Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Tänagi hommikul vastame teie küsimustele. Kõigepealt võtame ette Aegviidus tulnud kirja, milles proua Tammer kiidab kataloogi kaudu ostetud roni maasikat Mount Everest. Taim on hästi õitsenud ja vilja kandnud. Tugedele kinnitatud väädid on kasvanud ligi meetri kõrguseks ja tütartaimi on jätkunud peenrasse istutamiseks. Kirja autor kavatseb maasikataime talveks välja maja seina äärde istutada ja küsib, kas seda ei peaks talveks kuuseokstega katma. Kuigi juhend lubab, et taim on külmakindel kuidas kõrgeks kasvanud väetidega talvel toimida, kas painutada maha ja tuleval kevadel uuesti üles siduda? Oleme selle kirja asjus helistanud bioloogile ja aednikule Harri Poomile. Siin on tegemist taas Williva maasikaga, ma arvan, ja taas hilisematel maasikatele need tütartaimed, mis väetidele tulevad, juba võivad samal aastal saaki anda. Kui ta nüüd talvituma panna, siis kindlasti tuleks ikkagi nad selle toe pealt maha võtta ja, ja vastu maad panna ja ma siiski soovitan ka kindlasti kinni katta sest külmakindlus ei tarvitse nii väga hea olla. Eriti kui arvestada, et nüüd alles sügisel istutada saab. Siis kuuseokstega katta. Kuuseoksad on jah, piisavalt hea kattematerjal, sinna korjab natukene lund ka ja siis ei ole kevadel seda külmakergitus laastu nii väga ja talvekülmaga mitte. Kirjas on veel üks küsimus, kas on tõsi, et roni maasika, tütartaimed tuleb teist sorti maasikataimedest eemale istutada, et sordid õitsemise ajal tolmeldes segi ei läheks. Seemnest vaevalt et neid uusi taimi kasvatama hakatakse, nii et see tolm-le nagu ei mõjuta asja. Küll on aga probleem selles, et kui need segaministrit siis uued tütartaimed, mis tulevad, need tütartaimed kasvavad segamini ja pärast ei saa enam sotti, milline oli see taasvilju siis on, meil oli see nii-öelda tavaline maasikas. Nii et tuleks ikka eraldi peenrat teha ja sordid lahus hoida. Jah, sest taimed kasvavad läbisegamini pärast. Pudru ja kapsad koos. Nüüd ilmaennustajad lubavad meile päikeselist ja sooja sügist. Kas õunte puu otsast mahavõtmise võib edasi lükata lootuses, et õunad ilusate ilmadega veel kasvavad või see teeb õunapuule halba, kui saak kauaks puu otsa jääb? Ei ta õunapuul on nüüd vast midagi hullu ei tee. Asi on lihtsalt selles, et kui saak liiga kauaks puusse jääb, liiga küpseks saab, siis ta ei säili enam. Õige aeg õunu korjama hakata on siis, kui esimesed terved õunad puu alla maha tulevad ja puu otsast võttes need õunad üsna kergesti lahti tulevad. Kui nad juba massiliselt varisema hakkavad või täisküpse värvuse omandavad siis pika säilivus ei maksa lootavatele. Aga üldiselt peaks ikka oktoobri esimesel poolel õunad puust maha võtma. Muidugi kas puuviljade säilitamisel on tänavuse aasta eripära märki juures ehk mida tuleks just tänavuse vihmase augusti ja septembri juures silmas pidada, kui hakata õunu ja teisi puuvilju säilitama? Mitmed sordid on kärntõvest ost rohkem kahjustanud kui tavaliselt seal kortland või Lobo või meeliskärntõve väärtustega õunad eriti hästi seisa, Nad kipuvad kiiresti närtsime. Mida rohkem berna plekke, seda kiiremini nad närtsinud. Et see on nagu ainukene niisugune probleem ja, ja noh, muidugi võib olla ka see, et väga hilised sordid