Järgmise päeva lõunaks oli oja täielikult kuivanud. Kõik äikesepilved olid haihtunud ja nendest lennanud välgunooled olid süüdanud uusi tulekahjusid. Tuule suuna järgi otsustades olime otse hävingu teel. Tule kaugus võis olla vaid 15 kilomeetrit. Tuleroaks läks vana põlismets ja kõik elavad olendid, kes teele ette jäid. Lastisin oma kanuu kõige tarvilikku maga. Kui tuul pisut vaibus, pildusin ämbriga märga liivahüti katusele. Karupojad olid muutunud rahutuks ja ronisid üksteise järel kas puu otsa või üritasid kaevuda onni alla, ise kogu aeg uurisedes. Samas meenus mulle midagi kolm linnupesa, milles olid vastkoorunud pojad. Sulgesin kiiresti karupoja tonni nendega suve jooksul ringi tiirutades olin kõikjalt otsinud hoolikalt linnupesi. Enamik linnupoegadest olid lennuvõimelised juba augustikuu keskel, kuid niidul oli veel tundra lõokese pesa, maja läheduses aga erakliku rästa pere ja punarindade pesa, mille asukad olid abitud. Tormasin päästma, rästad, kes olid tulele kõige lähemal. Ent kui ma jõudsin tikri põõsasteni, kus pesa asus, olid põõsad juba tules. Rästa paar oli hüüdnud oma kurgud kähedaks ja nende appihüüe kostis ikka veel. Tulehingus kõrvetas juba nägu ja käsi ning nii nagu linnuvanemad, pidin minagi taanduma. Jooksin niidule, kui põlvitasin kõrgesse rohtu, tulid tundra lõokesed pesa servale istuma nagu neil naljakate linnukestel kombeks oli. Kõik kuus pereliiget vahtisid mind ainiti. Haarasin pesa kätte ja tormasin sellega laiemale liivasel platsile, kus peitsin pesa heina tuusti alla. Vanemad lendasid mulle järele. Minu lahkudes laulsid nad hellalt poegadele. Punarindade pesas oli häda suurem emalind lamas pesa lähedal surnult maas. Isa oli kas põgenenud või samuti kusagil surma saanud aarsem pesa, kus oli neli poega ja tõstsin selle kaasa võetud karpi. Puulatvunoolivad leegid imesid orust viimase hapnikuvaru piki ojasängi allapoole. Kahlates tundsin nõrkust. Kui jõudsin hüti ette, paistsid akna tagant üksteise kõrval kolm mureliku nägu. See oli esimene kord, kui olin karupojad luku taha pannud ja üksi jätnud. Tuli möllas nüüd poolteist kilomeetri kaugusel onnist. Mul olnuks aega veel enne pimeda tulekut tõsta karupojad ja punarinnad paati ning sõuda teisele poole järve. Sundisin karusid kiirustama randa, kus meil avanes kõige masendavam vaatepilt, mida eales looduses näha võib. Tegi järve randa nii kaugele, kui silm ulatus, tormas kabuhirmus, põgenevate loomade kari. Kiskjad jooksid paanikas kõrvuti oma saagiga jänes ja ilves, hirv hunt otsisid üheskoos kadunud pereliikmeid. Tõstsin karud ja linnud paati ning suundusin vastaskaldale. Kuumusest aetuna oli järv põgenikke täis, kõik ponnistasid kogu jõust eluga ohutusse paika pääseda. Teel õnnestus mul elavhõbedaselt läikivas vees tõsta paati orav põdravasikas ja hundikutsikas. Ent kui ma uriseva hundikutsika paati sain, ehmatas põdravasikas nii, et kukkus üle parda ja hukkus enne, kui jõudsin temast kinni haarata. Kui olin oma koormaga üle vee jõudnud, panin lasti maha ja läksin tagasi järvele väsimusest nõrka vaid ujujaid päästma. Kõige kummalisem juhtum oli täiskasvanud okassea päästmine. Ta ujus ise innukalt paadi juurde, kuid ei pääsenud libedat kanuu külge, pidi üles. Kartsin pista oma kätt ujuva kaktuse alla ja pakkusin loomale mõla