Aiatark. Tänases saates on külas ornitoloog Peep Veedla. Pole ju ühtegi aeda, kus suvel või talvel lind ei lendaks. Talvel näeb kõige sagedamini rasvatihaseid, aga tihaseid on ju mitut liiki. Ja tehaseid on meil päris mitut liiki, aga see tihane, kes tõesti praktiliselt iga koduaia või kui meil on kas või ainult rõdu mingis korrusmajas ka sinna märkakse tihane tulla rasvatihane ja leiab üles, kui me paneme talle sinna rasva, vil seemneid, tihastaga ilmselt oleme me kõik tuttavad rasvatihane oma kollase kõhualusega on juba vana sõber, aga need teised tihased võib-olla ei ole nii hästi teada, sageli inimesed ütlevad. Ah meil siin keegi käib veel mingi hallikas lind on niisugune pisike, aga kes ta on, ei tea. Nii et võib-olla võtame läbi need teised tihased, Ühed sagedasemad, kes nüüd rahvatehase kõrval meil toidumajas käivad, on sinitihased, kes on rasvatihasega küllalt saanud tänased ja võib-olla kui tähelepanelikult ei vaata, ei märkagi, et ta nüüd natukene pisem ja pean sinine ja armas siuke. Samuti on sootihased ja põhjatihased kaks täiesti äravahetamiseni sarnast hallikat musta peaga ja musta kurgualusega linnukest kellel sellise pealiskaudse vaatamisega mitte sugugi vahet ei tee. Aga mõlemat nad Milaadu külastavad edasi, sõltub juba, kus meil see kodu ja aed asuvad, elame me linnas, elame maal, lagedal või metsa ääres, mina ise elan metsas. Minul külastavad koduaeda toidumaju ka tutt-tihane väga hoolega. Vahest käib ka musttihane kohal. Kokku saime juba kuus riikivist lihaseid. Ja magedad pikki armastavad kõik liigid, nii nagu rasva tihanegi. Jah, magepekk või rasv, seakamar sobib ka teistele tehastele, aga kui see pekk või rasv nüüd meil külmub ära, kui on ikka miinustes, siis väiksemad tihased ei saa tast jagu. Rasvatihane on tihaste hulgas kõige suurem, tal on ka kohe suurem ja tugevam kui teistel aga juba sinitihane ja, ja teised väiksed, neil on nii pisikese nokakened Palja rasvaga, nad võivadki nälga jääda, et ikka oleks hea siis ka seemet panna ja seemnetes teadagi kõige maitsvamad on päevalilleseemned ja nendest saavad kõik lihased ja muud linnud saavad jagu oma pisikeste nokkadega suudavad need ära koorida. Ja puukoristajad on sageli lihastega kampas. Kui nad väikestes alkadena liiguvad, siis nad omavahel on sellised sõbrad ja sobivad, aga puukoristaja on natuke suurem tehastest, aga mitte palju. Aga eluviisid, punased ja üks oluline sarnasus, mis on kasvõi rasvatihased puukoristajad, on see, et nemad ei lahku toidumajad siis kui neil kõht täis, vaid siis nemad koguvad omale tagavarasid. Nii et kui aga vähegi võimalust, nii on neil seeme, nokka, seal lendavad kuskile peidavad kooreprakku ära nad alati nad ei leiagi seda enam ülesse uuesti, aga päev otsa nad sebivad selle toidumaja ja peidukohtade vahet, tegelikult see lühike talvepäev selleks kulubki, et süüa ja varuda söögi taga pärast. Missuguseid vinte talvel Eesti aedades näeb? Vinti me oleme harjunud ikka pidama varand lindudeks ja nii see on ka olnud ja eks tegelikult suuremas osas kõik vindid ongi rändlinnud, aga üha rohkem. Mida aasta edasi, seda rohkem neid ka talvituma jääb ja kõige arvukam talvitu ja meil on rohevint, et nemad on päris suuri parvi kogunud kokku ja mida kevade poole, seda suuremaks need parved lähevad, et kui sügisel kohtame aias seal võib-olla mõnda üksikut linnupaari ja kevadeks on kogunud Võib-olla 100 võib-olla 200 pealiseks, nii et nende toitmisega on päris keeruline, sest nad söövad nii palju ja nendel on ka veel see omadus, et nemad ei kogu midagi tagavaraks ja nad on hoopis teiste kommetega, kui näiteks tihased puukoristajad. Kui tihane või puukoristaja võtab seemnenokka ja läheb koorita ära kuskil puuoksa peal, siis rohevindid teevad seda kohapeal sealsamas toidumajas, seal nad söövad ühest suunurgast läheb seeme sisse, teisest tulevad koored välja. Ja nii nad seal kampason söövad ja levitavad oma väljaheited sealsamas ühe koha peal, need toidumaja ja, ja no ei