Vestlen tänases saates Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku psühhiaatri Innar tõruga ja teemaks on paanikahäire. Me oleme inimestena kogenud ju mitmesuguseid ärevushäireid. Millisel juhtumil on nüüd tegemist paanikahäirega, mismoodi seda ärevushäiret ära tunda? Paanikahäire siis tõesti on üks paljudest ärevushäiretest ja seda iseloomustab ennekõike siis ootamatult tekkiv paanikahoog, õieti kui me räägime paanikahäirest, siis peaks neid hoogusid olema esinenud korduvalt. Lisaks sellele, et inimene on siin korduvalt kogenud ootamatult tekkivaid nisukesi, tugevaid ärevuse või ebamugavustunde või hirmuhoogusid peaks nende hoogude tulemusena olema sellel inimesel tekkinud hirm või niisugune kartlik ootus uute hoogude tekkimise ees. Ja lisaks sellele siis nendel inimestel ajapikku sageli kujuneb välja niisugune ulatuslik vältiv, käitus domine, nad hakkavad vältima neid kohti või olukordi, situatsioone, kus meil on siis need paanikahoogusid ette tulnud. Sellisel juhul me räägime siis juba tegelikult lisandunud agrofoobiast. Kui sagedased on üldse seesugused ärevushäired või siis konkreetselt paanikahäire on see väga levinud inimeste seas. Kui me räägime üksikutest paanikahoogudest, siis neid tõesti esineb küllalt paljudel inimestel arvatakse, et kusagil 10-l 15-l protsendil elanikkonnast elu jooksul võib aeg-ajalt ette tulla üksikuid paanikahoogusid. Üksikuid paanikahoogusid võib esineda ka terve rea, siis kehaliste haiguste puhul. Kui me nüüd räägime paanikahäirest, siis paanikahäiret, tõsi küll, siin on ka erinevate uurijate hinnangutel olnud erinevad, aga kusagil keskeltläbi pooleteistkümnel kahel pool protsendile elanikkonnast arvatakse, et mingil eluperioodil on olnud paanikahäire. Viimase aasta lõikes hinnatakse 100 protsenti kusagil siis ühele protsendile. Kuidas on lugu Eestis? Ei ole Eestis tegelikult läbiviidud spetsiaalselt epidemioloogilise uuringut, sellealaseid aga mitmesuguste muude haiguste osas. Me oleme lähedaste naabritega ja Euroopaga enam-vähem samal tasemel, nii et võib arvata. Paanikahäire ei ole selles suhtes erand ja küllap paanikahäiret ka Eestis on kusagil kahe protsendi ringis elanikkonnast. Kuidas mõjutab nüüd näiteks tänapäevane kiire elutempo, ärevushäirete tekkimist, on selleks ka nüüd rohkem põhjuseid. Kindlasti elutempot tõus teatud määral stressi inimestele lisab. Samas võib arvata, erinevatel aegadel on inimeste probleemid lihtsalt erinevad, aga ma usun, et ei ole aegu, kus inimesed oleksid päris probleemidest vabad. Ei ole küll jällegi meil korralikke teaduspõhiseid uuringuid selle kohta tehtud, kas need ärevushäirete hulka on kasvanud selle tõttu, et elutempo ja elustiil on muutunud, mida peab, aga võib-olla ütleme et tegelikult üldse ärevushäiretest, kui sellistest rääkimine on küllalt moodne, psühhiaatri ise on küllalt noor teadesse ärevushäiret psühhiaatrite vaateväljalt on jõudnud ka suhteliselt hilja kusagil 70.-te lõpus eristate ja näiteks Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni klassifikatsiooni järgi ainult kolme erinevate ärevushäiret ja alles nüüd kaheksakümnendatel aastatel on neid, et nii-öelda rohkem esile toodud sealhulgas siis ka paanikahäire, et hakatud eristama iseseisva häirena. Ja et see kindlasti segab ka seda pilti või seda otsustust, et kas need ärevushäirete hulk on suurenenud, me lihtsalt oleme ka paljudest asjadest muutunud teadlikumaks, oskame neid ära tunda ja selle tõttu need numbrid on võib-olla ka suuremad. Kust läheb siis see piir ikkagist tavalise ärevuse ja võib-olla tõsise paanikahäire vahel, millisest momendist inimene peaks minema arsti juurde? Ega väga selget niisugust piiri tegelikult on ilmselt raske maha panna ja palju