Täna saates Narva elektrijaama sooja jahutusvee bassein on  ideaalne kasvukoht Siberi ja Vene tuurale. Millal jõuab tuur meie looduslikesse veekogudesse? Kas roheline energia on alati ikka roheline? Paisudest on saanud ohtlikud tõkked kalade rändeteedel kudemispaikadesse. Siin minu selja taga voolab Narva elektrijaama jahutusvesi. Seni kasutult Narva jõkke voolanud soojale veele on  asjalikud ettevõtted leidnud uue rakenduse  ning rajanud siia tuurakasvanduse. Tuur on tänuväärne kala kasvab kiiresti suureks  ning tüütute kontide asemel on tal pehmed söödavad kõhred. Kala välimus annab tunnistust tema iidsest päritolust. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid luukilbid. Miks siis seda dinosauruse, kaasaegset maitsvat kala meie  toidulaual nii vähe on? Kusagil 200 aastat tagasi oli Euroopa jõed. Kudemise ajal tuure päris no võib isegi öelda paksult täis. Aga nüüd progress ja industriaaliseerimine ja,  ja inimese tegevus on sisuliselt tuura meie Euroopa jõgedest ja,  ja meie rannikuvetest ära kaotanud. Kui nüüd võrrelda tuura lõhilastega ja angerjatega,  siis lõhilasel üks väike kõike tamm takistuseks ei ole,  ta võib sealt üle hüpata. Angerjas saab ka suuri vahemaid kuivamaad mööda edasi rännata,  kudemiskohtades tulles siseveekogudesse aga nüüd,  kui tuur, kes on, elab meres aga kudema tuleb magedasse  vette ja piisab tal ühest väikesest takistusest väikesest  tammist tee peal ees, kui ta tal jääb lihtsalt kudemata  ja paljunemata ja sellepärast on ta meil otsa lõppenud. Et ilmnes niisugune asi, et tehakse Pihkva kandis  väljakaevamisi ja on 300 aastaseid tuura jäätmeid täiesti  palju leitud. Nii et Peipsi-Pihkva vesikonnas on kindlasti olnud,  kui palju meres oli, noh, ma ei tea, ei ole kursis asjaga,  tõenäoliselt oli ka Soome lahes ja Balti meres neid. Aga see on muidugi eriliik, see on selle Atlandi tuura,  balti alalii. Kasvanduses peetakse aga Siberi ning vene tuura. Tuur armastab sooja vett. Elektrijaama soojusreostus loob tuuralla ideaalse elukeskkonna,  sest päris külmaks ei lähe siin vesi ka käreda pakasega. Eelmine aasta oli 35 kraadi õhutemperatuuri noh,  miinustes samal ajal kasvanduses oli 13 kraadi sooja vee sees. No sel aastal oli talv natukene pehmem ja meil oli vesi  ka jahedam, sest meil siin selles soojavee kanalis  jahutuskanalis veetemperatuur sõltub elektrijaama võimsusest. Et mida külmemaks ilm läheb, seda suuremaks tõstetakse  võimsust ja seda paremad on meie temperatuurid. Selles see kalakasutuse efekt ongi, kuna Eesti kõik  kalakasvatused saavad kasvatada umbes kuus kuud  maksimaalselt kala. Muul ajal on ju jää peal ja vesi liiga külm,  kala ei söö. Tuur selles kanalis siin, mis elektrijaamast nüüd tuleb soe vesi. No saaks nagu süüa. No võib-olla kas 360 päeva, võib-olla 340,  aga enam-vähem aasta ringi. Et efekt peab olema suurem. Nüüd me oleme kolm aastat katsetanud No tegelikult selle võti on muidugi maimude saamine  ja kala kudema niimoodi meelitamine. Kalade kunsttingimustes paljundamine on tõepoolest täppistöö  kus segatud spetsialistide oskused, õiged töövõtted  ning inimlik kavalus. Looduses