Täna saates möödunud aastal kogus aga 20000 tonni vanapaberit. Tänu sellele jäi metsa kasvama enam kui veerand miljonit puud. Kuidas soome kelguga kõrvemaa lumistes metsades matkata,  mida talvine loodus matkajale pakub? Selline kogus paberit tekib osooni toimetuses kõigest paari  päeva jooksul. Tänases saates uurime, mis saab sellest vana paberist. Edasi, ja mis on üldse taaskasutuse põhimõte? Paberikiud kannatab kuuekordset ümbertöötlemist ja,  ja see säästab oluliselt igasuguseid metsi,  mida siis tselluloosi saamiseks maha võetakse. Ja. Teiseks ka see, et, et vähendada siis ka ilmselt jäätmekoguseid,  kuna olmejäätmetest 15 protsenti ongi just selline vana. Aga mis saab siis, kui kontorites ja korterites tekivad paberihunnikud,  visata tavalisse prügikasti mitte selleks ette nähtud makulatuurikonteinerisse. Milline on selle sammu keskkonnamõju? Põhiline mõju kuna paberipapp on ikkagi taimse päritoluga  siis see mõju on sarnane kogu biolagunevale jäätmele  selle mõjule prügilale ehk teisi öeldes prügila tingimustes  sellisest ainest hakkab tekkima siis prügilagaas,  mis on üldjuhul metaan. Metaan on väga suure Siis kliimamuutuse potentsiaaliga kaas põhimõtteliselt kui  neid võrreldakse kas või süsihappegaasiga,  siis metaani võiks öelda ohtlikuse koefitsient selles mõttes  on vist 22 peaks olema, et 22 korda tonn metaani on  samasuguse kliimamuutuse jõuga kui 22 tonni süsihappegaasi. Ja omakorda prügilate teine selline oluline keskkonnamõju  sisuline on siis prügila nõrgvesi ja selle reostuskoormus  ka suures osas, tegelikult tekib ikkagi bioloogiast ainest. Aga mida näeb vanapaberi koha pealt ette seadusetäht? Kõige värskem määrus, mis siin nüüd sätestab,  on tegelikult siis olmejäätmete sortimise kord. See on keskkonnaministri määrus selle aasta jaanuarist  ja see tegelikult nüüd siis võiks öelda selgemalt sätestab  kohalikele omavalitsustele nõude korraldada. Olmejäätmete sortimine vähemasti sellisel viisil,  et on tagatud siis ka vana paberi ja papi liigiti kogumine. Võiks öelda, et siiamaani see on olnud nagu selge üldine eesmärk,  et edendada liigiti kogumist ei ole täpselt sätestatud,  mis liike, aga noh, vana paberi papp tegelikult on  kahtlemata üks kõige esmasem ja loogilisem. Ja ma arvan, et ka praktika poole pealt me näeme,  et siiski seda vana paberi papi kogumist on  ka edendatud. Kui hästi on praeguseks Eesti vanapaberi kokkukogumise  süsteem ütleme käivitunud, kui suure osa tekkivast  vanapaberist suudetakse üldse kokku koguda? Tegelikult nüüd küsimuse teisest poolest,  et kui suur kogus kokku kogutakse? Sellele ei ole võimalik praegu hetkel päris täpselt vastata  selles tähenduses, et see eeldas täpsemat analüüsi,  kui palju reaalset paberit, ütleme siis paberiga seotud  tooteid turule tuuakse ja teine küsimus eriti ju,  mis puudutab võib-olla nüüd raamatuid, et noh,  raamatud on ju tootmise mõttes ikkagi mõeldud väga  pikaajaliseks kasutamiseks ja säilitamiseks,  kuigi need, seda alati tegelikus ei ole. Aga muidugi nüüd ajalehed, ajakirjad, et see on ikkagi  lühiajaline ja, ja seda kindlasti saaks ju,  võiks ka hinnata täpsemalt, et mis, mis see kogus on ja,  ja sealt siis saaks ja peaks hakkama analüüsima,  et kui palju, milline on siis see tegelik