Vanasti kasutati Vale raha määramiseks pasaldist või muust kivimist kivitahvleid. Tänapäeval ajab asja ära ka mõni keraamiline plaat. Kui tõmmata mündiservaga siia jutt, siis hõbemündi  ja tinasisaldusega mündi puhul on värvus erinev. Veel lihtsam oli visata münt vastukivi. Hõbe ja kuldmündi kõla oli hele ja puhas,  vaskmündil aga tuhm. Tänapäeval me enam raha vastu kive ei loobi,  kuid igasuguste proovikividega puutume kokku alatasa. Üheks niisuguseks, mis peab selgitama meie suuta,  kus leida erinevate huvide põrkumisel, mõistlik lahendus,  on näiteks küsimus hülgejahist. Et kas lubada ja kui lubada, siis millises mahus  ja mismoodi. Kuulamegi nüüd, kui tuhmilt või kui heledalt kõlavad selles  küsimuses mõned seisukohad Ma ei tohigi sind tegelikult aidata. Mul pannakse trahvid peale, kui ma sind puudutada. Igal kevadtalvel koguneb suurem osa Läänemere hallhülgeid  Eesti rannikumerre poegima. Esimestel elunädalatel toituvad hülgepojad ema rasvasest piimast. Kolme nädala pärast lõpeb emal piim ja nüüd peavad  hülgepojad ise hakkama saama. Tänavune pikale veninud talv on hülgepoegadele raske. Looduse ja filmimees Mark Soosaar käis koos Kihnu poisi  Pärna Raigoga Ruhnu külje all hüljeste olukorda uurimas. Ega siin palju nalja ei ole, kui. Kui pojad on juba päris suured, peaksid merre minema  iseseisvalt elu alustama, kala püüdma hakkama  ja maarjapäeval, mil hülgetele tarkus pidi pähe tulema  hakkasidki nad lääne poole ruttama. Aga kus sa lähed, kui seisavad mitmekorruselise maja  kõrgused jäämäed ees üks hülgepaiss oli lausa omatehtud  lõksu ennast vangi pannud, oli jää tükide vahele pugenud  seal oma kehasoojusega. Palju vett üles sulatanud siis miinus 20 kraadise külmaga  loibadega seda vett siis pritsides enda ümber pudeli kasvatanud. Ja ega ta siit ilma inimese abita nüüd välja küll ei oleks pääsenud. Hüljeste olukord Läänemere ääres on olnud ajati erinev. Juba vanal rannarahval oli hüljes traditsiooniliseks jahiloomaks,  kelle nahk, rasv ja liha oli igapäevaseks kasutuseks. Nõukogude ajal aga sai neist kalurite vihatud konkurent,  kelle tapmiseks lausa preemiaid jagati. Oma dokumentaalfilmis vaarao sõjavägi tõi Mark Soosaar  hüljeste kurva olukorra terava tähelepanu alla  ja see andis ka tulemuse. 70.-te aastate keskpaigaks oli ennesõjaaegsest 120  tuhandelisest hallhülge populatsioonist Läänemeres elus veel vaid. Paar 1000 ja kui see massiline tapmine selle nimel,  et üks liik hävitada loodusest oleks jätkunud  siis oleks võib-olla hall pringlitega teatavasti need  Läänemere delfiinid Tapeti apteegi rasva saamise nimel juba enne teist  maailmasõda praktiliselt viimseni maha. Ja läks nii, et Eesti, olgugi et veel Moskva raudses haardes teatas,  et ülese tapmine on meie rannikul lõpetatud. Ja peagi Nõukogude Liit esitas hülged rahvusvahelisse  punasesse raamatusse. Midagi jäänud üle ka Soomel, Rootsis, Poolas,  teistel Läänemere äärsetel riikidel kui samuti hülgepüük. Lõpetada. Sest. See metsurnlik arusaamine, et kogu kala kuulub ainult  inimesele See see, see hakkas lihtsalt lagunema. Praeguseks on maailm väga palju muutunud  ja ka Eestis on hüljeste küttimine uuesti päevakorda tõusnud. Uues jahiseaduses on hall küljes sisse kirjutatud jahiulukina. Et teatavasti on kõik jahiulukid loetletud,  mida kütitakse neist siis suurulukid on loetletud jahiseaduses. Väikeulukite nimekirja annab jahieeskiri. Ja hüljes on täna eelnõu sisse kirjutatud,  nii et, et põhimõtteliselt nagu valmisolek on olemas,  jahiseaduses, aga, aga kõik oleneb nüüd sellest,  kuidas siis teadlased