laba, millest seda küünte-hammastega haakus. Kuni sain ligi meetri pikkuse veidriku paati tõstetud. Enne pimeduse saabumist jõudsin päästa veel kaks oravat pesukaru ja paar mäkra, kes kõik olid omadega nii läbi, et ei jaksanud paadis lebades peadki tõsta. Rannas ei tahtnud loomalt paadist lahkuda, okassiga jäigi sinna kogu ööks. Järve teisel kaldal ulatusid tulekahju värelevad kihvad kilomeetri laiusest. Taevane vaatepilt oli kohutavalt kaunis. Istusin koos karu poegadega tund aega rannal ja vaatlesin Hubisevad taevalaotust ning järvele langevaid peegeldusi. Seejärel toitsin punarindu ja keetsin karudele pajatäie kaeraputru. Isegi metsa põlemine ei saanud neid sundida toidust loobuma. Mina ei tahtnud süüa nähagi. Hommikupoole ööd laskus suits alla järve peale ja kandus idapoolsele kaldale. Köhisime ja läkastasime koiduni. Tuhk kattis maad, justkui oleks lund sadanud. Päikest polnud näha. Algul arvasin, et paksu suitsu tõttu aga kui ilm läks valgemaks ja nägin, et taevas oli lihtsalt pilves. Pea, kustutas tugev vihm, viimased hõõguvad söed ja uhtus õhust lämmatavad tahmakübemed. Kui hästi siin taas oma kanuud, et pöörduda tagasi onni juurde, kui see veel ikka püsti oli. Sain tunnistajaks tragöödiale, mis paratamatult liitub iga metsapõlenguga. Kiskjad ootasid järve kaldal silmade, Gilades arvete õiendust, ujumisest väsinud ja nõrkenud loomade kallal. Järves oli palju korduseid. Paljud loomad olid otsa leidnud väsimusest, hirmust või põletushaavade tõttu. Läänekaldalt hüti lähedalt leidsin hulgaliselt lõpnud loomi, kelle jõuvarud olid kaldale ponnistades üles öelnud. Leidsime punase sõnajalamajakese tulest puutumatuna. Õhtupoolikul laadisin oma püssi ja läksin vaikseks jäänud metsa otsima haavata saanud loomi. Põlenud niidult leidsin tundra lõokese pere lämbunult oma pesas. Tuhkhallis vaikuses ei olnud ühtegi elumärki aeg-ajalt õõtsudes, vaid tuul mustunud puutüvesid. Pöördusin tagasi hütti. Otsustasin pärast rihmal hakkamist kohe Toplil lännegisse minna. Ma ei leidnud mingit põhjust kohale jäämiseks. Ojja tuleks vesi ehk alles järgmisel kevadel. Karupoegadel oleks aga raskusi süte ja tuha alla mattunud kõnnumaalt toidu hankimisega. Vihmale järgnes tujukas äkiliste tuule puhangutega ilm. Kartsin alustada ligi 90 kilomeetri pikkust reisi mööda vett. Polnud vaja erilist ettekujutust selle tarvis, millised võimalused oleksid mul olnud Hoplil andingisse pääsemiseks. Eriti seda arvestades, et mul oli kaasas neli punarinda, kes pidevalt hüüdsid oma vanemaid ja kolm karupoega, kellele pakkus suurt lõbu kanuud kõigutada. Nädala möödudes oli rand puhas ja lõhnas loomulikult. See oli peaaegu ellu ärganud. Ringi hulkuvad kiskjad olid täissöönud või korjused ära vedanud, ka karupojad oli saanud oma osa. Oli aeg minna Toplile, kesse otsustasin sõuda järve lääneserva pidi sest seal oli katastroofi jälgi vähenna. Ranna äärest tõusid ülespoole 15 meetri kõrgused kaljud. Umbes 20 kilomeetri kaugusel nägin uut metsa endale eluõigust nõudmas alal, mis oli maha põlenud aastaid tagasi. Seekord ei olnud, tuli siiani ulatunud. Mõtlesin, kas karud jagavad minu rõõmu puhta ranna üle, mis tõusis madalale rohelisele rünnakule. Roosteperemehetses paadi ninas, Tanimpsis keelega suud ja vahtis ainiti ettepoole, kui mereröövlite laevapealik. Tolm