Aiatark. Eelmisel pühapäeval oli aiasaates külas ornitoloog Peep Veedla, kes on oma aeda üles pannud kümneid ja kümneid lindude toidumaju. Täna kuuleme temalt, milline on üks õige toidumaja, et lindu usaldaks sinna tulla ja et meil oleks põnev aknast jälgida. Lindude õige toidumaja on selline, kus klint saab toidu kätte. Tegelikult on neid päris erinevaid. Tänapäeval on ju niimoodi, et me saame kaubandusvõrgust juba valida. Päris tõsiselt saame valida toidumajasid, et kui siin aastakümneid tagasi oli ainuke võimalus oli ise ehitada, siis see võimalusi tee säilib, kes seda oskab teha ja kellel on selleks materjale, aga kui me nüüd lähme poest ostma, siis tekib jälle küsimus, et milline siis võtta on, nii et ja kui neid on isegi võib-olla rohkem kui üks sellepärast et oleneb, keda me toitu tahame, kas me tahame ainult pisikesi linde, tahame meelega suuremaid eemale tõrjuda või tahame, et kõik saaks söönuks. Minul endal on nii palju, ei ole tegelikult vaja, eks mul on nüüd hetkel 16 tükki aga see on lihtsalt hobi ja, ja see ei ole vajadus. Tegelikult on väikeste jaoks küllalt turvaliselt need, kus selle toidumaterjal ripub ja toit on harjul anuma sees ja Dane nii-öelda nagu toiduautomaat jaopärast valgub teda ette. Selliseid tüüpe on ka hästi palju, et on plastmassist toidumaju, mida meile imporditakse sisse küll Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Saksast, kus iganes. Ja on puidust väga erinevate mõõtmete ja kujudega toidumaju, mida valmistatakse Eestis. No kas on poes mõni linnumaja, et võtate kätte, vaatate ja teil on selge, et sellisesse lind küll sööma ei tule? Tegelikult ei ole päris, linnud on leplikud, neil on tähtis, et nad toidu kätte saavad, aga on küll, sellised nende toiduautomaatide puhul sageli on, on häda, et need augud see on, kus see seeme nüüd peab ette valgumat, need on tehtud nii väiksed, et kui me sinna paneme näiteks seda toidusegu, mida me kauplustest Samostopalsnäki valmistatud lindude toidusegu, kus on päevalilleseemned, maapähklid ja koerad seal pähkel läbi ei lähe näiteks ja sageli ka sihvkad jäävad kinni, et see häda vahest kipub olema nii, et kõik päris ideaalsed ei ole. Ja teine viga, mis kipub olema, on lind, läheb küll sööma, aga meil omal on ebamugav neid käsitleda. Me peame sinna iga päev, paneme toitu juurde. Ja kui see toidu juurdevalamise ava on kole pisikene, siis on see häda, et teda on ebamugav valada. Natrehkliga saab. Aga siis on veel niimoodi, et seal peab näiteks katuse maha võtma hispaanlase rehkli, siis valama jääb kahest käest väheks. Kui me seda maja valime, siis võiks vaadata ühest küljest, et oleks linnul mugav, teisest küljest, et oleks endal mugav. Kui ta nüüd väga pisike, siis on jälle häda. Deutsche brutootsa jälle sõltub, kui palju meil linde käib ja kui palju me tahame neid, et kui pikaks ajaks toitu jaguks. Kui tahame, et jaguks kauemaks põlema hommikul näiteks tööle, et paneme toidu täis, et ta enam-vähem päevaks otsaks jaguks siis oleks mõtekam suurem maja valida ja on ka need klassikalised majad, kus siis ei ole seda toiduautomaati, vaid on põrand ja katus. Lihtsalt valame need seemned sinna toidumajja põrandale, sellel on see eelis. Osa liike nagu pelgavad väga peeneid maju, pelgavad ka veel katusega maju. Minul on pandud paar maja lihtsalt sellised alused ilma igasuguse katuse ja seinteta. Nende probleem on see, et kui on lund sajab, siis saab peale või kui on väga tuuline, siis puhub toidu ära. Aga mitmete liikide jaoks ta on nagu vastuvõetavam, et kõige turvalisem. Nad tunnevad ennast hästi, kui nad saavad igas suunas jälgida ümbrust et ei ründaks neid mõni loom ega lind, kes neile ohtlik on. Siis on igasugused rasvapallid, millesse on surutud seemned ja mida saab riputada väikese võrgusest. Jah, neid on ka päris suur valik, nii et me võime panna lihtsalt võib osta rasva seal mage ei tohi ju panna midagi soolast, kui nüüd nüüd on juba jah, valida või tähemet