Täna saates kui hullud on lood kalavarudega,  et keskkonnaminister peab igal aastal oma määrusega üha  karmimad piirangud kehtestama. Kes on hullem kiskja, kas hunt või hulkuv koerakari? Kui palju meie metsades on põtru ja kas nad on  ka tugevad ja terved? Sellest on huvitatud nii jahimehed kui teadlased. Siin Viimsi kandis on meres kohalike kalurite kinnitusel  kala veel küll ja küll ent tagajalgadele on tõusnud harrastuskalurid,  kellele ei meeldi keskkonnaministri uus ja väga range määrus. Järgnevas loos uurime gi veidi lähemalt,  kui palju on üldse Eestis kala alles ja mida arvavad  nii kutselised kui harrastuskalurid. Uutest määrustest ja seadustest? Paar aastat tagasi kurtsid põhjaranniku kalurid,  et meri on tänu kalastuslubade valimatule väljaandmisele  üsna tühjaks püütud. Viimsi poolsaarel Lepp Neeme sadamas traali püüki tegevad  mehed aga möönavad täna, et kalapõud on vähemasti sealkandis möödas. Kuid see Veevahetuses Soome lahes Kui soomlaste prognoos uskuda? Kadus ära hapnik, kui vees ei ole hapnikud,  pole planktonit ja kui ei ole planktonit,  siis ei ole kalal midagi süüa. Ta oli sisuliselt kaks aastat näljas. Aga nüüd on see möödas. Kalureid nii kutselisi rannamehi kui pühapäevakalastajaid on  meil tuhandeid. Kui hullusti on lood kalavarudega, et keskkonnaminister peab  igal aastal oma määrusega üha uued ja karmimad piirid paika panema? Olukord on ikkagi selles mõttes. Halb no kõige hullemas olukorras on Väinameri ja,  ja ka Pärnu laht on noh, just niisugused. Euroopa turul nõudvate kalaliikide osas nagu Ahven  ja koha, nii et Väinameres praktiliselt kunagi ta oli hea  koha koha piirkond, ei, praktiliselt koha enam ei ole  võimalik püüda, sest seda kala lihtsalt on seal väga väheks jäänud. Õnneks on olukord parem näiteks Peipsi järves. Kus, kus ka tegelikult piirarve ei vähendatud,  vaid piirati siis harrastajatel seda püügiperioodi,  me teame, et seal on väga oluline kohalikele rannaelanikele särjepüük,  nii et selleks särjepüügihooajaks siis antakse nendele  võrgulubasid samas ulatuses, mis anti ka 2005. aastal. Noh, tulemus on käes, see ilus müüt, et merd on võimatu  tühjaks püüda hakkab ka meie kalameeste jaoks otsa saama. Võrreldes nüüd ütleme siis aastaga 2005 selleks aastaks  vähendati nakkevõrkudega püügikoormust harrastusega  kalapüügil kogu rannikumere ulatuses, et teadlased  tegelikult soovitasid seoses kalavarud halva olukorraga  vähendada 50 protsenti. Nii et võeti kompromiss ja ei mindud päris  selle peale, et 50 protsenti vähendati, vaid võeti  siis 30 protsenti püügivõimalusi vähemaks,  nakkevõrguga püügil samuti muidugi sätestab see määrus  teatud väärtuslike ja kaitsealuste liikide nagu lõhe. Ja jõeforelli jõgedel samamoodi teatud piirarvu,  et püügikoormus ei, ei läheks liiga suureks,  aga noh, nendel jõgedel tohib püüda siis pinningu  ja lendõndega seal juba niisugust nakkevõrku ei  või kasutada. Lisaks on teatud piirangud kehtestatud ka looduskaitsealadel,  et mitte linde häirida. Siiski annab kalastuskaart loa seal viibida. Kõige suurem probleem kerkib esile aga siis,  kui harrastajad lasevad ühe lubatud võrgu asemel vette mitu võrku. No ütleme, et kättpidi me kokku ei lähe,  aga, aga siis Eks eks me üksteisele eriti ei meeldi, sellepärast,  et üks kipub teist segama ja. Ja