Täna saates Emajõe suudmes praagal tehakse jääalust  mõrrapüüki nagu muiste. Kalapüügioskused ja nipid antakse edasi põlvest põlve,  nagu ka kalapüügivahendid. Viimane talvematk Eesti mandriosa põhjapoolsemasse punkti  purekari neemele läbi erulaheäärsete põnevate paikade. Me oleme siin minu jaoks küllalt harjumatus kohas,  nimelt sõiduautoga keset jõge. Jaak, aga see, kuhu me teel oleme, ega sinna vist teisiti ei pääsegi. No talvel ei pääse jah, et me läheme praaga külasse,  mis on Emajõe suudme, siis läheme kaluri Eeva kõigele külla  ja me tegelikult läheme nüüd sama teed, mida ta  mida mööda ta kala järele. Isa sõidab Emajõel, on ohtlik sõita, jää on seal  ka külma ilmaga suhteliselt erineva paksusega erinevates  kohtades ja ja me peamegi nüüd sõitma mööda Eevaldi  etteaetud jälgi, nii et tema on eile seda teed sõitnud. Ja see tagab meile seal ohutuse. Jõe jääl sõitmine tekitab kõhedust sellegipoolest. Kohati on lumi jää peal sulanud ja veesilmadest läbi sõites  ei paku lahutust teadmine, et jää on siiski veel paks. Mööda jälgi sõites jõuame Emajõe suudmesse,  kus siinse piirkonna edukaim kalamees Evald Kõiv valmistub  järjekordselt mõrda vette laskma. Kaua siin Emajõel ja. Peipsi peal mõeldud, aga kala on püütud. Peipsi peal on ikka ka tsaari ajal tsaari ajal juba ikka  1800 millegagi püüti mõrdadega, aga no siis olid need  puuvillased ja kanepist ja millest need mõrrad olid. Aga põhiline püük hakkas mõrda tegema, kui see kaproon tuli  viiekümnendatel eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel teevalt,  et nagu seda mõrda siin, vaatame, et. Et ega see materjal, materjal on ikka sama,  sa ei ole ju hakanud mingit alumiiniumi või? Plastik ei ole plastmassist, ei ole õige,  ei ole, noh, roostevaba torust oled sa teada,  aga noh, sa on ikka puurõngas ja on kindel puu  ka ikka või võtame. Pihlakas või kahe puu. Puu seal vees ära. Aga suvel ei tohi jätta suvel sooja, aga  siis ta. Mis imeviguriga te selle pika võrgu siia jää alla saate? Niisugune pikk latt on seal raiud augud lükkab nööri alla  ja nööriga, siis tõmbad mõrra jää all. Lahti seletatult näeb see välja nii. Kõigepealt märgitakse jääle kohad, kuhu on tarvis teha augud. Nende aukude kaudu aetakse pikalt. Abil jää alla kõigepealt nöör ning selle abil tõmmatakse  omakorda paika mõrvad. Pika lati liigutamine jää all ühe augu juurest teise juurde  on omaette kunst, mida täpsem ja osava kalamees seda vähem  auke peab tegema. Kes nii osav pole, saab latti veel spetsiaalse tööriistaga juhtida. See on kalamehe vigel. Kalamehed on ka vigel. Nüüd kalamees lükkab viglaga. Lati. Sead niiviisi peale. Nüüd kui tahetakse lükata, näed, nüüd ta libiseb,  sellepärast on tal need keelud peal, keerad kokku. Näed, nüüd lükkan kaks-kolm korda, lükkan sedapidi,  siis hakkab latt, hakkab viltu minema. Siis lükkan jälle sedapidi, siis ta keerab jälle õieti  ja niiviisi pead lükkama. Paar korda läheb ühtepidi paar korda teistpidi  ja latt läheb jumala õieti. Ja, ja, ja need konksud on, millega saab nööri vee seest  välja tõsta ja konks läheb taha ja tõstad konksuga. Kui latt on seal serva all, siis võtad konksuga,  tõmbad teda siiapoole. Ja kui serva all on kaugemal, siis keerad teistpidi seda,  siis saad ikka sealt serva. Aga ütle, kelle tehtud see on, kas see on nüüd tänapäevane  või kui vana ta