Ranna ääres keerasime ümber neeme tipu ja liikusime, abajad pidi allapoole. Olin rõõmus, kui nägin kilomeetrite ulatuses laiuvad sood, kust karupojad saavad konni ja putukaid püüda. Lähenesin kaldale ettevaatlikult, et kivid paadi põhja ei vigastaks. Samal ajal, kui püstitasin laagrit, hoolitsesin lindude eest ja kandsin oma varustust varjule. Otsisid karude ümbruskonnas söögipoolist. Kavatsesin just neile seltsiks minna, kui rooste tõi kuuldavale kiljatuse, mis kostis vähemalt kilomeetri kaugusele. Ta jätkas ulgumist ka siis, kui kohale jõudsin. Karud rippusid noore kuuse ladvas, mis nende raskuse all ähvardavalt paindus. Neid ahistas suur must karu, kes oli samuti juba tüve mööda üles ronimas. Kui karupojad mind märkasid, pööras ka suur karu uudishimulikult pead. Silmapilkselt laskus ta puu otsast alla. Andsin talle piisavalt pagemis ruumi, et ta ei tunneks end lõksu. Aetuna. Karudele on oma väärikuse kaotamine, suur õnnetus. Seegi ei saanud siin, ei kavatsenud nii lihtsalt alla anda. Kui karupojad minu kutse peale puu otsast alla tulid, pöördus Suur Karu tagasi, et neid minema kihutada. Kõik kolm tõusid sisisedest tagajalgadele ja surusid end minu vastu. Sirutasin käed üles, ise mõeldes, kuidas rünnakut vastu võtta. Ausalt öeldes soovisin nüüd, et oleksin punase sõnajala pakutud püssi kaasa võtnud. Kuid karule ei võinud ma näidata, kui hirmul ma tegelikult olin. Vaatasin talle ainiti silma, võtsin maast kepi ja tõin kuuldavale indiaani hiiu. Loom pöördus ja kui tabasin veel kepiga tema ümarat tagumikku müürata seda nii, nagu oleks surmavalt haavata saanud. Ta keeras suure kaarega minekule. Lootsin südamest, et ta ei hakka kättemaksu hauduma. Liikusime tasahilju hanereas soo suunas, mida kattis paks samblavaip kõige ees loivas kraabu nautides vetruvad pinnast. Temale järgnes tolm. Veidike kaugemal, tatsab rooste, tegeles tõsisemate asjadega, keeras kive tagurpidi, et leida nende alt tõuke ja putukaid. Jälgisin tema toimetamist mõnda aega, kui aga pilgu taas teiste poole pöörasin, kangestusin tolm ja krabolid sohu vajunud. Ma ei ulatunud rabelevate karudeni, kuid viskasin neile keppe ja suuri samblamättaid, et nad saaksid neist kinni haarata. Tänu sellele lahtisele sodile suutsid nad hoida pead ja esikäppasid õõtsuvasse mülkasse vajumast kuid kumbki ei küündinud minu väljasirutatud kätteni. Siis painutasin nende suunas suurema puuoksa. Nad haarasid sellest kohe kinni. Sel hetkel ilmus kohale rooste ja üritas ilmsete abistamis kavatsustega oksa pidi vendadeni ronida, kuid ma sikutasin ta sabapidi tagasi. Tolmu ja krabu jõuvarud olid lõppemas. Märkasin, et nende lähedusest tõusis pinnasest suurim mulle. See oli soo kaastappev. Mürkkarud hakkasid vähehaaval lämbuma. Meie läheduses kasvas suur noor kuusk, mille tüve läbimõõt võis olla umbes 15 sentimeetrit. Otsustasin riskida, jooksin laagrisse kirve järele. Kui tagasi jõudsin, istus roostepuu kõrval koon taeva poole ja ulgus, nagu oleks kogu maailm kokku varisenud. Kui olin puu üle soosilmal langetanud, ronisin selle tüvele ning tirisin räsitud ja oksendavad olevused õnnetuskohast eemale samblavaibale. Kui karupojad olid toibunud, marssisime kõik koos rannale kümblema. Maastik meie teekonnal muutus üha kaunimaks ja mägisemaks. Suvelõpu õhus hõljus ööd kui päevad, palsamnulu lõhn. Nulu küpsetest käbidest, nõrgus magusat siirupit. Oja kallastel sätendasid hiigelsuured sidrunkollased liiliad. Varahommikune õhk oli kirbe, seda oli imehea sisse hingata. Meiega nuu libises edasi, jättes järve tumelilla sügavuse kohale