Täna saates, kuidas meile kõigile tuntud koduõuedel  kraaksuvast hallvaresest saab loodusmuuseumis topis. Kes on see musta kuue ja valge maniskiga lind,  kes talvel kärestikulistel veekogudel teeb aupaklikke  kummardusi suuskadel mööda jääd munalaiust Kihnu väikese  peatusega manijal. Loodusmuuseumis on ohtralt topiseid, see on üks viis loomade tundmaõppimiseks. Järgnevas loos uurimegi, kuidas käib topiste tegemine? Loodusmuuseumis töötav Elton Vokt on ise õppinud  taksitermist ehk topise tegija, kelle lemmikuteks on linnud. Seekord võttis ta toppimiseks ette jahimeeste püssi läbi elu  kaotanud hall Varese. Mis selle varesega eelnevalt tehtud on. Praeguseks. No praeguseks on nüüd vares sellises seisus,  et temal on nüüd nahk on nülitud ja nahk on eelnevalt  rasvast puhastatud trelli otsa käiva terasarjaga,  see pühib selle rasva naha pealt minema ja,  ja, ja siis siis nahk näeb välja, selline läbipaistev õhukene,  jäävad ainult sellised. Suleotsad siit sulgeda, otsade vahelt on põhiline rasv,  eks ole, see on nüüd minema pühitud siit. Ja siis siis see nahk on pestud fairiga fairi eemaldab hästi  rasvarasv on selline selline topise vaenlane. Ja üldiselt need materjalid, kõik, mis siia sisse käivad,  keha, mis siia sisse läheb, eks ole, keha on nüüd välja joonistatud. Peale nülgimist üks ühele paberi peale. Ja selle järgi on siis see keha tehtud poluretaanist. See on selline hästi töödeldav materjal,  ta on nagu makrofleks, aga ta on vähe kõvem. See on ikka hästi töödeldav materjal ja tema eelis on see,  et ta jääb kerge. Ta on vastupidav ja ta on kerge ja keha tuleb teha natukene  väiksem kui. Kui joonise peal on Sellepärast, et, Et nahk natuke siin töötlemise käigus ja niimoodi ta natuke  kuivab kokku. Et siis, et ta ilusti meil lõdvalt siia ümber läheks  ja me saaksime pärast veel teda kohendada  ja sättida, siis, siis peab see nahk natukene järgi andma,  et kui kui nüüd see keha täpselt sama suur teha,  siis nahk jääb pingule peale, me ei saa teda hiljem enam sättida. Kõigepealt tuleks jalgadesse ja tiibadesse traadid sisse ajada,  mis, mis on nagu toe seest. Et ma teeksin selle töö enne ära? Siis paneme selle keha sinna sisse. Kõrvalt vaadates näib topise tegemine paraja täppistööna. Uurisime Eltonilt, kui palju tuleb enne töö alustamist teha  arvutamisi ja mõõtmisi. Noh, eriti palju ei tule, sellepärast et põhiline,  kui nüüd saab joonistatud see keha üks ühele mõõtudega üles,  eks ole, siis mis tuleb nüüd mõõta ainult traadi pikkused traatide,  jala jalad ja, ja, ja kaela pikkus kaelatraat,  mis läheb keha sisse, eks ole. Siit natuke peab välja ka jääma, mis läheb kolba sisse  kinnitamiseks ja kolp kinnitatakse selle konksu otsa põhimõtteliselt. Ja kael on, kael on siis tehtud taku nöörist punutud siia  peale vastavalt sama jäme, kui on, kui on joonise peal,  aga ma nüüd üritan need traadid siia sisse ajada. Traadi kõige parem on ajada siit seest poolt. Tiivanukist. Seestpoolt, kuna tiib jääb kinni ja kui ja kui vahepeal juhtub,  et see traat tuleb nahast välja siis ta ei jää näha. Väga tuleb ettevaatlikult teha ja ajada ta siia. Kämblal on siin sees, on hästi palju väikseid luid. Et kui süntraatid suruda siia väikeste luude vahele kinni niimoodi,  siis ta jääb siia kinni. Nüüd tuleb ta lihtsalt fikseerida