on osta poest neid rasvapalle, kus on siis rasva sisse sulatatud ka seemneid. Need on siuksed, universaalsed ja head ja need peavad tükk aega vastu. Samas eelmine saade meil jäi, nagu rääkimata, et meil tulevad Aadjaga sageli rähnid. Kõige tuttavam külaline on suur-kirjurähn, aga see võibki olla väike-kirjurähn või rohevõi hallrähn, kui need juhtub seal ümbruses elunema. Ja mina olen näiteks Sahnidele sidunud lihtsalt puutüve külge näiteks kas siis pätsi saia või rasvapakki või seakamara mida iganes, et nendel on sealt kõige mugavam süüa niimoodi kui see on puudu, vägelgi seotud. Muidugi nad saavad toidumast ka kätte, kui on suurem maja, kui ei ole sihuke pisik ripu. Aga seda rasvapalli, kui see nüüd ripub sedaan neil juba keeruline. Ehkki nad teevad käiga globaadi harjutusi, et ikkagi saada pihta ja sageli see neil õnnestub, aga noh, oleneb kui pika nööri otsas ta nüüd seal ripukatega päris õhusta seda süüa ei suuda, väike tihane läheb selle palli külge ja siis sööb, aga rähn on selleks liiga raske. Kui meil on maja valitud ja vaatame, mis sinna sisse panna, siis sobib selleks siis rasv või pekk rasvapall. Päevalilleseemned on kõige universaalsemat, aga üks suur maiuspala lindudele on muidugi maapähklid, mis ka nüüd selle lindude toidusegu sees on olemas. Aga kui need need ka eraldi anda, see on ka selline asi, millest saavad ka tihased saavad jagu ja suuremad linnud siis võtavad juba terve selle pähkli nokka, on see siis rähk või pasknäär või harakas, kes tuleb? Ma olen vaadanud seal Pastmer või Arakas mahutab juba päris mitu pähklit korraga omale nokka. Toiduks sobivad ka muidugi mitmed tangained eelkõige kaerahelbed või siis hirss, ühesõnaga sellised peenemad grupp on juba kipub jame olema ja viljateri söövad ka hädaga, kui ei ole peenemat toitu, aga et kõik seda ei taha, aga ütleme, varblase või talvikese jaoks on viljateraväga teretulnud. Kõige lihtsam jah, alati on, muidugi sai seda, kui meil omal näiteks läheb toidukorrast, jääb järgi, läheb natuke võib-olla kõvaks me teda enam ei taha, siis lindudel sellest ei ole küll midagi kõva, võib-olla seda saab siis puruks pudistada või siis ka tükina panna, eks ta külma käes nagunii ju läheb kõvaks, aga, aga noh, neil on selleks Noket jagu saada. Sai sihuke universaal, on see asi, et leib on liiga soolane, leiba ei, ei tohi anda. Aga sai ja sepik muidugi, nii nagu meil omalgi on tervisele kasulikum täisteratooted. Mida vähem püüli, seda paremini, eks ole ka, pigem kui nüüd spetsiaalselt näiteks nende jaoks lähme ostma, siis ostame pigem sepikut või siis mingit sellist tera saia, kui seda kõige valgemat. Meil oli siin ennem juttu sellest, et on olnud viimasel ajal soojemad talved ja pasknäär ja musträstas, kes külmade talvedega Eestist ära lendab soojale maale. Neid näeb siin üha rohkem ja rohkem meil ka talvel. Musträstas on nagu pasknäär niisugune lind, kes kui maasikad valmis saavad ja marjad, siis on nad hästi suured abilised neid korjama ja sööma. Ja see rähn on see, kes ikka ladvaõunad kõik üksteise järel ära rikub. Ega ju neid ei saa aeda kutsuda ainult kevadel ja suve hakul, kui neist kõige kem aedniku labi oleks. Nendega tuleb leppida nii heas kui halvas. No ütleme ausalt ära, et selles jutus nüüd ei olnud kõik väga täpne. See on see tüüpiline viga, mida enamus aiapidajaid teevad, et nad ajavad linnuliigid segamini. Üks selline kannataja on siis musträstas, keda aetakse segi kuldnokaga tavaliselt need musträstad, kes meil ründavat parvedena marjaaedu, need on enamasti tegelikult juba arvudesse kogunud nord, kuldnokad, mitte ainult noored. Aga kuna nad sarnanevad musta asjastega, siis nad lähevad kõik mustlaste kirja. Saar on tegelikult ilus kirju, ilusa helepruuni sulestikuga, kellel tiiva peal on meie rahvusvärvid sinimustvalge hästi ilus lind. Tema meil üldjuhul marju söömas ei käi aias, vaid käivad seda tegemas hallrästad keda aiapidajale nimetab pask näärideks pask