oleneb ju kui harrastajad panevad näiteks võrgu traaliate ette. Ta on ju probleem. Kindlasti on aastatega harjutud. Ilmselt tegelema harrastuses, püüki nakkevõrguga,  paraku kalavarude olukord on halb mist. Me peame leidma siin selle tasakaalu nii harrastajate vahel  kui ka kutseliste vahel, kui me teame, et kutselise jaoks on  kalapüük töö ja kui, kui ta ei saa sellest enam piisavat sissetulekut,  mida ta kahtlemata ei saa, kui kalavaru ei ole,  siis noh, tulebki leida neid meetmeid, kuidas kalavaru taastada. Et meie huvi oleks siiski, et rannas säiliks elu? Jah, kahtlemata rannakülades on kalapüük meie arvates üks  väheseid tegevuse valdkondi, nii et kui seda kalavaru ei ole,  siis Me kardame, et ka rannakülad jäävad tühjaks. Meie kui nüüd püüame kilu räimi, põhiliselt see püük  otseselt meid ei sega, sellepärast et harrastusmehed Ei püüa ju kilu ega räime, ikka vääriskalad,  ütleme, ahvenat ja ja ja forelli või lest  ja see on nüüd jah, kutselised, kes püüavad mõrraga  rannapüüki ja võrkudega ja vot neid juba segab. Puhtfüüsiliselt, et et nad tulevad sinna oma ühe,  noh, ütleme, kui üks võrk on välja antud,  siis panevad veel kaks, kolm ja nii edasi  ja see on juba füüsiliselt sellest, et nad teavad jalgu Ei, mina selle vastu väga pole, minule 10-st kilost ahvenast  aitab küll, kui ma püüan, eks ole, ma ei pea 120 püüdma,  eks ole, ja no piirangud on alammõõdule,  piirangud on kõigile ja. Tegelik probleem on selles ikkagi, et, et harrastusliku  kalapüügisildi all toimub sisuliselt kutselise püüki halvas  mõttes kutselist, püüki, ühesõnaga kala püüdmist selleks,  et teda müüa, et saada sellest raha. Et see ei ole sisuliselt harrastuslik püük,  mis selle sildi all toimub ja seda ei ole suudetud talitseda. Ei saa ütelda, et meil seadusi ei oleks,  eks ole, aga kõige enam toimub harrastusliku sildi all kala  püüdmist ja müüki Pärnu lahe Pärnu lahel  ja Peipsi järvel. Need kaks paikkonda on sellised esmased ja just ütleme  talipüügi osas. Inspektsioon tõhustab ja on tõhustanud kontrolli just et  võtta ära võimalused ebaseaduslikult püütud kala turustada,  sest noh, teatavasti, kui ei ole nõudlust,  ei ole ka pakkumist, nii et noh, pigem on nagu see kontroll  kaldunud sinnapoole, et me ei saa ilmselt panna  sajaprotsendiliselt iga kalastaja taha inspektorit,  et see läheks väga palju maksma, nii et et teiselt poolt saaks,  ma arvan ka sellised inimesed ise kaasa aidata,  kui, kui niisuguseid rikkumisi avastavad teatada  inspektsiooni ööpäevasel telefoni ööpäevaringsel telefonil  üks kolm üks-kolm kahtlastest asjadest. Kogu asi on kokkuvõttes meie teadvuses meie suhtumises. Meil on ikka veel selline omaaegne mõisa mõisa teooria mentaliteet,  see, et röövpüük ja röövküttimine need on õige mehe asjad. See peabki nii käima, et mõisnik on loll,  eks ole, ja, ja, ja. Tuleb minna ja võtta, mis kätte saab ja et ei,  mina ei kahjusta, mina olen ju see õige ja tark,  eks ole, süüdi on kõik teised, süüdi on hülget,  süüdi on kormoranid, süüdi on rumalad valitsused,  süüdi on valitsus, kes tahab ainult raha meilt saada,  eks ole, tead, ja ei taga meile piisavalt arvukalt kala,  mida püüda, eks ole, meie meres ja, ja selline kummaline  värk ja. Lisaks iga-aastasele ministri määrusele piirab kalastamist  ka kalapüügiseadus. Hetkel