Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele taimetark ja istikuäri omanik Jüri annist käis lõppenud aastal Kanadas aedu ja aiakujundust ka nõndanimetatud avaliku ruumi haljastamist vaatamas ja täna hommikul kuulame tema muljeid. Minu külaskäik sinna Kanadasse leidis aset väga varakevadel, nimelt märtsi algusest kuni märtsi lõpuni ja noh, aianduse vaatamiseks on see vast liiga varajane aeg, aga üllataval kombel isegi soovitaksin kõigile, kes on käinud suveti aedu vaatamas, et see on täiesti üks asi. Aga kui minna varakevadel, kus pungad just just puhkevad, esimesed õied avanenud, see on hoopis teine pilt aedadesse, te saate võimaluse vaadata nii-öelda puude sisemusse, lehed ei segatäitja, näete need asuurseid oksi, milliseid kujundeid moodustavad ja nii edasi, aga no seda saab ka igal pool mujal vaadata, varakevadel ei pruugi minna Kanadasse. Külastasime me siis Alberta provintsi. Pealinn on Edmonton, aga tegelikult meie olime siis rohkem algarys selles endises olümpialinnas. See Alberta provints on siis tuntud selle poolest, et ta teravalt kontinentaalset kliimaga ta paikneb seal Kanada keskosas. Talved on seal väga-väga karmid, temperatuurid sageli ületavad kolmekümmet miinuskraadi. Suved on jälle niisugused, vaatas ilmad, on suhteliselt päikselised. Vürtsi lisab veel asjaolu, et seal esineb sellist sooja tuul, mida nad nimetavad Shinokiks ja selle tuule mõjul, siis võib temperatuur paari tunni jooksul tõusta 20 kraadi, näiteks. Nii et taimede elu ei ole seal üldsegi mitte kerge. Ja raamatupoodides pakutakse suisa eraldi raamatuid mis on siis mõeldud nendele inimestele, kes püüavad rajada aeda sinna piirkonda, seal Sis preerias, Alberta provintsi, see eripära hakkab kohe silma paistma, kui jõuate Calgarisse ja lähete linna peale jalutama, siis südalinn tundub niisugune üsna inimtühi või, või noh, mitte nüüd inimtühi, aga, aga vähem inimesi kui teiste suurlinnade kesklinnas ja siis tehakse teile selgeks, et tegelik linna elu toimub hoopis majades sees. Teisel, kolmandal, neljandal korrusel. Te peate siis jõudma kuskilt sisenedes liftiga teisele korrusele ja siis selgub, et kõik need südalinna pilvelõhkujad on omavahel teisel korruse tasandilt ühendatud, selliste jalutusgaleriide ka. Ilmselt selles on see põhjuseta teise korrusega kaudu, et siis nende galeriide alt saavad siis autod läbi sõita, muidu nad jääksid ju liiklust segama. Ja seal siis paiknevad kõik vajalikud asjad, asutused, poed, söögikohad, spordisaalid, mis iganes, nii et linnalegend räägib, et üks noormees kunagi oma sõpradega kihla vedanud, et ta terve aasta ei välju sellest kompleksist saab vabalt hakkama ja ta ollasele kihlveo üsna lõdvalt võitnud. Mis nüüd meid huvitas seal, et selles kompleksis on olemas siis sisepark, mille nimi on Deboomi Harden. Sisepark on terve, hektar suur hektar on siis, tuletan meelde 100 korda 100 meetrit ehk 10000 ruutmeetrite ja üllataval kombel, kuigi ümbrus on ju siseruum, see tähendab palju klaasi metallkonstruktsioone tooni niukene tehnosiis, võib-olla see park oleks võinud olla ka mingisugune uudne ja tehnoaga, tegelikult oli ta väga klassikaline, väga pehmejooneline park, kus siis olid looklevad aiateed, kus olid pargipingid täiemõõdulised, kus oli palju voolavat vett koos purskkaevudega ja valgustusega vees ujusid