Täna saates, kas ilm on hukas ja loodus omadega sassis,  milline osa ilmamuutusest lasub inimesel,  kuidas taimed tänavuse muutliku talvega hakkama saavad,  mismoodi loomad oskavad ilma ette ennustada  ja vastavalt sellele ka tegutseda. Sooma viies aastaaeg, looduse uhke atraktsioon. Viimaste aastate heitlikud talved ühes tormide  ja temperatuuri ekstreemsete kõikumistega on andnud  inimestele palju kõneainet. Ikka arvatakse, et ilm on hukas ja loodus omadega sassis. Kui hukas me kliima siis ikka on ja milline süü  kliimamuutuste juures lasub inimkonnal, seda uuris osoon Tõraveres. Hakatuseks küsisin Ain Kalliselt, kas tänavuse talves,  mis pikalt sooja rekordeid lõi, on ka midagi erakordset. Erakordne on selle poolest, et alates novembri lõpust kuni  kuni praeguse ajani peaaegu 20. jaanuari oli ta väga-väga soe. Novembri lõpp oli väga soe. Detsember oli harukordselt soe ja jaanuari esimene dekaad,  see on esimene 10, päevak on, oli 10 kraadi soojem kui keskmiselt,  see tähendab seda, et ta oli ikkagi rekordiline  ja isegi kuni noh, 19. jaanuarini oli väga-väga soe see ilm  ja tundus, et. Tuleb uus uus jaanuarrekord, aga siis ta keeras jälle külmale. Minu käest on palju küsitud, kas selline. Talv nagu ta praegu kuni viimase ajani oli,  et kas on midagi erilist, aga võib öelda,  et, et sellised olnud vähemalt 150 180 aastat tagasi on  ka olnud, nii et kui sirvida vanu Meteoroloogilisi tabeleid siis leiab, et 1826 oli  Põhja-Eestis lõokesed, laulsid 20. veebruaril see tähendab seda,  et maa on juba paljas. Siis. 1865 täpselt sel aastal, kui kui asutati Tartu Ülikooli  meteoroloogia observatooriumi siis oli esimesel jaanuaril  niivõrd soe, et joodi kohvi lageda taeva all,  nii et oli täiesti nagu nagu sügisene ilm  ja alles pärast keeras siis külmale, nii nagu ta praegu on. Kliimateadlaste hulgas valitseb praegu üksmeel  selle suhtes, et me elame kliima soojenemise ajajärgul  või siis teisest küljest vaadatuna jääaja vaheajal. Kliima praegu soojeneb ja ta on tõesti on ta alates. 1861.-st aastast, kui algasid täpsemad meteoroloogilised  instrumentaalsed mõõtmised, sellest ajast on ta tõesti  tõusnud maakera keskmine temperatuur umbes kraadi võrra,  nii et ta on. Pluss 14 ja pool kuni 15 kraadi ja kui seal nüüd tempera Kultuur tõuseb veel kolm kraadi, see on ju 14-ga võrreldes 17,  on ikka väga suur. Kliima kliimamuutus ja selle sellega siis kaasnevad  igasugused ähvardavad tendentsid, nagu nagu kõrbestumine,  teisel. Teisal jälle. Tugevamad tormid. Ja ja muud muud niisugused nähtused näiteks Eestis. Kui kliima kliima soojeneb, siis tõenäoliselt meil. Rohkenevad tormid, isegi praegu on, 50 aasta jooksul on meil  keskmine tormi, päevade hulk. Aastas on suurenenud üheksa päeva võrra,  nii et et sellepärast on nüüd tundub ka,  et on nüüd torme on rohkem ja tormisemad ilmad. Ainult et iga iga selline veetõus, kus ei ole nüüd tingitud sellest,  et kliima soojeneb, see on liiga ennatlik nüüd arvata,  kliimamuutusi saab teha kindlaks ainult siis,  kui on väga pikaajaline vaatlusrida nii 30 50 veel parem 200  aastat või