arvavad, kui palju neid võiks küttida,  kas neid võiks küttida? Seal on üks väikene, aga. Ja see aga on selles, et ükskõik kui suur see küttimise maht on,  see ei tohiks nagu seda populatsiooni arvukust mõjutada. Ehk siis see populatsiooni peaks nagu ikkagi edaspidi kasvama,  siis on see nagu see küttimine jätkusuutlik. Et mida rohkem see populatsioon kasvab siis teoreetiliselt  seda rohkem võiks nagu see küttimise maht olla. Aga see väike, aga on nüüd nüüd selles, et viimased neli  aastat ei ole see populatsioon Eesti rannikul kasvanud. Palju neid hallhülgeid üldse Eesti ranniku võttis? On eelmise aasta kevadine loendus oli 3600 looma,  mis olid nagu loendatavad ja see 3600 on olnud viimasel  kolmel aastal kõige suurem number, mis me oleme kokku lugenud,  oli 4000 ja see oli aastal 2008. Nii et praegu on, nagu see arvukuse tõus on,  on viimasel kolmel aastal peatunud, noh,  eks see selle kevadel Selline loendus on veel ees, et see siis näitab,  kas on sealt juurdekasvu näha või, või mitte. Aga miks need hülged üldse on nüüd planeeritud sinna uude  jahiseadusesse ulukite nimekirja, et miks see  nii pandud on? Põhimõtteliselt hüljeste arvukus on nii hea küll nüüd  nii Eestis kui ka Läänemeres, et ta ei vaja sellist väga  ranget kaitset, nagu seda oli siis enne ja  ja kuna see huvi siiski on, on kõlanud juba tükk aega,  et neid hülgeid võiks küttida, siis. Siis me otsustasime oma kolleegidega, et,  et, et vaatame seda võimalust. Kui see nüüd läbi läheb, kas, kas see jääb ainult nüüd  traditsioonilistele rannarahvastele püüdmiseks  või saavad kõik seda luba taotleda tulevikus? Kindlasti on selline piirangute kehtestamine suhteliselt keeruline,  et ega see eestimaalane ju on ju kõik rannarahvas,  eks ole. Aga, aga kuidas seda nüüd kütitakse,  mismoodi seda, mismoodi seda peab tegema  ja selle peaks ikkagi kõik kokku leppima enne  selle jahi kehtestamist, et et ma tooksin siin võib-olla  paralleele suurkiskjate jahiga ka suurkiskjatel on meil  tehtud kaitse ohjamiskava ja see puudutab  siis karu, hunti ja, ja ilvest. Ja seal on loetletud need arvukus, eks ole,  nende. Dünaamikad, ja siis kõik need tingimused,  millisest arvukus peale oleks mõistlik küttida,  millist arvukust me peaksime hoidma ja, ja sellele tule  selle sellele järgnevalt tehakse iga-aastane seire  ja seiretulemuste põhjal toimub küttimine,  nii et noh, ka hülgeküttimine tõenäoliselt saaks toimuda  ikkagi selgelt iga-aastase seire tulemusena. See küttimismaht võiks olla üks protsent meie loendusandmetest,  et kui me räägime kolme 1500-st kuni 4000-st hülgest siis see võiks olla 35 kuni 40 hüljest. Aastas siis sellisel juhul ei tohiks see kahjustada. Seda populatsiooni eriti tugevalt loomulikult sõltub väga  palju sellest, mis loomi me kütime. Et igal loomal. On oma erinev väärtus et kui me kütiksime sellest 35  sigimisvõimelist emaslooma, siis selle mõju on oluliselt suurem,  kui me kütime 35 hülgepoega. Kuidas see küttimine praegusel ajal üldse toimuma saaks,  kindlasti tuleks seda teha kindlal maal,  ehk siis, et nii kütt kui ka küljes peaks olema kõval maal. Et seda ei tohiks teha vette, kus on siis lihtsalt see Ütleme, haavatud looma äraminek väga tõenäoline  ja ka ja hukkunud loom võib lihtsalt põhja vajuda,  et, et sellist olukorda ei taheta tekitada  nii Soome kui Rootsi täna kütiküljeid, hallhülgeid  ja ikkagi see põhiline küttimisviis on ikkagi vint relvaga  suhteliselt pika maa pealt ja seetõttu on  ka täna selles tegevuskavas tegevuskavas sisse kirjutatud see,  et noh, seda ilmselt ei hakka