tänavuse külma suvega ei ole oma õiget maitset kätte saanud ja võib-olla ei saa. Aga muid eripärasid nagu ei ole, sest üldiselt vihmane suvi õunte säilimist ei vähenda. Mis on meil enamlevinud hilised sordid, mis ei pruugi nii hea maitsega tulla kui tavalisel aastal? Pirnisortidest on võib-olla seepeale Ruskaia Bosnia ja mis on talipirn viimasega kasvatama hakatud, et jaheda suvega ta ei saa teinekord oma õiget maitset kätte. Ja noh, tal joontest Meelis on selline tüüpiline, mis võib, maitseb ja ta siis Orlovskisi lapp. Kulikovskoja ei saa alati maitset kätte, aga rohkem levinud sordid ikka saavad. Kui kärntõbi lööbib õuntel, siis sinna tekivad niisugused lõhed ja need lõhed hakkavad kohe kiiresti mädanema. Ega siin ei olegi midagi muud teha, kui säilitamisele mõeldud õunad tuleb lihtsalt aeg-ajalt läbi vaadata ja, ja mädalikud välja sorteerida, sest ega midagi ju sinna rohkem parata ju ei saa. Seda küll ja tegelikult on nii, et kui kändude kahjustus on nii tugev, et õun on lõhenenud, siis sellist õuna ei ole üldse mõtet säilima panna. Et kergema kärntõvekahjustusega on ainult sellised mustad laigud või kärna moodi plekid peal. Nii et kui on terve, on, siis selline on, säilib. Aga noh, ta kipub närtsima kiiremini. Kui aga päris pragu sees on või lõhenenud õun, siis seda ei ole mõtet säilima panna, see tuleks noh, kas ära kasutada keedisega mahlaks või või niisama ära süüa, aga see ei seisa kaua. Siis on kuulajad kurtnud selle üle, et tänavu on luuviljalistel palju märgata niisugust häda, et kirsid ja ploomid juba puu otsas lähevad hallitama ja närtsivad ära, ilma et nad maha kukuksid. Küpsena. Nojah, siin on kaks põhjust, üks asi on tohutud vihmad, mis suvel sadasid ja ploomisordid, mitmed sellised, mis tavaliselt üldse ei lõhene võtsid juba toorile viljale prao sisse ja siis loomulikult kohe seenhaigused kallal ja mädanik ka peal, nii et võin oma aiaski öelda, et hoolimata sellest, et ma neid lõhenenud mädanema hakata, jora korjas umbes kaks kolmandikku saagist lihtsalt mädanes ära, enne kui valmis sai. Ja need sordid, mis nüüd ei kipu õieti valmis saama, vaid pigem lörtsivad puu otsas. See on vast sellest, et suvi on olnud lihtsalt nii jahe et ta ei saa oma õiget maitset kätte ja ei küpse korralikult. Ja kui veel puul juhtus väga palju saaki ka peal olema, siis ei ole midagi imestada. Victoria ja Edinburghi tüüpilised sellised sordid, mis nii käituvad. Mis siis nüüd teha, kas võtan redeli ja korjan säilitamiseks söögiks kõlbmatud kirsid ja ploomid kõik ära või nad kukuvad sealt ajapikku ise alla või pean ikka puu alt kõik mädanenud ja, ja hallitanud viljad ära korjama. Mis soovitusi teie annate? Puu tuleks kindlasti tühjaks korjata ja nendest ka kindlasti, mis on küll juba ära mädanenud, jala hallitanud, aga kuivana veel ripuvad puu otsas, sest need levitavad järgmisel aastal seeneoseid väga palju ja see soodustab järgmisel aastal siis haiguse levikut. Aga saak tuleks jah, üldiselt maha kõik võtta, sest kui nüüd õunapuude kohta polnud nagu erilist muret sellega, et puu kannatab, kui sa kauemaks peale jääb, siis ploomipuudega on küll natuke teisiti. Kui saak ikkagi veel praegu peal on sugugi küpseda ei taha, puu ikkagi üritab neid suhkruid toota sinna viljades, siis