ja krabu nahistasid võidelda eesmise parempoolse koha pärast, kus avanes parem vaatepilt kaldal toimuvale. Siin-seal möödusime kõrbenud või viga saanud loomadest, kes üritasid ringi komberdada, endale tervete loomade kõrvalt toidupoolist hankida. Kui rebane, põder või koiott juhtusid meid kaldalt jälgima, tünnistasid karud vastu paadi serva ja urisesid ees. Pingil olevast karbist kostis protestihääli. Punarina poegadele ei meeldinud ei pimedus ega vangipõlv. Kui ma neid toitsin, piilusid nad uudishimulikult välja ja püüdsid mu sõrmi näksida. Kui vastutuul muutus väga tugevaks, hakkasin otsima laagripaika. Lõpuks lasin kannul libiseda väikesesse varjulisse lahesoppi, kust jõgi järve nirises. Paik oli igati sobiv karude maale laskmiseks. Kuigi me ei viibinud enam põlenud anal, olid siingi näha pikka aega kestnud põuajäljed. Puud ja põõsad rohetasid, kuid loomad olid hävitanud kõik söögikõlbulikud, taimed ja juured leidus vaid leedrimarju. Kogu ümbruskonnas ei hakanud silma korraliku mitmekülgset toitu kolmele karupojale. Et mitte ligi meelitada kutsumata külalisi, tõstsin meie toiduvaru kõrgele puuoksale. Toitsin punarindu ja tõstsin ka nende puuri puu otsa. Vantsisime paljale seljandikule, kus kasvas söödavad sambliku. Jõudnud tagasi laagrisse, sõin ära oma viimase sealihakonservi. Seejärel logelesime mahalangenud puutüvel lõkke ääres ja kuulatasime mändide müha rooste nuuskis tuult. Tolm lamas pea minu põlve peal ja vahtis tulle. Krabu istus ning keeras oma kaarna pala, kord parema kordab vasaku käpaga. Äkitselt nagu maa alt ilmus meie kõrvale vana must karu. Kõik kolm karupoega silmitsesid teda ükskõikselt. Otsustasin mitte sekkuda ja jäin ootama, mis juhtub. Ükski karupoegadest ei kiristanud hambaid ega ilmutanud mingeid muid erutuse märke. Tulija oli kõhetu vanaemakaru, kes mind silmitsedes veidi urises. Ta tatsas tagakäppadel edasi-tagasi, esikäpad välja sirutatud küüntega ähvardavalt konksust. Juhuks, kui kavatseksin läbimõtlematult tegutseda. Võhikule oleks poolsõjaasend loonud ettekujutuse surnuks muljuvast karuse õelusest. Täiskasvanud karu süleelus on õigupoolest lapse east pärinev mänglemine sõpruse väljendus, mida peaks hindama mitte kartma. Vana karu lehkab raipe järele. Sellest järeldasin, et ta tuli pigem külaskäigule kui röövima. Tema näost paistis imestus, miks puu nutiistuv olend, kelle hõimukaaslased olid karude pihta alati tulistanud paistis tema suguvendi hellitavad. Metsloomadest on karud inimesele psüühiliselt kõige lähedasemad. On tarku, on rumalaid karusid, see emasloom tundus olevat vaimselt maha jäänud. Pika kaalutlemise järel otsustas ta võtta koha sisse minust paari meetri kaugusel. Minul polnud selle vastu midagi. Karu vähesest arukusest kõneles samuti hirm, mida tekitasid temas karupojad. Need uurisid emakaru põhjalikult keerlesid jäikade sammudega, tema ümber nuusutasid ja tõid kuuldavale igasuguseid häälitsusi. Seejärel pöördusid nad tagasi. Tolm ronis mulle sülle. Rooste heitis minust paremale-krabu vasakule poole. Vana karu säilitas endiselt paarimeetrise vahemaa toetudes selja vastu sama puu notti, millel istusime, meie haarasin uuesti oma piibu järele. Ja seejärel süvenesime kõik viiekesi Kustova lõkketule silmitsemisele. Punarinnad magasikarbikesest, mida õhtutuul kiigutas. Ma