Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Loodame, et täna ei pea ükski ema aias peenarde kohal küürutama, vaid võib rahulikult kevadlilli imetleda ja oma aiarediseid krõmpsutada. Kalm ja puukoolijuhi Jüri Annisti nõuanded kuluvad aga ka edaspidi marjaks ära. Vaatame kõigepealt üht justkui papist kraed, mis kevadel istikule ümber pannakse. Tõepoolest nagu krae. See on selline papi moodi materjal, tõenäoliselt ongi sama viisil tehtud kui tavaline papp, ainult last sihukse hõredama koostisega, kergemini lagunev. Aga ta on kindlasti heaks abimeheks siis, kui me istutame võib-olla sellisesse oma koduaeda istikuid, kus me igal hetkel rohimase võib-olla ka niitmas käia ja on oht, et madalama kasvulisem eestik jääb rohu sisse või heina sisse. Kuidas nüüd õigem oleks öelda? Ja ohtlik on see eriti okaspuude puhul, see rikub ära nende kauni võra kuju ja sunnib neid okkaid maha pudistama. Aga ta on kahjulik selline heina sisse jäämine ka väiksematele Lehtsatele lastele kes võivad siis kängu jääda või omandada sellise ebaloomuliku, jõuad, nad sirguvad nagu ülespoole hoopis rohkem, kui nad peaksid tavalises elus seda tegema. Ja siis selline papist pääsel istiku ümber aitab maha suruda umbrohu kasvu taimevahetus läheduses ja annab taimele võimaluse suuremaks sirguda ja jõuda siis välja juba kõrgemasse sfääri, nii-öelda, kus ta enam ei karda, umbrohtude rünnakut. Ühes eelmises saates soovitasime konteineristikute juured, mis potist või konteinerist välja ulatuvad, ära lõigata. JÜRI Annistil on hekitaimede pikkade juurte säästmiseks oma nõuanne. Meil ongi see probleem, et meie müüme klassikalisi hekitaimi paljasuursena ja siis on need juured hästi näha ja vahel siis meie kliendid on ehmatanud, et ohohoo, kui palju neid juurde on, need tuleb tohutud augud kaevata, see on ju meeletu töö. Ja tõepoolest, nii see on, et näiteks Ungaris realistikutel kadu puistikutel ja mitmetel teistelgi võivad olla juured väga pikad ja suured pahmakad. Kui neid peab nüüd seal kümnete, võib-olla isegi sadadega oponent suuri auke kaevama, siis on see tõesti väga suur suur töö. Mida siis nüüd annaks teha. Mingil juhul ei tohi selliseid istikuid suruda nüüd väikesesse eestiku auku niimoodi, et siis need juured jäävad ülespidi vaatama, nende osad jäävad selgelt ülespidi või lausa kohe maapinnale otsapidi see on täiesti vale ja niisugune eestik jääb kiratsema. Igal juhul aitab siis selline võtta näiteks, et kui tavalisi hekitaimi istutatakse näiteks kolm tükimeetrilisel tuhk puude puhul või siis, kui 40 sentimeetri tagant on see istutustihedus, siis ikkagi võib-olla tuleks kaevata haav istutamiseks. Ja kui meil on selline kraav olemas, siis me saame need pikad juured paigutada nii-öelda kahele poole piki seda kraavi. Ka sellisel juhul me nüüd võib-olla surume juuri pisut nagu kui ja anname neile võimaluse ainult kahele poole nagu kasvada esialgu. Aga ikkagi on see palju parem variant, kui me surume nad väikesesse pauku ja nad jäävad meile ülespidi vaatama. Väga radikaalne võimalus on siis selline, et kui nüüd see auk ikkagi ei õnnestunud nii suur teha, kui see oleks vaja või siis lihtsalt, et mõni juurearu on nagu eriti kaugele ära kasvanud siis tuleb seda juurt lihtsalt kärpida lühemaks, nii et teda meil auku ära mahuks. See on igal juhul parem. Kui jätta niimoodi juur kõverasse auku või ülespidi vaatama. Kärbitud juurest kasvavad uuesti jälle narmasjuured välja ja taim saab normaalselt toituda. Aga see on ka maasikataime istutamise puhul niimoodi, et juur ei tohi kunagi jääda ülespidi või mis veel hullem, mullapinnast välja näha. Igal juhul ja samamoodi on oluline sised istutas hauka tugevasti tallatakse, et ta jääks liiga kohev, siis ei ole nakke pinnase ja juure vahel piisav. Ja kui maasika juurde tagasi tulla, siis temal on nõks, mida võib kasutada, et kontrollida, kas meie kinni vajutas, oli piisav, et kui siis istutatud maasikataime lehest tõmmata, siis see lehte küljest ära tulema, aga taime tohi maa seest