Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Kui keegi teist tahab endale või tuttavatele pühadeks mõnd uut toataime kinkida, siis Urmas Laansoo Tallinna botaanikaaiast annab head nõu. Esmalt jäime temaga koos ühes aianduskeskuses peatuma potis kasvava põõsa või koguni väikese puu juurde mida mitte kunagi varem ei ole Eestis müüdud ega kasvatatud. Veel enam. Alles mõni kuu tagasi polnud tal eestikeelset nimegi. Nüüd on, ütleb Urmas Laansoo. Tegu on sellise väikese jugapuu nimi, puu, õigupoolest saialas nime tänavuse aasta esimesel novembril Tartus tulevad siis eesti taimeteadjad, tulevad kokku botaanilised terminoloogia taimenimetuste komisjonis ja arutavad vahel ja hiljem siis kõik kinnitatud nimetused pannakse ka internetti kõigile vaatamiseks välja ja selline huvitav mõningate lehtedega, meenutab hobukastanid. See taim sai endale nimeks esimesel novembril. Meil on puu. Ei miks just sirm, puu Sirbo sellepärast et lehed ka natukene meenutavad vihmavarju või sirmi, aga tegelikult tema võra on hästi tihe, on laiu, on veel rohkem sirmi moodi, et selle puu all siis Lõuna-Aafrikas, kohalikud saavad nii ereda troopikapäikese eest varju kui ka vihma eest peitu pugeda. Ja ma ütlen veel sirm puu ladinakeelse nimega ka, et siis võib-olla on lihtsam internetist infot otsida, sest ega meie eestikeelsesse erialakirjandusse raamatutesse veel midagi sirm puust jõudnud ei ole. Sirm puu on ladina keeles, kus Ronja Jaagussonia perekonnas on küll kümmekond liiki, nad on kõik kas väikesed puud või kõrgemad põõsad, kõik elavad oma kodumaal Lõuna-Aafrikas ja elik siis, kes esmakordselt nüüd tänavuse aasta sügisel meil Eestimaale jõudis, on mõni aspikaata selline sirm, puuliik, millised tingimused vajab tegu ei ole mitte päris vihmametsa puugegaga, ekvatoriaalsetes pilvemetsades udumetsadest pärit puuga, vaid tähendab Vähe kuivemates metsades. Nii et nii nagu paljud tema sugulased, teised maaliliselt üks sirm puu sugulane, elab isegi meil eestimaal Hiiumaal Saaremaal, see on luuderohi. Aga teised ženšenn ja patsiad, jahvat, seeder ad ja ja Araaliad ja on ikka lõunapoolse päritoluga. Sirm puu vajab talvel talveperiood on tema jaoks novembrist kuni jaanuari lõpuni jahedamat paika. Temperatuur võiks olla alla pluss 20 kraadi. Mõõdukat kastmist, mitte päris igapäevast või ülepäevast kastmist. Kastmine igasuguste taimede juures on kõige-kõige keerulisem operatsioon, et päris nii ei maksa teha, et ma teen pühapäeva või esmaspäeva peale kalendrisse kriipsu ja siis igal konkreetsel nädalapäeval kastan vaid kastmisesse. Taimede kastmesse tuleb suhtuda loominguliselt ja loominguline suhtumine võiks väljenduda nii, et ma katsun sõrmega taime potimulda ja kui see on ikka kuiv, kui sõrm mullaga ei märgusiis, võiks taime kasta, kui ei ole just tegu suculendi või kõrbetaimega, kellele meeldiks talvel jahe ja kuivem puhkeperiood. Aga kui muld on veel märget, sõrmed lähevad mullaga kokku, siis kindlasti mitte kasta ja vahel me paneme inimestele südamele, eriti suvisemal ajal või kui ruumid on ka jahedas, samad sellist võib ju ka sellist olukorda juhtuda siis, kui on ikka kange kihk