on selle seaduse muutmiseks mõeldud eelnõu  ministeeriumites kooskõlastusringil. Ent mida uut toob see kaasa kalameestele? Aga praegu jah, nagu kihtkihilt tulevad uued seadused nende  täitmise kohta ma ei oska midagi öelda, kas see õnnestub. Inetu oleks ka, kui me oleks täielik politseiriik ja,  ja, ja kaldad ja oleks täidetud ainult inspektoritega. Iga kalamehe taga seisaks kaks inspektorit valvamas,  kas ta püüda püüab õigesti aitäh, sellist kalastamist me ei soovi,  eks. Ja kuidas asjad lähevad, elu näitab, küll nad kuidagi ikka lähevad. Püütakse tühjaks, siis püütakse tühjaks,  siis on, siis on kalamehed nõus kõigi seadustega,  eks ole? Võtke ükskõik mis vastu, et kala tagasi tuleks ja,  ja unustatud üldse kalapüügitraditsioon. No asjal on palju oste. Eestis arvatakse elavalt 150000 koera, see on 1000 korda  rohkem kui metsas hunte. Kui ka osa neist koertest on ilma peremeheta,  jooksevad metsas ringi, moodustavad nad päris arvestatava  kiskjate hordi. Eestis kütitakse kõiki suurkiskjaid, et nende arvukust ohjata. Kuid metsas hulkuvatest koertest on saanud tänases Eestis puutumatud. Selles metsas on, on lahtiselt jooksvad koertega üsna murelik,  praegu talvel. Praegu on mul jälgede järgi ja nägupidi tuttavad kuus koera,  kes lastakse väravast välja või, või lihtsalt  siis ise põgenevad majadest ja siis trampivad teinekord otsa  metsas ringi ja, ja näiteks see loom siin,  kelle jälge ma just mõõtsin. On üks nooremat sorti rotveiler, kes ilmselt saab aiast  põgenema ja kes väga hasartselt käib kitsede järel  ja ei lase neil puhata. Nii et siin on nende loomadega täitsa probleem,  siin on nüüd see kitsekari on tulnud siitpoolt kahekesi  või kolmekesi sinna võsa vahel ja siis koer on teiselt poolt  raja pealt tulnud ja nagu selle jälje kitsede jäljeraja  peale keeranud ja läinud siis nende järel sinna minema. Looduse sõber Val Rajasaar elab Tallinna külje all Murastes. Muraste mets on tüüpiline näide Tallinna lähedal valitsevast olukorrast,  kus omapäi tegutsevad koerad sekkuvad aktiivselt metsaellu. Selles metsas ma käin iga päev ja ega nüüd väga harvad on  need päevad, kui mõni jälgede järgi vana tuttav jälle oma  jälgedega aru ei anna mulle üks, mis ta vahepeal korda on saatnud,  Sa pead isegi arvet siin veidi, mis sa leidnud oled. Jah. Kaks rotveilerit mõnikord liiguvad nad ka isegi suisa suisa  kahekesi paaris rakendina ja hasartselt kitsede järel. Siis on üks must karvane lontrus, nagu ma teda kutsun,  natuke tereri moodi. Kes on kodutu tegelikult, kes oma ta elab ühes suvilas  tühjas suvilas ja, ja on kodu juures väga tige  ka inimeste peale. Aga metsas ta on väga arg ja, ja ligi ei lase tema nüüd  kitsede järel ka ei käi. Siis on üks. Üks koer, kes on niisugune väga sale hundivälimusega koer,  väga sale ja tugev, ilus loom tegelikult. Kes nüüd on ka selline, kes tegelikult kitse talvel  ka kätte saab metsas, kui ta teda ikka paar tundi on jooksutanud,  siis ta võtab ta ta siin kinni ka. Ja, ja selle asukoht, tegelikult on mul nüüd  ka teadmata. Oma igapäevatöös hulkuvate koertega tegelev Harku valla  järelevalveametnik Andrus Purje nendib, et enamuse  hulkuvatest koertest ei moodusta mitte peremehed ta loomad  vaid lihtsalt kas kodunt lahti lastud või lahti pääsenud penid. Olen kuulnud ise poes, kuidas