välja tulla. Mõnikord on niimoodi, et istutatud näiteks lilletaimheide, seal mullas idane ega mädane. Ta lihtsalt ei lähe nagu edasi ja kui hakata vaatama, et kuidas tal seal mullas siis olukord on, siis tuleb välja, et polegi nagu õieti juurdunud ja saab oma toitained kätte kõik sellest väikesest mullapallist, millega koos ma olen ta endale aiandist ostnud. Kas on mingi nipp või mingi vahend, millega istikud, kas on siis maasikalille või puuistikut saaks meelitada kasvama, mis talle meeldiks? See on üks selline küsimus, mille ümber on tohutult vaieldud ja aiandusasjatundjad on piike murdnud. Asi on selles, et sageli eestikul seal konteineris või potis kitsas, ta on olnud seal liiga kaua ja juured on nii-öelda hakanud keerduma ümber Patti. Ja kui me nüüd selle keerdunud juurtega istiku ilma mitte midagi tegemata mulda paneme, siis ta võibki jääda kiratsema, sest ta ei oska sellest olukorrast nagu välja tulla. Ta ei oska endale kasvatada kahele poole neid uusi juuri, ta saaks aru, mahlased toituda. Nüüd on väga mitmesuguseid arvamusi avaldatud aednikke pooldab, et sellised keerdunud juurtega taimed tuleks ikkagi püüda lahti harutada need juured sealt juurepallist, et see kergendab nende olukorda. Teised lubavad, et tuleks seda niisugust tihedat juurepalli näiteks mingisuguse pulgaga torkida, nii et seal tekiksid vahemikud, kuhu siis saab värsket mulda ja kuhu saab siis taim kausi uuri tekitada. Kolmandad arvavad, et selline juurepall tuleb potist välja lüüa ja siis Lausaliselt altpoolt ülespoole pooleks lõigata või neljaks lõigata lausa. Ja siis need sektorid nii-öelda üksteisest eemale tõmmata ja niiviisi maha istutada. Järgmised arvavad, et ei tohi mitte midagi teha ja et kui me seda seal niimodi Augustame, lõikame lahti, sikutame, et siis ei ole meil enam üldse tegemist potitaimega, vaid on sisuliselt paljas juurne istik. Ja see on hoopis teine asi. Aga ilmselt ikkagi mina arvan, et midagi peaks tegema. Ja praegusel kevadisel ajal oleks siiski mõistlik püüda teda tõesti seal natukene arutada või siis torkida nii et eestikul Läheks võimalus saada suuremat kontakti värske mullaga ja niiviisi siis saada paremaid eeldusi uueks kasvuks. Muidugi kui me istutame nüüd südasuvel lausa päikese palavaga. Vaat sellisel puhul see niisugune lahti arutamine ja torkimine vastu ei ole nii hea mõte. Aga võib-olla tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata, mitte selliseid istikuid osta, kus on tegemist sellise keerdunud juurekavaga on veel olemas üks võte, mis aitab ja meelitab taime nagu paremini juuri tekitama. See on järgmine, tehakse valmis, istutusauk, see peab olema pisut suurem, kui teda tarvis läheks selle palli või juurestiku mahutamiseks ja siis võetakse istutusmulda, ehk siis seda turvast, mis kottides müüakse, tehakse see märjaks ja siis polsterdatakse see auk kolme, nelja, viie sentimeetrise kihisele istutusturbaga ja alles siis istutatakse istik. Väidetavalt on nii, et istikutele meeldib selline kohev turbakiht, mis pealegi on veel siis parajalt väetatud ja talle nagu meeldib sinna uusi juurde teha ja see pidada kaasa aitamas esistiku edasisele heale arengule. Kui nüüd juhtub niimoodi, et tulevad külalised ja toovad aiasõbrale kaasa huvitavaid istikuid, siis kuidas need panna varjule selleks külalistega kohvi joomise ajaks, nii et see ümberistutamise šokeeraks taimele hiljem liiga suur. Jah, kindlasti ei tohi nüüd sellisel viisil toimetada, et parasjagu hakkame seal istutama hoolega ja külalised nagu tüdivad võib-olla ära sellest ja tahaksid juba grillima hakata kohvi, Rooma ja nii edasi. Ja siis jäetakse istikut nii-öelda sinnasamasse, kus nad olid päikesetuule kätte maha ilmad, nendega midagi ette võetakse ja mõeldakse, et see tunnike-paar, mis seal nüüd kohvi joome, ei tähenda neile mitte midagi. Seal täiesti väär arusaam, sest kevadsuvine aeg on selline, päike põletab ikka väga tugevasti ja tuul kuivatab hästi ning selle kahe taime koosmõju tulemus võib olla väga