saavad nüüd ütleme sellised suuremad tuurlased  saavad suguküpseks kusagil teistkümnetes aastates,  alustades seal kaheksast aastast kaheksakümme 12 13 14,  aga kasvanduse tingimustes me ju kiirendame nende arengut ja,  ja kogu protsessi sellega, et nad saavad väga hästi süüa. Ja kasvandustes saavad turvad suguküpseks kusagil viie-kuue  aastaga ja hakkab see pihta nüüd sugukalade väljavalimisega. Eelnevalt oleme võtnud proovi vaadanud nende küpsusastet  nii emastel kui isastel. Ja siis valime, teeme ühe valiku. Kolm-neli isast ja siis emasid natukene vähem. Miks me nüüd võtame isaseid rohkem, et noh,  tegelikult üks isa annab spermat nii palju,  et sealt võiks ära viljastada terve terve poole maakera tuura. Lihtsalt lugu on selles, et emaste marjal on omadus  selekteerida neid sperme, keda ta ligi laseb,  keda mitte. Ja siis siis tehniliselt hakkab pihta asi,  nii et me viime nad soojadesse ruumidesse  ja tõstame veetemperatuuri. Imiteerime kevade saabumist. Ja temperatuur on. Tõusnud 16 kraadini siis jõuab kohale see periood,  kui kala nii-öelda teab, et nüüd on aeg marja heita  ja kudema hakata. Siis. Me teeme veel väikese hormoonmanipulatsiooni. Süstime. Konado liberiini, mis vabastab sugurakud Noh, tekitame avulatsiooni ja isastel tekitame sama preparaadi,  kas permiogeneesi? Sest. Vaja on väike siuke inimese poolt väike lüke taha anda,  sest noh, päris loodus see ju ei ole. Ja, ja siis, kui me oleme need süstid manipulatsioonid ära teinud,  kontrollinud, et mari on küps, et sperma on küps,  siis me võtame isastel sperma. Selline niisa kontrollime tema aktiivsust,  siis seejärel võtame emastelt marja. Lüpsame välja nendelt emastelt, kellel on tekkinud kõigil,  alati ei teki, kõik ei anna marja ja siis toimub selline asi  nagu viljastamine. Viljastamise protseduur on selline, et vee manustamisel  nii marjateradele kui spermale aktiveerib nad. Ühesõnaga see on sama, nagu satuks nüüd mari  ja niisk. Niisase emasloomad satuksid tavalisse veekeskkonda,  siis nad aktiveeruvad ja siis sellise segamisega vesi,  mari sperma toimub kolme minuti jooksul. See viljastamine looduslikult on marjad terad,  nii et peale viljastamist muutuvad nad hästi kleepuvaks  ja kinnituvad põhja külge kinni. Meil on nüüd inkubaatoris väga oluline see,  et marjaterad oleksid ilma selle kleepuvuseta  ja liiguksid inkubaatori aparaadis ringi. Siis me kasutame selle kleepuvuse mahavõtmiseks kõige  käepärasemaks vahendit. Piimavalku. Teisisõnu tähendab see, et marjateradele valatakse tavalist  piima ning segatakse tund aega käsitsi ja mitte lusika  või kulbiga, vaid hanesulgedest tehtud pintsliga. Hane suled on hästi õrnad, nendega ei tee marjateradele liiga. Ja kui me nüüd sulega segame, siis me ei kahjusta marjaterame,  põruta teda, me vigasta teda. Me emiteerime loodust. Kui suur see protsent on, mis nüüd õnnestub kunstlikes  tingimustes viljastada sellest marjast? Üks asi on see, mis on viljastamise protsent,  see on kunstlikes tingimustes, võib ületada 90 protsenti  õige natukene kusagil 90 protsenti on täiesti normaalne. Aga nüüd järgmine kriitiline punkt saabub