niimoodi, nii et seda, kuhu meie tähendab  õigemini kliima, läheb seda me ja kas ta läheb täpselt nende  stsenaariumite järgi, seda me näeme nii 150 100  või see 200 aasta pärast. Veebruari algul esitlesid rohkem kui 2500 teadlast ÜRO  egiidi all valminud kliimaraportit, mis näeb kliimamuutuste  peasüüdlasena inimkonda. Kui suureks aga hindab inimese rolli Ain Kallis? Inimese roll on kahtlemata olemas, nii et. Kõik need, ütleme eriti on seda näha osooni kihi muutustes,  need osooni augud, need on olevat ikkagi enam-vähem kindlalt  tingitud sellest, et nii-öelda igasugused Freoonid ja kõik, mis, Külmutuskappidest me oleme. Noh, vabadusse lasknud, kõik see jõuab siis kõrgemates  atmosfääri kihtidesse või siis või siis isegi ütleme Põllumajandusproduktid ja kõik need, kõik need gaasid. Võivad lõhustada seda osooni kihti, mis on 20 kuni 50  kilomeetri kõrgusel ja mis kaitseb meid siis liigse  ultrakiirguse eest. Kui kliima jätkab soojenemist, võib ÜRO kliimaraporti  ennustuste kohaselt selle sajandi lõpus valitseda Eestis  Vahemereline kliima. Euroopa lõunaosa aga muutub karmilt palavaks regiooniks. Samuti. Miljardeid inimesi, ilmselt veenappus. Need on küll ennustused. Kuivõrd sellised hinnangud paika võiks pidada? Sellised otsused on kõik tõenäosus protsent on mingisugune  seal taga, nii et ega see See tõenäosus protsent. Millega opereeritakse nüüd nendes kliima raportites,  see kogu aeg suureneb, kui 95. aastal räägiti,  et sellised muutused on 66 protsendilise tõenäosusega. Nüüd räägitakse juba üle 90 protsendiline tõenäosus,  nii et Need muutused Leiavad ilmselt aset, aga kas nad just. Nendes sellises ulatuses, see on nüüd natukene. Noh, see on nüüd mõnes, mõnikord on nad nagu kaheldav. Me tegime statistikat, nii et viimase poole sajandi jooksul  on ka põuaste aegade sagedus on suurenenud meil umbes 30 protsenti. Nii et see tähendab, kolmandik on põuasemaid aastaid,  nii et ka meil on sellised kliimamuutused,  tulevad, tulevad kaunis hästi esile. ÜRO värske kliimaraport on järjekorras. Neljas Nende koostamisega alustati üheksakümnendatel on neil  mingit mõju olnud ka poliitikutele, kelle jaoks sääraseid  raporteid üldse koostatakse. Kahtlemata. Need raportid, kuna need on nende selja taga on terve  maailma meteoroloogiaorganisatsioon, mille selja taga on  siis omakorda ÜRO. Eks ole, need peaksid olema enam-vähem soovituslikud  kõikidele maailma valitsuste le. Aga nagu me teame, kõik riigid ei ole selliseid kokkuleppeid  ja soovitusi mitte täitnud. Kui see Kyoto protokolliga aset leidis, nii et maailma  suured riigid ja need, kes püüavad oma majandusliku heaolu  tõsta igasugune jäätmeprotsess tekitab majandusliku kulusid  ja sellepärast, kui panna neid filtreid ja  ja teha teistsugust tehnoloogiat, rakendada see on kõik  majanduslikult palju kulukam ja sellepärast  ka India ja Hiina ja Austraalia, need ei taha sugugi  nii väga selle nende ette pandud kunstiga leppida. Muidugi muutub kliima pidevalt, ent inimene on enamasti  võimeline selliste muutustega kohanema. Ent kuidas mõjutab heitlik talv nagu tänavune