Aiatark. Tere hommikust kõikidele aiasõpradele ja nii kurb kui see ka ei ole, see on selle sügise esimene aiasaade esimene tugevam öö, külmgi on peaaegu kõikidest aedadest üle käinud suvelilled oluliselt kahjustunud ja tuleb hakata mõtlema sellele, et osa lilli tuleb talveks varju alla panna, et nad tuleval suvel meid jälle kõiki rõõmustaksid ja nõuannete, eks olemegi palunud stuudiosse osaühisuse aiasõber juhi Lembit Kaarna tusse. Tere. Räägime siis kõigepealt nendest lilledest, mille mugulad ja juurikad tuleb talveks varju alla viia. Kõige suurem aedades kasvatatav lillerühm, mis on külmaõrnad, Ondaalijad, daaliad on Eestis hästi laialdaselt levinud teada-tuntud lilled. Sama tuntud on ka asjaolu, et nad on külmaõrnad neid isa kasvatada, seda selliselt, et kasvukohal jäta pinnasesse talvituma Taali ülesvõtmiseks. Õigemini nende juurikate väljakaevamiseks. Õige aeg ongi pärast seda, kui kerge öökülm on muutnud lehestiku mustaks või lihtsalt tumedaks. Sellega on saanud ka taim piisavalt teada, et ilmastikuolud on jahenemas ja aeg on puhkeseisundisse minna. Pärast seda tuleks lõigata ta maha maapealsed osad, kaevata juurikad välja ja paigutada kastidesse kastidesse, selliselt, et oleksid nad ka markeeritud siis kas vastavalt värvile või sordile või kasvukõrgusele. Ja markeerimine on vajalik, et kui uuel kevadel juurikaid istutada, siis oleks võimalik planeerida, et vaat, kõrged sordid sellesse kohta kasvama madalat teise kohta ja nii edasi. Ja siis sellised markeeritud kastid tuleks paigutada kusagile varjulisse kohta, kus oleks oleks õhu liikumine. Et juurikad saaksid tuulduda. Nädala-paari möödudes tuleks nad puhastada, puhastada, ütleme sellistest haigetest juurikaosadest mullast rämpsust ja panna juba kastidesse, millega saab paigutada hoiuruumi. Hoiuruum peaks olema pime, parem kui ta on selline kuivapoolne ja temperatuur ei tohiks seal mingil juhul langeda alla null kraadi. Meie omas kodus oleme hoidnud sellises ruumis, kus temperatuur on olnud viie ja kaheksa, üheksa kraadi vahel viiest plusskraadist siis kuni kaheksa, üheksa plusskraadini. Ja neid juurikaid võib hoida ka mitmel moel, üks selline viis on, et lihtsalt laduda need puhastatud juurikad kasti üksteise kõrvale ja hoida siis seal ruumis. Kuid teine võimalus on, kui on nüüd hoiuruum, liiga niiske, tekib näiteks kondensaat lakke või härmatab mingi laenurk või noh, oleneb keldrist, muidugi kui on näha, et külm sinna nagu sisse tungimas, siis tuleks panna kuiva turba sisse. Et turvas on just selline keskkond, mis hoiab temperatuurikõikumiste eest ära, hoiab ka niiskuse eest juurikaid ja täiesti võimalik on niimoodi hoida neid ületalve. On olemas ka selline variant. Tamine Vasatamiseks pestakse juurikad enne puhtaks ja siis vahetatakse vahatatud juurikatel on muidugi aurumine on minimaalne, nad püsivad, sellised rõõmsad või niuksed rõõmsat siledat koorelised kevadeni välja ei tõmba nagu krimpsu, mida võib näha nende juurikate puhul, mis on kuivalt ilma vaatamiseta hoitud. Vaatamine ei ole just eriti levinud. Missugust vahade kasutate, mina, isiklik? Kui ei ole lähedalt pahatamisega kokku puutunud, aga ma olen näinud näiteks Türi lillelaadal, et lätlased on vahatatud Dahlia juurikaid müünud, ilmselt on see mingisugune kas mingi toiduvaha või mesilasvaha või mingi selline maha peab olema, mida saab peale kanda üsna noh, et mitte väga kuumalt seda ei teeks. No ilmselt on siis ikkagi kaubandusliku väärtuse tagamiseks. Jah, kaubandusliku väärtuse tagamiseks, kuid kui see hoiuruum on ka väga kuiv ja soe talvisel ajal, siis sisu vaatamine nagu omal kohal, sest vahatatud juurikas ei kaota niiskust. Nii väga palju. Kui teie nüüd ei vahata Dahlia mugulaid ja juurikaid, kas te kuidagi teisiti töötlete neid kas puutuhaga või, või mingi kemikaaliga, et nad ikkagi kevadeni hästi vastu peaksid ja haigused ei leviks? Haigustega pole nagu seni probleeme olnud aga võiks töödelda tõesti, kui on vaja lõigata juurikate