teadlased räägivadki nende seisundite paiknemisest nii-öelda teatud niisugusel dimensioonil või skaalal ja et inimesed on kõik sellel ärevuse skaalal paiknevad teatud kohas ainult et ühed siis rohkem selle madalama ärevuse taseme otsa juures, teised siis selle tugevama ärevuse otsa juures. Mis puutub nüüd sellesse, et kuna pöördud abi saamiseks, siis ma arvan, et, et igal juhul, kui inimene tunneb, et ärevus ükskõik, kas siis tegemist paanikahäirega või või üldistunud ärevusega või ka sotsiaalse ärevusega või ka lihtfoobiaga. Kui inimene tunneb, et ärevus segab tema normaalset elu tema normaalselt töötamast seltskondliku elu siis tasub pöörduda abi saamiseks. Te mainisite siin enne juttu sees ka terminid agrofoobia, mida see endast ikkagi kujutab, täpsemalt? Otseses tõlkes agrofoobia tähendab nihukest avatud ruumi või suurte väljade kartust meie paanikahäire puhul, siis tähendab see seda, et inimesel, kes on korduvalt kogenud neid niisuguseid ootamatuid ärevuse või hirmuhoogusid tal tekib kartus või hirm minna teatud kohtadesse, kus ta tunneb selles konkreetses situatsioonis ja selles olukorras ta ei saa abi või ta ei pääse sealt minema. Kui tal see uus paanika või hirmuhoog peaks peale tulema. Ja just nimelt sellist, et teatud kohtade või situatsioonide kartust siis me nimetamegi agarofoobiakse, see võib mõne inimese puhul küllalt olulisel määral tema normaalset elurütmi häirida. Sageli inimesed saavad käia siis näiteks suurtes poodides või ka teatris või kinos või sõita bussiga ainult mõne lähedase samaaegsel sealviibimisele. Et üksinda ei suuda nad näiteks tänaval kõndida. Üksinda ei suuda nad suurtesse poodidesse minna. Psühhiaater Innar tõru, missugune on abi paanikahäire korral? Paanikahäire puhul abi võiksime laias laastus jagada kahte niisukesse suurde suunda, üks on siis farmakoloogiline abi või abi ravimitest. Ravimitest põhiliselt kasutatakse tänapäeval antidepressante, aga ka rahusteid ja teine strateegiline suund oleksid psühhoteraapia ja teaduslikult korrektselt läbi viidud uuringutega on psühhoteraapiast efektiivseks paanikahäire ravis osutanud kognitiivkäitumuslik teraapia. Mida see endast kujutab? Kognitiivse psühholoogia seisukohast. Paanikahäire tekib niisugustel inimestel, kellel on siis suurenenud tundlikus oma keha sisemus tulevate erinevate signaalide äratundmiseks ja mingisugustel põhjustel. Nende inimeste mõtlemine on häälestatud selliselt, et neid keha sisemusest tulevat erinevaid signaale. Näiteks paanikahooajal väga sagedasti esinev sümptom on südamepekslemine või õhupuuduse tunne. Ja see inimene siis mingisuguste varasemate kogemuste või varem omandatud teadmiste valguses kaldub selliseid sümptomeid katastroofiliselt tõlgendama. Võib neid pidada näiteks läheneva insuldi või infarkti tunnusteks. Ja mõeldes siis, et need sümptomid kõnelevad eelseisvast infartist just nagu ütlemisega nad kipuvad seda ärevust tegelikult siis võimendama või suurendama selle kognitiivse psühhoteraapia käigus siis õpetatakse ühe võttena näiteks inimest neid sümptomit, mida ta oma kehas tajub õieti interpreteerima. Lisaks on seal veel siis terve rida nisukesi ärevuse kontrolli meetodeid õpetatakse lõõgastuma oma lihaseid, rahustama oma hingamist. Ja Me nimetasime ennet sageli paanikahäirega, siis kaasneb nisukene ulatuslik vältimiskäitumine, üks selle psühhoteraapiavõtteid on siis ka aidata inimest sellest vältimiskäitumisest üle saada, aidata aru saada sellest, et need paanikahood ei ole tegelikult situatsiooniga seotud, et ta ei pea nende tõttu neid olukordi siis vältida ja oma elu piirama. Kui tulemuslik on tavaliselt ärevushäire ravi, kuivõrd on üldse lootust, et inimene täielikult võiks öelda, siis paraneb. Iseenesest