kogumise tase nüüd  pakendi poole peal, kahtlemata need arvestused on olemas,  eks ole, märksa rohkem ja pakendi puhul on põhjust eeldada,  et vähemasti paberipapi osas kogumine on ikkagi üle 50 protsendi,  täna hetkel. Aga jah, tervikuna ma arvan, et kogu paberi papimassist,  mis turule tuuakse tegelikult ilmselt see võib  ka olla alla alla 50 protsendi veel. Vanapaberisüsteem Eestis noh, üldiselt on linnades  ja suuremates asulates päris hästi käivitunud,  aga eks eks maapiirkondades, kus kogused on väiksemad,  on seda raskem ka käivitada ja kulud on suuremad. Et aga, aga Ragnar ts on nagu hästi palju nagu erinevaid  koumisvahendeid ja kogumislahendusi välja pannud,  et põhiliselt siis on korterelamutele sobivad  siis suuremad kastid, kuuesajased, kastid,  natuke suuremad metallkastid, aga eramajades me tegeleme. Või toome ära siis rohelise kotisüsteemi abil,  kus siis on, laseme pakendijäätmed korjata inimestel  rohelistesse kottidesse spetsiaalselt puhtad pakendijäätmed,  laseme sinna panna ja siis, kui see rohelise koti järgi  läheme siis ka võtame ära nende poolt kogutud ajalehepaberi ja,  ja paberijäätmed, et selliselt on ta oluliselt efektiivsem ja,  ja transpordikulusid, hoiame sellega oluliselt kokku. Paljud kodanikud kurdavad, et nad viiks hea meelega oma  paberiprahi vastavasse konteinerisse ent need asuvad liialt kaugel. Mida sellisel puhul üldse ette võtta? Kui inimesed elavad kortermajades, siis on jälle  korteriühistute poolt esimeeste poolt aktiivsus,  et nad ise organiseeriksid enda maja juurde,  kindlasti kastid siis ikkagi enamuse kaubanduskettide  või kaubanduskaupluste juures on olemas kohad,  kuhu saab panna vana paberit ära. Tallinna linnas võime ju kiita ka Tallinna linna,  et kus on jäätmejaamasid avatud päris noh,  ikka linn on juba peaaegu et kaetud viis jäätmejaama  töötavad kus saab täiesti tasuta ja vabalt väga palju  sorteeritud jäätmeid ära anda, sealhulgas  siis ka paberi ja pakendi jäätmed. Mis juhtub aga paberi ja papi ka siis, kui ta on ükskord  jõudnud juba jäätmesortimisjaama Siin toimub selle kogutud pabermaterjalide  siis lahti sorteerimine juba nende väärtuse  ja omaduste järgi, et noh, kõige kõige rohkem  või kõige suurem osakaal on siis nagu lainepapil ja,  ja seda siis Sorteeritakse täiesti eraldi välja, siis juba noh,  sorteerimisa eraldi välja ajalehepaberit sorteerime eraldi  välja kontoripaberit ja, ja siis siis lõpp,  lõpp, kõige väheväärtuslikum on siis segapaber,  et mis siis läheb noh, mida me saame muidugi  ka kasutada ja saadame kindlasti nagu erinevatesse paberivabrikutesse. Ja, ja lõpuks ta jõuab siis see segapaberi osa,  see jõuab siis meile tagasi siis sellesama kartongi  vahekihina jälle selle lainepapi vahekihina,  et ta ei lähe nüüd otseselt jälle sinna ka päris  selle katrioli kõige paremasse ossa, vaid sellise nagu  toetava osana. Kalev Krentsi sõnul kogus Ragn-Sells eelmisel aastal 20000  tonni vanapaberit. Kui arvestada, et 70 kilogrammi vanapaberi taaskasutusse  suunamine aitab säästa ühe puu siis õnnestus magusatuuri  kogumisega metsa alles jätta tervelt 285000 puud. See on aukartust äratav hulk metsa, kas pole. Aga mis sellisest meeletust kogusest makulatuurist edasi saab? Kõik, mis on, see puudutab seda