selle luu külge. Siis ta jääb neid luid hoidma, siin. Seda on kõige parem teha niidiga. Mille jaoks üldse muidu topiseid vaja on,  selles mõttes, mis, mis nendest kasu on topis on  põhimõtteliselt selline, selline dekoratiivne  ja samas ka informatiivne viis säilitada seda surnud lindu. Et, et põhimõtteliselt topis nagu peaks peegelduma see linnu olemust,  käitumist ja, ja, ja kuna ma ütleme, hakkan seda topis tegema,  siis, Siis mul on juba silmade ees see elus lind,  tema käitumine, olemine, tema silmavaade,  see asend, mismoodi ma tahan seda topist teha. Et, et see peab olema sellele igale linnuliigile omane. Et iga linnuliik käitub vastavalt liigisiseselt ja,  ja see peab ka topises peegelduma. Et kui lihtsalt topis teha, et noh, põhimõtteliselt ma võin  sellest varese nahast ka ütleme, mingisuguse kana valmis teha. Ta jääb ainult musta valge kirju, see on kõik see  kehahoiakese kuju, see näokuju ja põhiline on see,  et see topis peab jääma armas, et inimesel oleks teda hea vaadata. Varese selline nülgimine puhastamine ja,  ja, ja tema kokkupanek see läheb kuskil kaks päeva. Ja sellele järgneb siis kui ta on ära kuivanud. Siis see järgneb temale veel iluravi, kus värvitakse jalad-nokad,  kuna see värv võib moonduda aja jooksul. Ikkagi surnud kude muudab värvi, aga kuna varesel on selline  mustad jalad ja must nokka Et üldjuhul ta läheb tumedamaks, et siis varesel ei ole ohtu seda,  et ta muudab oma värvi tema kuivades jääb täpselt samasuguseks. Aga silmad. Ema laud ja need need, need tuleks ikkagi värvida  ja toonida hiljem ka silma lakkida, et jääks selline märg mulje. Ma arvan, et see topis kui selline on ikkagi linnule kui monument,  kui mälestus temast. Mis temast? Ta on ikkagi oma, see varese on elanud ikkagi varesele  väärilist elu ja ma arvan, et kui me temast topise teeme,  siis see topis peab ka ilus saama, et ta ei,  et ta ei mõnitaks seda lindu, vaid oleks tal ikkagi mingil  määral austuseks. Ma arvan Ta tuli üsna varese moodi. Ja ja siit peaks peegelduma tema selline tasa  ja targu tegutsemine kuskil puuladvas istub. Vaatab. Vaatab, kus keegi midagi maha viskab, et ära napsata,  et see ongi temale omane. Selline istuv ja jälgiv. Jälgimis Tal on üsna suur ajumaht ja, ja ta on üsna tark lind,  nii et ta 10 korda mõtleb, enne kui tegutseb. Ja kuna tema välimuses on ka selline, nagu oleks hall vest  või frakk seljas, et. Siis ta paistab võib-olla ka üsna selline soliidne,  teinekord. Siin sai siis valmis vana ja väärika varese topis. Kui loodusmuuseumi keldris sai valmis värske hallvarese topis,  siis ülemistel korrustel on neid vaatamiseks välja pandud  üsna mitmeid. Küsisime bioloogi ja loodusfotograaf Tiit Hundilt,  milliseid vareseliike meil üldse olemas on? Varesliikidest on meil olemas, siis jah,  allvares ja künnivares aga vareslaste vareslasi on rohkem. Kes on siis vareste all varese sugulased? Neid on siis kõige suurem on ronk. Siis on hakk harakas pasknäär. Pähklimänsak ja, ja üsna haruldane meil Eestis on Laanenäär,  nii et seitse liiki. Neid kõiki iseloomustab see, et nad on värvulised  ja ja, ja nad on värvuliste hulgas kõige suuremad linnud. Meil kõige nähtavam on linnades tüütult Krasov  ja ringi keksiv hallvares, kes otsib palukesi isegi prügikastidest. Aga ma arvan, et inimene ise