Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Istikute paljundamisega tegelev Jüri annist räägib, missuguseid vigu algaja aiasõber istutamise juures teadmatusest tavaliselt kõige enam teeb ja kuidas neid vältida. Viljapuude ja marjapõõsaste istutamisest räägib agronoom Väinoiskla. Huvitaval kombel on niimoodi, et kui inimeste käest lähemalt küsida, kuidas nad istutavad ja mis nad seal teevad, täpselt, siis selgub, et tehakse eneselegi märkamatult mitmeid pisivigu. Niisiis kuhjudes võivad saada taimele lausa saatuslikuks. Me õpetame küll seal iga päev paljudele inimestele, et kui on juurepalliga ei noh, eriti okaspuud on sageli juurepalliga, et neid tuleb käsitleda väga-väga ettevaatlikult. Et seda palli ei tohi lasta kukkuda ja ammugi siis veel toppida, et pall peab jääma terveks ja sattuma tervena ilusti istutusauku. Aga ikkagi, kui ma siis näen, kuidas nad seda pallida tahavad, siis võib märgata, et võetakse palju ettevaatlikult, aga viimasel hetkel maha asetades pannakse see niisuguse väikse põmpsuga maha, et vot ma võtsin, panin ta nüüd maha. Reetselt, aga juba see väike põmpsuke raputab sealt mulda juurte vahelt lahti ja kui siis kodu jõudes veel seda mitu korda teisaldatakse auto pealt siis maast käru peale käru pealt sinna istutusaugu ligidale, siis seda põntsu käest käib mitmeid kordi, võib-olla, ja nii see muld siis juurte küljest lahti pudenebki. Järgmine viga, mis tehakse, et paljud okaspuud ei salli, kui neide kätega nii-öelda ümber kinni võtta ja tõsta tõsta tuleks ikkagi kohe seal kusjuurepall lõpeb ja tüvi algab seal siis juurekaela juurest sellest palle, saast, aga mitte sellest rohelisest osast. Ja eriti ei salli sellist rohelisest osast kinnivõtmist tuntud elupuu sorts. Ja kui seda taaskord mitu korda teha tõstmise juures ise tõstmise juures, siis saabki see ära nätsutatud roheline osa ja puu põeb seda pikalt. Veel tehakse selliseid vigu, et võib-olla seal istutuse käigus ja selle transpordi käigus neid tihedaid okaspuuvorme nagu tõmmatakse laiali seda 100 krooni või võra osa. Ja sellised puud nagu ka ei taha, et nende sisemust lahti tõmmatakse ja need osa täis paigalda enam tagasi samasse asendisse võib-olla. Ja tema kasv võib saada sellega häiritud. Need vead tunduvad kõik küll väga väikesed, aga ikkagi on need olulised. Kell tehakse viguga kastmisel, eriti kui on suurem istutus ja istutatakse järjest palju taimi, võetakse kastmes valik ja siis Sirtsutatakse sellest voolikust taimedele natuke. Minule tundub, et nad said nagu märjaks, aga tegelikult on voolikust tulev see ju ka ju üsna kasin, võib-olla, ja vett satub sellele taimele liialt vähe. Seda tuleks eriti jälgida. Näiteks elupuu heki istutamisel, kus võib-olla istutatakse näiteks 50 elupuu, tekkis küllalt suurt istikut näiteks meeter 50-st või veelgi suuremat. Ja kui me nüüd ulu ei jälgi, siis võib sisuliselt osutuda nii, et taimed ei saagi peale istutamist õieti kastetud. Ma soovitan voolikuga kastmisel veekulu jälgida lausa veemõõtja järgi sest näiteks 50 suur elupuu kastmiseks peaks igale kulutama 20 liitrit vett, see tähendab, meil kulub aga tervelt tonn vett ja seda on lihtne juba v mõõtjast vaadata, et see tonn oleks tõesti ära kulunud esimese kastmise juures. Muidugi me saame kaasada puht näpuga kontrollida, et kas kastmisveekogus oli piisav, et