tegema mitte iga jahimees vaid  ta peab selleks tegema enne ikkagi saama koolituse. Tänapäeval kütitakse hülgeid Kanadas, Gröönimaal,  Norras ja Venemaal, aga ka Rootsis ja Soomes on hülgejahi  kvoodid jahimeestele välja antud. Küsimusi on teisigi, näiteks jahiturismioht,  kuna Eesti asub ju Euroopa Liidu vabas majandus  ja õigusruumis. Kas küttimine äritegevusega on sobilik? Kui hüljes Saab vastavalt uuele jahiseadusele taas jahiloomaks. Siis. Ei ole see sugugi mitte tagatud. Kihnu ja Ruhnu mehed saaksid oma traditsioonilist eluviisi  hakata jätkama. Pigem toob see kaasa Abruka juhtumi, kus Itaalia  turismiärimees on oksjonil ostnud siis Abruka jahiala. Ja seal hakkavad siis küttima. Itaallased hoopis. Ja üldsegi. Kas tapmine meelelahutuseks, kas? Hinge võtmine selleks, et see väga lõbus on  ja tore kas see ka on see kõige õigem, mis meie kodumaisesse  loodusesse peaks sobima? Et kui see hülgeküttimine üldsegi tuleb tulevikus,  siis need reeglid on ikkagi päris karmid. Reeglid on ikkagi karmid jah, et ega nii,  nii, nii numbriliselt, et ja, ja tõenäoliselt annab  siis keskkonnaamet selleks iga hülge küttimiseks loa välja,  millel on siis omad tingimused ja kellele ta annab,  eks ole, et sa pead vastama nendele tingimustele,  et sa, et sa sobib selleks hülgejahiks. Hülgeliha mürgisusest, et kas see ka kuidagi vastab tõele. Loomulikult loomulikult, kui me räägime,  kui me räägime üleüldse kõikvõimalikest mürkainetest,  mis meres on Läänemeri on üks maailma mürgisemaid meresid  selles selles kontekstis siis need mürgid kõik kogunevad ju hülgesse. Ja see on umbes samasugune mürgikogus mis saab inimene  hülgest kui siis, kui ta sööks näiteks sama palju kala  päevas kui hüljes. Et kujutage ette, et sina või mina sööme neli kilo kala  ja iga päev. Ja kalades, sisalduvatest mürkidest on minu meelest  piisavalt palju piisavalt palju juttu olnud ja,  ja fakt on see, et, et need kalad on mürgised,  mitte nii mürgised, et neid üldse süüa ei võiks,  aga aga selles koguses siis. See ei peaks ainult neist toituma. Kogu see jutt käib muidugi ainult hallhülge kohta,  viigerhüljes jääb endiselt range kaitse alla  ja isegi mõte tema küttimisest on keelatud. Ma ei tea, kui kaua mitukümmend aastat võib olla. Issand jumal, pole hülgeliha saadud, ma ei tea enam,  mis mai hülgeliha üldse on. Ma mõtlen nii kaua pole saadud võib-olla,  et tahagi. Pojaliha oli küll hea niisugune hea pehmeni,  natuke rasvane ning aga võib-olla, et oleks väga  ja ega ma ei tea ju väikse tüki ka, võib-olla sööks ju. Aga mitte pidevalt, ma kastan seda. Tegelikult on hirmud inimesele väga vajalikud  ja osa neist saame me sündides kaasa. Nagu pelgus kõrguse, pimeduse, roomajate  või putukate ees Vahel muutuvad meie hirmud aga kabuhirmudeks,  olgu see siis hirm, ämblik või hirm mesilaste ees  või Eestiski üsna levinud hirm puugi hammustuse ees,  mis ei lasegi mõnedel inimestel üldse loodusesse minna. Suurema või vähema vaevaga on aga hirmud ületatavad  ja mõnestki entomofoobia ehk putukahirmu all kannatavast  inimesest võib saada hoopiski innukas. Lumekoorik on tänavu visa kaduma, aga arvata,  et selle vaiba all on talv läbi sügav vaikus valitsenud,  oleks ekslik, ei maga, mutukad ega mutukateadlased. Urmas Tartes kutsus osooni kaasa taevaskotta. Peab ütlema, et tänavune talv on olnud putukate jaoks lausa suurepärane. On olnud lund, on olnud piisavalt palju lund  ja seal vahel on olnud ka selliseid sulaperioode  paari-kolmepäevaseid vahel isegi nädalasi,  kus siis on võimalik ka nendel putukatel tegutseda,  kes