Miina lood. Eelmine kord rääkis rännumees Liivo Niglas minale oma rännakutest maailmas ja täna kuuleme nende jutuajamist edasi. Miino lood. Aga kas te kuskil soojal maal ka olete käinud? Olen küll olen käinud nii nii Türgis kui Indias ja Nepaalis ja viimati kõige soojem maa, kus ma käinud olen, oli Mosambiiki, mis asub Aafrika lõunaosas. Aga mis seal kõige põnevam oli? Noh, nagu ikka kõige põnevamad on tavaliselt inimesed, keda sa kohtad seal kaugel soojal maale. Aga kuidas inimesed Noh, inimesed on põnevad, sellepärast et neil on hästi põnevad mõtted peas ja kui me lähme külla teistsugustele inimestele, kes elavad teistsuguses kultuuris, kellel on teistsugused kombed, siis neil on ka alati teistsuguseid mõtted, see, kuidas nemad maailma näevad, mis on nende jaoks oluline mida nad armastavad, mida nad vähem armastavad. Et inimesed ei ela igal pool samamoodi nagu nagu meie elame Eestis, neil ei ole täpselt samasuguseid mõtteid peas, nagu on meil Eestis elavatel inimestel peas. Ja seal Mosambiigis ma tegin filmi, tegin filmi vihmategemisest eestlase jaoks ju tundub kaunis naljakas, et miks peab vihma tegema. Meil sajab kogu aeg nagunii, et pigem võiks teha päikest kui üldse midagi teha. Aga, aga seal on kaunis kuiv see ilm tavaliselt ja igal suvel, mis tegelikult meie mõistes tähendab talle, nende suvi on, on novembris, detsembris, jaanuaris, kuna nemad asuvad ekvaatorist hoopis teisel pool. Et neil on kõik natukene tagurpidi, kui meil siin üleval põhjas ja igal suvel tuleb neil vihmaperiood, kus siis suured vihma, valingut kastavad maad ja teevad võimalikuks põllupidamise, millest siis inimesed elatuvad. Ja inimesed on aastasadade kogemuse najal jõudnud järeldusele, et ega vihm iseenesest tulla ei taha, selleks tuleb ka ise omalt poolt midagi teha. Ja selleks tuleb suhelda oma esivanematega, inimestega, kes on küll juba surnud, aga kes nende Mosambiiki inimeste jaoks on olemas ja neil on, neil on väga suur jõud oma järglasi aidata ja nende poole pöördudes, mis näeb välja nagu tavaline vestlus nagu Meie vestleme sinuga siin. Nad paluvad oma esivanematelt abi, räägivad oma muredest ja oma rõõmudest ja, ja üritavad välja selgitada, et kas, kas midagi on valesti, et miks näiteks vihma ei ole tulnud tükk aega, et, et siis seda parandada, heaks teha. Ja tavaliselt kasutavad nad mitmesuguseid abimehi, näiteks erinevaid loomi. Ja väga huvitav loom, mida ma seal nägin, ühe vihmatseremoonia käigus oli soomusloom selline suurte soomustega kaetud. Ei oskagi öelda. Terava ninaga. Mina olen loomi näinud, seda jäähülge. Selle basseini kõrval elab. Samas läheb tõesti jah, vaat kui tore, et ta natuke sihuke dinosauruse näoga või tegumoega loom kas pole, aga ta on väike. Noh, ta on ikka päris suur, ta on küll korraliku koera suurune loom ja, ja ta nagu siile tõmbab kerra ja kaitseb tal kõhu alt on niisugune kaitsetu koht, et Pealt kaetud soomustega tõmbub alati ohu korral kerre ja siis need inimesed usuvad seal, kes vihma siis üritavad teha esivanematega suheldes. Et kui see loom, kui seda leida kuskilt metsast, siis on väga hea märk sellest, et side esivanematega on hea, et ju kõik õnnestub. Ja nüüd, kui see loom selle vihmategemise käigus karbist välja võtta ja sinna kohalikku siis suure puu