muidugi siis need koi kalad, need on siis need karpkala lased, kes on spetsiaalselt aretatud pealtvaatamiseks, see tähendab, te vaatate nagu ülevalt alla nende peale nende seljatavad olemas ilusad punase-valge-kollase-oranzi mustakirjud oli ka kilpkonni seal vees, ujus ringi Sulberdamas ja oli siis ka selline lavatüüpi koht, kus siis oli tõesti selline ümar saanud ja ümberringi olid siis puu pakkudest, amfiteatrikujuliselt istmed ja kogu seda kompleksi siis rahvas väga meeleldi kasutas, kes luges, kes töötas robotiga, kes naasis seal võileiba ja seal pidada ka toimuma väga palju kontserte, näitusi, peetakse pulmi ja muid tseremooniaid. Nii et tõesti omapärane vaatamisväärsus. Calgary muidugi on tuntud eelkõige Ameerikas kui kauboide selline pealinn ja seda ta muidugi väärib oma nime, sest seal peetakse suveti, sellist festivali oli või, või spordisündmust, mille nimi on Calgary Stampiid. See on siis koht, kus kauboid tulevad, kokku, peetakse Rodeosid, ratsutatakse kõikvõimalikel loomadel, aetakse võiduvankritega ja tehakse muud huvitavat, aga see toimub juulikuus, need, kes sinna satub. Siis on tohutu rahvas ja tohutut massi koos. Preeria õhkkond on seal kõikjal näha, sest ümberringi on lage maa ja preeria. Kaljo mäed ainult paistavad kaugel, nendeni on tund aega autosõitu ehk 100 kilomeetrit. Aga taimekohtumine leidis meil aset tõesti lagedas preerias. Koha nimi oli Ram Heller ja seal on siis selline uhke org, mis on tekkinud viimase jää aja jää sulamise tagajärjel. Kus siis sulaveed on lagedasse maasse Uhtnud sellise oru, mis on väga maaliline, voldiline, vormiline, künklik, aga pinnas on seal bentoniit savist ja kanadalased ise ütlevad, et kuival ajal sarnaneb see absoluutselt täpselt Ameerika popkorni ka, ainult et on halli värvi. Aga nii, kui ta siis tilga vihma saad, siis ta muutub väga libedaks, väga plagaseks ja vastikuks. Ja nad ise kutsuvad seda kohta Hääd landiks, ehk siis halvaksmaaks. Taime üllatus oli siis selline, et seal ringi jalutades oli pandud välja tahvel kirjaga, et nüüd vaata jalge ette leiad siin põhiliselt ainsa kasvava taime ja see oli siis puju. Tõesti pujud olid seal olemas. Itaallased olid kasutanud tee valmistamiseks jonärinud janu korral, et janu leevendada, oli ka veel teine taim. Ma arvan, et ta kõike arvata selle ära, kui ma ütlen teile ette, et see on meil selline toataime peaaegu kõigil teil kodudes olemas ja tõesti-tõesti kõrvuti pujuga selle läga sees kasvas. Viigiga juhtus ehk siis opountsija ehk siis ämmakeel, nagu me tunneme teda. Ja siis ma mõtlesin, et kuidagi ma olen harjunud seda ikkagi nägema, et ta võiks olla Mehhikos või kuskil sellises väga soojas kliimas, aga nüüd kohata teda kohas, kus talvel temperatuur langeb miinus 40 kraadini. See oli tõesti kummastav vaatepilt. Mul tuli kohe meelde, et Elvas elav aednik Aarne Kähre on juba ammu oma aias point kasvatanud. Ma olen iga kord imestanud, mõelnud omaette, ega sellest vist ikka midagi head välja ei tule. Aga nüüd, kui ma teda sügisel uuesti jälle külastamas käisin, siis vaatasin hoopis teise pilguga Aarne kaktusekollektsiooni, mis oli väga heas olukorras tal lillepeenrast nägi selline tore ja pontsakas hästi okkaline välja ja jutu järgi olid nad ka kenasti õitsenud tal. Nii et miks mitte ka Eestis siis proovida viigiga väärtuseid väljas