siis,  kui need vastsed nad lõpetavad toitumise rebukotist  ja lähevad üle kunstlikule toidule või siis  ka looduslikule toidule, aga hakkavad suu kaudu toitaineid manustama. See moment on nüüd kõige kriitilisem ja seal võib olla  suremus väga suur, maimud ei õpi sööma, aga meie oleme  saavutanud sellise tulemuse, et meil siin on kohati mõned  partiid tulnud kuni 50 protsenti. Ellujäämist Emake loodus saavutab heal juhul 10 kuni 15 protsenti. Kui need maimud on nüüd sööma õpetatud kui kiiresti nad  suureks kasvavad ja kui vanaks nad üldse elavad. Erinevad andmed ütlevad tema erinevate tuurade vanuseks,  no kuni 60 kuni 80 aastat, mõni julgem väidab isegi,  et kuni 100 aastat. Aga ütleme nii, üks paras, neli, 50 aastat ma olen täiesti veendunud,  et nii vanaks nad ka elavad. Kui suur, kui kiiresti nad nüüd kasvavad kaubamõõtu? Kasvukiirus on nii, et nooremas pärast kasvab kiiremini,  hiljem kasv aeglustub. Me oleme saavutanud siin kasvanduse tingimustes sellise tulemuse. Me oleme saanud kahe aasta jooksul kolmeteistkilose kala. Mõne aasta pärast plaanitakse turustama hakata  ka kaabiäri. Selleks on aga vaja palju kalu. 100 kala asemel, mis meil oli, nüüd on meil kuskil 60 tonni  ja 100000 kala. Suur osa neist, kas ühe grammised poole grammi sed marjatera  aga kolmeaastase kalu on ka kümne-viieteist kiloseid  ja mitte väga vähe. 1000 tükki kindlasti. Kalakasvatus, mis praegu on meil ju. Turism tuleks muuta tööstusharuks Eestis. Selles on lehma ja seapidamisega piima ja lihaga võrreldes  investeeringud on umbes samas mahus. Aga veeressursse on meil täiesti palju. Piisavalt. No näiteks võrreldes Taaniga me kasvatame 20  korda vähem kala noh, võimalusi nagu oleks,  et ma tahaks ellu kutsuda uue tööstusharu kalakasvatuse  ja muidugi tuura, mitte see 50 tonni või 60,  palju meil on, seitsme aasta pärast võiks olla. 500 kuni kuni 1000 tonni siiani palju mahub? Kas selline kogus tähendaks siis juba ka välisturgu  või on Eesti inimesed valmis nii palju seda tuura  ka ära sööma? Oi, kindlasti läheb see välisturule. Seda on ka täna huvilised olemas. Prantsusmaal on. Nähtavasti Napoleoni aegadest täiesti tuura söömise  traditsioon niisama Ungaris, Itaalias, no Saksamaal küll vähem. Aga Lõuna-Euroopas ja Prantsusmaal on täiesti olemas ja. Ja peale selle, kui jumal annab, saame ka lõpuks musta kalamarja,  aga see on maailmas defitsiidis. Ja küll ta jääbki defitsiidiks. Prantslased itaallased ja sakslased ise endale tuule ei kasvata,  seal peaks ju ometi natukene soojem olema. Kasvatamisega on niisugune trikk, et see kalakasvatus on,  ma ei tea, kui vana, aga ma eeldan, et karpkala on  kasvatatud viis või 10000 aastat. Hiinamaal ja lõunapoolsetes riikides. Aga tuurakasvatus on tõenäoliselt 50 aastat vana Venemaalt  no ega siin mingisugust teadust ja traditsiooni ju ei saagi  olla 50 aastaga 5000 vastu vaevalt. Nii et see on lihtsalt ühe asja. Uus algus arenguplaane on meestel palju,  uued sumbad on juba tellitud ja kokku mahuks neid  jahutuskanalisse kuni kahe kilomeetri ulatuses. Kala on siin elektrijaama külje all kasvatatud juba 30 aastat. Brežnevi-aegse