Aiatark. Oktoobrikuu on jõudnud teise poolde ja meil on taas külas aednik Mart viirus mis on põhilised sügistööd, mida teie oma rikkalikus iluaias nüüd, oktoobri teises pooles teete? Oktoobri teine pool on juba niisugune aeg, kus ja palju neid klassikaliselt võetavaid aiatöid ei ole võimalik enam teha juba saabuva talve tõttu. Aga üks asi, mida ma kindlasti kõigile aiapidajatele soovitan mitte ainult sügisel vaid ka kogu ülejäänud ajal pidada päevikut, et vaadata oma aeda just sellel hetkel, panna päevikusse kirja see kuupäev, kui me seda tegime ja panna kirja need taimed, mis teie silmadel Rõõmustavat sellel ajahetkel. Sellepärast et kui tekib kunagi räägi oma aeda ümber kujundada või planeeringut muuta, siis tavaliselt istutatakse ringi niisugused elujõulisemad taimed ja unustatakse ära näiteks, et sügisel mulle meeldis just nimelt see väga väikeste õitega ja hästi õrn reha või, või mingisugune väga väikeste õitega elulõng, mis muul aastaajal ei, ei paku silmale mitte midagi. Aga selliseid märkmeid vaadates ja neid analüüsides me suudame oma aeda tulevikus paremini planeerida. Läheme nüüd konkreetsete küsimuste juurde, mis on meile siia tulnud, on küsitud, kas püsikute ära õitsenud õisi ja varsi tuleb madalalt maha lõigata, nagu siiamaani on õpetatud, või tuleb jätta see töö kevadeks, lootuses, et kõrged varred püüavad lund, mis on üks kõige kindlam talvekate nende taimede jaoks, kellele ekstrakatet peale ei panda ja, ja nii õpetavad viimase aja aiandusajakirjad. Teie küsimus vastab ka sellele küsimusele juba ära, sest et võib teha nii ja võib teha naa. Inglise ajakirjast lugesin, oli olemas artikkel, mille pealkiri oli Wontiteede olla live, mis eesti keelde tõlgituna tähendab, et otsitud elavana kui surnuna. Ja see tähendab, et on loodud kohe spetsiaalsed püsilillepeenrad, mille kuivanud varred on väga dekoratiivsed ja mida mingil juhul ei tohiks ära lõigata. Sellistel peenardel kasvatati väga palju kõrrelisi. Monarh tahad ehk hobusemündid kuuluvad sinna ja veel paljud teised mesiohakad, mis kuivanud peast võivad olla väga dekoratiivsed. See on eraldi suund, kui me tahame rõhutada nende kuivanud taimede ilu. Samas talveks peale jäetud varred kindla peale soodustavad talvitumist nad korjavad lund, aga eriti ilusad nad muidugi pole. Kui inimesel on praegu just vaba aega ja ilmad on veel ilusad, siis lihtsamad ratta need püsilillede varred tagasi siiski sügisel, sest kevadel on aias niigi palju tegemist ja samas, kui on püsilillepeenral püsikute vahele istutatud tulpe krookusi nartsisse, siis need peale jäetud püsilillede varred vaat nende tagasilõikamise. Kui me jääme sellega natuke hiljaks, siis me kevadel vigastamineid, varad, ärkavaid, sibullilli, mis sealt vahelt võivad tulla. Mina ise olen selle probleemiga kokku puutunud, aga mõni aasta teen ma nii ja mõni aasta teen mana. Kui me võtame praegu pojengid ei ole ju iseenesestpealsed ära kadunud lehed, varred, floksid, murtud, süda, astilbed, mitmesuguseid liilialised, iirisepealsed, mida te nendega teete? Kui need pealsed on rohtunud ja on rohelised, siis üldse idee sellele taimele kahju, kui me, Nat lõikame maha, kui me oleme otsustanud selle töö teha sügisel, sest sügisel need veel rohelised pealsed, nende eemaldamine on lihtsam