kasta, siis võiks võibolla esimese korral, kui selline kripeldus tuleb, selle kastmes isegi vahele jätta ja kasta järgmine kord. Eriti suur ülekastmise oht on muidugi troopiliste orhideede puhul, sest enamik troopilisi orhideesid elab puude otsas nende juured on õhu käes ja juured on tundlikud liigniiskuse suhtes. Gusssoonia sirm. Puu aga on muidugi maismaal kasvav toimetama puu otsas epifüdina pealistaimena ei kasva. Gussoniat võib ka ehk hea õnne korral õitsemas näha. Ma arvan, et ikkagi noorel potitaimel kulub selleks hea hulk aastaid ja õied ei ole tal kuigi uhked. Kessaraalialisi tunneb siis Araalilist õied on, on üsna tagasihoidlikud, väikesed, aga uhketes üsna suurtes liit sarikates. See sirm puu meenutab küll natukene nagu põõsast, ehk ta on üsna Haraline. Kui see on nüüd, oletagem siin noor taim, siis kõrgust on tal peaaegu meeter ja läbimõõt on kindlasti rohkem kui pool meetrit. Kui suureks ta üldse kasvab ja kui palju ruumide vajab? Looduses oma kodumaal Lõuna-Aafrikas kasvab sirm puu kuue kuni 10 meetri kõrguseks, et ta ei ole siis ka kõige kõrgem puu. Meil toataimedele kasvatatakse ka palju suuremaks kasvavaid puid. Näiteks nüüd jõulude ajal. Paljud inimesed toovad endale koju Austraaliast Austraalia lähistelt pärit okaspuu Taarja, keda paljudes keeltes toakuuseks kutsutakse. Temaga saab oma kodumaal Norfolki saarel koguni 60 meetri kõrguseks puuks ja ega paljud palmid oluliselt alla ei jää. On palme, kes kasvavad ka ju mitukümmend meetrit kõrgeks. Meil väga populaarne toa palme. Datlipalm ei ole mitte väga väike taim. No ega see ei tähenda, et selliseid ka muidu looduses suureks kasvavaid puid toas ei võiks kasvatada. Mõned kasvavad väga aeglaselt. Mõned taluvad ka kärpimist, kui neil enam kõrgusesse kasvuruumi ei ulatu. Ehk et kui suureks ta Eestis toas võib kasvada ja, ja kas talle tuleb aga kogu aeg ikka suurem suurem pütt muretseda? Aga ega Eestis veel selle kohta nüüd väga häid kogemusi ei ole, sest et ta on täiesti uus toim. Kui kõrgeks ta võib toas kasvada? Kõrgemaks ikka kui kuid alguses noore taimena paar meetrit kõrgust kindlasti. Lakke võib ta küll kinni kasvada, kui suur tema pott peaks olema. Poti valik, enamike taimede puhul võiks lähtuda niisugusest reeglist. Pott võiks olla nii suur kui suurem taimede juurestik ja veel mõnevõrra uut mulda juurde, et juurtel oleks mullast toitaineid ka võtta. Sirm puu, kus sooni ja juured on üsna teistmoodi kui Palmidel või võib enamikel viigipuudel. Juured on neil suures osas maa peal. Sirm puul on sellised väga erilised poolviltused, tugijuured, mida me Eesti puudel naljalt ei näe. Nii et sirm puu on siis Eesti toataimede müügipaikades sel aastal uustulnuk? Ta on väga huvitava väljanägemisega, nõuab rohkem ruumi kui see taim, keda me aknalauale mahutame. Aga väga uhke ja loodetavasti toasõbralik on see taimika. Ja nüüd läheme vaatame koos Urmas Laansoo. Kand, mida jõuludeks toataimesõbrale veel võib kinkida. Nüüd on Urmas Laansoo toonud mind niisuguse stendi juurde kus on väga kaliku rohelise lehemassiga potitaimed ja need lehed meenutavad pisut seda lille, keda rahvasuus kutsutakse kingsepalilleks. Aga