on see peapagar  kes on varese selliseks kujundanud. Oma tegevuse läbi, sest vares oskab. Inimesest kasu lõigata inimese tegevusest. Kompostihunnikud prügimäed. Allajäänud loomad teede ääres, see on, on andnud  siis varese arvukusele niisuguse head tõuke. Aga nüüd, mis puutub sellesse, mis kasu saavad varesest  ja varese tegevusest näiteks? Inimene või, või mõned teised linnud siis et ta ei ole üdini  halb lind ju. Ja ja kullilised ja kakud teevad ju vanadesse varese  pesadesse omale oma pesa, nii et, et sellest lõikavad nagu  kaassulelised kasu ja inimene inimesele ta toob  selle võrra kasu, et, et nad hävitavad ju närilisi. Kahjurputukaid, nii, et, et nad ei, ei ole,  ainult, ei ole ainult must ja valge. Enamik linde läheb talveks lõunamaale, siis leidub üks vähemalt,  kes tuleb siia suvitama ja ta elabki siin  selle kärestike peal praegu siin Keila-Joal ja,  ja mujal, kus talvel jääb. Natukene lahtist, nii et siin on praegu näha isegi kahte  vesipappi mida kuigi tavaline ei ole näha. Aga neil on kõht täis ja praegu ilmselt nad valmistuvad õhtuks. Vesivapp on üldse väga põnev lind. Eestis ei ole teda palju. Keegi ei ole üles lugenud, aga arvatakse,  et kusagil paar-kolmsada. Kes siis Soomest valdavalt tulevad meile siia suvitama  ja nad on seotud otseselt kärestikega ja selliste paikadega,  kus kiire vool on. Ja põhjus on lihtne, kuna nende toidulaud on kaetud  sellistes kärestike nende kärestike põhjas. Mul on meelde jäänud selline fakt, et Keila jõe,  et siin kosest allapoole Peaks olema ühel ruut meetril kusagil sama palju olendid  nagu Rakveres või või Viljandis elanikke. Muidugi, enamik on väikesed, aga ka palju on suuri  ja nemad katavadki vesipapi toidulaua. Noh, kõige tuntum tuntumad tegelased võib-olla on puruvanad,  aga on igasuguseid teisi, ühepäevikuliste tõuke ja,  ja teisi, kes siin. Veepõhjas elavad ja neid ta siis käibki sukeldumas,  enne nõksutab oma keha, sellest on ta nimi tulnud vesipapp,  välimus juba selline diplomaadi või, või kirik härra moodi  sukeldub pärast sellist rituaalseid kummardusi  ja jookseb vee all. Raske on seda filmida, mida ta seal vee all teeb,  aga, aga neid on vaadeldud suurtes akvaariumites. Ja Peaks olema kuidagi niimoodi, et, et tavaliselt  vastuvoolu jookseb ja siis oma tiibadega nagu pingviinid  ujudes kasutavad, aga tema siis annab nendega hoogu  ja jookseb siis pea allas pidi piki seda põhja. Noh, on hinnatud, et kuni paarkümmend meetrit võiks niimoodi  joosta ja pistab oma noka muuseas, see nokk on natukene ots  nagu ülespoole ja pistab igale poole kivikest alla  ja vaatab neid selle, kes seal siis peidus on. Ja kuhjab siis noka vahele ja tuleb välja  ja siis hakkab neid lahkama või, või on mõne enne elanud ära. Nii et sellist elu ta elab siin. Kusagil kui kevad hakkab märts-aprill, siis ta paneb oma  seitse asja kokku ja tagasi Soomesse. Vesipappi levila on väga kummaline, ta on,  poolt, on ta selliste mägiojade ja sellist kärestike seal,  kus on kiire vool, elanik. Aga kui vaadata Euroopa, siis ühelt poolt on ta  Skandinaavias noh sealpool Soome lahte Karjala  ja nii edasi Rootsi. Ja teiselt poolt on ta Kesk-Euroopas Saksamaa. Alpid ja nii edasi ja vahepeal on, siin haigutab selline  suur-suur kõrb, kus vesivappe pesitsemas ei ole tavaliselt. Nii et selles