toitlustusprogrammi raames sirgusid siin  karpkalad ja forellid jaama töötajatele nii-öelda toidulisandiks. Tuur aga sobib nii soojavette märksa paremini. Talvel hoiti forelli ja suvel, see oli kogu aeg tühi. Kuna siin on vesi 35 kraadi, suvel. No siis seda forelli juba 10 kraadi. On ju üleliia, tema sureb ära. Aga tuur elab 35 kraadi. Ja nii kenasti ja talle eriti meeldib 25 kuni 30 kraadi. No siis tuli uke mõte, et me võiksime seda hakata siin kasvatama. Ja hiljem ma olen siin, saan teada, et tegelikult on ju  olnud Peipsi Pihkva vesikonnas Balti meres olnud  ka Atlandi tuur, kes on niisugune, noh, alaline elanik siin. Tänaseks on Atlandi tuur praktiliselt välja surnud,  kogu maailmas arvatakse olevat vaid 100 isendit. Tuurad elutsevad muide üksnes põhja poolkeral. 10 aasta eest sattus Muhumaa kalurite võrku läbi aegade  suurim Eestis püütud kala pea kolmemeetrine Mariaks istutud tuul. Kes kaalus 140 kilogrammi kasvanduses peetavat Siberi  ning vene tuura vabaks lasta ei tohi ja ta ei jääks meie  vetes ka iseseisvalt elama. Päris maha pole aga maetud ka plaani meie veel taas atlandi  tuura kasustada. On küll jah, idaneb niisugune plaan meil küll kõrva taga aga  selleks tuleks ikkagi hankida. Ja selle. Atlandi tuura, Balti eriliigi nii-ütelda asustusmaterjali  ja need on täiesti olemas. Saksamaal on kaks firmat, kes tegelevad ja säilitatakse  sugukarja praegu Kanadas. Kui meil õnnestub niisugune projekt käivitada koos no ütleme,  selle uue Eelarveperioodiga euroliidu toetusel, siis ma kindlasti  tahaksin selles ka kaasa mängida. Kuigi taastuvenergiat ehk rohelist energiat kiidetakse tema  loodussõbralikkuse pärast, on selga omad varjuküljed eriti  selles osas, mis puudutab hüdroenergiat. Kogu tehniliselt kasutatav hüdroenergia potentsiaal  moodustab erinevatel hinnangutel ainult üks kuni poolteist  protsenti Eesti praegusest elektrijaamades installeeritud võimsusest. See aga tähendab väga väikest osakaalu kogu energia tootmises. Samas on hüdrojaamade tammid tihti ehitatud kärestikulistele jõgedele,  mis on ühtlasi väärtuslike kalade kudemispaigaks. Siin satuvad loodus ja roheline energia vastamisi. Oleme Põltsamaa jõel ja Rõika kärestiku juures. Jaak Tambets. Mille poolest see kärestik siin? Selline. Siia me tulime vaatama, milline näeb välja tõuge koelmu  tõukes koe nagu lõhegi kärestikele ja noh,  siin Emajõe vaikselt voolavas vees ja siin lisajõgedes on ju  on ju raske ette kujutada, et kus need head kärestikud on  ja nüüd me oleme siis rõika kärestikul Põltsamaa jõel. Ja kui nüüd väga laialt laias laastus võtta,  siis me oleme No Emajõest umbes 20 kilomeetri kaugusel  ja siit edasi veel väga laias laastus 20 kilomeetri kaugusel on,  on kamari kärestik kamari paisu al Põltsamaa lähedal. Ja rohkem neid kärestik ei olegi. Nii et kui ennast tõugeolukorda panna, siis kuidagi peab  leidma üles sellise koha ja kudema siia. Tõugjas on Eesti vetes üsna haruldaseks jäänud,  seda ka Emajõe lõheks nimetatavat kala püütakse Tartumaal  asuvas kalakasvanduses inkubeerida. Kalateadlased soovivad Haaslavil hakata kasvatama sugukarja,  et tõugja