Aiatark. Nüüd me oleme Tallinna botaanikaaias kevadiste sibullillede kollektsiooni juures ja ma ei oskagi öelda, kui mitmes toonis kevadisi fookus ei siin on, on ka kevadine Valev lill, imeilus lilla siin meie ees. Tiia Jaanus, kuidas kevadised sibullilled tänavu talvitusid? Tänavu tundub, et on sibullilled päris hästi talvitunud, eriti võrreldes eelmise aasta karmi külma ja lumeta talvega. Vähemalt need taimed, mis suutsid eelmisel kevadel oma ninad välja pihta, on ka tänavu rõõmsalt, et olemas kõik. Ja tundub, et tulbid on sellest eelmise talve suurest külma ehmatusest taastunud, sest vähemalt tulbilehed on küll ilusamad, priskemad ja tundub, et õisi tuleb ka. Tahaks loota küll, jah, sest külm kahjustas eelmisel aastal tulbisibulate juuri ja seetõttu ei suutnud paljud neist maapinnale võsu kasvatada. Ega leht tegi mitte, aga sibul on ilmselt ellu jäänud ja tänavu suudab ta ikkagi vähemalt lehe välja ajada. Kuidas nartsisside ka on? Eelmine talv tegi nartsissi peenra ka hästi, palju kahju. No need nartsissid, mis ellu jäid, need tulevad ka nüüd. Kas on õige aeg hakata nartsisse ja tulpe ka väetama? Nartsisse ja tulpe peaks juba kindlasti väetama. Sellega võib algust teha üsna peale lume sulamist või kui on näha, et taimed hakkavad ärkama, siis kasutada lämmastikväetisi ja õitsemise eel või õitsemise järel. Veel võib siis kasutada erinevaid kompleksväetisi. Aga kas peaks kastma peakski kastma, sest õitsemise ajal ja taimekasvu ajal on vaja ikkagi niiskust ja liigad kuivades tingimustes ei suuda sibul ka järgmiseks aastaks vajalikke toitaineid koguda. Ja vaatame nüüd üle need kukkused sordid, kõik, mis siin on, et mis on eriti hästi talvitunud, mis on eriti hästi haigustele vastupidavad. Krookustest on siin räha praegu kevadise krookuse sordid. Temad tunduvad, et on tublimad külmakindlamad kui meil teise väga levinud kuld, õielise krookuse sordid, mis said eelmisel aastal väga tugevasti külma poolt kahjustatud ja on alles ka üksikute sordid ja taimed. Seevastu kevadise krookuse sordid on enamasti alles ja praegu kenasti õitsemas. Botaanikaaias on niivõrd ilusti korras kõik need kevadlillede peenrad, et lust on vaadata, kuidas te suhtute sellesse, kui kevad krookused panna muru sisse kasvama? Krookused sobivad väga hästi murusse. Need sordid, mida on kaubandusest sügiseti saada, kasvavad peaaegu kõik, ka päris hästi. Murus ei kasva võib-olla ainult sellised haruldasemad sordid, millega peab kultuuris rohkem vaeva nägema. Väga hästi sobib dalmaatsia krookus ka kuldõielise krookuse sordid. Kevadise krookuste sordid ja mida silm siin veel haarab, on lumikellukesed, märtsikellukesed, sillad, hästi mitut sorti. Lumikellukesi on meil viis, kuus erinevat liiki, praegu kasvamas sordid kahjuks võttis eelmise aasta krõbe külm ära, aga kahjustada on saanud ka kõik need liigid, mis meil siin praegu olemas on, ajavad välja samuti väikesi tütarsibulaid, aga õitsemine on tunduvalt kehvem, kui on olnud eelmistel aastatel. Siniliiliad on olnud tublimad ja vastupidavamad ja neid soovitaks küll ka väga aedadesse erinevaid liike, kuna erinevad värvid ja erinevatel aegadel õitsevad taimed muudavad aia ilu mitmekesisemaks. Samuti on nad ka üsna vähenõudlikud, kasvavad peaaegu sama hästi kui meile tuntud siberi siniliilia harilik siniliilia. Kui me nüüd silmaga siit edasi vaatama, siis kaugemale. On näha Iiriseid, et see nüüd ei ole küll tüüpiline kevadine sibullill, aga kuidas iirised on talgitunud iirised? Tundub, et on praegu päris hästi talvitunud. Nemad eelistavad parasniisket mulda, päikeselist kasvukohta, kui need madalakasvulise emad. Väikesed kevadised õitsejad