lainepappi,  siis see on siis üks väärtuslikumaid materjale  ja sellest saab uuesti sedasama laine pappi toota  sest siis see segapaber, mis on siis natukene väheväärtuslikum,  seda saab ära kasutada sellesama lainepapi vahelise kihina,  see, mis seal lainetab sees, et, et see ei puutu nüüd  otseselt millegagi kokku ja, ja siis võib seda sekundaarset  toodet kasu toorainet kasutada. Mis puudutab trükikoja jäätmeid ja, ja sellist,  ütleme sellist ajalehti ja ja sellel selles osas on meil  koostööpartnerid ka Soomes ja, ja ka Eestisse,  nüüd läheb seda trükikoja jäätet ja siis sellest ikkagi saab  uuesti paberit, mille peal trükitakse ja trükikodadesse väga edukalt. Et meie, Rootsi, meie emafirma Rootsis, siis tema,  nüüd kogub ka seda ajalehepaberit täiesti paberit täiesti  eraldi ja, ja seal seal kasutatakse teda pestakse  siis selle, selle töötluse käigus see trükiver välja  ja läheb uuesti täiesti ajalehtede tooraineks tagasi. Et siis. Mis on juba väheväärtuslikum pabermaterjal,  sellest saab ehituspappi. Eestis näiteks Räpina vabrik teeb ja kui on määrdunud paber,  et siis seda ikkagi nagu päris. Noh, 100 protsenti kasutada enam ei saa,  siis, siis teda tuleb siis juba suunatagi nagu sellisesse valdkonda,  kus inimene temaga enam kokku ei puutu nii otseselt ja,  ja. Et siis seal nagu väga häid väljundeid ei ole. Kui Lääne-Euroopas trügivad eesrindlikumad kirjastajad  ajalehte ja raamatuid üha enam taaskasutatavale paberile,  siis Eestis see veel nii pole. Äripäeva kirjastuse juhi Igor to sõnul on nad valmis  keskkonnasõbralikke lahendusi kaaluma. Seda ka siis, kui lehe hind osutuks mõnevõrra kallimaks. Priit Leito Ekspress grupist aga tõdes, et ajalehe  trükkimist ümbertöödeldud paberile pole ettevõttes hetkel arutatud. Tema hinnangul on taoline paber veel liiga kallis  ning selle kvaliteet vilets. Aga seniks, kui kogu asjaajamine pole muutunud elektrooniliseks,  tuleb paratamatult paberit kasutada. Kuidas siis seda kõige säästlikumalt teha? Kontoris on suurem osa paberit tekib igasuguste dokumentide  välja printimise näol ja seda saab suuresti vältida läbi selle,  kui on igasugused elektroonilised dokumendi haldussüsteemid ja,  ja välditakse lihtsalt sellist liigset paberitootmist läbi selle,  et ta on elektroonilisel kujul niikuinii olemas. Kodus on võimalus. Vältida näiteks. Liigset rämps posti teha, Eesti postide vastav taotlus  ja jääb see meeletu kriitpaberil mass koju tulemata. Teine võimalus, mida ma täheldan ka oma tuttavate puhul,  on, et väga palju käib koju igasuguseid. Katalooge, millest mitte kunagi midagi ei tellita,  aga mis jäävadki käima, et, et helistage nendesse  punktidesse ja teatage, et ei soovi seda lisamaterjali  ja kui on juba ühelt poolt tehtud selline valik selles suunas,  et võimalikult vähe tekiks seda paberit siis edasi on vaja mõelda,  mis sellega edasi teha, kui ta juba on tekkinud ja,  ja kasutusest väljas. Kahtlemata tuleb vana paberi see käitlemisel silmas pidada  kontori tingimustes ka sellist andmekaitse nõudeid. Ehk siis vahepeal tuleks mõningad dokumendid lasta läbi  ennem läbi prügihundi, enne kui vastavasse konteinerisse nad panna. Selleks et vanaver saaks õigesti kokku kogutud,  tuleks. Tekitada siis eraldi kast endale koju või