ravi on küllalt efektiivne ravimise perioodil vähemalt antidepressandid on kusagil 50-st 80 protsendini juhtudel efektiivset, mis on küllalt hea efektiivsuse protsent. Sama efektiivsuse protsent iseloomustab ka rahusteid. Mis puutub kognitiivkäitumusliku teraapiasse, siis teaduskeskustes suurtes keskustes läbi viidud uuringute tulemusel seal efektiivsuse protsenti kuni 90 protsenti. Arvatakse, et võib-olla see nii tavasituatsioonis efektiivsus mõnevõrra väiksem, aga siiski küllalt hea kusagil siis ka ikkagi 75 80 protsendi juures. Mis puutub nüüd selle raviefekti püsimise pikema aja jooksul, siis siin kahjuks ei ole andmed nii roosilised. Erinevatel hinnangutel on küll see raviefekti püsimajäämine olnud erinev. Näiteks ühe uuringu põhjal leiti erinevate gruppide jälgimisel ühe kuni kaheksa aasta jooksul, et 40 protsenti ravitutest. Ta oli päris sümptomivaba, kusagil 40 protsenti oli siis kergete sümptomitega ja 20 protsenti kahjuks. 20-l protsendil haigetest sümptomaatika taastuses ma olulisel määral. Mõned teised uuringud, kui on, kahjuks vähem optimismi sisendavad. See raviefekti püsimajäämine on olnud kusagil kümne-kaheteistkümne 15 protsendi piires. Muidugi raske on niimoodi eemalt hinnata, mis on selle raviefekti püsimajäämise põhjus või võimalik, et paljudel juhtudel üldse paanikahäire ärevushäirete ravi sageli on väga pikaajaline ja ravi tuleb sageli jätkata ka siis, kui sümptomid on juba kadunud või taandunud. See on üks probleemne valdkond, sellepärast et meil on raske motiveerida iseennast ravimeid võtma. Kui me tunneme ennast juba küllalt hästi siis sageli ravi võib-olla lõpeb enne, kui sümptomaatika täiel määral kadunud peaks olema täiel määral kadunud ka näiteks vältimiskäitumine. Aga väga paljud uurijad siiski peavadki paanikahäiret näiteks krooniliseks haiguseks. Nüüd ütlevad, et see on pigem reegel kui erand, et sümptomid võivad tagasi tulla mõne aja pärast. Mismoodi peaksid näiteks lähedased käituma, mismoodi me saame kõrvalseisvatena aidata? Kõrvalseisvatena kindlasti kõige tõhusam abi oleks see, et inimesel, kellel me oleme näinud, et korduvalt paanikahoogusid esineb peaks aitama tal jõudma sinnamaani, et ta pöörduks kas psühhiaatri või psühhoterapeudi poole, sellepärast et ei ole sugugi harvad juhtumid, kus inimesel on olnud paanikahäire sellele lisandunud siis agrofoobia või niukse vältimiskäitumisega juba aastaid ja perekonnaliikmed on seda mingis mõttes me võime isegi öelda toetada. No vot sellepärast et nad on käinud selle inimesega koos, siis näiteks saates teda tööle minnes talle tööle vastu täiesti, aga poodides on aidanud tal nii-öelda selle haigusega kohaneda, selle asemel et aidata sellest haigusest üle saada. Kui nüüd kellelgi tekkis paanikahoog, siis midagi selle juures eriti et võtta ei ole vaja, sellepärast et paanikahoog või ärevusehoog iseenesest ei ole eluohtlik seisund. Ta on küll sellele inimesele küllalt ebameeldiv taluda, kes seda ärevushoogu tunneb. Kui nüüd õnnestub, siis võiks sellisele inimesele sellel hetkel katsuda meelde tuletada, tegemist ei ole mingi eluohtliku seisundiga, vaid tegemist on ärevuse hooba, mida tal on tõenäoliselt ka varem esinenud ja aidata tal meelde tuletada seda, et see läheb tavaliselt iseenesest üle mõne aja pärast võib kutsuda teda üles, siis rahulikult ja sügavalt hingama, sest paanikahooajal sageli inimesed hakkavad väga kiiresti ja pinnapealselt hingama ja see tegelikult on üks viis seda olukorda mõnes mõttes halvemaks ajada. Kas on ka teada see, millest tekivad üldse paanikahäired? Selle kohta nüüd tänase päeva seisuga on küll üksikuid teadmiste fragmente kogunenud. Kahjuks ükski nendest välja pakutud teooriatest hüpoteesidest ei ole ammendav, noh, arvatakse, et