siblimisele istutatud istiku alusel natukene mulda laiali ja vaatame, kui sügavale on siis esid jõudnud. Ja kui me märkame, et see on ainult paar sentimeetrit märjaks saanud, siis selge see, et kastmine oli ebapiisav. Veel tehakse kastmise juures ka selline viga, et juurepalliga istikud püütakse enne istutamist lausa vett kasta. Kui seda õieti teha, siis võib see olla täiesti kasulik ja hea istiku edasisele arengule. Mitte väga vilunud aednikule on see võib-olla raskeks ülesandeks ja parem oleks siis seda kastmistoimetada sel viisil, et asetame juurepalliga eestiku kenasti temale määratud haug. Täidame selle augu poolest saadik. Aga, ja siis kastame ülejäänud augu osa, et täis ja laseme veel sisse imbuda kenasti. Nii võime veel teinegi kord teha, kui muld on ümberringi kuiv ja siis alles täidame paugu lõplikult mullaga. Sellisel viisil toimetades oleme kindlad, et kastmisvesijuha sealt juurepallist mulda välja. Ja ei, selline olukord, et tegelikult juured nagu vahepeal on paljad. Vot sellistest vigadest on lihtne hoiduda, kui me neid ette näeme ja oskame siis vältida. Nüüd on kindlasti tarvis jälgida ka seda, et kui aeda oleme istutanud uued puud, eriti kas puud ja eriti sellised püstise kujuga tulba moodi vormid siis tikub olema nii, et kassid, koerad on uudishimulikud ja tahavad neid kohe märgistada. Kui me sellele tähelepanu ei pööra ja siis natukese aja pärast võime märgata, et istutatud okaspuule on ilmunud kollased, pruunid lausa sellised veoletsed laigud. Ja siis tullakse võibolla istikuärisse isegi tagasi, et näete, milline asi nüüd juhtus, eestika oli kuidagi praaki ja nii edasi. Tegelikult on see selge märk sellest, et teie koer või kasvõi naabri kass on siis valinud selle puu lihtsalt oma märke puuks. Ja sinna on jäänud uriinist sellised laigud. Need ei taha ära paraneda, sest enamik okaspuid ei suuda sellele hävinud kohale uusi oksakesi ja okkaid kasvatada ja see like jääb sinna hulgaks ajaks näha. Alles hiljem ta siis kasvab naabertervete okste arvel, nagu kinni selle vältimiseks tuleks. Kui on üksikuid puid niiviisi aeda istutatud, siis on võimalik piserdada sinna spetsiaal ilusaid vedelikke, mis on aiapoodides müügil. Missis peletavad kasse koeri eemale. Kahjuks nende toime ei ole kuigi pikaajaline. Aga siiski selle aja jooksul koduloomad harjuvad juba selle aias oleva taimega, võib-olla siis enam ei ründa seda. Aga kui on nüüd neid taimi aeda istutatud rohkem, siis paraku jah, osutub see üsna kulukaks. Sellised peletusvedelikud on kallid ja siis võib-olla on isegi otstarbekas kasutada mingisuguseid aed, piirdeid, ajutisi või siis muretseda endale elektrikarjus või raadiopiire koerte tarvis ja neid on ka olemas. Kasside jaoks. No me oleme harjunud sellega, et kui me endale istiku kasvukohale maha paneme, siis juurekael peab alati jääma mullapinnale. Uuem mood ütleb, et tegelikult võiks ühe istiku palju sügavamale istutada, mis selle kasuks kõneleb. Jah, nagu kõik teame, et roosid ja elulõngad istutatakse sügavale nii, et see poogen, vaht silmastamis, koht jääb lausa viis kuus, seitse sentimeetrit maa sisse ja põhjendatakse seda siis kenasti niimoodi, et see väärisosa sordi osa siis ajab ka veel omad juured mulda ja niimoodi on siis taim hulga paremini toidetud ja ta kasvab kiiremini ja lapsakamalt. Aga vastandina siis