umbes 100 aastat on ta küll vana. Suuremaid auke tehakse jäässe tavalise mootorsaega  väiksemaid spetsiaalse jääpuuriga. Tänapäevased tööriistad on aga kallid ja sageli ebapraktilised. Sestap on alati kaasas ka esiisade tööriist tuur. Vot õige tuur autos on, tead? Pealt peab kitsam olema, altpoolt on laiem  ja on sirgelt teritatud ja sellega sellega raiud ükstaskõik. Missugust jääd? Algul hakkab keskelt lööma? Läheb aga. Laiemaks laiemaks aga aja all koguaeg keskel. See on väga paks. Niiviisi käi nüüd oli tuur niipidi. Keeran tuure teistpidi. Nüüd ra. Serva servad läbi. Saan ma näitan selle, kui paks jää on nüüd augu peal  suuremaks tegema. Mitte alati pole aga kalamehed paksu jää sisse auke raiunud  ja mõrda siit jää pealt sisse pannud. Nüüd aga sunnib seadus. Kalureid hinge sees hoidmiseks püüdma ka jää alt. Esimesel mail hakkab kalapüügikeeld Minule eluaegsele kalamehele. Täiesti täiesti arusaamatu, muidu tavaliselt mõrrad pannakse  ikka väli, väli vett ega jää peale Emajões ei ole keegi  kunagi mõrdu pannud, sest kui olid jää peal mõrvad sees,  siis kevadel, kui jää lagunema hakkas, võeti ruttu  ja välja, muidu jää ja see vool ja sodi ja see viis nad kõik minema. Ega nüüd juhtub täpselt samamoodi ja no me peame nüüd,  et see esimese mai keeld hakkab, noh, kuu aega saad ainult püüda. Vanasti panime mõrad sisse ja aprilli keskel,  kui oli Pedja jõgi oli ära Peipsisse jooksnud  ja ahja jõe jää ja sodi oli ära läinud ja  siis panime Emajõe mõrvad sisse ja ja siis püüdsime seda kala,  mis noh, lõpul tuli ja siis nad jäid muidugi sisse  ja siis see kala, mis üleval ära kudes ja  mis tagasi tuli, siis saime toda ka natuke  ja noh, ei olnud mingit niisugust, aga nüüd me peame mõrrad  jää pealt sisse panema, sest esimesel mail hakkab keeld. Noh, pooled mõrvad muidugi jää viib pahupidi  ja segamini, tead, ndega ei saa, siis mõni jääb ikka püsti  ka tollega saad kevadel püüda ja niisugust noh,  täitsa mõttetut mõttetut tööd peab tegema,  mida ükski täie mõistusega inimene ei teeks. Põlise kalamehe jaoks mõistetamatuid reegleid on aga  tänapäeval veelgi. Näiteks ei tohi mõrrad olla üksteisele ligemal kui 250 meetrit. 250 meetri tagant ei olegi paljudes kohtades võimalik üldse  latti maa sisse panna on kõva põhi ja või  siis on nii palju sügav ja. Ja siis pead otsima ka uusi kohti ja otsid  ja otsid ja ja lõppkokkuvõttes on, ikka ei leiagi need,  sest, sest ei ole, tead, on täpselt needsamad vanad kohad,  kus juba 50 aastat tagasi püüti rohkem ja. Tolle koha peal peaks püüdma, aga tolle koha peal püüda ei saa,  sest vahekaugused ei anna välja ja ja siis teed seda  igasugust rumalat tööd ja. Püüki piiravad seadused on tehtud kalavarude kaitsmiseks,  aga nii Evalt kui Jaak kinnitavad. Et kalade otsa lõppemise ohtu pole? Lootust. Et võiks jõest kõik kala kinni püüda, sest  ega kala elab ikka vee sees ja tema vee sees tunnetab  ja ta teab oma elukeskkonda ikka hoopis paremini kui meie. Eks see niisugune arvamus on jah, et kala on võimalik jõest  ära püüda, et see noh. Hulga kala on võimalik jõest ära püüda, aga mitte kunagi  kõike noh, vähemasti nende riistadega kohe kindlasti mitte,  aga aga ütleme, kalurid, kes püüavad ülesvoolu,  kui kalasaak väheneb, kalasaak väheneb praegu ülesvoolu  ja sellepärast just latika saak. Et latika, need tugevad põlvkonnad on