noh, mitte ainult nütaalia juurikat, vaid mõnda teist näiteks ratsuri, tehe sibulat või et siis neid lõikekohti võiks töödelda puusöetolmuga, see nagu desinfitseerib ja, ja aitab armistuda kergemini lõikepinnal ja muidugi lõikamiseks. Alati kui tekib vajadus lõigata taimset materjali, tuleks kasutada teravaid lõikeriistu, teravat nuga. Et see lõikepind jääks võimalikult sile ja armistuks võimalikult kiiresti. Sellega on taimel nagu hõlpsam leppida, kui et rebida näiteks taimeosasid või, või siis nüri lõikeriistaga muljuda. No on ju veel terve hulk muid lillejuurikaid ja mugulaid, mis tuleb talveks varju alla viia. Ja loomulikult sellised mugulsibullilled, lillesibulad, sibullilled, mis meie kliimavööndis ei talvitu kasvukohal näiteks gladioolid siis narri õis vikerõis ja palju teisi, mis tuleks välja kaevata ja samuti panna tuulduma mõneks ajaks puhastada, markeerida, sorteerida ja panna hoiule sarnaselt reaaliatega. Lillesibulaid päris ei ole mõtet turbas ehk panna, nemad on nagu leplikumad, ka soojema temperatuuriga võib ta olla seal kusagil kuue kuni 12 kraadi vahel isegi sest kodudes ju üht tihtipeale ongi, nii et on probleeme sobiva koha leidmisega, et ei ole kliimaseadmeid. Nüüd selliseid, mis tagaksid optimaalse temperatuuri säilimiseks kasutatakse tihti, pannakse isikus näiteks kapi alla või kapi otsa, kui ei ole keldrit. Küllaltki on selliseid inimesi, kes elavad korterelamutes ja neil puudub sobiv hoiuruum, siis aga samas on olemas maalapp või suvila kohta, kus neid mugulaid kasvatada. Jah, nii toimitakse. No siis on begooned on ju tegelikult väga armastatud aialilled ja kalmistule istutatakse, kas te soovitate need mugulad talveks üles kaevata ja püüda tuleval kevadel uuesti maha istutada või on lihtsam ja kergem osta igal kevadel uus taim? Ostmise teed minnes loomulikult osta mugav ja hõlbus lihtsalt osta uued taimed igal kevadel või uued mugulad, uus materjal istutamiseks. Esiteks mõjub rahakotile ja teiseks on see nagu ebaotstarbekas selles mõttes, et, et see on ju täitsa raiskamine, samas kui inimesel on oskused olemas paljundamiseks jaa, jaa, istutamiseks võiks ikkagi proovida begooniat, ega nüüd niimoodi, et neid võib säilitada, kui nad on potis kasvanud, näiteks võib lasta kuivada poti läbi sügisel lõpetada kastmine. Ja mingil hetkel, kui see mullapealne osa on kolletunud, tunud selliseks elutuks või, või närtsib lõigata tagasi ja panna koos sellesama potti ja mullaga need mugulad hoiuruumi, kust nad siis kevadel tuuakse välja uuesti puhastatakse, võetakse sellest mullast välja, puhastatakse ta nagu mugul ära vaadatakse-hinnatakse tema seisundit, et kas istutada ta siis uuesti ümber või on ta siis muutunud kasutamiskõlbmatuks. Kui on kasutamiskõlbmatuks muutunud, siis loomulikult on ostmine õigustatud. Ja kuuldavasti teise ja kolmanda aasta begoonia õitsevad palju rikkalikumalt. Mugul begooniat teil on tõesti nii, et kui see mugul on suurem, siis on temas rohkem varuaineid ja suurem mugul tagab parema õitsemise parema kasvamise ja õitsemise, kuid kui mugul muutub ülearu suureks, siis kaasneb see oht, et ta võib ka hõlpsasti riknema minna. Ütleme, suur mugul ei pruugi alati olla väga hea mugul. Siis te ütlesite veel, et need mugulad ja juurikad peavad olema sügiseks nagu õigesti küpsenud, et see tagab nende kõige parema talvitumise, et kust ma selle peale vaatamisega aru saan, et, et see mugul, see juurikas on küps ja talvitub hästi ja teine mitte seal kõrval. Nende mugulatega niimoodi, et Eesti oludes on meie ilmastik üsna üsnagi selline heitlik, nii nagu ka käesoleval sügisel näha sai, oli kaks küllaltki tugevalt öökülma ööd, mis tegid palju kahju aias. Mõnedele liikidele ei pruugi piisata meie Eesti suvepikkusest. Vegetatsiooniperiood võib jääda lühikeseks ja kui selline öökülm varakult lõpetab ära taimekasvu, siis see mugul ei pruugi olla täiesti küps. Ta võib olla noh, ütleme toores ja selle tõttu ta ei säiliga hästi just gladioolide