või kivi juurde viia, kus arvatakse, et esivanemad pesitsevad ja siis ta seal karbist välja lasta siis oodatakse põnevil seda, et kas ta jääb sinna kerra niimoodi istuma või ta kerib ennast lahti, jalutab minema ja kui ta ennast lahti minema jalutab, see tähendab seda, et et esivanemad oma järglaste palveid kuulda võtnud ja saadavad siis vihma. Aga mis keeles te nendega räägite? Noh, jah, see on alati ränne, mis on suur probleem, sest kõiki maailma keeli ei jõua ära õppida ka seal Mosambiigis, mina seda kohalikud Soona keelt ei rääkinud, ei osanud. Aga meil olid tublid abilised, kellega meie suhtlesin inglise keeles ja nemad siis omakorda suhtlesid shona keeles nende vihma tegemist teostavate inimestega. Ja need olid ka kohalikud inimesed, kes lihtsalt olid, olid koolis paremini õppinud inglise keelt kui teised, kes ei olnud seda ära õppinud. Loomulikult tuleb kasuks võimalikult paljude keelte oskamine, et siis saab ka väga paljudes kohtades iseseisvalt hakkama. Aga mis keeles ta seal tundras rääkis? Tundras rääkisin ma Niinetsitega vene keeles, noh kuna nad elavad Venemaa territooriumil ja peavad käima venekeelses koolis ja tegelikult nad käivad internaatkoolis, nii nad üheksa kuud aastast veedavad emal oma perekondadest oma kodudest ja elavad koos suures kooli internaadis ja õpivad seal siis vene keele ära. Mina suhtlen nendega vene keeles, kuigi ka natukene üritan rääkida alati ka neenetsi keelest ma sellist igapäeva elus on neenetsi keelega hakkama, kui ma tean, et kui mu pereema saadab mind vee järgi või puid tooma, et või, või kutsub sööma ja, ja selliste asjadega ma saan ka neenetsi keeles hakkama, aga muidu muidu selline keerulisema jutu rääkimine toimub vene keeles. Näiteks mina olen praegu sõnavõistluse, otsin. Okei, tšau asemele sõnu, kas te ütleksite neenetsi keeles, okei? No neil sellist sõna ei olegi ega olgu või midagi sellist, noh neenetsi naljakas rahvastest, nemad nagu väga selliste tervitustele ja hüvastijätmist ei ole üldse aega, ei kuluta. Et kuigi inimesed võivad 11 kohata kord kolme aasta jooksul, siis ikkagi nad vaatavad üksteisele otsa ja alustavad juturääkimist nii nagu nad oleks selle lõpetanud pool tundi tagasi, kuigi tegelikult möödas on võib-olla kolm aastat. Et see on niisugune väga loomulik. Kuigi tänapäeval kasutavad ka nemad sõnu näiteks tere, mis andjoruva neenetsi keeles või head aega lakkamboy. Aga mulle tehti selgeks, see on ikkagi suhteliselt niisugune vene kultuuri mõju, et siukseid tervitussõnu tuleb kasutada. Aga loomulikult on see, et, et inimesega suheldakse ka siis, kui ei olda koos. Nii et see kolm aastat vahet suhtlemisel ei tähenda seda, et ei võiks alustada jutuajamist nagu pooleli jäänud. Aga te ütlesite, et hästi tähtis on osata keeli, aga mis on veel rändamise jaoks oluline? Kõige olulisem on õige mõtlemine rändamise käigus, sest tihti inimesed lähevad rändama, võttes kaasa kõik oma mured, mis neil oleks pidanud koju maha jääma. Ja terve selle rännaku ajal või reisides kuskil muretsevad oma tegemata tööde pärast ja, ja seetõttu nad ei näe üldse, kus nad on, ei suuda inimestega suhelda ja praktiliselt on see rändamine läinud untsu, sest ei olekski mõtet ju kodus nüüdse lahkuda, kui tehakse sama asja, mis kodus, ehk muretsetakse