ole nad üldse meelislinnud, sest nad ei oska hügieeni ja korda pidada seal toidumajas. Aga eks me toidame ikka neidki. Lisaks roheventidele on ka põhjavindid ja ka metsvindid, need, keda võime talvel aias kohata. Ja enamasti nemad ei ole väga suurte parvede ja arvukad, aga mida aasta edasi, seda rohkem ka neid on kohataja. Terve talve läbi on üksikuid põhja vinte ja ka metsvintaias. Siis kaks natuke sarnase nimega linnuliiki on leevike ja talvike ja need on ka mõlemad meie talikülalised. Jah, nad ei ole talikülalised selle sõna otseses tähenduses, see tähendab, et nemad elavad meil aasta ringi leevike, kes on Tähelepanuväärse välimusega, ilusa punase kõhualusega, teda tunnevad kõik inimesed ilmselt et ja teda ka lindudest vist enam-vähem kõige rohkem. Eks pluateeritakse tarbekunstis küll postkaartidel ja eriti jõulukaunistustel. Leevike tegelikult elab meie lähedal aasta ringi talvikegi, aga kuna ta on sihuke tagasihoidlik lind ja oma pesapaigaks ta tavaliselt Tõi, vali aeda vaid okasmetsa. Aga samas, kui on aias okaspuid ja sa oled, ei ole väga väike, võib ta Kaajas pesitseda ja võib juhtuda nii, et me teda suvel ikkagi tähele ei pane, sest ta on selline tagasihoidlik ja ma olen leevikese pesi leidnud ka Tallinnas suurte kortermajade akende all, mustamäel mändide otsas, nii et ta võib harjuda selliste tingimustega. Talvik pesitseb ka meie läheduses ka suvel juhtumit aias, küll aga aia taga, näiteks tema armastab lagedat maad ja ta võib meie kuskil katusesiilu peal laulda oma laulukest ja kuskil aia taga kesa peal ka pesitseda Talvik. Ja muidugi on, et tema on selline ilus kollane lind varblase sarnane oma suuruselt ja käitumiselt. Ega tema ei armastagi toidumajasse tulla, aga tema elukombed nõuavad seda Temased maast ja, ja kui sealt toidumajast midagi maha pudeneb, siis saab ka tema söönuks ja sageli me näeme neid ka selliste kollaste parvedena küla vahel kuskil teede peal või kus iganes. Levikiste ja talvikeste kõrval võime ka veel siisikesi muidugi kohata. Ta tulevat kavast aeda ja ka toidumaja alt, võib-olla nokivad hea meelega toidumajja ei, ehk ei lähe, aga nad lihtsalt võivad seltsida ka ka rohevintidega ja samuti, kui siin tuli juba jutuks sõnad talikülaline, siis on veel liik, kes sellesse seltskonda sobib, on urvalind ja tema on talikülaline selle sõna otseses mõttes. Tema pesitsusalad asuvad meist tükk maad põhja pool ja talvel siis kui seal saavad seemned, mida ta sööb, saavad otsa, siis nad tulevad ka siiapoole, iga talve nad ei pruugi siia sattuda või mõni talv on neid väga vähe. Mõni talv on päris palju, see sõltub kõik toidubaasist ja minul on urvalinnud olnud koos siisikeste, rohemüntide ja teiste lindudega sagedased toidumaja külalised. Aga suvel me neid jahi kohta ja samuti talikülalisena võib tulla meie aeda siidisaba. Kes on selline vahva lint, päris siuke priske tihastest küll jupp maad suurem ja nemad armastavad Marju. Kui nüüd peaks siidisabad aeda tulema ja hakkama süüa nõudma, siis on varatsime, siis võime neile rosinaid näiteks pakkuda, aga aga samas on nad ka väga rahul, kas või saiaga. Helistas mulle tänavu sügisel üks inimene Harkust ja rääkis, kuidas tal möödunud talve olid vist pea talv otsa umbes 120 siidisaba kostil ja imestasin, et kuidas ta suutis natuke ära sööta, siis oligi saiaga see asi tehtud, nii et kui ei ole marju, siis käike saia. Kui me nüüd mõtleme kõikide tehaste puukoristajate, lintide, leevikese talvit, keste siisikeste ja urvalindude peale, siis neid on küll ilus vaadata, eriti kui talvel peale valge vaikus, muud näha suurt ei olegi. Aga kas aednikul nendest lindudest ka mingit kasu on? Aias? Jah, eks ka lindudega, mingis mõttes käsi peseb kätt muidugi mitte kõigi lindudega, nagu siin sai ka jutluses mainitud, et keda meil suvel võib-olla ei olegi. Talvel on nad meie kosti peal, aga need linnud, kes nüüd pesitsevad meie koduümbruses, meie aedadesse kas või needsamad tihased, nemad on meile suveperioodil