Aiatark. Jälle on meil stuudios Aiatark Jüri annist ja täna hakkame rääkima sellest, et meie hoolega on üles ehitatud talvekate mitmesugustele püsikutele kallimatele, puudele ja põõsastele on nii hea, nii tõhusini soe, et hiired, rotid võivad sinna alla pugeda endale sinna talveks pesa teha ja, ja ka puudele jaa, püsikutele palju kahju teha. Kas seda on teiegi aias juhtunud Irjannist? Jah, kindlasti, sest see on väga-väga suur probleem, minu arvates sellepärast, et, et neile tõesti meeldib seal sooja talvekate all Lausaliselt mõnuleda ja liiatigi, kui siis veel toidulaud on ka kaetud ja nad võivad vabalt näksida siis selle puutüve või põõsa okste kallal. Ja kõige hullemaks teeb selle asja veel asjaolu, et kui hiired saavad vabalt tegutseda, siis nad söövad maapinna ligidalt puutüve või oksad koorest täiesti paljaks jäävad ainult valged saavad nii-öelda. Ja see taim on päästmatult hukkunud, samal ajal, kui ütleme, minu arvates jänesed või kitsed nad näksivad küll siit ja sealt, aga nad ei võta nii metoodiliselt järjest ja jäävad ikkagi veel alles sellised kohad, kus puukoor ei ole võib-olla nii vigane istunud ja puu võib-olla suudab taastuda, eriti kui me talle appi läheme ja seal aiavahaga igastunud kohad katame ja nii edasi. Aga hiirtega on, nagu ma ütlesin, lootusetu olukord. Ja sellepärast tuleb nendega ikkagi tõhusalt võidelda. Ja sügis on selleks väga soodne aeg. Et enne, kui nad nüüd lõplikult nii-öelda talvekorterisse nagu asuvad ja sügisel võib-olla rohkem veel ringi liiguvad siis tuleb kindlasti neile panna ikkagi mürkhõrgutisi või siis lõkse, et nende arvu vähendada. Ja kui me seda oleme teinud teinud, siis ei saa me ikkagi käsi rüppe panna ja ütelda, et nüüd on kõik, nüüd on meil puud-põõsad kaitstud sellest minu arvates jääb ikka vähe. Võime siis nende talvekatete paigaldamisel sinna alla panna veelgi neid mürkhõrgutisi, et juhul kui nad sinna üles leiavad, et siis nad eelkõige võtavad need happed iidseid hõrgutisi ja saavad siis hukka ennem, kui nad selle kooreni jõuavad. Aga ka sellest võib-olla jääb veel väheks ja, ja kui me tahame ikkagi täiesti kaitset saada, siis peaksime otseselt ka kaitsma seda koort ennast. Ja seal on nüüd abiks meil närilisi mäletavad vahendid näiteks näriliste peletusvärv, see on siis selline värv, millega me võime puutüvede üle võõbata. Värv sisaldab mürki. Aga see mürk on nüüd vastupidiselt sööda hõrgutistes olevale mürgile selline, mis annab juba lõhnaga ennast kaugemalt Irele teada, et see on seal olemas. Ja seetõttu ta loobub selle koore nägitsemisest, mis on siis värviga kaetud? Värv püsib puul? Elu on näidanud peaaegu et kaks aastat vihm teda maha ei pese, aga ka puutüve jämenedes nii-öelda see värvikiht katked. Ja siis tekivad värvivabad kohad ja siis ta enam ei aita, aga selle läheb vähemalt jah, paar aastat selleks. Nüüd tuleb vahet teha selgelt, et on olemas ka veel tüve valgendamises kasutatavad lubivärvid. Need on tõesti sellised, mis peavad aitama päikesepõletuse vastu kevadisel ajal. Aga nad ei pruugi aidata. Ta näriliste vastusest. Lubi võib-olla ei ole nüüd nii tõhus kaitsevahend ja teine asi, et vihm peseb lubivärvid kergesti maha ja siis on puu kaitsetu meil näriliste eest. Nüüd on ka palju küsitud, et kas näriliste peletus aitab ka teiste kahjurite vastu, see on siis nüüd jäneste ja kitsede vastu? Aitab kindlasti, sest ka nemad tunnevad selle mürgi ja ainuke probleem on selles, et raske on selle värviga katta, nüüd