mingi igapäevaste probleemide ole. Selles suhtes on see õige suhtumine kõige olulisem asi üldse rändamis ja ka selline vastuvõtlikkus kõigele uuele ei saa rännata niimoodi, et loota, et igal pool on asjad täpselt samamoodi nagu kodus ja kui ei ole, siis on halvasti, siis need inimesed ei tea, kuidas elada, kelle juures külas ollakse ja nii edasi pahatihti seda viga tehakse, minnakse kuhugile ja siis kulutades kogu oma energia ja aeg sellele virisetakse ja viriseda ei ole mõtet rännata, rändamine on ikka selline asi, mis, mis peab tooma rõõmu ja rahu ja kindlasti ei tohi halvaks panna seda, kuidas teised inimesed elavad, kui see, kuidas nad elavad, on meie endi elust erinev. Sest paljudel inimestel ei olegi neid võimalusi, mis, mis meil siin Eestis on, kas või see niisugune lihtne näide tualettruumiga paljudes kohtades lihtsalt ei ole WC potte ja, ja pole ka nii palju vett, et seda sealt WC-potist alla lasta. Ja sellistes asja tuleks austavalt suhtuda, sest kui need inimesed saavad hakkama, sellises tingimustes saame ka meie seal hakkama. Mis on kõige hirmsam asi, mis teil rännetes on juhtunud? Ausalt, mul ei tulegi meelde midagi väga hirmsat, vähemalt tagantjärgi asjad ei tundu üldse nii hirmsad, et nagu me eksimisest rääkisime, et siis tõesti, kui me olime sõpradega, sõitsime jalgratastega, Mongoolias, kobi kõrbes ja kuna koolis ei ole üldse teed või on teid aga liiga palju teid autoga võib sõita jalgrattaga, võib sõita ükskõik kuskohas Kobi kõrbest kõva pinnas ja tõesti võid lihtsalt vaadata mingi meelepärase suune hakata, väntama saab igal pool sõita. Et siis seetõttu on seal hästi palju teed ja kunagi ei tea, milline on õige ja ühtegi teeviita muidugi ei ole. Noh, tegid on sellised nagu meie mõistes vankrirajad või, või mingi jalgrajad. Ja ükskord, kui me olime seal mitu nädalat juba vändanud kuumas kõrbes, siis me sattusime kuhugi väga liivasel alale, kust enam ei saanud niimoodi rahulikult sõita, oli küll nagu tee olemas, aga me ei olnud näinud juba mitu mitu tundi ühtegi autot ega ühtegi inimest, nii et me ei teadnud, kas me oleme õigel teel või olime valel teel. Ja päike kõrvetas vesi meie veepudelites hakkas otsa lõppema ja me tõesti ei teadnud, mis me nüüd tegema peame. Meil oli olemas küll kaarte, aga me saime kaardi järgi aru, et me olime täiesti vales kohas, justkui ma oleks ära eksinud. Ja siis me tegime sellise plaani, me teadsime, et kuskil 40 või 50 kilomeetrit tuldud teed tagasi on olemas jurta või sihukene kohalike karjakasvatajate vildis tonne. Ja, ja me teadsime, et seal elavad inimesed, me saame sealt vett ja me saame midagi küsida. Aga 40 kilomeetrit kõrbes jalgrattaga sõita on ikkagi peaaegu terve päeva tööd. Nii et ma otsustasin, et me me edasi ei püüa pusida läbi liiva, vaid me teeme ratastest ja sellisest kilest endale väikse varjualuse, kuhu me saame päikese eest peitu pugeda. Ja me ootame lihtsalt õhtut, et kui selle ajaga tuleb mõni auto mööda meist, et siis me siis me oleme õigel teel või vähemalt me saame küsida, kuhu see tee viib ja äkki me saame vett nende käest natukene. Aga kui me kedagi ei kohta enam, pesime lihtsalt Lähme õhtu jaheduses, üritame sinna karjakasvatajate juurde tagasi minna, nii et see oli selline hirmus moment, võib-olla