ei imestanud sugugi, nähes vanaemakaru meie laagris veel järgmisel hommikul, kuid mind pahandas karupoegade käitumine, selle asemel, et emakaruga seltsida ja temaga liituda, nagu ma karupoegade seisukohalt soovisin ja paremaks pidasin, urisesid naat tema peale ning ajasid ta lõpuks tagasi metsa. Kolmanda päeva varahommikul saabusime väikesesse Topli ländingi külla. Rannale ritta lükitud, värvimata laudadest hurtsikutes tõusev suits kandis veepeegelsiledale pinnale peekoniforelli ja värske leiva lõhna. Prae liha lõhn muutis karud pööraseks, nad kiunusid, saalisid paadis edasi-tagasi, ila tilkuma ja närisid paadi serva. Sillakesel naeru kihistavad lapsed tormasid kiljudes minema, kui nägid randa saabuvad paati valge mehe ja kolme karupojaga. Uudise levides majast majja kubises randumispaik peagi koertest puuvillasärkides, naistest teksapükstes ja laia ääreliste mustade kaabudega meestest ning naeru turtsuvast poistekambast. Jäin kaugusse, mis oli piisav koerte ja karude kokkupõrke vältimiseks. Kas punane sõnajalgu on siin? Küsimus oli suunatud ükskõik kellele, kes vaevuks vastava ei ole, ütles üks mees. Ta on lõunas langetavaid puid tembeldamas. Lõunas võis tähendada nii viitteist kui 800 kilomeetrit. Millal ta tagasi jõuab? Raske öelda. Võib-olla täna. Kas ta teab, et tema õnn jäi tulest puutumata, teab tuli, napp vastus. Kas ma võiksin oma karud kuhugi jätta, kuniks lähen kaupa hankima? Miks jäi liha pata? Siin ei käida karudega niimoodi ümber. Oli selge, et valge mees oma karudega polnud siin teretulnud. Kas ma saaksin siis värvata mõne poisi senikauaks paadi hoidma? Pakkumine oli suur. Poisid olid valmis iga hinna eest sõudma paadiga, milles oli kolm elus karu. Valisin suure tõsise näoga poisi, kelle nimi oli Barni. Kamandasin tapaatia. Tahtsin, et karud tutvuksid temaga enne minu lahkumist. Poiss istus hirmunult ja silitas karupoegi, kes hülgasid ja turitasid turja karvu. Kui teine, saanud teda. Meie kaugemale sõudes läks rahvahulk laiali ja koerad lonkisin oma teed. Kui jõudsime tagasi randa, ei olnud seal kedagi peale ühe vanamehe. Hoia paat rannast kaugemal, ütlesime Barnile. Tulen tagasi nii ruttu kui võimalik. Olin jõudnud mööda mudas teed astuda umbes sadakond meetrit, kui selja taga puhkes möll. Mudas Riselev koerakari oli tormanud karude poole, need omakorda paadist välja hüpanud. Jooksen tagasi nii kuis jalad võtsid, kuid indiaanlased olid jõudnud moodustada tiheda ringi ümber taplus välja. Nad poleks lasknud mul karusid päästa. Puhu kutsa puu otsa, karjusin täiest kõrist, ise kõvasti käsi plaksutades. Õnneks kasvas läheduses kõrge mänd. Kolm libedat mudapalli suutsid pärismaalaste jalge vahelt läbi lipsata, enne kui need oskasid midagi ette võtta. Karud pääsesid pakku ja istusid nüüd süütult männi alumisel oksal. Koerad hüppasid pettunult vastu puudele. Üks vihane indiaani nooruk, kelle verd tilkuv koer oli alahinnanud karupoegade küüsi ja hambaid lähenes puule vintpüssi käes. Uskumatut, naerata sel hetkel õnn. Väike veoauto pööras külateele ning konstaabel Craig Melvil ja punane Sõnajalg peatusid otse minu ja nooruki juures. Konstaableid nähes rabasid indiaanlased oma koertest kinni. Noor vintpüssimees pani jooksu. Seepeale läksid laiali ka teised. Mis siin lahti on, küsis punane sõnajalg. Ma