ometi ta, see kingsepa linn ei ole. Jah, kingsepa palm või lihuniku palm, kõrge lehtliilia kõrge aspedistraga keegi võib-olla on ka sellise nimetuse all taime kuulnud. On Jaapanist pärit taim, aga meenutavate lehtedega suureõieline meelistäht on hoopiski sibultaim oma rulliliste hulgast. Meile tuttava mad Amara ülilised on näiteks märtsikelluke lumikellukene nartsiss, ratsuri täht ja sellised sibultaimi on ju veel, aga erinevalt nartsissi-ist või märtsikellukest meelistäht on, on troopikataim, on pärit Lõuna-Ameerika niisketest metsadest, eelkõige mägimetsadest ja jõgede kaldavööndist. Ja erinevalt ratsuri tähest, kelle sugulane meelistäht on, ei vaja meelistäht sellist ekstreemset kuivanud puhkeperioodi, vaid tema on aasta läbi roheliste lehtedega. Tõsi, ta ei õitse aasta läbi, aga ega aasta läbi ei, ei õitse enamik sibultaimi, tulbi või nartsissi õitsemisaeg on ju ka küllaltki lühikene. Isegi kui meelistäht ei õitse, rõõmustab ta meid ilusate läikivate laiade jah, lihuniku, palmi või kingsepa valmi meenutavad lehtedega ja õied on tal uhked, suured kellukakujulised, valged, mitmekümne sentimeetri kõrguse õisikuvarre otsas on seal kuus kaheksa kellukjat suurt hea, meeldiva lõhnaga õit. Ja õitseb igal aastal jõuluajal. Ta tavaliselt õitseb kaks korda, aastaselt õitseb, sügise poole õitseb kevade poole. Õitsemisaeg ei ole väga ajaliselt määratud, see võib-olla ühel aastal nii teisel aastal naa. Mis võib-olla veel Meelis tähega on labasel kasvatajal hea silmas pidada kindlasti seda, et meelistäht edeneb kõvemini ja tunneb ennast palju rõõmsamini suhteliselt väikeses potis tihedasti koos kasvades, et teda ei pea kindlasti iga sibulat eraldi potti istutama või lammutama. Tantsuline Seltsinguline sotsiaalne taim, kellele meeldib kasvada üsna mitu aastat hulganisti koos. Aga kuivõrd tal on nii suur lehemassi, seda nõuab kindlasti palju niiskust ja valgust. Tegelikult ta on pärit hämaratest metsadest, et talvisel ajal tõepoolest jah, on kindlasti hea talle võimalikult valge koht, aga alates märtsikuusest, kui päike hakkab kõrgemalt käima ja võib juba troopikataimede jaoks tekkida isegi meil põhjamaal päikesepõletuse oht, siis kevadel ja suvel peaks helist tähte varjutama keskpäevase otsese päikesekiirguse eest. Me oleme järgmiseks peatunud suures mingi ees, kus on mitut sorti flamingolill, üks on ilusam kui teine, aga kuulajale kindlasti tuleb meelde, et on kimpudes näinud suure punase taldrik, kui keskel niisugust helekollast tõlvikut. Ja nüüd nad on siin potilillena, kuigi me tavaliselt oleme näinud teda kimpudes lõikelillena. Kas ta on üks kergesti potis kasvatatav ja toas õitsema minev lill. Enne kui me veel räägime, kuidas flamingolill ennast potis tunneb. Ma tahaksin flamingolendude kohta öelda, et need ei ole ainult mitte üks kaks erinevat liiki, vaid looduses Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas kasvab flamingo lilli koguni 700 liiki. Mõni botaanik arvab, et neid on isegi üle 1000 liigi looduses ja levinumad siis, keda potitaimedega kasvatatakse, aga ka lõikeõite saamiseks troopikas siis lausa põllud rajal või peenar. Del on Andre