kontorisse. Kui kodus vanavärvirn seisab, niisama nurgas,  ei ole teda vaja kuidagi pakendada. Eriliselt ruumi ta ei võta ja hea, kui ta on käepärast. Kui nüüd õue peal on olemas see vanapaberi kogumise konteiner,  mida sinna sisse üldse tohib panna ja mida kindlasti ei  tohiks panna. No kõige esmane nõue on see, et kõik need jäätmed,  need paberi ja pakendijäätmed, need peavad olema puhtad  ja kuivad. Et sobib, sobib põhimõtteliselt igasugune paber,  olgu see siis tordikarp või ajaleht või või,  või isegi vana raamat, ta sobib sinna ja sinna võib ta  vabalt ära panna, aga kindlasti ei tohi panna sinna poolikut  keefiripakki ja, ja mingeid õunasüdameid ja,  ja sellist sellist materjali, mis, mis on veel eriti hull  selles osas, et ta rikub ka kõik selle teiste inimeste vaeva  sealt ära ja rikub selle ülejäänud materjali ära,  et mida uuesti siis taaskasutada ei saa,  ikkagi. Tavaliselt seostub meile talvematk suuskadega,  aga see ei pruugi üldsegi mitte nii olla. Väga vabalt võib ette võtta ka kelgumatka. Me kõik kujutame ette, milline soome kelk on,  aga see nüüd küll ei vasta sellele ettekujutusele absoluutselt. No eks kõik kõik areneb, et samal ajal kui Nokia vahetas  kummikute tootmise mobiiltelefonide tootmise vastu,  hakkasid Soomes ärksamad tõukekelgusõitjad  ka mõtlema, et kas tõuke käib ka kuidagi uuendada ja,  ja lõpuks siis 97. aastal lasti see uus mudel  siis seeria tootmisesse ja praegu ta on päris laialt juba  levinud ka teistesse teistesse riikidesse. Et tõukekelguga sõidetakse ka Rootsis ja,  ja Hollandis päris aktiivselt. Kui me aastakümneid kujutasime ette, et see soome kelk on  lihtsalt liikumisvahend ühele maainimesele,  siis sina korraldada nendega matku, et kuidas ta  matkariistana on. No praegu on ta ääretult populaarne, et et me kaua aega mõtlesime,  et mida, mida nagu teha talve, mida uut pakkuda  ja kas see kas, kas, kas see, kas see meeldib rahvale,  aga aga võib öelda, et see on sama fenomen,  miks näiteks kama šokolaad oli väga populaarne kohe,  kui ta turule tuli uuesti ja möödunud suve kõige populaarsem  jäätis oli regati jäätis, et just nimelt see nostalgia,  et kõigil, kui sa räägid tõukekelgust, igaühe seostub  sellega midagi ja paljud tulevad sellepärast matkale,  et neil on olnud kodus tõukekelk kunagi vanaema juures olnud  tõukekelk ja neil on sellega meeldinud sõita. Teised tulevad jälle, et mis asja, et kuidas see võimalik on,  et tulevad huvi pära lihtsalt vaatama, et noh,  kuidas, kuidas on võimalik selline asi, et keegi nagu  tõukekelguga matkab kuskil metsa vahel. Meil on siin plaanis täna kõrvemal 14 kilomeetrine retk,  aga kui pika retke sellega üldse ette kannataks võtta? Eelmisel talvel üks tõukekelgu entusiasti Soomes läks lappe  rannast Romaniemisse, et kuskil 1000 kilomeetrit oli ta  teekonna pikkus ja ta liikus siis mööda,  suusaradasid ja mootorsaaniradasid ja väiksemaid metsateid. Ja ta tegi seda retke kuu aega. Aga anname siis tuld? Siin selja taga on nüüd päris ilus vaade siit oosinõlvalt,  et mis maastikku siin kõrvemaal näha võib. Suure osa kõrvemaa maastikest moodustavadki sood  ja ülejäänud moodustavad metsad ja selliseid inimtekkelise,  maastike ja lagedaid alasid on siin ainult ainult 10 protsenti,  mis siis on jäänud