juba arvasin, et tuled pärast põlengut siia. Palusin kleidil end kohale tuua. Seletasin hingeldades, milles asi. Siin loos on nii mõndagi, mida teie ei mõista, ütles Melvin mulle. Indiaanlane austab kõikidest loomadest üle kõige karu. See tüüp kavatses muhk karupojad maha lasta. Ta tahtis vabastada nende hinged. Indiaanlase meelest on karu inimesest kõrgem olend. Neile ei meeldi, et seltsid karu poegadega. Nende arvates poleks tohtinud poegi endale võtta, kui nende ema tapeti. Nad usuvad, et suur kõikvõimas vaim oleks andnud karudele teise ema. Soovitan teil ruttu jalga lasta. Need indiaanlased võivad mõelda välja abinõu karude teise ilma saatmiseks. Kleit Melville oli ausmehemürakas, kelle ihurammu ja hingejõudu imetleti külas austasid teda kõik. Poe avamist oodates jutustasin punasele sõnajalale lühidalt oma elust ja loovutasin talle lubatud osa leitud kullast. Melvin pöördus tagasi karusid valvama. Mis sul plaanis on, küsis mu indiaanlase sõber. Seletasime, kavatsen suunduda kuhugi lõuna poole ja ehitada onni, kus saaksin koos karudega üle talve elada. Ta soovitas mul asuda elama ühe oma sõbra onni Takla järve läheduses. Seal ei olevat kuivus maale suurt häda teinud. Seega saaksid karud seal piisavalt toitu ja jõesängist leiduks ehk kuldagi. Ainult et talvel ei pääsevad sealt kuhugi liikuma. Vii nüüd kohe kõik kaasa, mida talveks vajad. Mina tulen niipea, kui jää on sulanud. Oin vajab parandamist, kuid see on ikkagi hõlpsam kui uue ehitamine. Ja ära ole sinisilmne võtaminurrel. Sa ei kujutagi ette, milline see ümbrus on, eriti talvel. Hundikarjad, Puumad, karud varitsevad sind või üritavad lõhkuda onni, et pääseda sinu karupoegade ja toiduvarude kallale. Pöörasin pilgupuule, kus kükitasin kolm halli mudapalli. Nende hambad olid irevil ja nad vaatasid mind kummalise pilguga. Nad olid oma koonud puhtaks nühkinud kuid muidu olid nad vigased kui ennegi. Ma asun kohe tankla järve poole teele, kuid relva Ma ei võta. Suur tänu sulle. Parajasti pakiti minu toidukraami, kui algas uus möll, seekord poe ees. Avasin ukse ja nägin karupoegi, kes üritasid käppadega tabada käratsevat lastesalka ja kolme haukuvad koera. Mind silmates ründasid karupojad sisse kahmates õunu, porgandeid ja pirukaid. Nad tormasid mööda piinlikult puhast poodi ringi, nii et muda lendas. Kui püüdsin peatada tolmu, kes lippas naerikimp suus, komistasin ma õunakasti otsa ja see lärm, veerevad õunad ning minu kukkumine ehmatasid karusid tõsiselt. Tolm ja kraabu ronisid rooste kannul mööda veerema hakanud purgivirna üles tühjale riiulile. Seal hakkasid nad sööma seda, mis neil oli õnnestunud kaasa kahmata. Mind ei lasknud nad hetkekski silmist. Õnneks oli kaupmees hea huumorimeelega, kuid suure osa oma teenitud rahast pidin siiski poodi jätma. Punane Sõnajalg pakkus oma abi karude jõe äärde toimetamisel andsinkraabu tema hoolde. Ise haarasin rooste ühte kaenlasse, tolmu teise ning suundusin paadisilla poole. Punane Sõnajalg jõudis kogu segaduse kõrval veel rääkida, et see paikkond muudetakse õige peakaitsealaks. Ja indiaanlased ei ole sugugi ühel meelel. Enamust neist kardab, et valged piiravad üha rohkem nende jahipidamise õigusi. Paadisilla juures astus minu juurde kena ulja rühiga indiaanlane. See oli punase sõnajalasõber, kelle onni mulle