ütleme seda võra peenemaid, oksi juba ja ülemise oksi, sest see on suur ja värvi kulub ja jääb ju inetu. Sest see värv on valge. Sellepärast, et kaitsta ka siis selle kevadise päikesepõletuse eest veel puutüve. Ja see puu jääb siis nagu imelik, kui ta üleni nagu valge on. Aga lohutuseks siis nii palju, kui meil on kaitstud tüvi ja võra alumised jämedamad oksad, kui need jäävad jäneste ja kitsede poolt puutumata, siis ikkagi see puu kahjustus on nagu väiksem, sest kui jänes või kits näeksid neid ülemisi oksakesi, siis see on peaaegu sama töö, mida me ise nagunii kevadel teeme, kui me puid põõsaid tagasi lõikame. Sel juhul jah, see kahjustus jääb märksa väiksemaks. No on olemas veel ka teine peletus vähenenud või võib-olla mitmeidki peletusvahendeid erinevate firmade poolt tehtud, mis on siis põhinevad sellele efektile, et sinna on lisatud vere. No ja siis vere lõhn nagu hoiab eemale rohusööjaid loomi, seal siis jällegi eelkõige mõeldud jäneste ja kitsede vastu. Seal on jälle see mahapesemise oht olemas, aga samal ajal ta nagu ei jää selline valge ja teda saab siis kasutada paremini võib-olla nende ülemiste okste kaitsmisel. No üks asi, mida vihm kindlasti maha ei pese, üks abinõu on metallvõrk keerata see ümber, näiteks viljapuutüve ja saiasõber on küsinud, et ta on kasutanud metallvõrku silmasuurusega üks korda üks sentimeeter ja pannud selle umbes ühe meetri kõrguselt ja küsib, samal ajal, et kas see võrka hiiri peab kinni või nad poevad sealt vahelt ikkagi läbi ja kui sügavalt see oleks vaja mulla sisse kaevata. See on nüüd niisugune komplitseeritud küsimus, minu arvates tõepoolest ega see võrk oleks tõhus, aga, aga kui sinna nüüd jääb kusagile alla selline väikene ruumikene, kus siis hiir läbi mahub pugema, siis ei ole temast hiirte vastu kasu. Ja võib-olla see hiir ise kuigi sügav olevale mulda ei suuda tungida. Aga hiired võivad kasutada muttide vesirottide vanasid käikusid ja neid pidi üsna sügavalt siis maapinda jõuda ja, ja ikkagi tüveni jõuda. Et ei oskagi päris täpselt nii-öelda, kui sügavalt seda siis peaks maapinda kaevama, sest mutikäigud võivad ikkagi üsna sügaval olla. Aga siis häda on ka selles, et nende võrkude paigaldamine on ju üsna suur töö, eriti kui need veel maa sisse kaevata ja nende äravõtmine jällegi suveks, noh, nad võivad jääda, kui see silma ei riiva. See on niisugune maitse asi. Aga noh, jäneste ja kitsede vastu on ta muidugi tõhusaks kaitseks. Te nimetasite eelmises vastuses ka päikesepõletust, see hakkab meie ilu- ja viljapuid ohustama vist alles veebruarist, kui päike hakkab kõrgemalt käima. Jah, minu arvates küll, et enne aastavahetust ei ole selle teemaga mõtet nagu tegeleda, sest päike on siis nii madalalt käib ja teda on harva näha, et seal põletust vaevalt et tekib ja liiatigi on see oht, et kui neid okaspuid ja igihaljad põõsaid juba varakult mähkida nüüd varjutusvõrkudesse või muudesse varjutusvahenditesse nii-öelda siis võib ta seal all nagu hauduma minna, kui on väga pehme talv või siis liigse soojuse tõttu too hakkab seal olemas soodne mikrokliimaseenhaiguste levikuks. Parem kui, kui sellisel juhul veel neid võrke pandud ei ole, eriti kui need tihedamalt ümber mähkida. Ja parem paneme nad siis kuskil veebruarist alates või jaanuari lõpust alates, oleneb, kuidas nad ilmaprognoosid on. Kas päikselisemat ilmad, ehmit. Millised igihaljad okaspuud tingimata vajavad ereda päikese eest kaitset? Eelkõige muidugi on väga altid põletusele