loodust  ehk siis taimi ja puid? Eks see talv toob kaasa kindlasti. Suuremaid. Külma kahjustusi taimedele kui tavaline talv,  november detsember olid erakordselt soojad  ja taimed ei jõudnud valmistuda külmade tulekuks. Nii et selleks, et kujuneks normaalne külma kindlus  taimedele välja on vajalik, et nad läbiksid teatud madalad temperatuurid,  siis nullilähedased temperatuurid mingi ajaperioodi jooksul siis. Hakatakse sünteesima kaitseaineid kaitsevahendeid. Taimedes kõige lihtsamal juhul on need suhkrud fruktoos glükoos. Madalad temperatuurid kutsuvad esile tärklise hüdrolüüsi. Tartarklis hüdrolüüsitav peaks mono ja oligosahariidideks  ja kõrge madal molekulaarsete ainete kontsentratsioon  annabki tegelikult selle külma kindluse. See loob madala osmoodse potentsiaali ja ühtlasi koos  sellega langeb ka külmumispunkt. Kui nüüd mõelda tagasi möödunud sügisel,  siis oli ühtlaselt. Positiivsed temperatuuri pika aja jooksul taimed ei karastunud. Ja nüüd jaanuari keskel või teisel poolel tabasid tõesti  neid väga äkiliselt need. Madalad tempera, katuurid ja. Eks kevad näitab, kui palju neid külma kahjustusi on,  aga kindlasti rohkem kui sellisel tavapäraselt talvel. Need pungad, mis on külma võetud, need on nüüd surnud,  aga see kindlasti ei tähenda seda, et need taimed tervikuna hukuksid,  sest esiteks, kõik pungad ei hakanud arenema,  ikkagi osa pungadest hakkab arenema, teiseks üldse hakkasid  arenema teatud liikidel, nii et rohkem sellistel  varakevadistel puhkajatel need pungad. Ja kolmandaks veel rääkides puittaimedest,  nendel esinevad lisapungad ja lisapungad tekivad just siis,  kui need Tavapungad ladvapungad või külgpunga ad on hävinud,  siis see indutseerib lisapungade tekke. Sellepärast me ilupuid ja põõsaid tegelikult pügamegi,  et kutsuda esile seda lisapungade arengut. Seega loodus saab omadega õnneks hakkama. Mida aga saaks teha üks tavaline inimene,  selleks, et kliima nii heitlik poleks? Iga korralik kodanik ütleks, et ta peab kasima oma oma elu elupaika,  nii et ma peaks hoolitsema selle eest, et,  et meie ei saastaks. Seda ümbritsevat loodust meie. Peaksime. Nii nagu meile öeldakse, et Eesti on niivõrd pisikene,  et meie sellest, kas meie saastame seda rohkem seda  atmosfääri või mitte, sellest maailma mastaabis niivõrd vähe. Vähe sõltub, aga kui on kogu linn, on ümmeringi must. Ega me selle pärast oma korteris ei pea,  siis tolmu sees tolmurullide keskel elame,  püüame ikkagi enda poolselt midagi paremaks muuta  ja täpselt sama on ka, kehtib siis see maailmapoliitika suhtes. Igal aastal käivad sajad loodusturistid imetlemas Soomaa viienda. Et aasta aega meie kohaliku ilmastiku vingerpussid Kujundavad looduspilte, mida ei näe mitte kusagil mujal. Oleme tulnud suusaretkele üleujutatud Soomaa luhtadele,  kus tänu talveilmade muutlikkusele on välja kujunenud üks  hoopis iseäralik elukeskkond. See on tõramaja ja seal on juba marduoja see,  nagu see ojade süsteem on suhteliselt. Ära rikutud nende kohalike teedega tunned ära,  mis siin. Kasvab. Ei. Üks meie siin niisugune. Kuidas öelda, botaanikane