tõesti ei tea, mis, mis saama hakkab. Aga, aga noh, juba paari tunni pärast tuligi üks auto ja tuli välja, et me olime täiesti õigel teel, aga millegipärast autod lihtsalt ei sõitnud sel päeval üldse. Põnev, aga kas teil on mõni unistuste koht ka, kuhu te tahaksite rännata? Mul nagu unistuste kohta tegelikult ei ole või on, mul on hästi palju neid ja, ja minu kogemus ütleb, et vähemalt sedasorti unistused lähevad alati täide sinna kohta, kuhu sa tahad kunagi minna sinna, ka see varem või hiljem kohale jõuad. Ma tahaks kindlasti minna näiteks Antarktikasse, ma ei ole seal käinud. Mulle sellised lumised ja avarad väljad meeldivad. Noh, võib olla probleem Antarktika, siit selline väga palju inimesi, seal on ainult teadlased, kes, kes siis uurivad Antarktika loodusest ja Antarktika ja ilma. Pigem on mul unistused teatud rändamisviiside osas, noh, jalgrattaga ma olen nüüd rännanud mõnda aega ja varsti lähen uuele rännakule. Aga mind on alati huvitanud loomadega liikuda seal Siberis lagedal tundral, ma olen põhjapõtradega sõitnud päris palju ise juhtinud põhjapõdra rakendit ja see oli hästi tore. Ja ma hea meelega tahaks kunagi rännati ümber maakera niimoodi, et erinevate kohalikele loomadega loomade abil siis liikuda ühest kohast teise, sest maailmas on hästi palju erinevaid loomi, mida kasutatakse just sõitmiseks. Noh, näiteks mul on üks unistus Sahaaras kaablitega rännata, aga tõesti pikalt, nädalaid ja võib-olla mitte nii, et teda ainult rändamis enda pärast vaid osa võtta mingist karavaniretkest, kus on hästi palju kaableid koos, kes söövad siis kaupa ühest kohast teise, läbi läbi liivase kõrbe või siis elevandi otsas istudes rännata, seda ma olen ka teinud natukene sõitnud Nepaalis ja see on hästi põnev, kuidas sa elevandi kaela otsas istud ja siis jalad on elevandi kõrva taga ja siis nagu pedaali vajutad, kui tahad. Kui tahad vasakule keerates vajutad paremat kõrvama jalaga elevant pöörab ja noh, on, on olemas veel jakid näiteks Tiibetis ja ja, ja hobune on muidugi väga-väga hea rändamise loom. Aga mis koht on teile maailmas kõige armsam? Mul on maailmas päris mitu kohta väga armsad, ehk sellised kohad, kus ma tahan ikka ja jälle tagasi minna ja kus ma tahan ikka ja jälle päris palju viibida. Ja kindlasti üks koht on Eesti ja just selles mõttes terve Eesti, sest Eestis endas on ju nii palju huvitavaid kohti ja kohti, millega on seotud väga ilusad mälestused ja ilusad kogemused. Aga samavõrd armsad on mulle näiteks Istanbuli linn Türgis, kus ma olen ka mitu korda käinud ja kus ma elan, ka paar kuud elanud. Ja, ja veel mulle meeldib näiteks katman, tuul, linn ja jällegi seesama Siberi tundra on üks koht, kus ma tunnen ennast kodus ja mis mul on armas ehk koht, kuhu ma ei lähe, sellepärast et seal on huvitav vaid, vaid ma lähen sellepärast, et seal on minu jaoks olulised inimesed, seal on minu jaoks oluline loodus ja, ja ma lähen tagasi nagu koju. Et selles suhtes on mulle see rändamine on nagu päris mitu maailma või mitu kodu ja, ja see on väga hea asi, vähemalt osadel inimestel on seda vaja. Aitäh rohkem küsimusi mul ei ole. Mina küsimustele vastasrändaja Liivo Niglas, mina lood, kirjutab Eeva kov, esitab Külli Teetamm, toimetab Tiina Vilu. Helirežissöör on Maristomba Nino lood.