pukspuud näiteks igihaljaste leht puudest, põõsastest, nimetatuna, aga need pukspuud said nüüd möödunud talvel väga tugevasti kannatada ja ma ei tea, palju neid veel aedades alles on. Aga juhul, kui nad on, siis need ikkagi tuleks kaitsta. Okaspuudest on altid saama päikesepõletust väga armastatud ja hinnatud koonilise kujuga kanada kuuse sordid. Kroonika jagad teised uuemad sordid, mis on selle põhjal veel saadud. Kuigi elu näitab, et need hakkamad koonilised sordid nagu Sanders, bluujablio vander ja ka neid niisuguseid valgete või kollaste võrsetega sordid. Võib-olla ei olegi nii päikesepõletuse õrnad kui see kõige tavalisem roheline Monika. Aga need tuleks muidugi kahista, sest need saavad väga sageli kannatada. Ja saavad ka kannatada mitmesugused. Lase okkalised ebaküpressi näiteks või või mitmed-mitmed, see on aastati nagu erinev, missugused nüüd täpsemalt pihta saavad. Aga sageli nad siiski saavad. Muidugi tulete tähelepanu pöörata ka rododendronid teleküübitsatele, vot nendele turbaaiataimedele. Sest nendel on jällegi suured nahkjad, lehed tumedad ja seal teeb päike tõsist laastamistööd kevadeti, kui maa veel külmunud on. Nii et nendele igal juhul tuleksid panna varjutuskatted peale. Rododendroni kohta ongi tulnud järgmine küsimus, et soe oktoober meelitas rododendroni põõsas paar nuppu lahti õitsema ja nüüd on mure, et mida teha, et rododendroni ikka ilusti talve üle elaks ja kevadel ka õitsema läheks. Noh, see on nüüd ilmselt põhjustatud sellest omamoodi kummalisest talvest ja sellele järgnenud kuivast ja soojast suvest, mis ajas nüüd rododendronile nii-öelda pea sassi ja seal praegu meil ei õnnestu enam midagi ette võtta, las nad siis õitsevad need üksikud õied ära rahulikult. Ja loodetavasti jäi osa õiepungi siiski veel tallele ja avanemata. Ja kui need nüüd talve kenasti üle elavad, siis kevadel puhketa jällegi õide. Ega väga huvitavad ja eripärased taimed ei satu meie aeda mitte ainult kinkimise läbi, et me need kingituseks saame. Et väga paljud inimesed toovad ka oma reisidelt suvel kaasa igasuguseid huvitavaid lilleseemneid, püksikuid ja mõnest aiast. Lihtsalt võtad mälestuseks natukene koos juurtega kaasa. Kuidas nendesse tuleks Eestimaa karmis talves suhtuda? Meie kogemus on tõesti näidanud seda, et et kuna meie pääseme reisima alles suve keskel või lausa veel suve teisel poolel, sest kevadel ei ole meil aega ja Toomega reisidel kaasa mitmesuguseid taimi ei suuda nendest kuidagi loobuda siis elu näitab, et need taimed ikkagi nagu raskelt elavad seda esimest talve üle. Ma arvan, et põhjuseks on siin mitmeid. Esiteks juba see reisiasi, et sageli need taimed on sunnitud kuskil kohvris veetma mitmeid päevi. Võib-olla nad saavad seal bussireisidel näiteks liigset kuumust või seal lennureisidel vintsutada seal tihedal kohvrise loopida edasi. Et juba see on neile see niisugune halb faktor, plussis see, et ega siis seal lääneistikuärides või puukoolides ei suudeta võib-olla ka kõiki taimi kuumal suvel piisavalt hästi kasta ja hooldada. Ja nad ei ole juba võib-olla ostaks kõige paremas konditsioonis enam seal suve teisel poolel. Ja kokkuvõttes ongi nii, et kui need taimed siis maha istutada, siis esimest talve nad sageli ei taha üle elada või saavad väga rängalt kannatada. Nii et sellisel juhul ma soovitaksin siiski nendele erilist tähelepanu pöörata ja neid katta ta siis on lootused märksa paremad. Aia targa Jüri annist nõuandeid kuulame ka tuleval pühapäeval.