flamingolill ja on Shertseri flamingolill. Nad erinevad ka täiesti algaja või võhiku jaoks. Andrei flamingolill on suurte kolmnurksete või südajate lehtedega igatepidi lopsakas suurem ka õisikud on suuremad, kõrglehed on võimsamad ja võib-olla Müngolil on väiksem, on kitsamate lehtedega, on süstjate lehtedega ja siis kõrgleht on ka pisut väiksem. Nüüd enamik inimesi ju ei tea, et flamingolilled looduses ei kasva mitte maapinnal, nagu me võib-olla ette kujutame, vaid enamik flamingolilledest on epifüütseid, pealistaimed, see tähendab seda, et nad kasvavad kusagil puu otsas, aga nad ei ole mitte parasiidid, vaid ainult kinnituvad puutüve või puuokste külge. Ja miks nad seal puu otsas elavad. Põhjus on väga lihtne, troopikametsad on hämarad ja kõrgemal puuvõras on rohkem valgust. Ja kuidas nad sinna saavad, neil on väga tublid abilised, kas papagoid või teised linnud, kes siis nende seemneid söövad ka puhastavad ja nõndaviisi siis nende nende seeme kusagile sinna oksa või tüve kooreprakku jääb. Mis puudutab flamingo lillede, kodus potis kasvatamist, siis kõigega prissemad taimed nad kindlasti ei ole. Flamingolille oskusliku hoolduse juures on võimeline õitsema aasta läbi meid rõõmustama oma ilusate uhkete kõrglehtede ja tõlvikutega. See tõlvik on siis kui keskel nagu, nagu üks saba, selline tore sabaneb välja ja mis on veel flamingolille puhul ju väga hea omadus on see, et ka üks õisik püsib väga kaua Ilusa värskena kui ka loomulikult kena, kes siis otsustab kellelegi külla minna või on mingisugune tähtpäev tulemas ja värvigamma on flamenko ka väga suur, kuigi enamik flamingo lilli looduses on rohekate kõrglehtedega ja väga uhked viljadega kodustes tingimustes nüüd küll flamingolill ei ole kõige nobedam viljuja flamingolilleviljad, marjad, mis võivad olla küpsenud siis kas valget või punast värvi. Aga muidugi Need flamingolilled, keda siis pottides kasvatatakse ja müüakse, on ikkagi valdavalt toas kasvatamiseks aretatud sordid. Ja kui juba üks taim on taimeäris saadaval müügil, siis ta kindlasti on palju sobilikum ka kodus kasvatamiseks kui kusagilt looduses kasvav looduslik liik. Ma loen siit sildi pealt, et flamingolill elab soojas ja otsese päikese eest varjatud hajusa valgusega ruumis, nii et ta ei ole valguse suhtes nüüd nii hirmus nõudlik. Ei ole jah, sest enamik flamingo lilli, loodus elab ka tihedates hämarates metsades, kodus on ta kindlasti hea taim väga sooja ruumi ja kes elab talvel niisuguses korteris või võimajas, kus tubasid kangesti köetakse, kus temperatuur on ikka üle 20 kraadi siis flamingolill on kindlasti sobilik taim, ainult et keskküttega ruumis võib õhk olla vahend kuivem. Kui flamingolillele on sobilik, et siis sobilikku õhuniiskus tema ümbruses saavutada ei tee paha, kui me paneme flamingolillepoti kõrvale mõne laiaanuma, kallame sinna peale vett, vesi aurustuks. Nõndaviisi loome taimele meeldivama keskkonna, aga muidugi ka, kui on soe ruum üle 20 kraadi temperatuur. Talvisel ajal võib ka aeg-ajalt flamingo lilli puhta sooja veega. Ma toonitan, sooja veega lehti piserdada õisikut ehk piserdada ei ole nii hea talvisel ajal ja mis