hakanud otsa saama. Latikas on niisugune kala, kes elab vanaks,  ütleme seal jõe seal Võrtsjärve pool otsas. Et noh, sinna rändab kala kude, ma latikas ta on,  võib olla seal 15 aastat vana, 20 aastat vana,  see arvukas tugev põlvkond. Ja see hakkab lihtsalt otsa saama, ei ole,  ei ole lisandunud neid väga tugevaid põlvkondi tükk aega enam. Aga siis on muidugi ülemistel, püüdjatel on jälle selline arvamus,  et et miks seda kala vähemaks jäänud, eks ikka sellepärast,  et siin all püütakse nad ära. Et noh, see, see ei ole nüüd nii, ütleme põhipõhjus on ikka,  et seda kala lihtsalt ei tule nii palju enam jõkke mitte see,  et ta ära püütakse. Mina ei saa seda oksa saagida, mille peal ma istun,  tead, ma ei saa püüda, ütleme niisugust kõike välja,  tead, kui ma, ma tahan siin edaspidi ka elada,  tead, ma pean ikka endale seda ressurssi säilitama  ja mul peab ikka natuke mõistust olema, sest muidu ma ei  saagi siin üldse elada. See latikas võib-olla elada kuskil 25 aastaseks meie oludes  ja et ta on tõenäoliselt need ülesvoolu kudevad. Latikad on siin käinud kordi ja kordi. See tähendab ka, et nad on ikkagi siit Evaldi mõrdadest  mööda saanud. See on juba väike tõestus, et ega kõike kala. Välja ei püüa, et mida, mida parem kalur,  seda vähem ta usub, et kõike on võimalik püüda ühe mõraga välja. Mida võhiklikum inimene, seda rohkem ta niisugust asja usub. Kalasaak sõltub kõige rohkem sellest, et kui edukad on tal kudemistingimused,  toitumistingimused kui ikka need on head,  siis on kala palju kalurile, jätkub teda  ja jääb teda ikka üle ka koormatele. Et Ma arvan, et rohkem tuleks praegu selle peale mõelda,  et need Ülesvoolu jäävad koelmud, mis kipuvad võsa täis kasvama  ja langevad nagu rivist välja ja kasutust välja,  et et seda ei juhtuks, siis küllap see latikas siin ikka püsib. Mõneti on mõrrapüük kõige sõbralikum püügiviis,  sest mõrras jääb kala elama. Nii saab keelatud ja liiga väikesed isendid vette tagasi lasta. Alamõõdulistega tehakse seda alati, aga keeldude koha pealt  ei ole Evald seadusandjaga päris ühte meelt. Evald mõistab, et hauk tuleb jõkke kudema  ja peab saama seda segamatult teha. Samas ei ole mees nõus kevadise haugipüügi keelu ajastamisega. Mis pärast hakkab keeld esimesel mail mis asja,  mis asja, see hakatakse kaitsma või mis,  mis asi see juhtub ja noh, esimesel mail keeld peaks algama  muidugi kalakoelmualadel. Et kala hakkab kudema. Aga kalarännutee peal hakkab esimesel mail keeld. Täiesti täiesti arusaamatu. Kui sul mõrras on kaks siukest kilolist latikalipsu  ja neli korralikku kolmekilolist haugi ja sa viskad  selle tagasi siis ega sa pikalt kala ikka ei püüa,  küll. Ja isegi kui kalamees tahaks haugi vette tagasi lasta,  tekib küsimus, kus seda teha ja kuidas teha seda nii,  et kala elama jääks. Mina viskan selles mõrras, viskan augi tagasi,  tead, kui ta on siia tulnud, ega ta enam järve tagasi lähe,  tead. Ta on jões ja ta läheb järgmisesse mõrda  ja augi on ju maru ilus on aru saada, sest tal on ju vastav muster,  tead ma selle mustri järgi vahel leian, et mul kolmes  või neljas mõrras, tead, ja kui ma teda igalt poolt nüüd  tagasi pillun, no lõppkokkuvõttes noh, loodame,  et ta elama jääb, aga võib olla edasi. Edasi on teised mehed, kes püüavad ta võib-olla juba esimese Mõrda sattumisega võtab ta kinni ja ongi ta