nagu vaatamisväärsus? Siberi iiris või Siberi võhumõõk a tavalisel õhumõõgal on. Kollanõis, aga see on selline. Lillaga ja. Ja siis. Kasvab just nagu. Lammi lammi peal. Et sina oledki oma elu ja tegemised nüüd sättinud siin  looduse rütmidega kokku, et nii kodu kui töö,  et kuidas siis siin elada on. Suurepärane, ma arvan, et see, et loodus on pidevalt midagi  uut ja huvitavat, see tegelikult kuidagi halvasti ei mõju. Iseasi, võib-olla on see, et natuke raske midagi planeerida. Et jaanuari esimestel nädalatel olid kanuumatkad oleks  võinud arvata tegelikult sügisel, et on suusamatkahooaeg. Igal aastal, kui väljas paugub pakane ja jõed ujutavad üle  siis võib kuulata meedia ja inimestega ära,  et kuidas küll loodus ja loomad sellise ilmaga hakkama saavad. Soomaal on iga-aastased üleujutused kestnud juba aastasadu. Ja siinne elustik on kõige sellega kohanenud. Kas tõesti loomadel on metsas nii halb, kui meie oma  soojades tubades arvata võime? Suhtumine on inimesepoolne, tähendab, aga kui me siin ringi vaatame,  siis selgub, et ka sellele karmile oludele vaatamata on siin  elu päris vilgas. Siin on Saarma poeg liikunud, siin on kärp. Siin on mink kohal, aga noh, need on ka selged sellised  poolveelised või, või ütleme niimoodi, veelähedased liigid ja. Tõepoolest, ega siia jää, need liigid, kellel on,  on tõesti jää ja vesi vastu võtmatu. Teatavasti põdrale ja ka isegi mets seale on,  on vesi suvel päris mõnus ja ja, ja jahutav,  aga talvel üldised loomad palju vees ei taha olla  ka põder, kuigi, kuigi ta meelsasti liigub  ka sellise jäävabal perioodil vett mööda,  aga nii nagu läheb külmaks, siis on. Nad on loomad, on juba seda kogenud, antakse seda põlvest  põlve edasi. Loomad oskavad liikuda kõrgematesse kohtadesse  ja kui meile tundub see soomaa päratult madal  ja märg ja, ja vesine ja kogu aeg on siin. Üks üleujutused ja regulaarsed. Siis tegelikult loomad teavad täpselt, kus nad mingil  kellaajal või mingil hetkel peavad olema. Kui ikka vesi tõuseb väga tugevalt järsult  siis nad liiguvad ära põntadesse. Kes ja miks meil siin jalutanud on? Siit on nüüd metsast. Tundsin jälle rida ilusti, siin on näha noor saarmaa,  saarmaa poeg ja, ja, ja üksikult tulnud. Aga see on ikkagi niimoodi, et kui Saaremaa niimoodi on veeloom,  aga samas ja mink samamoodi, aga samas nad kardavad vett. Sest vesi on neile ka selles mõttes ohtlik. Kui vesi tõuseb järsku siis ütleme, et kui talvel on  korralik jääkate siin peal ja vesi tõuseb  ja kui nad elavad jää all ja väljapääsu ei ole,  siis paljudel juhtudel Need ka veeloomad poolveelist võivad hukkuda saama  ka niimoodi, kui. Suur vesi on, siis ta võib rahulikult siin elada. Ta on igavene lõbus, mida rohkem vett ja  siis on ainult toitu kätte saada. Aga kui tekib külm Siis sarmas põgeneb paaniliselt. Jää eest mööda jääd ja ka näiteks kui tekivad suured külmad tulevad,  ütleme, et naavestil või kasaril, siis tegelikult mul üks  vana jahimees rääkis, kui tegelikult saarmast taganeb. Sellistes kohtades, kus tekib püsiv jääkate  ja tuleb kärestikele või läheb metsa, siin on täpselt