kasvatada? Noh, seal preerias inimesed elavad kohati samamoodi nagu meie, et kui linnad kitsaks jäävad, siis ehitatakse uued linnaosad nii-öelda põllu peale täpselt nagu meie oleme nüüd selle viimase ehitusbuumi ajal teinud ka nemad siis ehitavad uued linnaosad lagedassebreerijasse vanemale linna kõrvale näeb ta küll pisut teistmoodi välja, kui meil nendel on krundid väga pisikesed, 300 kuni 500 ruutmeetrit, keskmiselt siis 400 ja sinna ehitatakse siis peale üsna meie mõõdus. Need on reeglina kahekorruselised plussis veel keldrikorrus all, aga noh, see ei paistan välja väljastpoolt. Ja need majad paiknevad väga-väga tihedasti, vahe on ainult kolm, neli meetrit kõige rohkem. Kummalisel kombel ei ehita nad üldse paarismaju ega rida maju. Ikkagi on iga maja eraldi, mis siis, et üksteisele väga ligistikku. Meiega erinevus aiamõttes on see, et majade vahel on ikkagi nii nagu meilgi, tänavad tänavatel on korralikud kõnniteed ja siis on kõnniteelt maja usteni üks neli-viis meetrit maad tähendab, ja ees iga maja ees on siis üks nelja 50 ruutmeetri suurune platsikene, kuhu nad külvavad muru ja kuhu siis on kohe seaduse järgi Ta nähtud iga majaomanikul istutada vähemalt üks puu ja sa annad siis tõesti teevad ja kui need puud siis ükskord suureks kasvavad, siis tekib sinna, no ilus selline alleed. Aga seal maja ees neil piirdeaedu ei ole ja tänu sellele tänavad näevad väga kenade avarade õhulised välja see ajaosa, mis on siis maja taga ja jääb siis umbes selline sajaruutmeetrine ala, seal see reeglina on siis ümbritsetud ikkagi aiaga. Lootsin seal näha kaabrabante, tähendab elupoeke, nii nagu meil on massiliselt kasutusel. Neil on tõesti kohati. Neid Eke aga vähe, selle asemel nad ümbritsevad oma tillukesed krundid tõsise plankaiaga. No ilmselt siis on lihtsalt vajadus privaatsuse järele nii suur, et see tundub nelja tarvilik olevat. Aga selle eest on siis neil selline üldkasutatavad kohad, kus nad saavad lastega käia mängimas mänguplatsid ja konkreetselt selles linnakeses, kus meie olime, mille nimi oli Okotoks, seal oli siis selline kunstlik suur Irw, üsnagi paar-kolm hektarit, mis ümber oli siis maju täis ja teatud piirkonna, vaat siis ümber selle järve said õiguse siis käia järve kaldal päikest võtmas, mängimas, seal olid mänguväljakud, grillplatsid, seal oli tasuta küttepuud. Ühesõnaga, elu toimus seal järve juures väga tihedalt, aga selle eest pidi siis iga krundi omanik maksma aastas tsirka kaks ja pool 1000 Eesti krooni, see tähendab 250 Kanada dollarit umbes ja sinna järve juurde ei pääsenud kuskil kaugemal elavad inimesed, kellel ei olnudki õigustada piletit osta, nii et see järv oli lihtsalt tema ümber olevate majade kasutuses ja käsutuses. Edasi külastasin ka teist provintsi, seal siis British Columbia, mis paikneb Vaikse ookeani ääres salt Alberdast tuleb lennata 1000 kilomeetrit lääne poole ja siis seal on hoopis teine kliima, mereline kliima, väga soe, umbes kes veel teavad Krimmi, siis vaat seal on selline grimmilaadne kliima ja suurlinn, seal, kus me siis käisime, oli Vancouver. Ja seda loetakse siis tõesti aianduse mekaks Kanadas, seal on väga palju ilusaid aedu ja kohti, mida külastada. Meie käisime siis eelkõige vandioosseni botaanikaaias, see nimi on lihtsalt tema asutaja nime järgi pandud. See on väga ilusti disainitud, väga