nagu on üldlevinud arvamus, et okaspuudega niiviisi toimetada ei tohi, nendel peab jääma istutussügavus samasuguseks, nagu ta oli puukoolis ja juurekael kindlasti siis maapinnale. Vestlesin hiljuti eluaegse aiandushuvilise kaljus Odega, kellel on suur kollektsioon just nimelt okaspuid. Kogemus on näidanud, et okaspuid võiks samamoodi sügavamale istutada. Ja see oli tõesti põnev mõttekäik selles mõttes, et okaspuude põhiprobleemiks ongi ju see, et talvel nende juured on külmunud pinnases ja ei suuda vett üles pumbata. Ja okaste kaudu koorunud vesi jätab taime täiesti veepuudusesse ja okkad muutuvad kollaseks ja taim võib lausalised hukkuda. Kaljusoode seletus on siis selline, et kui istutame okaspuid sügama omale, siis on suurem tõenäosus, et juured jäävad külmumata pinnasesse nii-öelda külmunud osast allapoole ja suudavad ikkagi seal vett tainasse pumbata ka sellel külmal ajal, heal talvel hakkasin seda asja siis mõtleme järele uurima ja ka teiste aiandushuvilistega rääkides selgus, et paljud neist on enesele teadmatult seda võtet kasutanud. On saavutanud häid tulemusi. Muidugi tuleb olla ettevaatlikum sellisel juhul, kui põhjavesi on ka kõrge seisuga last ei ole siiski mõistlik. Kui puude juured nüüd lausalised vees paiknevad, paljud neist seda ei talu. Aga, ja kui on tegemist tavalise aiamaaga või lausa kuivemapoolse aiamaaga, siis miks mitte võime seda sügavamat istutamist proovida? Ta on ka kasulik selles mõttes, et mõnikord on just okaspuudel see alumine osa vahetult nii-öelda maapinna lähedal kuidagi kaasanud juba sellel nooremal Kistikul, mis siis veel vanemast east rääkimata. Ja kui me siis ta nüüd pisut nagu sügavamale istutame, siis see näotu Laasunud osa jääb nagu maa sisse ja me teda ei näe. Eestik näeb palju parem välja. Kas see sügavamale istutamine võiks käia ka viljapuude kohta? Ma arvan, et siin on Väino, meil palju pädevam inimene vastama, no siiamaani on soovitatud, et viljapuud istutada vähemalt pookekoha või juurekaela sügavuseni maasse, kuid. Olen samamoodi nagu Jüri siin rääkis, vestelnud mõnede kogenumate aednikega või kes on juba kasvatanud ja nad ütlevad, et ega sügavamal istutusel midagi midagi halba ei ole. Jaa, minagi kuulsin hiljaaegu, külastades rõhu katse ajada sealselt juhataja proualt, et nemadki soovitavad näiteks pirn eriti just pirne istutada sügavamalt see kaitseb, esiteks siis seda pirni külmumisega, see-eest et on jälle see võimalused siis padi, pirn, mis on siis sellele alusele poogitud, kui tal ka omad juure tekivad ja kui see pookekoht jääb mulla sisse, siis on ta paremini kaitstud külmadega meest ja kui siis pealmine osa saab kannatada, siis sealt alt või puinud pungadest uuesti pirnipuu taastuda. Õunapuude osas on siiski tähelepanekud sellised, et tuleks jätta see pookekoht maapinnale. See nagu soodustab paremini õiepungade teket, ühesõnaga istutame ta liialt sügavale, siis me nagu ergutame puu kasvamist, aga see ei too endaga kaasa Aku õiepungade arvu suurenemist. Kindlasti tuleks marjapõõsaid istutada sügavamale, kui nad. Enne kasvasid, sest sel juhul tekivad lisajuured okstele siis on taime areng, edaspidine areng on kiirem ja see on parem. Võiks istutada kuskil viis sentimeetrit kindlasti sügavamale, kui algul kasvas. Istutamisnippidest rääkisid Jüri Annist ja väinaiskra kuulmiseni.