sama  juhtunud suur veega kuul, külm loomad lähevad ära metsa,  nad istuvad kuskil tuulemurrus. Kus saavad peidus olla ja, ja nüüd on stabiliseerunud,  jää alt on vesi alla läinud, tekivad tühikud  ja kõht on tühi. Ma ise tuleks ka nüüd tagasi ja nüüd ta läheb  ja sinna, seal on veel koprapais ja paisu juures on alati  vee alla pääsemisvõimalused. Siin ta ei pääse, siin on püsiv jääkate. Poiss on siin. Madistand. Väiksematest loomadest suudab vaid kobras üleujutustest  hoolimata vanas rütmis jätkata. Ehitab pesa mõnevõrra kõrgemaks ning maiustab hilissügisel  varutud haavaokste kallal. Pisematel. Hiirtel on aga kuivemate mätaste otsimisel  peenike peos. Kui on selline tuisune lumine ilm, siis tegelikult Kiskjatel on praegu noh, näiliselt kehva,  aga tegelikult päris lõbus, sellepärast et  ega see ala suvel on ju täiselu, siin on pisi imetajad,  siin on uruhiireks, siin on kaelushiirt,  leethiirt ja mis siis juhtub, kui tegelikult tuleb vesi? Öeldakse vesi ahjus, ta tuleb kõrgematel mätastele ja,  ja sel perioodil. On kiskjatel väga lõbusa kätte saada. See suure üleujutusperioodil, ma käisin järgmine päev kohe siin,  kui oli värske lumi, siis oli näha, kui ta rebane lihtsalt  korjas hiiri sellistest kõrgematest sanglepa,  sagarate juurte pealt, puude otsast isegi. No ei olnud vaja kummardada ja lõpuks oli ta  nii täis sööt luhalt leitud hiired ta enam ei söönud,  vaid ta lihtsalt mängis, aga lust oli neid surnuks lüüa. Sellepärast et. Teatavasti instinktide vastu ei saa. Looduslikud häiringud suurendavad maastikumosaiigsust. Annavad võimalusi uutele liikidele ja kooslustele. On ju ka paljukirutud kobras oma tegevuses maastiku  mitmekesistaja üleujutatud aladele tulevad. Nukad kahepaiksed, nende järel aga kaitsealused kotkad  ja must toonekurg. Mulle meeldib väga ühe filosoof ütlemine,  et et me ei nihuta. Ta kunagi looduse tasakaalu ära, vaid loodus on kogu aeg tasakaalus,  ainult et ta kogu aeg on dünaamilises seisundis,  ühe tasakaalu. Ja teise vaheldumise kaudu ja kujutage ette,  kui siin nüüd kõik toimuks. Niimoodi, et, et midagi väga ekstreemset ei juhtuks,  siis tegelikult toimuks üks suktsessioon,  vahetaks suktsessioon vahetaks teisega, kõik on meile ette teada,  see kuusk lämmatab ära selle kase ja, ja  nii edasi ja siis tekib vana väljakujunenud kooslus. Ja see ise tegelikult tuulemurdudega hakkab moodustama  häilusid ja niimoodi, et loodus ise tegelikult kogu aeg  tagab võimalikult sellise mitmekesisuse ja,  ja, ja see tagab ka liigilise mitmekesisuse. Üheks näiteks siinse loomariigi kohastumise kohta on see,  kuidas uusi just tekkinud võimalusi ära osatakse kasutada. Siin on nüüd näha, kuidas päris mitmed loomad saavad kasu  sellest suurveest ja tekkinud jääst. Mis siin täpselt juhtunud on? No siin on niimoodi, et vesi on nii palju kõrge olnud,  et nüüd kobras on saanud nüüd päris kaugele metsa alla tulla,  jõgi jääb sinna sinna juppmaad tagasi, kobras üldiselt nagu  väga üle 30 meetri tule. Aga siin on ta lasknud siis sügisel, vaata pikk sügis oli,  tal ei ole aega toimetada, seal oli terve kari