töö tegelikult kui kevadel väga puitunud ja hallitanud ja niisuguseid kolm on vaid paar, siis seal murda peenra pealt ära, nii et me võime teha, siis me võime teha nüüd. Mis te Sõnajalalehtedega teete, kui need hakkavad juba kergelt kolletuma või pruunistuma? Kui minul on aega, siis mina lõikan nad ära. No küsitakse, kuidas mitmesuguseid püsilille üle talve hoida, kõigepealt on meile tulnud üks kuulaja küsimused, liiliasibulaid, mille ta korralikult talveks üles võtnud ei õnnestu kevadeni elusana hoida, ikka kuivavad ära. Mida teha? Siin võib-olla selle raadiokuulaja küsimuses tekkinud lingvistiline viga, tegelikult ei kasvatata Eestis ühtegi liiliat ega ega üle ilma ühtegi liiliat, mida kaevatakse talveks välja. Nii et liiliasibulad peavad tingimata talvituma mullas oma juured kavaga. Muidu nemad tõesti kuivavad ja äkki on see küsimus selline, et pole tegu olnud liiliaga või on see inimene pidanud seda taime liiliaks. Aga liilia tuleb kindlasti istutada sügisel oma kasvu kohta, kus ta järgmine aasta kasvab. Aga on olemas paljud teised sibullilled, näiteks jorianid, hiidivad Sindid ehk Kaltooniad. Gladioolid kahtlemata, mis kartuli tuleb sügisel üles võtta ja kevadel uuesti maha panna ja samuti võib nende säilitustingimuste kohta öelda, kus selliseid taimi hoida teavad sarnaseid säilitustingimusi kartulile. Kui me elame keskküttega korteris, siis me teame, et meil on praegu võimatu hoida ületalve oma talvist kartulivaru vaid peame suvel uuesti ja uuesti turult või poest käima täiendamas. Sellistes tingimustes, kus seisab kartul, ei seisa ka need üles võetud lillesibulad, mida peaks muidu üles võtma ja talvel soojas säilitama. Aga nüüd paneelmajade kohta soovitust anda, et kus hoida siis selliseid sibulaid siis võib-olla kinni ehitatud Lodžal võib olla lahtisel lotsial, kui seal on tehtud niisugune hästi paksu kuhja kaltsud alla näiteks peita need juurikad ära ja kui väga külmaks läheb, siis ainult selleks perioodiks tuppa tuua. Aga kindlasti oluline on, et neid sibulaid ei hoita väga soojas ja kuivas kohas samal ajal ikkagi niiske õhk, näiteks keldri jahe niiske õhk on ideaalne. Järgmiseks küsitakse, kuidas hoida ületalve inglitrompetit. Inglitrompetit on viimastel aastatel meil noh, kes on Euroopas käinud reisimas või, või siin Tallinna inimestel ja Tartu inimestel, Tartu omadel botaanikaaias on pottides välja tõstetud imekaunid puukujulised rohttaimed, millel on seal kuni kolm, 40 sentimeetrit pikad trompetilaadsed, õied, nii valged, rohekad, kirjud, punane hakkad ja Tallinnas on inimestel võimalik neid taimi loomaaias kohata suurtes konteinerites välja tõstetuna. Meie oludes inglitrompet ei talvitu õues samuti ei anna teda mullast välja võtta, temal on juurekava, mis peab säilima tervikuna üle talve soojas ruumis. Talvitumise kohta on meile andnud ka Aarne Kähre oma näpunäiteid, kus ta ütleb, et seda taime tuleks talvel hoida kaheksa kuni 12 kraadises temperatuuril ja lõigata tagasi teda üks kolmandiku okste pikkusest ja hoida teda kuivana ja alles veebruaris-märtsis taimed istutada ümber ning viia sooja valgesse ruumi ning algab uus elutsükkel. Ma olen ise teda pidanud ka, aga minu talvine temperatuur oli kas madalam. Või oli see kevadine kasv, kui tema tahtis kevadel kasvama