saavad hakkama ka pool varjessis. Iirised eeldavad päikeselist kasvukohta ja ka kevadine, vaata, mine on omal kohal. Kas kehtib ka see ütelus, et Iiristele meeldib kasvada jalgupidi vees? Aediiriste sordid päris nüüd jalgupidi vees olla ei taha, pigem nad isegi kardavad liigniiskust. Silm haarab seal ilusaid lopsakaid, lillepealseid, kas see on see, mida nimetatakse kauniks lilleks? Selle taime nimi on harilik tüvilill ehk keisrikroon. Tundub, et nemad on ka väga hästi talvitunud ja lähevad mõne nädala jooksul õitsema. Iseloomuliku lõhna levitavad nad igatahes juba praegu päris hästi. Tüvililled on ka päris suur perekond. Kollektsioonis on meil ka erinevaid liike, päris palju. Püü lillede perekond on ka suhteliselt külmakindel, kuna eelmise aasta külm talv ei kahjustanud. Räägime nüüd sellest, kui tihti peaks kevadist sibullille, ükskõik siis tulp, nartsiss, krookus, märtsikelluke võilill kuid sageli peaksid ümber istutama Tupgaa taimeliigist ja sordist ja sellest, kui kiiresti ta paljuneb. Aga keskeltläbi võib-olla kolme, nelja aasta tagant. Kui tulpe öeldakse, et on vaja igal aastal üles võtta samuti headsinte siis jälle vastukaaluks madalakasvulised sibullilled või tavalisemad nartsissiliigid, ka tulbisordid saavad hakkama päris palju aastaid ühe koha peal. Missuguseid tulbihaigused on meil Eestis kõige rohkem levinud? Tulbihaigustest on levinud esmalt seenhaigused, mis kahjustavad kogu taime. Võivad olla erinevad laigud ja plekid nii õiel kui lehtedel ja loomulikult siis ka Sibulal tõrjumiseks tuleb taimi kasta erinevalt Fongitsiididega ja samuti on siis kohane sibulaid leotada enne nende sügisest mahapanekut nendesamade Fongitsiidide lahuses. Kas on ka mingi kodune vahend, millega seda sibulat võiks pisut tolmutada või mille sees leotada, et ei peaks päris mürki kasutama? Mõned kodused vahendid väga tõhusad ei ole. Kui on ikkagi Sibulal haigus kallal, siis ei ole ka päris kindel, et sellest mürgipreparaadid kasu on. Aga no tõesti, kui ei ole asi väga hull, võib-olla siis kaalium permaganaati lahus mingisugusel määral tõrjub seenhaigusi ja ka bakterhaigusi, kui tulbiõis muutub kuidagi kirjuks, mitte nii, nagu ma teda sordina ostes olen tahtnud, aga ma vaatlejad, närvid hakkavad segunema, tuleb õie kroonlehtedesse kas valget juurde või kollast, kas see annab tunnistust sellest, et tulbisordid kuidagi omavahel segunevad või on see viirushaiguse tunde värk, selline õide kirjuks muutumine ja segunemine on ikkagi pigem viirushaiguse tunnus. Väga sageli küsitakse seda, et, et kas toimub mingi tolmlemine eristumine, aga enamikel juhtudel on ikkagi tegemist viirushaigusega või siis sellega, et mõni tulbisort on lihtsalt kogumikust hävinud ja teine tulbisort on Loksakamalt kasvanud. Kuidas see viirushaigus levib? Viirushaigust levitavad putukad, kes taime lehtedel toimetavad ja taimemahlaga levitavad haigust, samuti ka hooldustööde käigus, kui taimeosad saavad vigastada, on võimalik haigust edasi kanda. Samuti ei tohiks haigeid õisi lõigata noaga või kääridega, millega kantakse ka haigust edasi. Kui tulp ajab küll lehe välja, aga sealt lehekaenlasse ei arene õievart, siis kas on vähese kastmise ja väetamise viga või on sibul kahjustada saanud või on tal mingi haigus või mis vigane. Ja kõik need variandid on võimalikud quics tulbisort on jäänud aias juba kiduraks siis kui pole hättatud, tasuks teda väetada ja siis proovida temaga võimalik, kui hästi ümber käia, võtta sibulad üles, istutada nad ehk teise paremasse kasvukohta ja siis võib ka ehk loota, et järgmisel aastal õitsema läheb. Aga üldiselt võib ka olla tegemist mingi haigusega ja siis ei aita ka