aias, teevad biotõrjet, kahjureid on, kõikjal, on meie aias kahjurputukaid, keda siis suveperioodil needsamad linnud söövad, keda me talvel toidame seemnete rasvaga, kasvõi näiteks üks rasvatihasepaar aasta jooksul, kui ta nüüd elab terve selle aasta meil aias, siis koos poegadega, keda nad seal siis üles kasvatavad, kevadel suudab üks selline tihase perekond hävitada kuskil 75 kilogrammi kahjurputukaid. Püüame nüüd omale ette kujutada seda kogust putukaid. Üks täisjõus keskealine mees tõenäoliselt kaalub vähemalt 75 kilogrammi. Just nimelt, aga, aga putukad kerged kui nad nüüd üksteise otsa panna, siis see, mida me nüüd püüame silme ette manada, siis see on veel suurem hulk kui üks mees päris suur kogus ja selles mõttes on linnud aedniku sõbrad, ehkki on ka teisi linde, kellest meil mingit kasu ei ole, aga ma arvan, et meil ei tasuks neid keema ja terved ja külastavad meie aeda ju kasvõi talvel neid samu toidumaju ka suuremat linnud varresased, pasknäär, harakas vares või hakk, kes iganes. Samas on nende väikestele lindudele ju pesitsusperioodil lausa vaenlaseks nad kui saavad väikese linnupesa kätte, võivad sealt, et ära hävitada nii munad kui pojad, aga niimoodi on see loodus seatud, eks me ise sööme ka nii linde kui loomi ja selles suhtes mina küll ei söanda pahaks panna neile seda nii seatud ja mina isiklikult toidan ka nii pasknäärikui Harakaid, kui nemad ikka tulevad siis Nevalt saia või rasva või seemet, mida iganes saavad. Lindude talvise toitmise juures on kõige raudsem reegel see, et kui oled hakanud lindudele süüa panema, siis tuleb seda teha ikka iga päev. Jah, kõik elusorganismid vajavad toitu iga päev ja lindude puhul on nüüd see häda, et kui nemad on seal harjunud seda toitu leidma ja nüüd järsku seda ei leia, nendele on see ainevahetus nii kiire, et nad ei pruugi suuta nüüd leida nii kiiresti uut kohta, kus seda toitu saab. Oletame, et on nüüd talv, oletame, et eile oli sula, täna on külm, puuoksad on kõik jääkorraga kaetud, lumi on maas, loodusest on raske leida. Kui me nüüd ei ela Tiheda asustusega piirkonnas, siis on ikka jama küll, kui me elame muidugi linnas või asulas, kus igas aias söödetakse ja kui siis mõni päev ununeb siis ei juhtu teelt midagi, sest naabri saab. Aga kui on jah, selline ütleme üksiktalu ja sealt ollakse harjunud ikka süüa saama, siis on see küll pat, kui nüüd mõni päev jätta ilma sest toita võib, kui erinevalt mina olen, võib linnud ära hellitanud. Neil on kogu aeg tootinaal, aga tegelikult piisab ka vähesest. Lisast ja teadlased on seda arvutanud, et kui ka natukene lisa anda, et juba see natukene toitmine, aga seejuures ka see natuke peab olema ikkagi pidev. Et kui anname iga hommikul natuke ja söövad oma hommikusöögi meil ja pärast vaatavad mujalt ka siis me suudame juba mõnikümmend protsenti teelindudest aidata ületalve elada. Suremus väheneb arvestatava protsendi võrra. Külma talvega on ikka see hukku, see protsent on päris suur. Väikeste lindude juures. Siin jutu sees tuli välja, et talvikaia siisike söövad oma toitu maast. Kas kõik ülejäänud täna kirjeldatud linnuliigid tahaksid, et toit oleks pandud linnumajasse? Tatud puuoksa külge ei, nii mõnedki muud liigid ka parema meelega nokivad maas, ütleme lisaks talviksele siisiks näkkab, vindid hea meelega nokivad maast nõus maas, sööma on ka teised, aga maas söömisel on see probleem, et, et see turvalisuse küsimus tekib näiteks peame me ju paljud, kas näiteks ja kassil toidumajast lindu kinni püüda praktiliselt võimatu, kui ta on paigutatud ikka niimoodi kuskil kas teiba otsa rippuma. Aga maasta suudab luurata ja kinni püüda. Suurem osa liike tähendab ikkagi on nõus sööma kuskilt kõrgemalt, et toidumajast või Riples siis pigem ikkagi pakkuda neile sinna seda toitu. Aga need, kes tõesti ei ole nõus, noh, las nad siis söövad maast ja eks nad ole siis ehk valvemat ka. Ornitoloog Peep Veedla räägib lindude talvisest toitmisest ka tuleva pühapäeva aia saates kuulmiseni.