oma valmikuelu on just nimelt talveks sättinud. Siin on tegemist spetsiifiliste talvel tegutsevate surusääskadega,  kelle elu on niimoodi seetud, et nende vastne saab areneda  ainult siis, kui veetemperatuur on viis kraadi  või madalam. Piisab, kui on selline natukene nullilähedane ilm,  siis need sääsed tulevad välja. Nad paarituvad, kusjuures huvitav on see,  et nad võivad isegi lennata sellise madala temperatuuriga. Paarituvad munevad uuesti ja samma veekogusse  ja elu ongi jälle jälle algamas. Aga mida nad söövad, ma, ma kujutan ette,  et siin lumes, no mida siin saab olla ühe muutuka jaoks. Aga nad ongi vastsena enda kõhu täis muginud  ja valmikul ei olegi tarvis enam süüa. Ja kui kaua nad elavad? Ma arvan, siin nädalapäevad või noh, võibolla  ka kuni kuu, kui ilma sobib, et see on nagu selline valminud  iga päris pikk putuka jaoks See on hoogand, keda siis me võimegi üldnimetusega nimetada  lumekribuks ja nemad on nüüd sellised putukad,  kes nüüd uue maja süstemaatika järgi putukateks ei loeta,  neil on omaette klass, aga nad on selles mõttes erilised,  et nendel on nüüd kaks vormi, on suvevorm  ja talvevorm ja talvevorm on siis tavaliselt tumedam,  tumedama pigmentsusega. Nende siis loomulikult füsioloogias tuleb ette näha teatud kohastumisi,  mis külma käes võimaldavad tegutseda ja nemad on  siis sellised, kes elavad tegelikult lumekihi sees. Nad on nii väikesed, et nad saavad liikuda läbi lumekihi  siin lumehelbeste vahelt ja isegi siis, kui lumi natuke on  sulanud ikkagi siin ja piisavalt käike nende jaoks. Nemad on ka siis sellised putukad nüüd, kes tegelikult  talvel ka toituvad. Ehk siis siin lume sees kasvab mitmesuguseid vetikaid,  näiteks seenehüüfe ja need on need asjad,  mida siis nemad siia sööma tulevad. Ta hüppab muide seal ja tal on kõhu all spetsiaalne hüppamishark,  mis on nagu vibu kombel teda viib nii-öelda edasi  ja ja ega ta täpselt ei saa enda hüpet muidugi suunata,  ta hüppab ja kõik kukerpall ja siis, aga noh,  kuskile ettepoole ikkagi liigub nii paarkümmend sentimeetrit. Lumekirp on Urmasele eriti kallis, sest fotohooghännast tõi  talle kõrgeima tunnustuse maailma esinduslikumal  loodusfotograafide võistlusel 2009. aastal. Kummaline, aga talveputukad ei lähe talvel valgeks nagu  jänesed või metskitsed. Vastupidi tumedam keha tõmbab paremini ligi päikese,  sooja ja suuri vaenlasi, kes silmade abil neile jahti peaksid. Sel ajal Eestis ei ole. See on üks huntämblik siin ja. Ämblikud on väga tavalised lume peal tegutsejad aasta ringi. Huvitav on see, et enamik ämblikke siin lume peal ei toitu,  Nad käivad tõenäoliselt päevitamas ja päikesevanni võtmas,  ehk siis lume all. Kui sa oled kusagil liikumatult, siis võib kergelt juhtuda see,  et mõni seen või vetikas või keegi hakkab kasvama seljas,  aga päikese vann ehk ultraöökiirgus on selline hea asi,  mis siis aitab selliste nii-öelda pahalaste vastu  ja sellepärast väga palju putukaid arvataksegi käivad  ka keset talve lume peal. Kui lumi hakkab sulama, siis on mingi hulk mutukaid,  kes sulavad lume alt välja. Kes need on? Ma arvan, et on päris palju putukaliike ja võimalik,  et ka mõned ämblikud, kes jäävad talveks lumekihi sisse. Ehk nad tulevad esimeste lumesadudega lumele  ja jäävad sinna ja lasevad siis uutel lumehelvestel ennast  ilusasti kinni matta. No näiteks üks selline klassikaline on rõhukedrik,  see on liik röövik, kes siis alati, kui on selline sulailm,  tuleb lumele ja siis ta jääbki sinna. Ja siis me leiame neid vahel niimoodi lume sisse mattumas  ja mattununa. Ja kevaditi, kui