õige agrotehnika. Siis tuleb sellest õlvici poolest lihtsalt loobuda ja nartsissid on sage nähtus, seed õievars küll areneb välja, aga seda õit sealt välja ei tule, vaid see jääb niisuguseks nagu halliks siidjaks tupeks ja oi vaadata, et kahju kohe sellest õievarrest. Kas siin on mingi haigusega tegemist või on jällegi väetamise ja kasvatamise viga, siin soovitaks need taimed üles kaevata, istutada ringi, võib-olla ka muuta kasvu kohta, väetada kevadel, et oleks taimel jõudu korralik jää vunk kasvatada. Kui tulbid on juba ära õitsenud ja pealsed hakkavad koledaks ja kollaseks minema, siis millal on õige aeg neid pealset täiesti ära võtta ja millal siis on õige aeg ka tulbisibul üles võtta, et teda suvel natukene kuivatada? Tulbisibulad tulebki üles võtta, siis Guyana alganud taime kolletumine ei pea ootama Ma päris terve taime kolletamist. Siis kuivatada üles võetud sibulad ja säilitada paari nädala jooksul umbes 20 kraadises temperatuuris. Ja seejärel kuni sibulate uuesti mulda, istetamiseni juba natukene jahedamas alla 20 kraadises temperatuuris. Äraõitsenud nartsissi, lehed on ka üsna koledad vaadata, et millal neid võiks hakata ära lõikama siis kui nad on ikkagi lamandama juba hakanud. Sinnamaani on nad sissidel lehti toitainete kogumiseks ikkagi vaja veel. Võib-olla võib neid natukene lühemaks lõigata, kui tundub, et peenar enam ilus pole. Aga tulbilehega ei pea ootama, kuni ta on kuivanud ja kollane, et võib nagu juba varem ära lõigata, juhul kui me sel aastal ei kavatse sibulat üles võtta. Ikkagi peaks hakkama kolletuma. Päris rohelist taime ei maksa veel puutuda. Väga paljudes koduaedades kasvatatakse gladioole, sest nad on sügisel väga ilusad õitsejad ja niisuguse uhke olekuga. Kui nüüd gladioolid, sibul on jäänud hästi väikeseks ja õit ei anna, kuidas teda saaks turgutada, nii et jälle õisi näha oleks. Siis tuleks teda hoolsamini väetada ja kasta. Aga samas on ka kahtlused, kui on sibul väiksemaks jäänud, et seal võib ka olla mõni seenhaigus kallal, mis on praegu gladioolidel väga levinud. Ja kuidas siis tõrjuda või desinfitseerida näitlejaid, jooli, sibulaid. Tuleks valida ka mõni seenhaiguste vastane repa traat ja selle sees taimile toda jaga kasvuperioodil pritsida seda punast ime uhke õiega. Lille, mille nimi on kanna, olen ma näinud musta mere res kasvamas ja Vahemere ääres, aga kuuldavasti on see nüüd jõudnud ka Eesti aedadesse. Kuidas kanna ennast siin tunneb ja kas seda on mõtet proovida kasvatada? Kana on tõesti väga ilus, Lilia on küll mõtet proovida, temaga tuleb ainult natukene rohkem vaeva näha, kuna teda peaks juba kui kevadel ette kasvatama tasuks panna vähemalt aprillis ettekasvatuskasti või sobivasse nõusse sooja kohta. Ja siis, kui on viimanegi öökülmaoht möödunud juuni alguses istutada risoom või tõsta taim koos nõuga õue vajab väga rammusat mulda ja ka korralikku kastmist. Ja tõenäoliselt ka kõige päikesepaistelise mate soojemat paika aias, mis üldse on võimalik leida. Ja kindlasti päikesepaistelist. Ja teie, Tiia Jaanus soovitate teha kevadel lausa märkmeid endale, jah, sest kevadel kevadel võiks tähelepanelikult oma aias vaadata. Kui teil on plaan muretseda aeda uusi sibullilli, siis võiks jätta meelde need paigad võib-olla mõne lehtpõõsa all, kuhu sobiks istutada krookusi lumikellukest või kuhu rajada mõne ilusa põõsa taustale nartsissi või tulbipeenar. Sest siis, kui on sibulate mure, see, mis aeg suvel või sügisel on aias hoopis teine ilme. Lopsakad püsikud on vallutanud ja meie ideed sibullilledele kasvukoha leidmiseks ei ole enam võib-olla nii sobilikud. Nõu andis Aiatark Tiia Jaanus Tallinna botaanikaaiast.