ORAS siltidega varustatud botaanikaaed kuhu igal juhul tasub minna, aga seal me nägime ühe väga huvitava katmisviisi, mis meid tõesti hämmastas. Kui me jalutasime ringi selles botaanikaaias, siis märkasime selliseid suuri sambaid, umbes kolm, kolm pool meetri kõrged tsirka, 80 sentimeeter läbimõõdus. Need olid siis kilega üle tõmmatud nagu kilekott tagurpidi pähe tõmmatud, pisut viltu vajunud. Nägid välja nagu mingeid kondoomi reklaami, daamid. Et oleks täpsem kirjeldus antud ja me saime aru, et seal nüüd olid mingid taimed saanud sellise talvekate ja meie õnneks meie tõesti suureks. Õnneks oli siis osa neid talvekatteid pooleldi juba maha võetud, nii et me nägime selle talvekatete konstruktsiooni üksipulgi. Ja hämmastus oli suur. Taimed, mida seal kaeti, olid siis suured sõnajalad, nägid välja nagu meie maarjasõna alad metsa all, need suured lehtrid, mis on ainult lehtede pikkus, oli siis kolm, kolm, pool meetrit ja katmist siis alustati tõenäoliselt sügisel sel moel, et lehed tõmmati tihedasti kokku, moodustus selline saunaviha moodi või luua moodi asi. Ja see punuti tihedalt tihedalt üle kotiriidega. See omakorda punuti tihedalt tihedalt kilega. Siis pandi sinna ümber 10 15 sentimeetrit õlgi ja nüüd ümbritseti kogu see juba juba tekkinud sammas aiavõrguga üsna tavalise suuresilmalisi aiavõrguga. Ma ei saanudki aru täpselt, et mis selle mõte oli, küsida ei olnud, kui kellelgi sealt tõenäoliselt võib-olla siis jäneste tõrjeks, aga võib-olla lihtsalt et sellele sambale nagu tugevust anda, ta püsti seisaks, sest sõnajala lehed on niisugused pehmed ja vedelad. Ja nüüd, kui see võrk oli kenasti kinnitatud, siis pandi uuesti õlgi, nüüd oli kihi paksus juba suurem. Nii et kokku siis tuli selle samba läbimõõt, nagu juba ütlesin, no ütleme, 70 sentimeetrit, kuni meeter, isegi tõlge oli seal üsna paks kiht. Ja lõpuks siis tõmmati talle nii-öelda tagurpidi kilekott suur ja võimas pähe tipust kuni täiesti maapinnani ja seotuse Kotvel tugevasti nööridega kinni, et tuul seda minema viis. Ja kui nüüd kujutada ette, et sealne kliima on ikkagi suhteliselt soe ja talvel on seal põhiliselt niisugune peene vihmasadu, üsna pidev meiegi, kui olime seal märtsi lõpupoole, siis seal oldud neljast päevast kolm päeva 100. meie mõistes seenevihma ja jäätumist seal ei ole. Nii et see niiskus on seal tohutu, siis meie kaanonite järgi peaks kogu see katmise alune värk kõik hallitama minema ja ometigi seda ei juhtu. Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla peaksime ka meie mõnda taime proovima aias niimoodi katad näiteks mõnda külmaõrna põõsastelt, kõigepealt tõmbame oksad tihedasti kokku ja siis täpselt sama Moody kotiriidega mõne hõreda riidega punume ringiratast ärada kile ümber õled või ma arvan, et ka võiks sobida kivivill näiteks üsna paksu kihina ja lõbuks tagurpidi pähe, nööriga kinnitatuna. Ja vaataks siis, mis eesti kliimas sellega juhtub, et võib-olla kõik see jutt, mis me siiani oleme rääkinud. Talvekate alune peab olema hästi õhutatud ja tuulutatud ja ei tohi seal hauduma minna. Võib-olla, et see ikkagi ei ole nii et tasuks ju kanada kogemust ka proovida, sest ma arvan, et seal botaanikaaias olid selle tööga hõivatud ikkagi väga tugevad spetsialistid ja teadsid täpselt, mida nad teevad. Rääkis taimetark Jüri Annist kuulmiseni.