tuleb selline kena tugev päike välja,  siis me leiame neid kusagil niimoodi lohukese seest välja  sulanuna ja üsna pea nad sealt lohu seest  ka muidugi roninad välja, kusagile siis rahu sisse,  esimesi lillesid sööma. Nii et metsas käies tõenäoliselt on noh,  iga sammu ümber me võime mõelda, et seal on veel tegelikult  kusagil keegi tegutseb ka või siis ootab kevadet. Rohukedrik on sinu arvates ka väärt Eesti rahvusputukatiitlit. Miks just? No kas on võimalik leida veel täpsemat putukat meie rahvusputukaks,  kust me leiame ilusasti sinimustvalge lipuvärvitoonid,  pluss kollased, kenad täpikesed veel meie nii-öelda Euroopa  ühiskodu jaoks viitama. Ja loomulikult selline putukas, kes on valinud hästi vahva  talvitumise strateegia selline natukene võiks öelda isegi  ka nutikas ju sellised me kõik ju tahaksime olla. Elagu rohukedrikud, elagu rohukedrikud. Lumekärbes on ka niisugune mutukas, kes sulle palju rõõmu on teinud. Lumekrebas on selles mõttes üks hästi põnev putukas,  et kui pealiskaudselt vaadata, siis ta näeb välja nagu üks  selline naljakas pikkade jalgadega ämblik. Aga siis, kui jalad kokku lugeda, selgub,  et all ainult kuus alga on et tegemist on  siis putukaga ja ta on selles mõttes huvitav,  et ta on tegelikult siis säärik, sääsk oma nii-öelda  päritolult ehk sääskede sugulane tiibu tal üldse ei ole,  lennata ta ei saagi ja, ja tema nagu selles mõttes põnev,  et kuigi ta tegutseb talvisel ajal lume peal  ja suvel teda üldse ei ole noh, suvel on muidugi vastne  siis ta on võrdlemisi külmakartlik, ehk seal temperatuur  miinus kuus kraadi võib talle olla juba hukatuslik. Aga putukatele meeldib selline ilm, mis on hästi stabiilne,  kus ei ole häkilisi temperatuuri muutusi oodata  ja siis on nagu kõige suurem tõenäosus seda elu siin lume  peal leida. Kui palju Eestis keskeltläbi putukaliike on? No 20 25000 on nagu see vahemik, sest ega ju päris kokku ei  ole neid ükshaaval keegi lugenud, sest lisaks nendele,  kes on ju praeguseks üles leitud, on ka veel suur ulk ju  selliseid liike, kes võiksid meie alal elada,  aga ei ole seni leitud, lihtsalt. Ja leitakse ka uusi liike, eks ole ju? No see tähendabki seda, et ongi Eesti alalt võimalik leida  liike küll mitte selles mõttes uusi liike,  et need neid poleks varem keegi näinud. Aga kui neid ei ole näiteks varem siitkandist leitud,  siis on tagu meie loodusele uus liik. No sinu jaoks oli tänavune talv ses mõttes õnnelik,  et sul õnnestus pildistada täiesti uut tegelast. Jah, tänavu sügisel esimese lumeajal juhtus tõesti nii,  et õnnestus pildistada ühte väga põneva välimusega kärbest. Ja siis, kui ma saatsin meie putukateadlastele edasi,  sealt omakorda siis võeti ühendust muidugi maailma  asjatundjatega ja siis selguski, et Eestist nii-öelda minu  tehtud pildi peal oli üks küürkärbseliik,  kelle seni kõige lähem leiukoht oli Saksamaal. Et ühe korraga ikka päris nii-öelda tuhatkond kilomeetrit  läks ühe liigi areal või Levila põhja poole. Kui nüüd siin talveputukatest rääkida, siis ma arvan,  meil on kindlasti paarsada liiki selliseid putukaid,  kelle nii-öelda aktiivsus ühel või teisel moel on talvisele  ajale nii-öelda säetud ja need võivad vahel olla küllalt  haruldased selles mõttes, et noh, neid ei kohta igal sammul,  aga on ka neid, keda siis vahel massiliselt kohata eriti  just hoogendasid. Ja arvata, et sellel elul ei oleks mingit mõju meie loodusele,  meie metsadele, meie nii-öelda siis kooslustele oleks  ka natuke naiivne, et kindlasti ka siin on nii-öelda väga  palju sellist märkamist väärivat ja