavikati moodi, aga tegelikult on ta võsa  vik Ta on tunduvalt massiivsem ja lühem ja sellega tehti  siis noorendike peale hooldust. Vanasti kuivõrd oluliseks te üldse peate,  et, et selliseid vanu asju säilitataks ja millist,  millist lugu nad jutustavad teile? Noh, mulle tundub, et mõned vanad asjad on palju paremad on vanasti,  mis tänapäeval tehakse, on ikka. Peaga tehtud riistad, mitte kuskil tehases vormitud. Mille vastupidavuse on hoopis teine. Kas on mingeid selliseid riistu veel endal kasutusel  ka anu asju? Vibusaagi ma kasutan küll mitte just seda,  aga. Natukene uuemat vibusaagi on minu arust väga hea lõikusega  ja mürise ga. Mis mees see metsavaht vanasti oli ja kuidas tema roll  aastate jooksul muutus? Metsavaht Eesti ajal oli ikka härra ja teda usaldati  ja ta käis metsas ülikonnaga ja püstol oli vöö peal. Jälgis, et keegi metsa ei varastaks. Ega ta ise nagu raietöödega ei tegelenud. Pidas oma talu ja vaatas metsa. See metsavahi talu oli ka tihtipeale olulisem,  kui nagu tavaline talu siin käidi, käidi ilmselt küla pealt  ka koos. Nüüd teie ütlete tahte tahte hoopis nagu vaikust  ja rahu tulla otsima, kas on natukene kahju ka,  et see tähendus on niimoodi muutub? No. Ei ole kahju, ega ma siia kedagi suurt ei oota,  ma saan siin ise hakkama ja mul on siin väga hea olla. Palju seda küla siin on, siin seda küla nagu ei olegi. Kaks maja on lähedal, esimene maja, kolm kilomeetrit. Teine maja viis kilomeetrit. Ikka kokku tuleb kaugemalt nagu polegi kedagi. Kui vanaisa maja korda tehtud Plaanib Uku siia aastaringselt elama tulla. Juba lapsena veetis ta siin palju aega, tõi vanaisale poest  leiba ning väntas hommikuti jalgrattaga seitsme kilomeetri  kaugusel iisakule kooli. Sissekolimisega on aga ukul väike mure. Nimelt pole majas elektrit ning liinivedamist pidas ülemäära  kulukaks ka Eesti. Pikaimaks vallaks peetav mäetaguse. Nii ongi Uku seni lampe põletanud tuulegeneraatori päeva  jooksul kogutud elektriga. Et aga ka tuulevaikse ilmaga pimedasse ei peaks jääma,  plaanib Uku elektrit. Ma panna ka vesiratta. Tuleb teha siia väike tamm. Meetri jagu seda veetaset tõsta, siis. Hakkab see vesi vesiratta alt läbi minema vast. Vooluvesiratast Eestis rohkem ei ole. Mina ei ole kuulnud, et on. Tundub, et see on esimene. Mis uuesti teha, vanasti oli neid kindlasti palju. Kui palju elektrit oodata, sealt välja välja saada? Miinimum kilovatti tahaks sealt saada. Sellest peaks maja valguseks piisama küll  ja muud muudekski asjadeks. Uku kodutalu asub muraka looduskaitseala kagunurgas. Meie külaskäikojal on metsaalune kaetud värske rohelise  salatiga on karulaugu kasvamise aeg. Veel mõnikümmend aastat tagasi käisid siin metsa all vabalt  ringi leterma metsnikumaja peremehe koduloomad,  kellele mets pakkus rikkaliku toidulauda. Kuna siin maa on viljakas, siin kasvavad kõik suurelehelised  vahtrad ja saared ja. Isegi tammed ja. Kased, haavad kõik on siin olemas. Mändi nagu siin jõe ääres ei kohta, liiga viljakas tema jaoks. Puud on suured ja kõrged. Kaetud sellise ühtlase rohelise vaibaga. Jah, maa on siin jõe ääres kõik karulauguga kaetud. Üks kuu aega kevadest on siin karulauguvõim. Omal ajal siis siin metsa all käisid vabalt ringi koduloomad. Jah, ega loomade lenda kopi ei, ei olnud,  Nendel oli kõik see mets oli nende päralt. Söövad siin ja teevad kõik oma kõhud punni. Kevaditi, kui muud rohtu ei olnud, siis lehm tahtis seda  karulauku süüa ja siis see piim oli väga kibe. Arvata võib ka, et vitamiin erikas Aga nad tulid siis pärast ise koju tagasi  või tulime ikka aja taga. Ikka tulid koju tagasi. Lehmal tuleb lüpsi lüpsiaeg ja toob ka teised loomad koju. Kui palju metsloomi siin ringi käib? Metsloomadest on siin kõik loomad olemas,  kes Eestimaal elavad. Karu on käinud ka päris maja juures kõndimas päeva ajal,  nii et. Seal