puid ära  rõngastatud ja märgistatud ja poolest läbi näritud. Ja nüüd ta on lasknud selle ühe suure haava maha  ja siin on siis siin on siis juures käinud,  noh, kobras ise on söönud, siis on siin põder ühe siilu  puhtaks söönud ja ka või seesama hall jänes on siin käinud,  nii et selles mõttes on see nagu selline tore kooselu. Ja eriti kui põdra arvukus on kõrge veel  ja põdra toidupast nigel, siis tegelikult põder ongi nagu  kopra langetatud aladel või puude juures. Kopra asundus on nagu manukas ta, ta saab sealt hästi palju kasu. Loomadel on tekkinud palju igasugu kohastumisi vastavalt  nendele looduslike häiringutele ja muutustele,  et kas nad ka tunnetavad ja, ja kuidas nad tunnetavad  selliseid muutusi ette. Loomadel on tegelikult ülihea tunnetus. Ma mäletan ühte lugu saarmaaga, kui ma olin Alam pedjal  uurimusi tegin, ma järsku leidsin ristsaares saarma jäljed kesktalve. Ja ma ei osanud ära seletada, miks ta oli tulnud ära laeva jõelt. Kus oli igati soodus ja, ja mõnus olla, aga ta oli tulnud  metsa ja läkski ära metsakuuskede alla kuskil peitu. Ja. Järgmisel päeval. Tuli tohutu vihm sula ja kuna veekuud olid jäätunud,  siis tegelikult tuli vesi jää pääle ja kui need loomad Ei oleks jõgede pealt ära tulnud, siis nad oleks kas jää  alla uppunud või nad oleks selle hätta jäänud. Aga nad tulid praktiliselt kaks päeva, enne kui tekkis kriis. Ja see suur üleujutus. Nad tulid ära metsa, et kuidas ta tunneb ette,  ma ei tea. Loomade käitumisest ja looduse tsüklitest paremaks  arusaamiseks on kasulik iga-aastaseid ülestähendusi teha. Soomaal kuusekääral elab Indreku nimeline mees,  kelle märkmikud sisaldavad 20 aasta vältel kogutud infot. Loll harjumus, mis on tõesti nii, et nii kui sa hommikul ärkad,  nüüd hakkad kraadiklaasi juurde, lähed kõigepealt  ja siis juba lähed välja ja hakkad siis kokku sobitama seda asja,  mis sinna kirja panna. No nüüd sattus lahti 17, veebruar. Ja aasta on 90. Siin on niimoodi, et öösel oli küll kaheksa kraadi külma. Aga päeval oli kraad sooja. Ja ja on veel pandud esimene part. Töö olema. Ja jah, 92. aasta kohta on siis nii, et 17 veebruar külma 11  pool kraadi, päeval miinus neli. Tuul põhjakaartest mõõdukas. Ja siin on veel pandud arvamus, et ma arvan,  et tuleb rohkem külma vesikallastest väljas,  nii et nojah, enam-vähem niisugune sama pilt oli kuskil. Imelik on see, et, Vahetasin välja. Sulatasin lambarasva tihastele, ei kõlbanud. Viskasin selle minema. Sulatasin searasva. Kevadist häält, rongad hakkavad juba pesa loomist üritavad ja,  ja, ja paalumislende nagu ja, ja kõik, aga varesed on nüüd  tagasi tulemata veel meie varesed lähevad siit Lätti  ja Leetu, Leetu tavaliselt. Aga mul on üks, kaks erilist paari vareset,  kohe nende häält. Ma tunnen sellepärast, et kui, kui ta siia tuleb,  siis on kohe, see on midagi erilist. Soomaa luhtasid tuntakse ammustest aegadest kui viljakaid  ja väärtuslikke rohumaid. On ju siinne piirkond toitainetele filtriks,  puhastades samal ajal Läänemerre suubuvate jõgede vett. Need alad siin on tähtsad nii inimestele kui loodus keskkonnale.