vajavat Imelise putuka ilmani. Võib jõuda erinevaid teidpidi sealhulgas  ka kalapüügi kaudu eeskätt lendõngitsejad,  peavad eduka püügi nimeline selle üsna hästi selgeks tegema,  et kes on ehmestiivalised, kes kevikud, kes ühepäevikud  ja millised on nende vastsed erinevates arengujärkudes. Tarkust kui palju. Seejuures ei pruugi ka ülikogenud kalamees osata vastata  nii lihtsale küsimusele, et kas kala joob vett. Kala. Ja vett. Kas tõesti joob? On kindlaks tehtud, et ilma söömata võib inimene olla päevi,  nädalaid isegi kuid kuid ilma veeta vaid loetud päevad. Pole kahtlustki, et kalade elus on veel vähemalt sama tähtis  roll kuid kas nad seda ka joovad? Räägiks siis kõigepealt magevee kaladest  ja siis hiljem merekaladest, sellepärast et  selle küsimusele vastamiseks tuleb neid mõlemat mõlemat  rühma eraldi käsitleda magedas vees, kus kalad on rohkem soolased. Nad vett füsioloogiliselt jooma ei pea neil kuna vesi läheb  neil pidevalt läbi lõpuste sisse. Mageveekalade suur probleem või põhiline probleem on see,  et kuidas see liigne vesi, mis läbi lõpuste sisse neile  läheb osmoosi teel, et sellest lahti saada  ja üldiselt nad pissivad palju ja pissivad umbes 10 korda  rohkem kui merekalad. Ja nüüd kui merekaladest rääkida, aga siin ma pean kohe täpsustama,  et, et ma ei räägi mitte Läänemere kaladest,  vaid ikka ütleme ookeani kaladest, kus ütleme,  soolsus on kuskil 35 promilli. Siis sellises vees kalad joovad palju sellepärast et. Nad peavad nendel pidevalt imetakse siis osmoosi teel vett  lõpustest välja ja kui nad seda siis ei kompenseeriks vee joomisega,  siis nad lihtsalt kuivaks kokku, nii et,  et. Merekalad joovad palju enamuses Läänemeres kala käitub nii,  nagu ta magedas vees käib. On üldlevinud komme see, et Lutsu ja angerjat püütakse  hilissuvel just nimelt öösiti ning kala hakkab kõige  paremini võtma siis, kui pimedaks läheb. Ka võrgud pannakse sisse ööseks ning hommikuti on võrgud  kala täis. Mida see kala öösel teeb ning kas ta magab ka? Magavad küll muidugi nende uni ei näe sedamoodi välja nagu  inimese oma ja, ja üks näiteks ka selline visuaalne põhjus  on selles, et kaladel puuduvad silmalaud,  nii et, et ta silmi kinni kinni ei pane. Need on muidugi nüüd luukalade kohta, ma väidan sellepärast  et kõhrkaladel on silmalaud olemas ja kui vaadata,  kuidas erinevad kalad magavad, siis noh,  näiteks põhjakalad, isegi mõned siin lasevad natuke külje  peal ennast ja ja, ja nende nii-öelda hingamissagedus  aeglustub ja ja sellised, mis nii-öelda kõrgemates  veekihtides ujuvad, nemad siis ka seisavad ühe koha peal  ja võib-olla natukene korrigeerivad uimedega oma asendit,  aga noh, siin võib sellise huvi huvitava näite tuua,  et näiteks haigalad enamasti magavad ujud,  sellepärast nad ei tohigi kuskil seisma jääda,  sellepärast nende hingamine nii kohastunud,  et nad peavad pidevalt ujuma, et vesi hapnikurikas vesi  liigub neist neile suust sisse, lõpus kaante vahelt  või lõpus piludest välja. Ja kui nad siis nii-öelda magades seal kuskil Mere põhjas oleks siis neil nad jääksid hapniku nälga. Lõpetuseks palakene uuemast rahvapärimusest Tartumaal. Kavastus oli Emajõe nimeline kolhoos ja seal olla varustada  na töötanud mees perenimega Ahven. Kui töökojas sai keevitamisel tühjaks hapnikuballoon,  helistas ta Tartu katseremondi tehasesse. Mina siin ahven Emajõest, meil sai hapnik otsa. Sealt vastati stoilise rahuga, eks puurige  siis jäässe auke juurde. Meil on hapnikku, täpsemalt aga kolmest aatomist koosnevat triihapnikku. Õnneks veel küllalt. Kolm osoon.