augike seal ikka  elu lõpp ja. See kala, kala, kes siia tuleb, et tal on see,  et tal on see rändekihk juba olemas, suur  ja ta tõenäoliselt on see kala, kes siia tuleb,  paljud neist on ka siin kuskil koorunud või noh,  ütleme sündinud siin Emajõe süsteemis ja neil on see kaladel  tihtilugu on neil see Tung sinna tagasi minna kudema, kus nad ise on koorunud. Eks me oleme nende latikatega neid katseid teinud küll  ja küll, et et seal Tähendab praagalt läbi ujunud latikas, et me oleme neid siin märgistanud. Ja püüdnud neid siit 80 kilomeetrit eemal ja. Ja niimoodi mõnda latikat me oleme saanud kohe mitu aastat,  et ta käib vahepeal Peipsis ja siis tuleb tal mingil hetkel  enne kudemist, tuleb tal see tee meelde ja siia ta tuleb  ja siit ta läbi läheb, nii et noh, see, et tung on tal suur  ja seda ma usun tõesti, et kui ta nüüd siit Noh, jõkke panna, ta üritab ülesvoolu minna,  iseasi, kas ja kus ta sinna järgmisse mõrda läheb. Aga kindlasti ta ei taha tagasi Peipsisse minna. Latikatega on ju kõige huvitavam, kui me siin praagal  Emajões märgistame neid siis koosa jõeni on Emajõe  ja koosajõe suu poolteist kilomeetrit on vahet  ja kaevandusjõeni on siin ütleme, neli kilomeetrit  ja sealt ei ole saadud mitte ühtegi Emajões märgistatud  latikad ja kaevandusjões täpselt samamoodi,  mitte ühtegi. See, mis käib, see tuleb täpselt samasse kohta tagasi  ja läheb üleval, läheb, kui on seal paarsada meetrit,  on vanajõgede vahe, kus tema on koorunud ühes vanajões  ja seal on märgistatud. Ta läheb täpselt sinnasamma vana jõkke tagasi  sest see vee keemiline koostis on, kas ühelt poolt tuleb ta  põllu pealt või teiselt poolt tuleb soo pealt  või tal on vastav keemiline koosseis ja näeb,  ta läheb selle maitse järgi, läheb täpselt samasse kohta tagasi. Evald on kalamees neljandat põlve see tähendab hindamatut,  kogemuste pagasit. Päris kõiki toiminguid ei lubata meil filmidagi. Ikka selleks, et mitte konkurentidele trumpe kätte mängida. Kui ta enne meie lahkumist ühe mõrva jääle tõmbab,  on selles kala piisavalt nii külalistele kaasa andmiseks  vette tagasi laskmiseks kui ka oma toidulauale. Täna oleme tulnud osooniga välja siia Kuusalu valda päris  pea poolsaarele, et sooritada üks korralik talvematk  ja mis selle põhilisem põhjus on. Põhjuseks see, et meie matkajuht, tänane Linda Metsaorg on  just valmis saanud sellise toreda raamatu Linda,  millest see raamat räägib? See raamat on nüüd erulahe rannarahva seltsi. Eestvõttel koostatud ja on esitlemas siis kõiki neid külasid,  mis paiknevad selle ümber elu lahe ja need on seitse küla ja,  ja, ja see On siis? Rannarahva seltsi üks tähtsam tuleviku eesmärk ka. Kus me nüüd praegu siin oleme, et sellest. Kujundada selline loodushariduse paik ja loodushariduse  keskus endisest piirivalvekordonist. Nii et sellele räämas majale siin meie selja taga tahate  uuesti elu sisse puhuda? Just nimelt ja see praegu kuulub siseministeeriumile,  aga siseministeerium on. Jätkuvalt valmis seda loodushariduse jaoks andma  ja just selliseks eriliseks eesmärgiks, et siin toimuks just  mere temaatikaga seoses olevate loodus, hariduslikud,  programmid. Ja kohalikud elanikud ju ka kindlasti rõõmustaksid,  need tondilossid saaksid uuesti värske ilme ja. Jah, on siin jagunenud mõtted muidugi kaheks,  selles mõttes üks osa toetab kahel käel,  