teatud osa paanikahäire tekkimisest üldse ärevushäirete tekkimises on geneetilise eelsoodumusega see geneetiline pärand ilmselt määrab ära meie närvisüsteemi tüübi sele viisi, kuidas me konkreetselt ohule stressile reageerime. Arvatakse, et paanikahäire puhul on geneetiliselt määratud selle haiguse tekkimine kusagil 30 40 protsendi ulatuses. Siis on püütud õnnestunud leida vähem või rohkem kaudseid või otseseid tõendeid selle kohta, et mitmed neuromediaator süsteemid, närviülekandesüsteemid on paanikahäired, kes osalised, serotoniin, noradrenaliin, Kaagoletsestatiniin. Me enne mainisime kognitiivkäitumusliku teraapia, selle kognitiivse psühholoogia hüpoteesi kohaselt siis paanikahäire tekib inimestel, kellel on see tugev nisugune intertseptiivne tundlikkus, võib suur tundlikus oma keha sisemusest tulevate sümptomite, et suhtes ja siis teatud niisugune kõrgem ärevusvalmidus kõrgenenud kalduvus tõlgendada neid sümptomeid siis katastroofilist Lena psühhoanalüütilised teoreetikud on ka paanika tekkimist püüdnud seletada nende seisukohtade järgi siis paanikahäire tekib Nendel inimestel, kellel ego kaitsemehhanismid ei ole piisavalt välja arenenud, siis selle tõttu ei suuda siis superego ja ja nii-öelda alateaduslike impulsside vahelist konflikti korralikud lahendada. Selle tagajärjel. Ärevus. Viiekümnendatel aastatel kujunenud kiindumusteooria väidab, et paanikahäire või ärevushäire üldse tekib siis inimestel, kes varases lapsepõlves on kogenud kiindumussuhete nihukest ebaturvalisust inimesed siis kes kogevad oma hooldaja või temaga nihukest turvalist suhet, nendel kujuneb välja niukene, stabiilne tasakaalukas psüühika inimesed, kelle jaoks see suhe on ebaturvaline vajadused jäetakse vastamata või rahuldamata, nendele siis kujuneb välja niisugune ärevatiiti psüühika ja seda siis hiljem elus korduvates suhetes uuesti nii öelda aktiveeritakse ja selle tõttu nendel inimestel siis arvatakse, et kujuneb välja paanikahäire. Praegu see hetkeseisuga on meil terve rida nisukesi erinevaid hüpoteesi, oletusi mõtlesime, paanikahäire võib tekkida ja need on siis nii bioloogilist laadi hüpoteesid kui ka psühholoogilist laadi hüpoteesid ja tundub, et tõendid ühe või teise poolt on. Aga nagu ma juba ütlesin, et ükski nendest ei ole praeguse hetke seisuga veel nihukest ammendavat ja kõikehõlmavat positsiooni suutnud saavutada. Psühhiaater Innar tõru, kas Eestis viiakse praegu läbi uuringuid ärevushäirete vallas kas uuritakse, millest tekib näiteks paanikahäire? Tõepoolest, nii see on ja ka meie kliinikus nüüd, 90.-te aastate alguses tegelikult rakkakslik professor Veiko vasar on püüdnud ärevushäiret ja nende tekkemehhanismi uurida ka füsioloogia instituudis. Farmakoloogia instituudis on tehtud sellealaseid töid professor Jaanus Harro juhtimisel näiteks professor Eero Vasara juhtimisel ja ka praegusel hetkel. Psühhiaatriakliinikus on käimas paar projekti, mis püüavad välja selgitada just nimelt paanikahäire tekkemehhanisme ja ennekõike me oleme siis keskendunud paanikahäire nihukese geneetilise komponendi selgitamisele välja uurimisele. Ja üks projekt on meil praegu käimas ka, mis püüab täpsustada või selgitada just serotoniini ühe siis mitmest närviülekandesüsteemist, Daniini osa paanikahäire tekkesse püsimises ja ka ravis meie kontaktandmed, et kui keegi on huvitatud selles uurimustöös osalemisest, et siis lähema informatsiooni saamiseks võiks pöörduda meie kliinikusse telefoninumbril seitse kolm üks kaheksa seitse kaks üks või siis seitse, kolm üks kaheksa kaheksa üks kaks või minu emaili aadressil, mis on siis Innar punkt toru ät, kliinikum punkt e. Aitäh Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku psühhiaater Innar tõru.