omaaegsetest taludest  ja ka nõukogude armee ei jõudnud siin eriti palju eriti  palju maastikke muuta. Et ta ongi metsade ja, ja, ja soode maa. Aga kui inimesed nüüd sinuga matkale tulevad nende kelkudega,  mille pärast nad õieti tulevad, kas sellepärast,  et seda kõrvema, maastiku nautida või lihtsalt,  et füüsilist aktiivsust saada? Eelkõige tullakse sellepärast, et saada linnale kontrasti  linnale vahel vaheldust igapäevaelule. Tullakse lihtsalt linnast välja, metsa, aga olenevalt jälle  inimestest olenevalt matkategijatest, et meil käib ikkagi  väga palju inimesi, kes, kes tunnevad huvi looduse vastu,  et, et nad ise, nende looduses teadmised pole,  pole kõige kõige paremad ja nad, nad ei ole sellised,  kes nüüd ise hunnikus loodusraamatuid loeksid. Aga kui nad siin metsas juba on, et siis nad tunnevad huvi,  et, et kuidas, kuidas see hoos siia tekkis  ja miks see raba siin on ja, ja kelle jäljed need siin on? See on natuke ohtlik laskumine. No said korda? Sellega saab päris hea hoo sisse, kui mäest alla tulla. Palju selle rekordkiirused, muidu on. Rekordeid ma ei tea, aga. Aga? Soomes on 100 kilomeetri maraton ja selle 100 kilomeetri  maratoni võiduaeg on kolm pool tundi, see tähendab seda,  et keskmine kiirus on olnud 30 kilomeetrit tunnis 100  kilomeetri jooksul. Aga mis mägi siin meie selja taga on, nüüd,  kus me alla? Küsime. See on Need on vargamäe oosid siin, et täpselt nii nagu me praegu  alla kihutasime, kunagi kihutasid siit alla maanteeröövlid. Et vargamäe oosi nimi tuleb tõenäoliselt sellest,  et siit läks kunagi vana Tartu maantee mööda. Ja siin mägedes siis olid, olid maanteeröövlid,  kes mööduvaid voore siis röövisid ja ja lisaks veel Tartu  maanteele oli ka päris oluline tee siit põhja poole  siis Loksale ja, ja, ja Kolga aablaste on on teada,  et üks üks sealne elanik rääkisid, et kui,  kui tema noor poiss olid, siis käisid isa isa käis tal siin  aegviidi turul kala müümas ja siis öeldi just,  et siin vargamägede juures ole ettevaatlik,  et, et, et vargad, vargad, sind kimbutaks,  et isegi esimese Eesti vabariigi aega oli,  siin olid siin vargad. Tammsaare on ka olnud kõrvemaaga seotud,  kas tema on ka siit vargamäe nime siit laenanud hoopiski? Jah, Tammsaare vend Jüri Hansen oli siin lähedal Koitvere  külas oru talus metsavaht ja, ja Tammsaare oli siin  väga-väga sage külaline isegi noh, pikemat  ja lühemat aega on siin kohapeal elanud ja see vargamäe koha  nimi ongi ongi siit võetud, et ju siis oli ta piisavalt atraktiivne. Tammsaarele, et, et tegelikult see praegu,  mida vargamäena tuntakse, see oli tegelikult ete pere Aga kui me siin neid hoose vaatame, siis see maastik ei jää  kuidagi alla Lõuna-Eesti kupelmaastikule. Et kas see kõrvem on natuke avastamata kant  ka eestlase jaoks, et alati trügitakse sinna Otepääle  ja Haanjale, aga siinsamas, Põhja-Eestis on ju  ka päris kihvt kohti. Et võib öelda, et järjest rohkem avastatakse  ka kõrvemaad, et eks ta oli siin varjus ju nõukogude aeg kui  siin oli polügon ja, ja siis oli see tsiviilisikutele  susatud see territoorium, aga nüüd ta iga aastaga järjest  rohkem rahvast seda kõrvemaad avastab ja järjest rohkem  tallinnas ka ei lähe mitte Otepääle, vaid tuleb siia  kõrvemaale suusata. Nüüd oleme jõudnud