Räslasteks. Kui nüüd pasknäär või mustlastuleb talvel meil aeda, siis siis nemad ei ole jah, mustastas võib käia marju söömas, sest talle marjad maitsevad, aga aga seda ta teeb hoopis harvemini kui nüüd. Kuldnokk, kui haljastas. Talveks musträstas, jah, jääb enamasti asulatesse. Linnadesse on, on ta suhteliselt tava, mitte ei ole arvukas, teda ei ole palju, aga samas asulas mõni mussad ikka talvitub ja ka hallrästa teab mõningaid talveks, aga nemad jällegi on siis maal metsas musträstas, talvele ei kohta, nii et eks ta linnas suudab ennast ära toita, sest ikka on ju kuskil kompostihunnikutes leiab süüa. Kui nüüd ei ole toidu mõju käepärast. Kas varesed ja varblased saavad talvel ise hakkama, leiavad toidu kätte või peaks neid ka söötma? Varesed on sellised kõigesööjad, et nad saavad hakkama küll, aga eks nad vahest tulevad aeda ka otsima ja jällegi on need kompostihunnikud kohad, kus nad käivad või, või siis nii-öelda kus viskama oma olmejäätmeid. Varblane on muidugi asulate lind suures osas ja eks ta otsib ka sealt, kus saab ja eks ikka inimese abiga enamasti elavad nemad ju selle talve üle ja kui see inimene ka meelega ei ole, Neil on seal süüa, siis ta ikka pudeneb ühte koma teist ja sageli aitab, aitab ka täiesti kogemata neil Harblastel talvel elada. Te ütlesite, et teil on harakas käinud linnumajas, mis linde te veel olete näinud? Harald, mul vahest on viis tükki korraga lausa, aga nendest suurematest on siis pasknäär, on see igapäevane külaline haraka kõrval? Ja on suur-kirjurähn? Hallrähn käis korra, see oli ilmselt sinna sattunud ja sügisel olid mõne nädala olid kohal suur nakad, nemad on sellised lehtpuulembesed linnud, kes küll rändavad talveks ära, aga mõned jäävad ka kohale ja et võib siis toitumas kohata, nemad on vintidest, et suuremad, aga jälle varastest tähtedest väiksemad, hästi jämeda nokaga ja lemmiktoit on kirsikivid. Kes peaks suur noka oma aias kohtama, siis tasub neile hoida kirsikive ja panna siis välja, et selliseid huvitavaid eelistusi võib mõnel linnul kohata. Kui nüüd veel mõelda liikide peale, keda on kohatud aias ja toidulaual, no võtame kasvõi kull on käinud, aga tema on siis juba mitte seda toitu passimas, mida mina välja panen, vaid neid linde, kes seal söömas käivad, nii et eks ka röövlinnud peavad ju kuskilt saama ja seal on vahva koht, kus on parvedena väikseid linde söömas ja samas põigata loomariiki, siis on oravad, on need igapäevased külalised toidumajas. Nemad vist lindudega hästi läbi ei saa. Talvel nad lepivad üksteisega küll, aga eks pesitsusperioodil oli jälle nii, nagu on vareslastega orav, aga see, et kui ta ikka mõne linnupesa leiab, siis küll need munad maitsevad hästi. Toidumaja Sid tuleb puhastada ja, ja päris sagedasti eriti, kui seal rohevindid üle on käinud. Sest eriti praegu, kus meid on siin hirmutatud, ära sure, linnugripi ohuga on see eriti päevakorras. Hoiame hügieeni nii nagu oma toidulaual niga lindudega, et muidu võib tekkida olukord, kus me nagu omast arust aitame neil talve üle elada, aga kui seal toidumas hügieeniga on ikka lood kehvad siis võib juhtuda niimoodi, et nad ei sure mitte nälga, vaid haigustesse, mis levivad toidulaualt nendeni, et need ohud varitsevad. Ja kui need maha pandavas toidust rääkida, eks sinna maha pudeneb ta iseenesest, sealt toidumaadest, nendelt lindudelt, kes käivad seal majas söömas ja kui ta pudeneb, siis võiks ette arvestada sellega, et nagunii ta sinna maha pudeneb, nagunii mingid linnud teda sealt hea meelega söövad. Et siis, kui me süüa viimet, siis võiksime jah tallata või pookida nii-öelda nende toidumajade ümbruse lihtsalt lähiümbruse puhtaks, siis ongi nii, et nad saavad ka selle toidu sealt kätte ja ei kao see kuskile. Lumesügavustesse. Ornitoloog Peep Veedla jagas kuulajaga oma kogemusi lindude talvisest toitmisest tuleval pühapäeval. Uurime, kuidas kaitsta tänava äärseid hekke lume tõrjeks puistetava soolasegu eest kuulmiseni.