inimesed omavahel vestlevad,  kaks meesterahvast, et kuidas tema koer ikka kitsa taga ajas  ja et näed, et ei saanudki kätte ja paha lugu,  eks. Aga neil on peremehed olemas ja ma ei tea,  kas siis on nii vaesus majas, et see koer tuleb nüüd metsa  sööma saata. Ja noh, on ka ju sellised koerad ja peremehed,  kes nagu omavahel enam üldse läbi ei saa. Kui koer on kutsikana võetud, ketti pandud  ja siis kahe aasta pärast hakatud ta rehaga toitma,  sest ise enam ligi ei julge minna. Ja kui see lahti pääseb, ega ta siis ju ei kuula,  ei peremeestega kedagi. Kui metsas jahti pidavatel koertel on ka olemas peremehed,  on metsloomi murdnud koera omanikuni jõudmine väga raske. Küll aga õnnestus see eelmisel kevadel Harjumaal Kiili  vallas keskkonnainspektsiooni, kes tegi kindlaks põdravasika  murdnud koerte peremehe ja nõudis sisse 18000 krooni keskkonnakahju. Kuid see juhtum Kiili vallas, kus peremees kindlaks tehti,  on erand, kinnitab inspektsioon. Enamasti koeraomanikku ei leita. Nüüd kitsede radade peal, et kus sa aru saada,  et see äkki hunt ei ole hoopis no hundi ja koera jälje vahe  tegemine on suhteliselt lihtne, kui ei ole just tegemist  väga hundi sarnase koeraga, noh, mõned mõnede koerte jäljed  on väga sarnased ka hundijälje, aga siiski vahe on  põhiliselt selles, et kui Koera käpal on, on varbad nagu rohkem puntras koos,  need on nagu esivarbad, need on külgvarbad. Ja siis siin on see. Et nad on nagu rohkem vaheliti, koera käpp on ümaram,  siis hundijälg on pikk ja kitsas, niimoodi,  et nende külg ja. Esivarvaste vahel põhimõtteliselt saab, nagu neid varbajälgi  lõikamata kõrre läbi. Just nimelt huntide kanda jäävad tihti hulkuvate koerte patud. Eestis ulukiseiret juhtiv Peep Männil käib igal aastal üle  vaatamas sündmuskohti, kus arvatakse hundid olevat lambaid murdnud. Oleme käinud jah, vaatamas nii palju kui võimalik üle neid  neid kohti siis, kus kohas need lambad murtud on  ja ja võib öelda, et näiteks sellel aastal sellel aastal  kokku kokku on teadaolevalt mingi umbes 140 lammast murtud,  kõige suurem neist oli siis murdmine, oli Hiiumaal,  kus peaaegu 50 lammast seal vohilaiul ära murti  ja seal seal ei ole siiamaani teada, kes seal tegelikult  murdja oli, mina, mina siiski arvan, et,  et seal olid pigem koerad. Et see iseloom oli väga selle moodi, aga,  aga üldiselt eelmisel aastal kuskil pooled lammastest murtud  lammastest olid murtud koerte poolt ja pooled umbes huntide poolt. Nii tuleb huntidel, kelle küttimislimiiti kahjustuste järgi korrigeeritakse,  tihti maksta koerte jahikire eest oma nahaga. Eriti nendes piirkondades, kus on nagu on  ka hundid tegutsevad või on tegutsenud kunagi,  et seal sageli alguses süüdistatakse jah,  hunte ikkagi ja, ja sageli, kui see info tuleb nagu liiga hilja,  et me käime seal kohapeal küll vaatamas üle,  et kindlaks teha, kes seal on, aga kui see info on liiga  hilja tulnud või on juba seal ütleme, et need jäljed ära koristatud,  et et siis ei saagi teada, kes seal olnud on  ja siis põhimõtteliselt jäävad ikkagi nagu hundid süüdi. Jah. Kui koertel ei õnnestu ka kitsi metsas kätte saada,  muudavad nad metskitsede elu talvel pideva häirimisega  veelgi raskemaks. Kui sellises kohas nüüd metsloomi aetakse taga ööpäevaringselt,  nad ei saa rahulikult siin