talveks valmistumine jääb nõrgemaks. Et peale suurt saaki on tihti niimoodi, et puu võib hävida. Ja need kõlbmatud viljad, mis ma ära korjan, kas puu otsast või mahakukkunud puu alt, mida nendega edasi teha? Kõige kindlam on nad kuhugi maha matta. Ja tegelikult võib natuke rahulikult kompostihunnikusse viia. Kui seda komposti pärast viljapuude juures ei kasutata. Peenrasse läheb kuhugi mujale. Nüüd läheme viljapuuaiast jälle tavalise peenramaa juurde. Küsitakse, miks kurgid tänavu pirnikujuliseks kasvasid. Ühest otsast annad jämedad, teisest otsast peenikesed täpselt nagu pirnid. Ega ma väga täpselt seda ei tea, aga ma arvan, et põhjus on kehvas viljastumises. Et selle pirn ja kurgi jämedamas osas on seemned arenema hakanud. Sellest nõndanimetatud kaelaga osas vast ei ole ja seetõttu ongi see vili sellise moondunud kujuga. Aga siin aiasõber ise ei saa, kevadel, kui on see tolmlemine ja viljastumine, ei saa kuidagi kaasa aidata, et, et kurki kurgi moodi välja näeks, kui ta valmis saab. No ma arvan, et ainukene, mis teha saaks, on nagu ikka valida soe ja soodsa mullaga kasvukoht ning siis loota, et ilmataat halastas Läheme viinamarjade juurde, kuidas teil, Saare-Tõrvaaugu aiandis viinamarjad, tänavu kasvasid? Päris nii hea saak ei olnud kui möödunud aastal, aga siiski päris kena. Ja üllataval kombel said viinamarjad isegi kenasti magusaks. Tõsi küll, nädal-paar hiljem kui tavalistel aastatel, aga ikkagi said. Ja nüüd muidugi küsida, et inimesed, kes viinamarju kasvatavad, et kuidas seda taime siis nüüd sügisel lõikama peaks. No kõigepealt peab ära ootama, kuni öökülmad üle käivad ja leht maha tuleb ja siis umbes niimoodi paar nädalat või nii peale lehtede langemist, siis tuleks tugevasti tagasi lõigata kõigepealt välja muidugi kõik need võrseosad, mis ei ole kordistunud, noh, tähendab, on jäänud rohekaks või ei ole niisugused ilusad kuivad tumepruunid. Ja siis väga peened ja nõrgad oksad tuleb kõik välja lõigata ja olenevalt nüüd suurusest, selle põõsa suurusest ja ruumi laiusest noh, kaks kuni neli, võib-olla isegi kuus tugevat niisugust vilja jaoks alles jätta, ülejäänud ära võtta. Niisugune noorenduslõikus, miks seda peab tegema sügisel, mitte kevadel, kui oleks täpselt näha, missugused rohelised võrsed on ellu jäänud ja missugused on välja läinud. Probleem selles, et viinamari, eriti meie kliimas ajab kevadel tohutul hulgal mahla välja ja kui need lõikehaavad on tehtud värskelt sisse mahlajooks on eriti tugev. Sügisese lõikusega talve jooksul jõuavad need lõikekohad kuivada ja sealt väga palju mahla kevadel välja ei pressi. Aga kui vahetult kevadel lõigata, siis on isegi niisugune asi, et halvemal juhul noorema nõrgema taime võib selline mahlajooks lausa surnuks kurnata. Nii et kõik, mis sügisel ära teha, see on, on kindel, et, et on tehtud ja kevadel kiirete aiatöödega ei pea selle peale siis enam mõtlema. Jah, pilku peab ikka peal hoidma, et kui tõesti neid rohelisi võrseid liiga palju tuleb uuesti võib lõikama hakata, siis uued aastakasvud on seal võib-olla vaksa pikkused umbes nii et siis see mahlajooks enam ei ole nii tugev. Just see vahe, et varakevadest kuni nende kasvude tulemiseni, vot selle vahe sees ei tohiks lõigata. Aitäh teile nõuannete eest, Harri Poom.