meie matka keskpunkti siit Venemaa  vaatetornist oli üks ilusamaid vaateid Eesti maastikule,  et mis siis juhtunud on, et sellest piisatorn saanud on äkki? See on jah, niisugune ainulaadne projekt,  teisi selliseid projektiga torne Eestis Eestis ei ole  ja ei, ei pidanud eksperiment vastu, siis tõenäoliselt  praegu ta on viltu vajunud ja alates eelmise aasta lõpust on  ta suletud. Ja tõenäoliselt ta läheb likvideerimisele,  aga et loodame, et siia tuleb midagi uut  ja huvitavat, et et see vaatepilt on siin tõesti tõesti väga hea. Põhja-Kõrve maastikele, mis on väga vaheldusrikkad  ja seetõttu Põhja-Karemaad ka Eestimaa Šveitsis on kutsutud just. Mandrijää poolt tekitatud pinnavormid ja oosid,  hoosid mõhnad ja nende vahele on tekkinud rabad. Ja siit siis avanes vaade päris päris kaugele. Üldiselt on see kõrvemaa inimtühi koht, aga mõned talukohad  siin ikka on. Ja 53. aastal, esimesel mail moodustati siia nõukogude armee  polügoon ja siis kõik pidid oma kodudest lahkuma. Aga jäid siis üksikud metsavahikohad ja see kulli on siin  vana metsavahi koht ja koha nimi siin legendid räägivad tulevat,  see tuleb sellest, et kunagi karjapoisid siin. Püüdsid kulli poegi siis ja, ja kasvatasid neid üles  ja üritasid nagu jaht, see pidada endale nagu jahivistrikega ja. Nõukogude armee polügooni aeg oli siin metsavaht  ja räägitakse, et üks metsavend siin tülli metsaülemaga ja,  ja metsaülem lasi tankiga tal maja maha tõmmata,  aga metsavaht ei jätnud jonni ja oli terve suve läbi veel  telgiga õue peal elanud, aga aga lõpuks siis lõpuks  ka ikkagi loobus ja, ja kolis ära. Sa korraldad iga nädalavahetus siin inimestele matku,  et kuidas sellised legendid näiteks sellest kullimetsavahist,  kuidas need inimestele korda lähevad või huvitavad neid? Ega inimesi huvitavadki lood, et ega neid ei huvita kohta  ainult noh, ilusad vaated on muidugi ka,  aga ikkagi tahetakse lugusid kuulda ja ja kui sa vaatad  üldse turismis, et ega ükski objekt iseenesest ei,  ei ole huvitav, et huvitavaks teeb ta just mingi lugu ja,  ja seetõttu legendidest huvitatakse väga palju. Ja kuidas Põhja-Kõrvemaa lugu on, Põhja-Kõrvemaal legende jagub,  et kas või kõrvemaa nimi ise, et kuskohast see kõrvemaa nimi tuleb. Et muistses eesti keeles tähendas kõrb suurt asustamata  metsaala ja siis, kui tulid meile misjonärid  ja hakkasid rääkima kellestki Kristusest,  kes jalutas ringi kuskil inimtühjas loodusliku Maastikus, et kohalikele sellega midagi muud ei seostanud,  kui nad arvasid, et, et Kristus kõndis ringi metsas  ja aegapisi, kui siis saadi teada seda tegelikult,  kus ta, kus ta ringi kõndis, et kas siis liiva  või savikõrbed siis nimi muutis oma oma tähendus. Nii ongi 14 kilomeetrine retk selja taga,  et polnudki kõige hullem. Ja et tõukekelgumatk on igaühele jõukohane,  et kui suur kiirus Mõnele meeldib siis sellele, kellele suur kiirus mäest talle  ei meeldi, saab jalutada mäest ülesse, kes lükata jõua jälle jalutab,  et suuskadega on palju raskem kui, kui ikkagi mäest  ülesminek on suuski alt ära võtta, on päris suur tegu,  aga tõukekelguga on palju. Palju lihtsam? Aga kui me nüüd pool päeva nende soome kelkudega oleme sõitnud,  et siis vist kuluks üks saun ka sinu lõpuära või? Ja leida on ikka pärast matka hea.