tähendab, et otsese päikese eest. Kui nüüd detsembrikuu seas või ka jaanuaris juhtub mõni päikseline päev olema, siis ei maksa arvata, et nüüd talvine südatalvine päike mõnele taimele liiga teeb, et see on ikka eelkõige suvise ja, ja kevadise päikesest mõeldud. Siis te ütlesite, et siin kõrval stendi peal on üks täiesti uus toalill, mida Eestis varem ei ole müügil olnud, nii et me oleme leidnud juba täiesti täiesti uue ja see on nüüd ka hästi suure lehemassiga, aga ilma õietta toataim. Võib-olla isegi meenutab natukene Shertseri Flamingo lillelehed on tugevad lehed on nahkjad, piklikud, lehe kuju on süstjas või Lailineaalne ja võib arvata, et äkki ongi tegu flamingo lillega ka tegelikult on tema Ecuadorist Ecuadori vihmametsadest pärit Sõnajalg, kelleni nii on siis tal on huvitav nimiga paksulehine Niffpeedium, see on üks minu lemmiksõnajalgu, ta kuulub siis imaraliste hulka. Eestimaal elab näiteks kivi imar, vanade rändrahnude ja suurte kivide pääl. Mõnel taimel muidugi veel lehe alumisel pinnal suuruseid veosed ei ole, aga ta tulevikus hakkab neid kindlasti kandma selline väga tubli soojalembene sõnajalg, et sobib gaasis paksuleeninifiidium ladina keeles nifiedium, Grassi foolium, sellisesse ruumi, kus talvel on ka temperatuuriga 20 kraadi ja kõrgem minimaalne temperatuur, millega nifiedium lepib, on seal pluss 18 kraadi. Ja tulevikus siis, kui nifiedium kasvab suuremaks. Total nahk ja piklikku lehe olla väga toredad nagu kunstniku boot pintsliga maalitud eoskuhjad, need on väga korraldada härrased ja imeilusad. Kui suureks täitsigasvad? Ei, tema ei kasva väga suureks, nii et pole vaja karta, et jääb ka mõni väiksem tagasihoidlikum elamine talle kitsaks. Michtiidium võib kasvada kõige rohkem seal lehte, aga troopilistes tingimustes meetri kõrguseks poti Taiman jääb ta palju tagasihoidlikumaks, nii et ta on igati selline sobilik. Tore, tubli sõna, jalka väiksemasse ruumi, kus talvel on piisavalt soojust. Üks, teine tagasihoidliku oranži õiega toalill, mida ma tõtt-öelda ka kunagi varem pole näinud, kas see on ka niisugune uus? Tulnuk suhteliselt uus ja et ikka paarkümmend aastat tagasi lehter krossandrat ei olnud kindlasti meil saada Taimealased raamatut, temast vaikisid. Ja nüüd, viimasel ajal viimase viie aasta viie-kuue aasta jooksul on kindlasti lehter krossandrat teadlikumad taime inimeseta poodides märganud, mis on temale võib-olla huvitavat lehter. Krossandra on karu nahaliste akantuseliste hulka kuuluv taim. Selliseid on veel teisigi, nagu näiteks moniad ehk pits lehikud, keda iseloomustab see, et sarnaselt flamingo lillega, kes on küll Võhaline, nad omavahel sugulased ei ole lehter krossandra ja flamingolill siis lehter Cross Sandra on ka väga tubli troopikataim, kes võib õitseda kodustes tingimustes potitaimena aasta läbi. Ja tal on väga erilised sellised lamedad, rõhtsad kroonlehed, mis on oranzi värvi ja mis kasvavad siis välja niisuguse rohelise paksu saba taolise õisiku kõrglehtede vahelt. Hästi omapärane ja kuivõrd seda lehemassi on hästi palju, siis talvel, kui rohelist on üldiselt vähe, siis on ta väga vahva. Rääkis taimetark Urmas Laansoo.