nagu maja hirmu neil ei ole. Tundub, et see on oma. Koprad on siin tulnud majale ligemale, varem neid siin  niikuinii ligidal ei olnud, nad olid kaugemal,  aga eks neid on väga palju juurde, sigin need  siis otsivad endale uusi paiku. Kuidas koer ennast metsaliste keskel tunneb? Koer on nagu omas mahlas siin. Tema teab täpselt, mis ta siin teeb ja on harjunud  selle eluga. Vahest on ta siin paar päeva üksinda ja ta ei lähe kuhugi. Millest üldse selline ametivalik ja kui palju siin nüüd on  esivanemate kätt mängus ja kui palju neid oma huvisid  ja juhuseid? Kuna minu töö on olnud algusest peale metsaga seoses,  siis see metsakorraldaja töö on nagu kõige sobivam,  et saab iga päev metsas käia ja vahest isegi  nii palju, et juba ära tüütab. Aga siis läheb jälle üle ja hommikul lähed jälle metsa,  hea meelega. Mis te siis teete, kui ära tüütab? Linnainimene põgeneb metsa, kas teie põgenete linna? Ei, ma viskan metsa alla puu alla pikali  ja teen väikse uinaku, lähen edasi. Käima see on nüüd metsanädal, kuidas teile tundub,  milline see kaasaja inimese suhe metsaga on tänapäeval? No ma arvan, et iga linnainimesed vist teavad sellest  metsast väga vähe, aga suurem osa on autoaknast,  mis seda vaadatakse päris metsa eluga jardaga kursis,  aga. Aga ma arvan, et päris linnainimene ei peakski sügavale  metsa minema. Seal peaks oma metsaelu ikka omaette toimima. Te ütlete, et tunnete ennast metsast hästi  ja turvaliselt teiselt poolt te peate iga päev võtma vastu otsuseid,  kust, kui palju puid maha võtta. Kas nende kahe poole vahel mingit konflikti ei teki? No töö on selline, tuleb seda tööd teha,  aga mõnes kohas ka vaatad sellise pilguga,  et mets on nii ilus, et kuigi seadus lubaks ta maha võtta,  jätate ikkagi kasvama. Et see. Roheline pool on ka nagu olemas, et päris järjest neid metsi  raiesse ei pane. Lased tal veel natukene olla, metsas käies on ikka mitu pilku,  teed seda tööd ja näed, naudid ka seda loodust,  mis ümberringi on, nii et nagu käib käsi käes. Kas on mingi erinev tunne sellises majandusmetsas olla  või sellises ürgmetsas, nagu siin? Igaüks igas metsas on oma eripära ne, et igal pool tuleb käia. Kui kõik selline mets oleks, siis tüütaks  ka ära. Uku ütleb, et koolis võib inimest küll harida,  aga metsamehe veri on ikka kaasas. Sündinud ning kaasaegsete tarkuste kõrval peavad endiselt  paika ka esivanemate näpunäited. Eks nad on õiged, muidugi sealt vanasti ei raiutud  ja metsa aastaringselt, nagu praegu seda tehakse. Ikka palgipuu võeti talvel suure külmaga,  jaanuarikuus. Siis sellest see palk pidas ka palju kauem vastu,  kui teda ehitusega kasutati. Tänapäeva imutusvahendid teevad puuga imet,  aga kui näiteks palkmaja ehitada, siis mina soovitaks küll  ikka õigel ajal see puumaha raiuda. Mitte neid immutusvahendeid kasutada. Nii et kui teil endal oma tarbeks on puitu vaja,  siis ikkagi jääte kalendrist näpuga järge,  millal, mida võtta. Jah puu ikka kauem vastu peaks. Ja ei puu puul ja puul on ka vahet, kas on maltspuu  või on ikka soos kasvanud puu, mis on palju tõrvarikkam  ja vastupidavam. Uku vanaisa oli metsavaht ja ema töötas metsaülemana. Uurime, kas ka tema tööd koju kaasa võttis,  nagu tänapäeval kombeks, on. Ma ei saakski öelda, et ta võttis koju kaasa,  see oligi selline elu, kus metsas elati ja nende asjadega tegeleti,  ei osanudki arvata, et et see on nagu töö,  et see oli nagu töö ja hobi koos. Ema oli küll metsaülem, aga ta oli küllaltki lihtne inimene,  nii et temast võõras inimene küll aru ei saanud,  et ta metsaülem on, et ta käis alati metsas kaasas meestega ja. Tegi ka vahest metsatöid nendega koos, nii et. Ta ei olnud nagu tugev ülemus selles mõttes,  et käskis ja kamandas neil tööd teha. Pigem töölised jälgisid, mida tema tegi ja tegid teised järgi. Nii ka teie siis. Ma arvan küll, jah.