hukutav taimele. Igal juhul, kui me ei saa kohe istutustöid järjest lõpetada, siis alles jäänud istikut tuleb panna varjule. Esimene võimalus on panna nad lihtsalt nii-öelda alale, see on siis maja põhjaküljele näiteks, kus nad oleksid siis varjatud päikese ja võib-olla ka tuule eest. Veel parem võimalus on katta see juurepall või siis lausa paljad juured, kui on kalja suurseistikutega tegemist lihtsalt mullaga pannad külili maapinnale või kaldu maapinnale ja kuhjata siis juurepalli või, või juurte peale pisut mulda. Muld peaks olema niiske ja niiviisi võivad nad siis seista päris mitu päeva ilma nendega midagi hullu juhtuks. Kirjutamise juures on erakordselt tähtis ka see, et istik oleks toestatud, ükskõik, on ta siis suurem viljapuu või, või mõni väiksem. Mingeid ilupuud Moody võib-olla nii, et on tegemist surema ilupuuga praegu ju väga palju maju ehitatakse suhteliselt lagedatele põldudele ja kõik uued värsked omanikud sooviksid, et nende ümbrus oleks ilusa haljastatud ja püüavad siis istutada võimalikult suuri puid sinna ja neid ongi vaja siis meil ikkagi tõsiselt toestada, sest kui selline värskelt istutatud üsna suuremahuline, kuhu jääb nüüd tuule kätte kõikuma, siis ta lihtsalt ei saa juurduda, sest kogu aeg ta liigub ja juured ei saa nagu pinnasesse üldse kinnituda. Ja see juba on märk sellest, et taim hakkab kukkumisele määratud olema. Aga me toestamiseks ei saa kasutada toda mingeid pisikesi herne, kepikesi, nendest ei ole kasu. Ma ei ole päris hea selliseid suuremaid puid ka ainult ühe tugiteibaga abistada, selles mõttes, et siis me peame selle sidemed kinnitama ümber tüve üsna tugevasti ja see võib kergesti sisse soonida. Lihtsalt siis hõõruda seda tüve ja niiviisi taimele hoopiski paha teha. Hoopis targem on panna kolm tugi teivast jaotatuna, siis ringjooni pidi võrdselt iga ilmakaare suunas. Ja kui me nüüd paneme peale sidemed, siis need hoiavad puud väga kindlalt paigal ja me ei pea seda igat üksikut sidet üldse puu ümber nagu kinni siduma. Piisab, kui me nii-öelda rõhukujulise sideme iga teiba külge paneme ümber tüve, siis juba puu ei saa liikuda. Side peab olema võimalikult selline lai lint, neid on ka heades aiapoodides müügil. Selliseid lindid siis ei sooni sisse ja jõulupuud ka. Ära siin on meil nüüd selles poes üks väike valik sidumismaterjale erineva kujuga erinevast materjalist mille puhul missugust kasutada. Ikkagi tuleks eelistada selliseid pehmeid materjale, mis siis puhtfüüsiliselt ei ole võimelised nüüd koort vigastama, siin on meil näha üks selline sõrmejämedune sidumis. Ei saa öelda, et ta nöör on, tal on sees vaat mis on siis kaetud ümberringi vahtkummiga, vahtplastiga kokku on ta siis selline sõrmejämedune? Ta on väga painduv, aga, ja samal ajal väga pehme. Aga ta ei katkesesse, traat on sitke seal sees. Sellise sidemega. Me võime mitmesuguseid taimi siduda, deme, ainukene miinus, mis võiks olla, ta on liiga nähtav. Pärast seda, kui me oleme ta taime ümber kinnitanud. Kuna ta rohelist värvi, siis võib-olla ta siiski niiväga nüüd silma ei häiri ja pealegi, kui ta jääb kuidagi lehestiku sisse või mitte nii väga nähtavale, siis on ta väga hea materjal. Järgmiseid, mida peaks kasutama, on mitmesugused taimsetest kiududest, olid need on ka sellised põnevamad ja pehmemad ja vastavalt siis jämeduse valime sellise, nagu me arvame, et antud taimele oleks nagu piisav või sobiv, sest peent taime siduma hakata nüüd väga jämeda nööriga pole ju ka mõtet. Ja vastupidi, et suurte ta siis taime mingi peene nöörikesega, noh, see lihtsalt võib katkeda. Vähemalt nad on enamasti sellise pruunika värvusega, need ei paista võib-olla nii silma ja nad on just sellise koheva struktuuriga, et nad ei vigasta vot nii kergesti kui hästi tihedalt kokku punutud nöörid. Seda võiksid teha. Aga mõnikord on meil ka abi lausa peenikestest sidumismaterjalidest, nimelt praegu on viimane aeg nõnda ta talvel tihedatest okaspuuvormidest välja vajunud oksi, need tuleks siis sättida sinna tihedasse