V-kujulise kiiluvee. Järskudel. Kallastel tõstsid pead lumekitsed ja lambad. Siin-seal kahlasid lahesoppides põdrad, otsides vesiroosi juuri. Kord lõi paat ägedalt kõikuma, kui suur kuninglõhe vaskselt säravast mõla otsast kinni haaras. Põhjamaa metsad olid rikkumatuse üksilduse ja kestvuse võrdkuju. Isa, põtrade häälitsused ja linnupaaride vaevukuuldavad kutsed sulasid harmooniliselt küngastel laiuva metsaga. Puuris köissitavad punarinnad tuletasid mulle meelde söögiaega. Pidin neid toitma iga kahe tunni tagant. Kolme karupoja mustakoonulised väiksed näod pöördusid minu suunas ja neilt peegeldus endisest suurem hellus. Kuigi pidime lahkuma oma kodust nägeti oja ääres ega teadnud, mis ootab meid tankla kandis, tundsin sisimas soojust, et saan kasvõi ajutiselt olla vajalik nendele väikestele Kanada põlislaande elanikele. Sel ööl, kui jäin laagrisse Morrisoni järve äärde, meenus mulle punase Sõnajala ütlus. Reisimine koos noorte loomadega on ohtlik. Ta teadis, karupojad on ahvatlev saak paljudele kiskjatele, kes võivad isegi nendega koos liikuvale inimesele kallale tungida. Kui nälg väga näpistab. See punase sõnajalahoiatus meenus mulle sellepärast, et laagripaiga ümbruses tiirutas seitsmepäine hundikari. Kamandasin karupojad kõrge kuuse otsa ja tegin puust paari meetri kaugusele lõkke. Kuna ma aimasin, et need võllaroad roniksid kohe minu kõrvale magamiskoti. Kui kavatsen pikali visata, siis otsustasin rooste abiga hundid laagrisse meelitada. Kasutasin selleks vana indiaanlaste kavalust. Rooste süles. Istusin hõõguvate süte lähedal. Tolm ja krabu hakkasid vinguma, et saada luba allatulekuks. Seda ma ei andnud. Kuna karupoegade hädaldamine oli osa minu kavalast plaanist huntide söögihimu tuli ergutada. Kuuvalgel märkesingi peagi nelja suure luuraja ettevaatlikku lähenemist. Puu otsa sosistasin ma roostele ja tõstsin ta vastu tüve. Samal ajal sööstsid hundid laagrisse ja üritasid puu otsa, ronivad karu kinni haarata. Võtsin labida ja viskasin põlevaid süsihuntidele selga. Valu ja hämmastus andis jalgadele kiire hoo ning peagi kuulsin, kuidas nad sukeldusid järve oma tulitavat turjal leevendama. Kogu kari siirdus seepeale kaugemale orgu, vähem ohtlikele jahimaadele. Ärkasime veidi enne päikesetõusu, kui punarinnad puuris kisendama hakkasid. Olin paigutanud puuri magamiskoti ja lõkkeaseme vahele. Magamiskotist välja piiludes nägin nirki, kes üritas puuri Varbu närides linnukesteni jõuda. Hallale oli käsk, mida karupojad olid õppinud jahiretkedel. Välkkiirelt ilmusid nad nüüd magamiskotist nagu üks mees ja kihutasid kiskja minema. Leidsin kaardi järgi hõlpsalt vana indiaanlaste teeraja Dahlo järve põhjaosas. Ainuke probleem oli selles, kuidas viia raske kanda müle Dahlo ja Fraidi järve eraldava kuue ja poole kilomeetri pikkuse kõrgendiku. Arvestasin, et mul tuleks teha 16 edasi-tagasi reisi. Niisiis otsustasin kaks neist sooritada kohe saabumisel. Kuna teerada oli vähe kasutatud, tuli mõnes kohas teed rajada mahalangenud puid ja lopsakaid taimi kõrvaldades. Nii kulus esimese retke peale viis tundi, enne kui jõudsime Fredi järve kaldale. Tänu tee rajamisele olid ülejäänud korrad kergemad, aga kui lõpetasime teise reisi keskööl, olid karupojad väsinud ja ärritatud. Torisesid kaua, enne kui asutasid end magama. Ma ei tea, mis oli selle põhjuseks. Kuid rooste sirutas end alati välja vastavalt minu selja kummerusele ja omastas nii magamiskoti. Selle osa. Krabu tõmbas end kõverasse minu kõhu ja rinna vastu ja lamas sedasi nii kaua, kuni ta selg hakkas kuuluma. Siis vahetas