hakata, polnud minul temale pakkuda piisavalt valget ruumi, nii et minul see taim ma olen teda omanud, aga, aga mul ei ole olnud erilist edu tema kasvatamiseks, et võib-olla on tõesti see taim parem siiski jätta niisuguste kes omavad ütlemegi veetud kasvuhoonevõimalust, et ütleme, et seal sellistes oludes proovida seda taime kasvatada. Nii et ta on ilus ja nad on väga-väga ilus taim. Küsitakse veel, et kuidas krüsanteeme üle talve hoida, noh, tegemist on märksa leebema iseloomuga ja väga ilusa püsilillega, seda Naadades hästi palju. Aga kui kellelgi juhtub, et kogemus ei ole, siis mida soovitate? Kui on olemas niisugused vanadest aegadest jäänud kasvuhooned, siis enne külmade tulekut suure mullapalliga tõsta need Krisothmid välja võetud tomatite asemele ja siis nad õitsevad kuude viisi seal, nii et õues võib-olla juba kümnekraadine külm seal sees on, ütleme külma, võib-olla kaks, kolm, neli kraadi ja, ja selle elavad need lilled veel üle, nii et ühtepidi sellega pikendame krüsanteeme õitsemisaega. Ja teistpidi nüüd kasvuhoones pärast, kui need taimed on ikka pealsed, on täielikult kuivanud või külmast näpistatud saanud, siis lõigata nad maha ja katta mullaga niimoodi, et panna üks pankaks igale põõsale kuhjata mulda peale ei ole ja kuuseoksi ei ole vaja midagi niisugust. Igal normaalsel talvel talvituvad, kas antennid väga hästi, aga selliseid võimalusi pole, siis samuti on soovitanud krüsanteeme põõsad suure mullapalliga istutada plastmass, pangedesse, niisugustesse, konteineri sarnastesse anumates võivad olla dekoratiivsed anumad, siis võib neid horisont teeme veel esikus või oma aknalaual paari kuu jooksul hoida. Muidugi toas on temperatuur liigagi soe ja see krüsanteeme põõsas õitseb ka palju kiiremini kui seal kasvuhoones. Aga no üldiselt on niimoodi, et krüsanteeme peaks hoidma ka samasugusel režiimil nagu nagu kartulit, et ütleme, et see õhk oleks jahe ja samas mitte väga kuiv. Ja muresonteemi ei tohi iialgi talve jooksul läbi kui võtta nii, et ütleme, et, et iga kolme nädala tagant peaks käima vaatamas oma taimi ja neile natukene vett peale valama. Samuti liigniiskus võib teha kurja Küsitakse veel, et kas nüüd oktoobri ka sügavas teises pooles on juba hilja tulbi ja nartsissisibulaid maha panna? Ei ole nii, et kui on midagi huvitavat nüüd just hiljaaegu toodud, siis kindlasti tuleb see maha panna ja ilmad on heitlikud, ta võib-olla kord, nii ta võib-olla kord naa. Minule on tav tohutud tulbi ja nartsissikasvatuskogemustega aednik Läti Vabariigist jaanis Roxans ja, ja temaga näiteks meil oli ükskord selline jutt, et ta ütles, et viimane töö oli detsembrikuus, kui ta istutas nartsisse, et, et maapind oli juba käes. Ta kuhjes sellele jäätunud pinnale kuivi õlgi, et see maapind uuesti nende õlgede all oma sisemisest soojusest üles sulase nädala pärast ta sai istutada, nartsissid, mis järgmine aasta ikkagi õitsesid niimoodi, et et me teeme neid asju, kui, kui, kui see oleks ikka väga suur vajadus on, ei ole kunagi hilja. Aga katate talveks ka need pinnad, kuhu te olete oktoobris veel nartsissi ja tulbisibulad maha pannud. Lihtsalt võib-olla need hilised istutuse teha natukene sügavamale kui need istutuse, mis sibulamõõtude järgi ütleme, et see üks kolmandik, et sibul istutatakse, tema