nagu need, kes siin rannarahva seltsis on,  aga on ka neid, kes on endale suvila krundid sinuga siia  saanud ja pole veel isegi maja püsti, aga juba muretsevad,  et viimaks tulevad siia lapsed ja hakkavad nende rahuliku  elu segama ja, ja nemad on selle oma krundi suvitamiseks  ostnud kalli raha eest, nüüd peab täielik nende pärusmaa olema. See looduskeskus tuleb nüüd siia siis päris mere äärde välja. Kuna ta on seotud meretemaatikaga Kui me nüüd siin mere poole vaatame, siis olemegi siin  erulahe selles osas, kus asuvad. Ühest küljest linnusaared, Need on kolm loosaart väike  ja keskmine loosaar ja peale selle tuleb siit sisse  ka veel loobu jõgi. Need on võimalik ka siis uurida. Üks aspekt on siis, kes elavad jões ja teine teema kindlasti,  millega siin keskuses noored tegeleda saavad,  on siis lindudega ja? Kindlasti. On hästi palju võimalik siis päris merevett uurida,  kes elavad meres. Korra on Tallinna linn looduskeskuse rajamiseks juba raha eraldanud,  aga toona jäi see kohalike elanike vastuseisust tingitud  vaidluste tõttu kasutamata. Siseministeerium, kellele kompleks praegu kuulub,  on aga projektist igati huvitatud ja loodetavasti saab  plaanist asja. Seni on võimalik oma loodushuvi rahuldada poolsaare tipus  kulgeval matkarajal. Linda oleme siin pärispea neemel ja siit saab  siis see matkarada alguse, mis ümber poolsaare kulgeb. Just ja haruldaselt hea õnnestunud päev on meil juhtunud,  et nii vaikse, see on mets, mis meie selja taha jääb. See ilus pähkli või pähkli männik, mis on võetud kaitse alla. Juba 1960. aastal ja seda on siin 15 hektarit. Me lähme siit siis läbi metsa ja jõuame lõpuks välja  Mandri-Eesti kõige põhjapoolsemasse punkti. Jah, sellest saab üks tore matkarada. Esialgu proovime sõnaga siis seda nüüd talvel,  aga kindlasti see matk hakkab toimuma igal aastaajal  ja eriti peame silmas aga seda aega. Kui juba roheline on ja see on siis juunikuu alguses,  kus tuleb sõnaga siin ikka suurem välja kuulutatud matk,  mis siin raja peal näha saab, üldse. Ma arvan, et see Tuleb natukene selline komplekssem rada selles mõttes,  et. Ei ole mitte ainult loodus, vaid ka me meenutame aga siin  nagu seda pärandkultuuri ja ja, ja tuletame meelde,  ühesõnaga, mis siin kunagi on olnud ja milliseks ta on  tänapäeval sõnaga kujunenud, sest et, et, See on nagu niisugune eesmärk nagu kogu lahemaa  rahvuspargilgi on ka meil, et ikkagi pärandkultuuri  ja siis ajaloolisi ja ja loodus tutvustada,  et ta oleks. Muuhulgas talvitus lahes ka kümneid luiki,  keda tormine ja sügav meri ei heiduta. Õnneks on meri siin puhas ja luiged ei koondu toidulootuses  ühte kohta. Seega saavad nad ka talvel ise toidu otsimisega hakkama  ning inimese sekkumine. Pole vajalik oleme oma retkega jõudnud siis praegu  sellisesse pikniku kohta, mis siin täpsemalt teha saab? No siin on võimalik loket teha ja küpsetada  ja jalga puhata ja ja, ja siis jälle Edasi matkata n, et nagu ikka need pikniku kohad kuluvad  matkarajal väga hädasti ära, et oleks väike lõõgastus. Et siin on siis viimane võimalus enne Neeme peale minekut  natuke hinge tõmmata. Just, ja et siis olla juba tihedas kontaktis merega. Keda te siia oma matkarajale ootate, kas see on ennekõike ornitoloogidele,  on see peredele, lastele, muidu huvilistele? No muidugi lühike vastus on kindlasti see,  et see