ta tolmuga koha. Kui juhtusin öösel külge keerama, küünitas rooste end alati minu nina limpsima otsekui paludes andeks, et kasutab mu käsivart padjana. Pean möönma, et nelja ja poole päeva pikkuse väsitava askeldamise jooksul tabasin end vähemalt kord tunnis mõttelt. Miks peame küll minema nii kauge järve äärde. Sellised ained nagu suhkur, jahu, kohvi ja sool tuli pakkida niiskuse eest õli riidesse. Seejärel pidin kompsud riputama Fredi järve rannal puu otsa, et loomad neile ligi pääseks. Sellest hoolimata ronisid rotid ja oravad nööri pidi kompsenerima. Ühelt reisilt tulles sattusin kohale just õigel ajal, et kihutada minema isapõder, kes õõtsutas sarvedega allpool rippuvaid, toiduvarusid. Kõigele vaatamata korvasid ääretult kaunid päevad täis linnulaulu ja karupoegade tembutamist, need lõputult tallatud kilomeetrid täis higi, pingutust ja kõhklusi. Enne kui andsin end flaidi ja Nikynyleraaki järvede vahelise kobrutava jõe meelevalda langetasin ligi kolmemeetrise noore kuuse, mida saaksin kasutada Vedikuna ja vajaduse korral tõhusa pidurina. Mõnes kohas oli vesi väga madal, sest ammu polnud sadanud ja veest välja ulatuvate kivide tõttu oli peaaegu võimatu sõuda. Nihkus ja nii edasi. Kohiseval vahutaval vool põhja veidik hüples kivilt kivile kuni murdus äkitselt pooleks. Kuna ma olin toetanud tahapoole, kukkusin nüüd üle parda. Kanu jätkas oma teed paatormase Leetseljakule kõikus küljelt küljele, kaldus vastuvoolu teles uppi. Nägin, kuidas karupojad paadist pääsesid ja kalda poole pürgisid. Kartsin, et punarinnad on nüüd küll lõpu leidnud. Kui ma lõpuks kanuu juurde jõudsin, haarasin kohe vett tilkuva puuri. Ma ei ole kunagi kuulnud nii meeldivat muusikat kui see, mis kostis puurist neljast hirmunud kurgust. Ükshaaval laadisin aisad kanuust kitsale liivasele rannaribale. Kõik oli õnneks pakitud veekindlalt, kuid purkidelt tulid etiketid lahti. See võib veel talvel söögi valmistamise ajal üllatusi pakkuda. Magamiskott oli kuiv tänu sellele, et see oli keeratud kummeeritud kanga sisse. Kuid minu riided said kõik läbimärjaks. Kui viimane kese ja kanuu olid kindlalt kaldal, istusin surmväsinult kivile. Lõdisesime külmast kogu kehast. Alles siis tundsin puudust karudest. Otsustasin tõusta, et neid otsima minna. Kui silme ette ilmus äkitselt pikk mustjalg. Kõrge kui tootemi teivas. Jalgu oli lisaks veel kolm nende vahel oma pooletonnine, must kerre. Koletis seisis seal ja kõikus mu kohal, nagu ei teaks, mida edasi teha. Silmanurgast nägin puu otsa roninud roostetolmu ja krabu uudishimulike kuid ettevaatlikke muigel nägusid. Oli liialt väsinud, et end liigutada. Mõtegi ei tahtnud liikuda, nõjatusin vastu kivirahnu punarindade kõrvale ja lootsin, et põder lahkub. Mul polnud tahtmist temaga jõudu proovida. Põdra märkamatu ligi hiilimine samuti põhja Vediku murdumine näitasid, milliseid ootamatusi või põhjamaa metsades ette tulla. Põder sõi ülirahulikult minu talveks varutud kartuleid ja kahlassis vett pritsides. Oja pidi ülespoole, justkui poleks ta minu kohalolekut märganudki. Järgmisel hommikul panin tähele, et meie teekonna viimased kilomeetrid kulgevad mööda käreda voolulist, kitsast ja sügavat jõesängi. See oli õige sõudja unelm. Mõne tunni möödudes jõudsimegi Takla järve avarale lahele eemal paremal tuli nähtavale onni Bilbas katus. Kuigi jonn oli avar, ei saanud seda võrrelda punase sõnajalaeluasemega. Väänkasvud ja umbrohi olid onni ümber võimust võtnud nende pikkade aastate jooksul, mil see oli asustamata. Onni olid elama asunud rotid, hiired, nahkhiired, ussid