osas on, on seda nagu tihti märgata, et kui õnnestub need esimesed öökülmad üle elada, kas siis katab Ta millegagi taimi või mingil muul moel püüda vältida külmakahjustust, sellega saab pikendada vegetatsiooniperioodi. Ja tõsi ta on, et peale septembri alguse öökülmi võib teinekord olla kuu või kaks isegi täiesti öökülmade aega. Kui see sibul saab piisavalt valmida, siis on ta ka säilitamiseks küps. Ega seda nii üheselt hinnata ei olegi lihtne. Tuleks proovida valida selliseid varajase maid sort, et noh, näiteks gladioolide puhul, mis Eesti oludes on rohkem levinud ja mida rohkem kasvatatud, et need on ka nagu kindlamad. Aga kui tahta mingisuguseid selliseid eksklusiivseid liblikõielised pooltäidis õielisi ja väga kireva värvigamma, aga õitega taimi kasvatada, siis suur oht ongi selles, et need sibulad küpse ära, et tuleb leppida lihtsalt asjaoluga, et õisi küll saadakse, aga ei saa teda meie oludes paljundada. Te ütlesite saate alguses, et mugulate ja juurikate üleskaevamiseks on just praegu õige aeg, kui esimene öökülm on üle käinud ja taim saab aru, et see suvi on nüüd läbi. Aga kui tuleb ilus ja pikk, septembri teine pool ja võib-olla ka oktoobri algus, kas seda tööd võib veel ka natuke edasi lükata? Ja loomulikult, taime tuleks vaadata kõigepealt, millises seisundis ta on. Kui on ikka ilmselge külmakahjustused näiteks daaliatel, gladioolidel ja teistel sellistel külmadel nematel liikidel siis tuleks ikkagi nende kasv ära lõpetada, lõigata nüüd vigastatud külmakahjustatud maapealsed osad tagasi, võtta nad välja, aga kui taim on ilus roheline, kes loomulikult oleks mõistlik teda lasta rahus kasvada ja tegeleda selle ülesvõtmise tööga kunagi hiljem, siis kui on kas uued külmad tulemas või, või ilmastik läheb nende jaoks väga ebasoodsaks, tulevad suured sajud või hakkavad need maapealsed osad mingil teisel põhjusel. Siis veel see hall viltlehte, nagu rahvas teda niisuguse nime all tunneb. Tavaliselt on ka külm selle talvel ära võtnud ja kerge on kevadel uut osta, aga kuuldavasti on seegi kaheaastane taim ja kasvab järgmisel aastal palju lapsakavalt, kui esimesel. Tõepoolest hõbeleht ehk ametliku nimega vilt-ristirohi on kaheaastane taim ja kaheaastaste taimede puhul on tavaliselt nii, et esimesel kasvuaastal kasvatatakse vegetatiivse ide organeid vilt-ristirohi, siis kasvatab lehti teisel aastal kaheksas taimed tavaliselt õitsevad ja annavad seemneid, aga vilt-ristirohi meie Eesti kliimavöötmes ei talvitu paraku et teda kasvukohal hoida üle talve ei saa. Tema kasvab looduslikult Lõuna-Inglismaal ja Lõuna-Euroopas vas ühtedel andmetel alates kaheksandast kliimavööndis, teistel andmetel alates üheksandast kliimavööndist. Meil siin Eestis teatavasti on viies kuues kliimavöönd, et meie talved on selle lille jaoks ravimid ja teisel aastal ei ole taga nii nägus, siis ta õitseb, ta on orienteerunud ennast rohkem seemnete kasvatamisele, paljuneda, järglasi saada. Tema võlu ongi just selles ilusas lehestikus, mis on esimesel aastal kena vaadata. Ta Aga vilt-ristirohu kasvatamisel. Eestis on millegipärast levinud selline arvamus, et see on just hea surnuaialill viiakse kalmistutele. Tõenäoliselt tuleneb see sellest, et hõbedane lill seondub hõbedases eas meie seast lahkunud intega. Kalmistuid on tihtipeale varjulised kohad ja vilt-ristirohi tahaks tegelikult kasvada päikesesse. Ta talub küll kerget varju, kuid siiski päike endale parem kui selline täiesti varjuline kasvukoht, sest varjulises kasvukohas ta jääb kiratsema. Tema sära ei tule sellisel moel välja, hoopis ilusam on neid vaadata Ta linna haljastustes, kus on sellistel väljakutel ning kasutatud haljastuses on nad ikkagi lopsakad ja näevad head välja. Nii et selle taime üledalve hoidmisega ei maksa ennast vaevata. Ma arvan küll, et mõistlikum on seemnetest külvata igal kevadel uued, kasvatada uued istikud ja kasutada neid. Aitäh teile nõuannete eest, Lembit Kaarna ja ilusat sügist. Tänud ja teile samuti.