peale, pannakse kaks kolmandikku tema pikkusest mulda. Võib-olla panna natukene sibulat sügavamale, see annab neile seda aega veidi juurde. Millal läbi külmunud pinnase jäädumis piir jõuab nende juurteni siis enam sibul uusi juuri ei kasvata, oluline annesse nartsiss, tulp siiski jõuaksid oma uued juured, et sügisel välja ajada, sest et niisama sibul maapinnas hukkub aga nende juurte välja peamiseks niisuguse üle nullkraadise mulla puhul kulub paar nädalat, mitte rohkem. Muidugi võib ka midagi sinna peenra peale kuhjata, aga väga suur probleem on selle kevadel selle kuhjatise õigeaegse eemaldamisega. Need tärkavad võrsed tulevad üllatavalt ja see õlge ega turvas ei ole kevadel enam kohev, niisugune nagu mida sügisel sinna peale paneme. Reeglina ta on talve jooksul sulada tega vettinud ja uuesti jäätunud. Ja meil on teda eemaldada peaaegu võimatu. See niisugune lume aga läbiimbunud turvas ja õled, need pigem sulavad hiljem, kui kõik kõik muud kohad aias ja ja me võime kevadel neid kasvasid kahjustada, nii et seda ma ma otse väga soovitada ei saaks. Ja siis küsitakse veel, et millal on sügisel õige aeg roose tagasi lõigata, et nad jõuaksid talveks taastuda. See muidugi oleneb roosist, sellepärast et kui meil on roniroosid, siis me neid püüame, vastupidi, nende pikkasid võrseid säilitada kogu talve, sellepärast et esimene ja suur õitsemine toimub eelmise aasta puidul. Kui meil on pargiroosid, siis nende tagasilõikamist ei ole üldse vaja. On peenraroosid, pinnakatteroosid siis samuti ma soovitaksin lõigata kevadel, kui on näha reaalsed kahjustused ja külmavõetud osad. Niisugune mõte, mis oleks rooside tagasi lõikamisel sügisel on veidikene hõlbustada rooside katmise protsessi. Eriti kui, kui kasutada selleks kuuseoksi, siis on praegu selleks õige aeg, et, et noh, et ütleme, mingi jagu tagasi lõigata, kuid peab arvestama, et see praegune tagasilõikamine peaks toimuma üks, 30 sentimeetrit kõrgemalt kui planeeritav kevadine tagasilõikamine, nii et me lõikame neid roose, mida lõikama peab kevadel nagunii uuesti. Mul on üks kolleeg, kes ütleb, et tal roosid metsikult õitsevad veel septembri lõpus, oktoobri alguses, et kas peaks aiakäärid käes pisut seda hoogu maha võtma. Ei, ei, see ongi, see ongi normaalne sügise rõõm ja sama nad teevad minu aias veel ilmselt kõigil, kellel selliseid roosid on, mille elutsükli hulka käibki remonteeruv õitsemine, see tähendab mitu korda suve jooksul pungade moodustamine see ei ole mitte kõigile roosi sortidele ja liikidele iseloomulik ja kuna Eesti suvi on suhteliselt üürike, siis meie kliimas sellised sordid, mis oleksid remonteeruv õitsemiseks, Nad ei oma aianduse seisukohast tähtsust. Aga niisuguse pika ja sooja sügise puhul see on samuti asi, mis tuleks päevikusse, millest ma saate alguses kirjutasin üles kirjutada see roos, sellenimeline õitses mul vot siis, ja siis nii et ütleme, selliseid soojasid, sügiseid on üle kahe-kolme aasta meil ja me ikkagi võime seda näha. Igal juhul see roos teeb seda, mis temale on sisse programmeeritud ja külm ütleb õigele, sel ajal, kui see asi ükskord see pidu ära lõpeb, nii et ise seda kiirendama ei pea. Kuulaja küsimustele vastas iluaiandusega tegelev Mart veerus. Head nõu saab ka veebilehelt www punkt aianduspunkt. E.