Prahasse tagasi sellisesse asendisse, nagu nad seal võisid olla ennem kui nad välja vajusid. Ja nüüd tuleks nad kuidagi kinnitada. Vot sinna ilusa selle okaspuu ja ümber või sisse nüüd sellist nähtavat jämedat nööri panna on nüüd tõesti natukene jama, sest seen hakkab meil silma riivama. Seal ma soovitaksin kasutada peenikest tamiili, seda praktiliselt ei ole näha. Aga kuna sellega siis enda ringi natukene punume, siis seda myy läheb iseenesest ju lõdvalt sinna ta ei vigasta seda uut kuidagi, aga samal ajal ta ei luba sellel välja vajunud oksal taas kord valet asendit võtta. Ja kui ta seal ühe suve saab, siis niimoodi fikseeritud alla, siis ta last enam ei vaju välja ja Me võime tamiili rahulikult ära võtta. Sageli on vaja suvel toestada kõrgekasvulisi suvelil rõngaslillesõrmkübaralille missugune sidumismaterjal lille jaoks sobib? Selliste puhul on ka võib-olla sageli abi teisel moel, kui me varakult juba muretsema endale mingisuguse sellise Bergola või sellise ise püsti seisva püramiidi toestussõrestiku, et asetame selle juba sellele isikule varakult peale ja ta kasvab sinna sisse ja siis ta iseenesest jääb sinna nagu ei saa välja vajuda kuhugi ega pikali vajuda. Aga kui me ei taha sellist toestust kasutada, siis me peame ikkagi jällegi võtma kasutusele lihtsalt tugikeppi ja ta selle külge nüüd kinnitama. Suvelil sellega on nüüd selles mõttes natuke kergem, et kui läheb midagi valesti, siis saab ainult sellel suvel taim kannatada, järgmisel suvel teeme asja paremini. Aga hullema muidugi püsikute puhul, et seal tuleb olla tähelepanelikum, et mitte jätta jäädavaid vigastusi, ikkagi jälle siis mingisugune pehmem lühikene või mingisuguse sellise pehme kattega paadikene. Ja oleks siis, kui ta on jälle roheline või pruunikas, ta nii väga silma ei paistaks ja väga tugevalt ei tohi teda siis taime ümber tõmmata, mitte temal kõiki nii-öelda sooni kinni pigistada, vaid jätame natuke lõdvaks. Ja niiviisi siis kinnitamegi. Vanasti seoti tordikarbi ümber niisugust valget pabernööri ja seda oli hirmus mugav aias kasutada. Tänapäeval seotakse kõik niisugused karbid kilenööriga, et kuidas teie suhtute, kui seda aias kasutada? Ta ei ole muidugi, sest see ei ole selline loodussõbralik materjal, mis siis, kui me ta unustame sinna, et ei võta õigel ajal ära ta siis iseenesest ära nagu kõduneks lahti tuleks ja samamoodi on ta enamasti selline valge, paistab kaugelt silma. Nii et ta ei ole nüüd kindlasti õige materjal, mida tavaaias kasutada meie nüüd oma aias vahel seda siiski kasutame, selles mõttes, et on jälle väga tugev, ta ei katke ja ajutiseks sidumiseks oleme me teda kasutanud, aga noh, ma veel kord ütlen, koduaedade vastu ei sobiks. Mida kasutada kasvuhoones, kui on vaja kõrge kasvalistamatit üles siduda? Vaat seal on nüüd küll niimoodi, et seal peab jälgima, et see sidumismaterjal oleks siiski sitke ja tugev selles mõttes, et need kõrgekasvulised tomatid lähevad sügiseks väga raskeks, viljakobaraid väga palju. Ja lihtsalt puht füüsiliselt peab olema see nöör, kestev ja vastupidav. Siin võib ju kasutada mitmesuguseid pööre selles mõttes, et ei ole ju väga iluasi, seal nad võivad ka välja paista, peaasi et see kinnitus sinna taime alaosasse oleks piisavalt tõtt ta sisse ei sooniks. Ja ülesse võiks taime kinnitada ainult ühe lipsuga mitte teha topeltsõlme. See on mugav siis, kui me tahame seda sõlme sügise poole lahti võtta, et näiteks seda tomati või kurgiga jäime allapoole lasta ja siis seda paljast alumist osa uuesti mullaga katlad ergutada uute juurte teket ja siis uuesti kinni siduda. Sest kui me oleme teinud sinna ülesse nüüd topeltsõlme tomatitaime või kurgitaimeraskuse all veel tugevasti kinni tõmbunud, siis seda on peaaegu võimatu lahti harutada. Aga selline ühekordne lips hoiab teda kinni küll, aga, aga lahti on teda väga lihtne võtta. Nõu andis Aiatark, Jüri Annist, Kalm ja istikuärist. Terve tuleva nädala on vikerraadio hommikused huvitaja saated aga nõuannetega aiasõbrale toeks.