oodata pimeduse saabumist,  et ületada maantee või siis või siis võtta süda rindu  ja minna järgmisest kitsast pudelikaelast majade vahel läbi. Nad peavad tegema seda tormates joostes,  siis on ka liiklusõnnetuses varmad tulema. Kindlasti. Vähem kui 10 aastat tagasi lahendasid hulkuvate koerte  probleemi jahimehed ise metsas oma äranägemise järgi. Varemalt oli siis jahimeestel nagu õigus  või kohustus isegi neid hulkuvaid koeri lasta  ja näiteks ma tean, Lätis on praegugi jahimeestel selline  õigus lasta hulkuvaid koeri Eestis seda õigust ei ole. Uue loomakaitseseaduse järgi peab aga hulkuva loomaga  tegelema omavalitsus, kes siis loomade hoiupaigalt koera  püüdmise ja kohustusliku kahenädalase ülalpidamise tellib. Iga koer läheb omavalitsusele maksma umbes 4000 krooni. Loomade hoiupaiga koera püüdjad tegelevad koera püüdmistega asulates. Ühtegi juhtumit, kus oleks metsast koer kätte saadud,  veel ei ole. Kas sa pead reaalseks, et hoiupaiga inimesed saavad metsas  selle hulkuva koera kätte? Oi metsast kätte looma saada, see on nüüd niisugune,  see on juba. Niisugune para nähtus. Metsast küll mitte. Esiteks, kes sinna metsadele järgi läheb ja. Vanasti siis, kui oli veel, kehtisid eelmised  loomakaitseseadused ja. Jahieeskirjad siis loeti metsas. Olev koer hulkuvaks ja ta kuulus hävitamisele. Ma ei saa nüüd mitte mingil juhul öelda,  et ma nüüd koeri ei salli, et nad oleks nagu maailma muna  pealt kõik ära hävitada. Aga lugu on siiski selles, et kui üks ja seesama koer on  korduvalt nähtud, et ta loomi taga ajab. Siis siis olukord on täpselt selline, nagu ta on  ja nüüd hakata teda siin euroseaduste järgi kinni püüdma. See lihtsalt ei õnnestu. Andrus Purje arvab, et jahimeestelt on küll võetud õigus  hulku vaid koeri lasta, kuid töötavat alternatiivi asemele  pakutud ei ole. Rämeräige. Tundub aga. Tuleks jahieeskirjades ilmselt see punkt taastada. Kui ikka on kitse peal loom või jänese peal loom. Siis tuleks ta ära lõpetada. Ja kui inimesed jälle sellest teada saaksid,  et nende võimalus on, et nende koer lihtsalt tagasi ei tule. Kui ta metsa sööma lastakse siis ma arvan,  et suures osas võib-olla osad saaksid oma koerad ikkagi  kinni hoitud. Koer on oma loomult kiskja ja kui ta näljast  või ürgsest jahikirest metsas jahti peab,  ei saa teda selles süüdistada. Küll aga koera omaniku. Kui inimene on endale looma võtnud, siis peab ta täielikult  vastutama selle eest, et see tema koduloom ei sekkuks. Looduse asjaajamistesse. Üheks põhiküsimuseks meie jahiulukite majandamisel on olnud  alati laskelimiitide määramine. Loomade arvukuse leidmisel kasutatakse kõrvuti  nii ahimeeste loendusandmeid kui ka teadlaste poolt tehtud uuringuid. Täna vaatame lähemalt teadlaste meetodeid. Selleks talveks on nüüd põdrajaht läbi, et kui palju 2005.  aastal üldse põtru lasta lubati. Sel hooajal Tartu jahindusklubi kütiti 234 põtra. Aga jäid siis jahimehed sellega ka rahule või,  või oleks võinud natuke rohkem lasta? Ei jahimehed on rahul, sest see on nende enda taotletud kogus. See on loendusandmetest ja olemasolevast põdra arvukusest  tulenevalt arv ja jahimehed on selle ise välja pakkunud. Lastud loomadelt teadlaste jaoks proovide võtmine on  muutunud jahimeestele kohustuseks ning on osake ühest  tavalisest jahipäevast. No põhiliselt