mõttes ei ole ta mitte mingisugune selline. Veendunud talisupleja kusagil kaugelt põhjast. Ta on lihtsalt selliste kärestikuliste ja jaheda veega. Veekogude elanik, nii et selline sel ta on,  kes. Selline soomlane või soomlaste paar siin,  kes on tulnud meile siia suvitama. Ja mitte mudavanne võtma vaid siin kärestikus vaatama,  kes siin vee all elavad ja, ja keda süüa. Oleme siin munalaiu sadamas ja alustamas osooni talvematka  ja nimelt on meil plaanis jääretk üle mani  ja Kihnu. Nii, sina oled siin Kihnu väina merepargi juht,  et mis põnevat siis siin kohata võib sellel retkel? No ma arvan, et talvel on nagu kõige põnev asi,  mida siin kohata võib kalamehed nähtavasti. Et ega ta nüüd kõige parem aeg siin käimiseks ei ole,  aga no kindlasti on. Talvel jää peal hülged poegimas, aga neid ma arvan,  et me ei kohta nii kaugele ei jõua. Aga kui me läheme siit nüüd üle üle jää ja üle laidude,  siis eks laidude peal kohtab nii ühtegi koma teist,  et talvel ka, ega nad nii välja surnud ei ole. Selge, hakkame siis uhama esimeste kaluritega,  kohtume enne manija saart juba. Kuidas siis kala tuleb? Ei ole tulemas midagi. Õhtu soojaks saab? Siis on vähemaks jäänud viimastel aastatel või? Mismoodi see võrgupüük käib nagu mis siin? Põhinipp on, mismoodi see asi töötab? Ja niisuguse puu või raualati nöri alla ja. Tõmbad võrgu ja. Midagi. Tema nööri alt läbi. Ja võrku välja ei võeta, puhastatakse kohapeal ära  ja tõmmatakse kohe tagasi. Juhtub juhtub, tuli olema, vahest paneb muda ka,  siis pead ära vahetama. Aga see Kihnu väin on muidu selline kalarikas piirkond või? See on aasta ajast ja tuultest. Ja kuidas see aasta olnud on? Sügisel sügisel oli ja midagi oli siis ka,  kui jää esimest noort jääd hakkas tegema. Aga nüüd päris ära. Kala on vait ja Palju siis manijal veel järgi on selliseid kalamehi,  kes talvel võrku jää alla ajavad. Ja põhiline siis, mida püüate, on ahven. Kevad Rein, palju siit võrgu pealt tuli praegu iluosa. Niimoodi päeva peale siis. See on neli, nüüd on kolm nädalat nõudma. Nüüd oleme Manijale jõudnud, et palju siin Manijal  aastaringseid elanikke on, praeguse seisuga. Täpselt ei oskagi öelda, aga need on kuskil 40 kanti või. Mitte rohkem. Kas ta on turistide hulgas ka populaarne piirkond,  et suvitajad on siin rohkem? Tegelikult, ega väga ei ole siin paar paar majapidamises  nagu suvekodudeks, aga enamus olusid on ikka aastaringsed,  mis on praegu üleval. Aga siin taustaks paistavad kohe sellised tare arakesed,  et kas need on suvitajate omad või kohalike elu,  need on ikka jah, suvitajate omad, et. Su tagant, sealt jah, paistab üks natukene vildaka vajunud,  eks nad siin, eks see tormiga siin oli, et. Et see maja võib olla seal taga, sai isegi kõige rohkem  kannatada või tegelikult tema ei saanud ikkagi üks kohalik maja,  jäi ka vett, aga, aga see võib-olla jah,  sai niimoodi püsivamates kahjustustes saaks kõige kõvemini pihta. Jaanuari tolmi käigus. See on niisugune hea näide selle kohta, et et need  igasugused planeeringuseadused ja seadused ikka päris  nii Igaks juhuks tehtud ei ole, et eks neil on ikka mingi mõte  ka sees, et inimesel ikka parem elada oleks seal sees. Et muidu võib muidugi jah, tore olla, ehitada kuhugile päris  päris jalad vette, aga. Aga kui tuleb torm, siis läheb raskeks. No