talvituseks soovitati. Punase sõnajalajutu järgi olete lubanud karud vabadusse lasta niipea, kui nad suudavad ise enda eest hoolitseda. On see tõsi? Küsis mees. Selline plaan mul on. Noogutasin, ma tahan nad viia sinna, kus ei ole küte. Kas te võiksite seletada kohalikule rahvale, et ma ei kavatse karusid kodustada ega harjutada neid eluga vangistuses? Kindlasti seletan, lubas mees. Te võite minu onni kasutada nii kaua, kui soovite. Aitan punasel sõnajalal aprillis teile vajalikku varustust ja toitu tuua. Minu poja õnn asub järve vastaskaldal. Ta tuleb teid vaatama, kui jää on vee kaanetanud. Kui palju maad on siit teie onnini? Lühimat teed pidi umbes 180 kilomeetrit. Ühes kohas tuleb paati ligi kuus kilomeetrit mööda maad edasi toimetada ja ärge proovige suurte tuultega järvele minna seal üksikule sõudjale väga ohtlik. Ta võitis tagataskust mitu korda kokku volditud kaardi ja joonistas sellele pliiatsiga minu teekonna. Kui kanuu oli lastitud vajusse nii sügavale, et selle serv ulatus vaevalt 15 sentimeetri kõrguselt üle veepinna. Kui ma eemaldasin kaldast, üritasid karupojad ronida üle asjade minu nägu limpsima ja otsima niimodi lepitust külast tekitatud pahanduse pärast. 10 minuti pärast olime taas maailmas, kus määratakse aega päikese järgi. See oli avar ja terve maailm. Tavalistes tingimustes oleks minu teekond võtnud aega kolm päeva. Raske lasti ja karude tõttu tõotas venida märksa pikemaks. Teekond oli keeruline. Maa kitsuste ületamised aeganõudvad ja kanuud järele vedamine väga väsitav. Teel olles mõtisklesin selle üle miks oli valinud peatuskohaks nii kõrvalise ja raskesti ligipääsetava koha. Kulla ostmine oleks seal ehk tulemusrikkam. Ja ma olin veendunud ka selles, et parimat paika karupoegade kasvatamiseks ja nende täisealiseks saades vabadusse päästmiseks vaevalt et oleksin leidnud. Selleks, et karud kasvaksid normaalses looduslikus keskkonnas pidid neil olema oma sood, niidud ja metsad. Takla järve ümbruses laius tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses mägesid, põlismetsi, kärestikul, isi, jõgesid. Olin kuulnud, et kaitseala rajamine sellesse Briti Kolumbia osasse oli peaaegu kindel. Pebini järve ületamine Green Arrow neemele ei olnud sugugi nii lihtne, kui olin oletanud. Pärast lahkumist Topli ländigist põhja suunas. Oli jõudnud vaevalt poolteist kilomeetrit, kui tuul hakkas tugevnema. Lained tõusid ligi meetri kõrguseks ja paiskasid vett paati. Käilakerkimine laineharjale ja põhja plaksatust tagasi alla kukkudes ajas nii minule kui karupoegadele hirmu nahka. Raskemini juhitavat alust, kui seda küljelt küljele loksuga luu. Vaevalt et leidub. Põlved võimalikult harkis kanu põhjas suutsin kuidagi tasakaalu säilitada. Kuigi karud pidevalt siia-sinna sebisid. Kramplikult püüdsin paadi nina vastutuult hoida, külgtuul oleks meid kindlalt ümber paisanud. Külmast ja hirmust kangena loobusin lõpuks püüdest edasi liikuda. Ainuüksi võitlus vee peal püsimise eest tundus lootusetu. Hea vähemalt, et last oli raske, ilma selleta oleks kanu viie minuti jooksul põhja ülespoole pööranud. Kuid samuti võis juhtuda siis, kui asjad oleksid liikuma hakanud. Igavikuni tundunud aja möödudes hakkas tuul lõpuks raugema. Kui suutsin taas normaalselt mõtelda, taipasin, et olen läbimärg ja külmast sinine.