on nagu kõikidele, aga eks me ikka tahaksime rohkem  nagu noori siia mere äärde sõnaga tuua ja,  ja see ongi selline mure, küsimus, et noored ei tuleks mitte  ainult sõnaga suvitama koos oma vanematega  ja autoga ei sõidaks nagu siiasamasse pikniku paika. Vaid, et nad ikka oleksid tihedamini loodusega kontaktis  ja matkaksid ja näeksid ja kuuleksid sõnaga  ja vaatleksid, aga see on ikka kokkuviimine loodusega  looduse lähedane loodus haridus on ju kõige tähtsam. Nüüd oleme siis jõudnud siia purekari Neeme algusesse,  kui pikalt see neem siia merre ulatus? Neem ulatub merre kilomeetri pikkuselt. Aga huvitav on ju see, et me oleme praegu Eestimaa kõige  põhjapoolsemas külas. Ja see polekarineem on siis Mandri-Eesti kõige kaugemale  merre või kõige kaugemale põhja ulatuv Neeme tipp. Sõna otseses mõttes kivi visata. Samas ei ole see sama neem olnud alati mitte mandri osa,  et on olnud eraldi saar. Oli jah, kogu see poolsaar on ju tekkinud märksa hiljem,  kui kogu meie jääst vabanemine Lõuna-Eestis oli kuskil 13000 aastat,  siis see on siin vabanenud, üks arvestatakse 11000 aastat tagasi. Ja esialgu olid siin ainult üksikud saared. Ja kõrgem poolsaare pärispea poolsaare osa hakkas alles  tekkima hoopis hoopis hiljem, nii et kõik see  ka praegu, kui me siia nüüd matkarada pidi tulla,  on ju hästi madal ja vesine, mis näitabki,  et see ongi kogu aeg olnud nagu vee all ja,  ja tänapäevalgi probleemid sellega. Taamal paistab ka mahni saar oma kuulsa tuletorniga. Ja. Mohni. Tuletorn paistab jah, kõikidesse küladesse eriti hästi,  ta paistab sõnaga. Sinna eru lahe küladesse, meie oleme praegu siin juba kahe  lahe piiril nagu meie ühele poole jääb haralaht  ja teisele poole siis erulaht, aga aga kõik need seitse küla,  mis paiknevad noh, õieti küll oleks õige öelda kuus küla  hakkab sealt pihta eru lahe äärest siis kõige kaugem  mis jääb, on eru küla siis sealt järgmisena tuleb tammispea,  siis on vihasoo Kasispea turboneeme Viinistu  ja me oleme arvanud ka erulahe külade hulka  selle pärispea küla, kuigi ta faktiliselt ta Asub nagu kahe lahe ääres, mereäär meeldib alati lindudele,  kas talvel on ka lootust siin mõnda näha  ja talvel on ka, see on üks paik, kus. Aulisid on hästi palju ja nende toredad häälitsused kostavad  siin rannarahvale pidevalt. Loomulikult on ka kühnakluiged, harvem muidugi laululuike jääkosklad,  sõtkad. Ja see on nüüd lahemaa rahvuspargi üks linnurikkam ala üldse  sest siit käivad ju läbi rändeteed ja eriti elavaks muutub  sõnaga siis lindude elukevadel. Kuna siin lähevad tohutud parved, laglesid saabuvad  ja sookured ja haned ja aegajalt saab neid vaatluse tehtud. Sven, nii suur kivi ei saa küll kuidagi ilma legendita käia,  tead sa midagi rääkida selle kohta? Jah, see kivi olevat saanud siia Kalevipoja poolt,  kes viskas selle siis sealt üle lahe 70 kilomeetri kauguselt Soomest. Ja tegemist on päris sellise korraliku rahnuga pikkust  või kõrgust on tal 5,3 meetrit ja ümbermõõtu 23 meetrit,  nii et tegemist on päris suure mürakaga pidi mehel ikka jõud olema,  et see siiapoole läkitada. Kuidagi ei saa ka kangelaseks pidada neid mehepoegi,  kes isegi sellises paigas on prügipõõsa alla visanud. No nii, Kristjan, oleme siis jõudnud omadega päris põhja. Oleme jah käinud nii põhja, kui see Eestis üldse võimalik on. Ei teagi, kuhu edasi.