selge, me vaatame selle manija üle väga pikalt ei ole vist. Jah, ega teda siin ei ole kus neli kilomeetrit pikkust või? Sa ennist ütlesid, et mani on küll koht,  kust iga nurga pealt paistab meri kätte,  et kuidas sellise madala ja väikse maa peal üldse elu tekkis  inimese poolt. Elu tekkis siin ikka Kihnu toetus. Sule. Et. Esimene niisugune püsiv ja suur asustus tekkis siin ju 33. aastal,  kui Kihnu tulid esimesed paarkümmend peret,  kes siis Kihnus oli inimesi palju maad vähe mani oli tol  hetkel põhimõtteliselt asustamata kasutati lehma,  noh, karjamaana ja niisuguse heinamaana siin pootsi mõisa  jaoks ja hiljem siis kohalike talude jaoks  ja siis jagati see maaliselt kihlastele välja,  said siia tulla ja elama tulla. Et noh, siin on see elu olnud ju jah, alla 100 aasta tegelikult,  et et need majad, mis siin kõik on, et nad on küll  niisugused Näevad välja niisugused hästi vanad, aga tegelikult on nad  siis kuskil 70 aasta tuuris. Mitte palju vanemad. See saar on ju väga madal, et keskelt jookseb üks. Vall seljak läbi ja, ja ongi kõik, jah. Ja noh, nagu näha, eks need vana vanemad majad on kõik siia  vallseljaku peale ehitatud, et. Et mitte meri päris päris tuppa ei tuleks,  et et kõik see ülejäänud madal maa siin ümber on tegelikult  enamasti kinni kasvanud rannaniit, aga eks ta veel 80 lõpus  oli ikka suhteliselt avatud, et siin veel tehti kolhoosi leina,  mis viidi ka mandril peale ära, nagu kuulda on olnud,  et ja eks igas talus oli siin ka kohapeal loom,  et praegu on ikka kohapeal loomi ikka suhteliselt vähe,  et et siin praktiliselt paaris talus on veel lehmakont nagu  laudas olemas, et heina vaja ei ole. Karja ka eriti ei ole ja ise asjad natukene niimoodi umbe  kasvavad nagu kõike siin Eestis. Üks väheseid loomakasvatajaid Manijal on Riida talu  perenaine Ülle Tamm, kes turismitalu kõrvalt  ka loomi peab, et saar täitsa roogu ei kasvaks. Heina nagu te aru saate, ostame me kõik suured maad. Ei tehta enam. Meil on, meil ei ole sellist maad. Meil on kõik maa karjatata. Niidetakse küll niitmine on uuesti populaarseks läinud  seoses toetustega. Aga loomapidamine ei ole suurenenud, lehmad on ju peaaegu  kõik ära kaks, kaks või kolm lehma lüpsavad saada. Nii et selline pilt, nagu siin talu juures on,  see on pigem erandlik See on tegelikult erandlik ja pealegi, et neid me ju ei lüpsa,  nemad annavad oma vasikatele ise piima. Et nad elavad siin päris mõnusasti Ja selline aastaringne õues pidamine sobib neile. Noh, üldiselt sobib loomulikult siin on lihtsalt natuke  keerulisem sellega, et tuult on palju. Et kui ikka tuul, siis tuulab mitu päeva ja,  ja on üsna karm tuul. Aga siis nad otsivad varju ja neil on katusealune ehitatud ja. Neil on siin hea elu. Ma olen selles kindel. Nii Manija on nüüd ühel pool, et põrutame Kihnu ga? Nojah, jää veel kannab ja siin jääga nüüd on lihtne Kihnu  ja Manija vahel ühendust pidada, aga kuidas see muidu on,  kas need saared käivad nagu palju omavahel läbi? Vaat seda tuleb kihnlaste käest küsida, aga käivad ikka  ja sama kultuur. Kihnu kultuuriruum. Et kui jää ei kanna, siis käiakse paatidega. Suvel praamiga. Nii et suhtlus kahe saare vahel on täiesti olemas,  ma usun küll, jah. Nüüd oleme jõudnud taas mere peale, et see Kihnu väin on  ka ju hüljeste poolest tuntud