looduslikku asurkonda täiendada. Kes siin sumba sees siis elab? Siia on toodud toodud. Tõugjad, see on nüüd selline uhke kaitsealune kala. Eestis on ta oma Levila põhjapiiril ja viimaste aastate  sellist soojad suved ja on talle hästi mõjunud. Muidugi, aga kunagi ei tasu unustada, et. Et neid suguküpseid kalu on ikkagi vähe. Ja meie eesmärk oleks, kui nüüd õnnestuks see sugukari luua  ja neid asustada, et miks mitte jõuda selleni nagu soomlased,  et ta võiks olla püügikala. Huvitav, et. Räägi veel, see kala on nüüd selle. Loodusdirektiivi teise lisaliik seal on teatavasti need loomaliigid,  kes on siis Ohustatud Euroopa mastaabis mitte ainult Eesti,  vaid kogu Euroopa Liidu tasemel ja. Jaa, tõepoolest, et ta on. No Eestiski tema levila on kogu see ütleme Narva jõe vesikond. Hakkame sealt mere poolt pihta, Narva jõgi,  Peipsi Emajõgi, Võrtsjärv, Väike-Emajõgi  ja noh, mõned arujõed veel, kuhu ta satub. Tema on ka sellises kiires voolus kude ja koeb klibuse  jõepõhja peale. Noh, neid on lihtsalt vähemaks jäänud, et siin. On need 60.-te 70.-te maaparanduse tulemusena on setteid  palju vabanenud, palju on mattunud setete alla neid koelmuid  ja ja on ka. Ja on ka näiteks väike Emajõe süsteemis seal need lisajad  omakorda lambaHanna ja päris väiksed jõed,  ojad, kuhu ta kudenud on, need on lihtsalt kanaliks aetud,  et sealt on koelmu kadunud. Eestis on kokku 35000 kilomeetrit jõgesid. Keskkonnaministri käskkirjaga on välja valitud 112 jõelõiku,  mis on olulised teatud väärtuslike kalade,  sealhulgas tõug ja Koelmualana. Selle 112 jõelõigu peale. 140 paisuringis hetkel ja neid paljud paljud on neist  renoveeritud ja uuel võimsamal kujul just viimase  kümne-viieteist aasta jooksul. Nii et selline väga murettekitav trend on. Ja enamasti tehakse nad nii, et sealt Ei pääse kala üles, no see on üks, üks õnnetus. Aga teine õnnetus on jah, et see väärtuslik jõelõik ise rikutakse. Et siin tõugest oli juttu, kes siin kudemas käib. Ja siin, aga siin on ka teisi kalaliike,  kes on ka nüüd kaitstud kas Euroopas või Eestis  või enamasti mõlemas. Kõik need liigid nagu eeldavadki selle kärestiku olemasolu,  et kärestiku. Kaotades me tegelikult kaotame nende elupaiga,  siin on järjekordne näide sellest, kuidas keegi arendaja,  kes ei, ei pruugi olla üldse pahatahtlik tahab siia. Ehitada paisu paisutada selle üles hakata elektrit tootma. Ja tüüpiliselt siis. Tellitakse sellise töö korral keskkonnamõju hindamine  ja keskkonnamõju hindamine. Paraku meil on selline kurb kogemus, et keskkonnamõju  hindamisel on. Enamasti tulemus on selline, öeldakse, et. Et kui me selle paisu teeme ja me teeme siia mingi kalatrepi  ja et pole hullu midagi, et nagu Naturaalale ohtu ei ole. Aga alati unustatakse ära, et kui see karestik siin kaotatakse,  siis ongi see naturaala sisuliselt kadunud. Ja kalade rände teema on nüüd teine. Et me kaotame kalakoelmu selle, kui me selle tõugega alustasime,  me kaotame siin tõug koelmu. Järgmine võimalik on siis võib-olla jah 20 kilomeetrit  ülesoolu ja see on küllalt selline korvamatu kaotus sellele  tõuge populatsioonile, kui me räägime ikka