ongi kolm probleemi, mis huvitab teadlasi  ja mis huvitab ka jahimehi, see ongi seesama toidubaasi küsimus,  teine on sigivuse probleem. See on, tähendab munasarjade uurimine ja loodete tähendab  vanusegruppide viisi välja tuua missugused on kõige  sigivamad ja, ja ühesõnaga, et selle järgi laskestruktuuri määrata. Ja kolmandaks on hammaste järgi just kindlaks teha täppi  vanus mis lasti, mis kütiti ja sellega saame üpris täpseks  viia kogu selle struktuuri, mida me kütime  ja sellest saame tuletada selle, missugune koosseis meil  metsas elab, konkreetselt. Täpselt nii nagu põdra elu käigus on aasta ringid. Samamoodi on jahinduses aastaringid ja samamoodi on  siis ka populatsiooni uurimises aastaringid olemas. Ja kui hakata talvega pihta, siis talvel uuritakse  populatsiooni talvitumist mida põdrad talvel söövad,  kas nad kusagil metsale kahju tekitavad. Aga üks põhiline moment, nagu on populatsiooni suuruse määramine,  sellepärast et siis on loomad, paiksed liiguvad suhteliselt vähe,  jaht on läbi. Noh, talvine suremus on mingisugune, aga see on võrreldes  jahiaega suhteliselt väike. Ja siis on just õigeaegse asurkonna või populatsiooni vähim  suurus kindlaks teha enne seda, kui need loomad kevadel  uuesti sigima hakkavad. Kõige selle põhjal, mis eelmisel aastal on ära uuritud,  et selle põhjal samal ajal siis tehakse kähku  uurimistulemuste kokkuvõtteid ja nende põhjal  siis püütakse suve jooksul valmis teha järgmiseks sügiseks  põtrade küttimised. Lastud loomadelt võetakse uuringuteks sarved,  alalõualuud maosisuproovid ja emastel loomadel sigivuse  uurimiseks ka emakad. Kuna jahihooaeg ühtib jooksuajaga, siis on vältimatu  ka tiinete põdra lehmade laskmine. See annab teadlastele võimaluse uurida varases staadiumis põdralooteid. Milleks seda tööd üldse tehakse? No põhimõtteliselt on seda vaja selleks siis,  et. Et hinnata Eesti põdra populatsioonis? Põtrade viljakust. Erinevaid viljakusnäitajaid ütleme siis ühe emaslooma kohta Sündivaid loodete arvu siis hinnata lootelise suremuse osakaalu. Ja üldse saab siis nagu väga palju infot,  mis aitaks nagu. Põdra populatsiooni majandamise juures siis. Palju juurde anda? Ühe jahiperioodi käigus kogutakse emakaid koos munasarjadega  kolmelt-neljasajalt loomalt. Nende põhjal on võimalik iseloomustada terves populatsioonis  toimuvaid viljakusmuutusi ka näiteks seda,  kui palju vasikaid meil kevadel oodata on. Antud juhul on siis tegemist Isase lootega. On näha siin suguorganite alged. Ja. Ja see on juba Mistap. No. 156. Millimeetrit. Ja palju ta kaalub. 39 ja nüüd. Nüüd on võimalik ka. Just. Niisuguse nädalase täpsusega määrata ka see Üks teine leht on Loote vanus. Saame nagu hinnata seda, millal see emasloom on viljastatud  ja mitmes Tiinus nädalal parasjagu käsil on. Et siis. Antud looma puhul, siis me võime. Öelda, et see on siis kolmeteist-neljateistnädalane põdraloode. Kas selles suures emakas, võib-olla neid looteid  ka rohkem? Ma eeldan, et siin Teised. Pool on samasugune. Antud juhul on siis tegemist emase lootega. Et võrrelda, siis? Siin on näha suguorganite alged ja Iga jahimeeste poolt saadetud prooviga käib kaasas  ka sedel, kuhu on märgitud jahiloanumber,  laskmise aeg ja teised andmed. Nii on võimalik ühe looma kõiki proove vaadata alati koos  ning lõualuude