ala. Jah, tegelikult, eks ta on siin niisugune. Lõuna- Läänemere kunagine, kõige parem viigerhülgeala  ja ja siin Kihnu laidude peal on. Ka hall hülged paigas, et et sellistel talvedel nagu praegu muidugi. Neil nähtavasti väga hea olla, et jääd igal pool laialt,  eriti viigerhüljel, aga. Aga jah, eks siin mõned aastad tagasi, kui siin õiget talve  ei olnud, eks nad olid üsna raske üleste jaoks ka,  et eks need numbrid läksid vist alla ka nagu viimased  arvutused või uuringud on näidanud. Et et selline tugev viigerhülge kontsentreerumine on nagu  ära kadunud just siit Kihnu laidude ümbert,  aga loodetavasti on nad siis lihtsalt laiemalt läinud,  et on ka mujalt häid kohti leidnud. Kus elada, aga traditsiooniliselt on olnud siin Kihnu kandis  ka kõva hülgeküttimisala, kas sellest ka midagi veel järgi  jäänud on? Hülgeküttimine on ju keelatud seaduslikult,  et aga reaalsuses, mina ei tea, mina ei ole hülgeliha  maitsta saanud. Olenemata sellest, et siin kohapeal elad olenevalt sellest  ja Fakt on see, et, et hülged ei kao ära mitte sellepärast,  et neid kütitakse, vaid ikkagi siin on keskkonnaprobleemid,  et ega see küttimine nüüd neile nagu otseseks ohuks  nähtavasti ei oleks. Juhul kui keskkond paraneks. On muidugi noh, kuna numbrid on niivõrd all,  siis seda peaks muidugi täpsemalt uurima,  kuidas see mõjutaks nüüd seda populatsiooni seisundit,  aga väidetavalt küttimine otseselt ohuks ikkagi ei oleks. Aga lähme siis edasi sinna peale jah, mööda kunagise hülgekütiradasid. No tervist. Kas Kihnu valitseja võtab rännumehed vastu  ja Ja ootad kõiki saabuvaid, kes väljaspool turismihooaega tulevad. Mu maksud jääd jäi maksu. Aga kuidas jääteega on, kas see nagu hõlbustab neid saarele  pääsu üksjagu, aga on siis näha, et talvel  ka turiste käib? Ei, ei, turiste talvel ei käi, et rohkem käivad külalised  inimestel ja oma sugu suguvõsad käivad kokku,  et muidugi hõlbustab, et vägev on. Et mõni mõtleb, et saaks jätta suveks ka sellise silla siia sõita,  et küll oleks vägev. Aga mis siis kihnul vaadata võiks, praegu,  talvisel ajal, mis te välja pakute? Ja meil tegelikult need vabapidamisel, nüüd me kutsume neid  metsa lehmadeks, et niimoodi päris ise metsas elavatel  lehmadel sündis esimene vasikas. Sellepärast on ta niisugune vägev. Noh, ma arvan, et me peame siis selle üle vaatama ikka  vabapidamisel elavad metsalehmad on lihaveised,  mis looduskaitseprojekti raames Kihnu toodi. Kihnlaste hulgas üritatakse loomapidamist taas  populaarsemaks muuta, et traditsioonilisi poollooduslikke maastikke,  ranna ja puisniite hooldada. Limpsti tahad muidu? Tead ju küll, mis, kui paber, krõbi, see,  mis sisse on, noh kuulge ja nipsti tahad. Ja. Sa oled julge küll. Ma pole veel näinud ühtegi meest, kes nii lähedale veel ei  julgeks minna. Eelmine aasta olid nad esimest aastat talve läbi väljas,  et noh, see oli ka Kihnus lugu esmakordne,  et loom on talv otsa õues. On siis raske selgeks teha ka sellistele loomapidajatele,  et lehmal talvel õues pole häda miskit. No kui nad siin olnud on, siis ma arvan,  et nad on näinud, et saab ju olla, et ei ole häda midagi,  et pole neil viga. Kenad loomad. Minu arust on ka, nad on nii sellised rahulikud  ja paksud ja karvased ja tule pis. Lumisel lehmakarjamaal lõpeb ka meie talvematk Maniale  ja Kihnu.