jälle uuesti  sellest 35-st 1000-st kilomeetrist vooluveekogudest. Et me peaksime jätma vähemasti need Naturaalad nüüd küll  siit välja, et ei tekiks mõtet, et et just Natura alale  looduskaitsealale väga oluline ise jõesüsteemi väga  olulisele kärestikule tekiks pais, et neid võib teha. Paisud on ka mõneti, nad ilmestavad maastikku,  need paisärved ja ja, aga noh, selle jaoks on ruumi,  neid võib teha, aga, aga meie seisukoht on kindlasti,  et mitte siia. Igasugu arendustegevuse puhul on eelnevalt vaja teha  keskkonnamõjude hindamine, selleks, et vältida loodusele  kahju tekitamist. Kui eksperthinnang annab arendajale rohelise tee on hiljem  sellele raske vastu vaielda. Minu arvamus ja see ei ole mitte ainult minu arvamus on,  et. Et keskkonnahindamissüsteemi tuleks muuta kindlasti  sest seni, kuni arendaja maksab otse eksperdile,  on ikkagi alati see Oht või kiusatus või? Et ekspert teeb ikka seda, mida arendaja tahab  ja selge on see, mida tahab arendaja teha. Tema tahab paisu teha. Nii et et siin on väga palju siin kärestiku ääres väga palju  neid probleeme võiks korraga välja tuua keskkonna  valdkonnast nende Eesti väheste järelejäänud kärestike paisutamisel. No see roheline argument on ikka väga nõrk,  et me tegelikult tegelikult sellega ikkagi sellist  röövelliku energia tootmist ikka endiselt toetaks,  aga nüüd küll juba mingi rohelise sildi all ja,  ja ohvriks on siis loodus ja mitte ainult loodus. Ohvriks on. Ikka laias laastus ühiskond kokku, et kui me teame,  et näiteks möödunud aastal umbes 50000 Kalastuskaart või kalapüügiõiguse luba osteti,  et see on ikkagi väga selge avalik huvi ja siin see elekter võib-olla. Noh, siin paar talu, võibolla saaks siit mingit elektrit. Et see on täiesti võrreldamatu ja ja rääkida mingist  taastuvast energiast, et jah, vesi taastub,  sajab taevast alla jälle, aga see, see kärestik siin ei taastu. See setib muda täis ja enamasti ongi nende pais järvedega selline. Hull asi, et paarikümne aasta pärast noh,  hiljemalt võib-olla 30 aasta pärast on siin üks muda täis settinud. Rõika kärestiku vana vesiveski juures võib näha,  kuidas võõramaalasest omanik on Natura alal suutnud loodust  nii-öelda oma näo järgi kujundada. Jõe vastaskaldal on ta lasknud maha võtta hulga vanu puid,  mille eest omanik ka korralikud trofi sai. Jaak Tambets loodab, et vähemasti rõikale paisu ei tule. Siin on niivõrd palju neid aspekte ja ma ei näe siin olulist  positiivset või olulist niisugust mõistlikku mõtet,  miks peaks selle paisu siia tegema? No ma ei, loodan, et ta ei tule. Aga ma ei näe ka põhjust tõesti, miks peaks,  et ütleme, kui keegi ei keela ju näiteks seda kena  veskihoonet siin taastada, selle vastu ei ole kellelgi midagi. Ja ma ei usu, et see jõelõik nüüd kasvõi turismi arendamise seisukohalt,  et ta oleks nüüd. Silmatorkavalt kole või et selle peaks nüüd. Likvideerima ja muutma. Aga jah, et kaladega me alustasime, et. Et praegu on väga tõenäoline, et siinsamas jões Koebki see tõukes, kellest juttu ja ja loodame,  et ta siin ilusti ikka kudeda saab ja ja mitte ainult sel aastal,  et et ka ikka tulevikku.