abil täpselt määrata ka isendi vanus. Kui me teame, et, Palju on meil näiteks ühe poole aastaseid,  palju on meil kahe aastaseid, kolme aastaseid põtru seda proportsiooni,  mis, mis on nagu populatsioonis ja, ja siis veel seda,  palju on seal emasloomi ja isasloomi siis põhimõtteliselt  võib saada küllaltki hea pildi sellest, mis palju meil neid  siis juurde sünnib ikkagi kevadel. Jüri Tõnisson on tegelenud põdraproovide kogumisega juba aastakümneid. Kevad on see aeg, mil tehakse kokkuvõtteid  ning määratakse järgmise aasta jahilimiidid. Põdramammadel sünnivad aga samal ajal vasikad. Kui siin nüüd lehmadel, on see järglaskonna kasvatamise protseduur,  et pullid tegelevad siis oma sarvede kasvatamisega aga  siis tulemus, seda me siin näeme mõningal määral laua peal. Mõni tulemus võib olla niisugune. See on siis pooleteise aastase pullikese esimene sarv ja,  ja kui siis seda vahepealset rida mööda edasi minna,  siis see näitab mingil määral selle esimese sarve varieeruvust. Iga sarvega on seotud oma lugu. Mõnikord võib sarvedest välja lugeda rohkem kui lihtsalt loomavanust. Need sarved on siis pärit Ida-Virumaalt ja 2004.-st aastast,  aga kui ta kütiti, siis leiti, et tal on vot siin niisugune  tross sarvedes ja ja see trossi on siis see põder hankinud sedasi,  et kusagile salakütt oli pannud üles metsa niisuguse silmuse. Ja kui see silmus oleks nüüd põdral ümber kõri olnud,  et siis sinna ta oleks ennast ära poonud. Aga et ta sattus sarvedesse, et siis see pull seal vaevles,  vaevles tükk aega, seni kui, siis noh, lõpuks suutis  selle trossi katki tõmmata. Erinevate sarvede mõõtmine annab aimu populatsiooni  geneetilisest mitmekesisusest. Kuigi üldjoontes võib sarveharude arvu järgi  ka looma vanust määrata, on varieeruvus selles vallas siiski suur. Nii et teadlaste jaoks tähtsamad, ütleme,  infoallikad on need lõualuud siis. No tähtsad on kõik infoallikad, ainult küsimus on selles,  et lõualuu on nii nagu ankur laeval, et see on see koht,  mille külge ta kinnitub, kõik muud tunnused on seostatavad  looma vanusega. Et kui me ka metsast leiame sellise, no näiteks põdraraipe  niisugune lõualuu on temal suus, selle järgi me saame teada,  et on vasikaga tegemist ja, ja vasikalõuolud on hästi kerge  ära tunda, et võrreldes kõigi muude põtradega,  need on kõige lühemad. Ja kui eestpoolt vaadata, siis neid lõikehambaid nii-öelda  siis vot siin on kõik piimahambad. Aga vot siin on nüüd kaks lõikehammaste juba jäävhammaste  vastu ära vahetanud. Edasi siis järgmised põdrad, et noh, nende lammaste kulumise  pildi järgi vanuse määramine nii väga lihtne ei olegi,  see nõuab teatud kogemust, aga jälle väga kergesti jahimees  saab aru sellisest asjast. Et kas siis nüüd need hambad on väga kulunud,  et need hambakroonid juba madalaks kulunud  ja ja et neid, kui mäletsejaga on tegemist,  eks ju, et siis me näeme, et siin on niisugused harja  teravad harjad, hammastel ülemine ja alumine hammas vastav,  hammas käivad omavahel ilusti kokku ja ja asi on  siis selleks, et kuna põder on oksa ja võrsetoiduline  suuresti et siis sellega ta neid võrseid peenestab. Eestis talvitub hetkel umbes 12000 põtra. Jüri Tõnissoni sõnul suudab praegu olemasolevat  populatsiooni kahjustada vaid looduskatastroof  või äärmuslikud kliimatingimused.