ja terve hulk mingeid mardikaid ei olnud ühtki. Mööblieset. Põrand oli kaetud näriliste kogutud saagiga. Katusetalade küljes rippusid nahkhiired. Punnsilmne tundra, öökulli pereõõnsus, sisisedes oma pesas katuseparte liitumiskohal. Aknad olid siiski terved ja kamin ilmselt korras, kuigi seda ummistasid ämblikuvõrgud ja kuivanud lehed. Maja alusmüürid olid tugevad. Kamin asetses seesmises umbes 20 ruutmeetri suuruses ruumis, mille põhjapoolse seina kahest suurest aknast avanes kaunis vaade Takla järvele. Köögis olid pesemisnurk ja roostes raudpliit. Kui me sisenesime, Ahmesid karupojad mõne minuti jooksul endale suhu kõik ringi roomavad elukad, maod, välja arvatud. Viimase kihutasid nad välja ning nendega koos põgenesid ka ehmunud öökullide nahkhiired. Selle segaduse ajal märkasin, et karupojad olid meie rännaku ajal tublisti kasvanud. Tugevamaks muutunud. Kohe seejärel, kui olin kannu tühjaks laadinud, ehitasin ma punarindade jaoks pesakasti koos toidulauaga. Pesa, kinnitasin onni seinale, kuhu õhtupoolikul päike paistis. Siis alustasin tohutu tööga onni koristamise ja parandamisega. Õnneks leidsin oini taga asuvast Sarast tööriistu, naelu, laudu ja pilpad. Kavatsesin päeva valge osa kulutada parandustöödeks mööbli valmistamiseks, küttepuude varumiseks, forelli püügiks ja kala suitsetamiseks. Suutsin harjutada ka karupoegi kindlas kohas kala püüdma. Minu sooviks oli punarinnad võimalikult kiirelt endast võõrutada, et nad muutuksid iseseisvaks. Tirisin vanadelt puu nuttidelt samblatükke, et linnud saaksid nokkida pagevaid, sipelgaid ja putukaid. Roiskunud korjuste alt leidsin tõuke ja putukate mune. Looduse suurim jõud instinkt oli minu liitlane ja üsna pea tormasid punarinnad ise kitkuma sammalt maha langenud puult, millele manad lasin. Märksa kauem aega kulus selleks, et õpetada neid jalgadega maast ussikesi ja tigusid kaevama. Pidin näitama nelja rammusat tõuku ja matma selle nende silme all, enne kui nad hakkasid seda mulla alt välja kaevama. Linnud järgnesid mulle igale poole pidevalt häälitsedes ja tiibadega veheldes. Justkui oleksid nad vaistlikult konkurente eemale tõrjunud. Onni ümbritseval kaheksa kuni 10 kilomeetri laiusel alal, kus oli nii sood, niitusid kui ka metsakulus karupoegadel kõhu täitmiseks umbes kolm tundi kui nad juba möllama ja põldhiiri loopima hakkasid, selle asemel et neid peaaegu närimata suhu ahmida. Teadsin, et päikeselt punnkõhud on järgmiseks ööpäevaks täis. Kuna vähesest kullaotsija toiduvarust ei jäänud suurt midagi üle. Olin väga rahul, et septembri saabudes polnud karud enam sõltuvad kodusest toidust. Tavaliselt alustasime varahommikust jahiretke piki Takla järve puhast liivaranda, kõndides onnist umbes kilomeetri kaugusel laius nelja hektari ulatuses soo, kus kasvas ka pilliroogu ja marjapõõsaid. Ühel päeval sundisid karud üksiku aasta vanusekarusoost jalga laskma ja hakkasid siis innukalt tema jälgi uurima. Nii sattusid nad maitsvate mugulate peale, mida karu oli maas tuhminud. Syypiale kaevasid nad seda maiuspala igalt poolt, kus seda vaid leidus. Soodaga kulges meie tee läbi tiheda metsa, mille alune lausa kubises Rammusatest, putukatest ja tõukudest. Metsahalvenedes jõudsime niidule mäe jalamil. Siin ei viibinud meie kunagi kaua, sest see oli liiga kaugel kõrgetest puudest. Kunagi ei võinud ju teada, millal keegi himustab hommikusöögiks värsked karupoja liha. Tagasiteel onni otsisime tavaliselt kõrgest rohust hiliseid marju ja laskusime sihijõe parempoolsele kaldale, mille olin ristinud päikeseloojangurajaks. Enne hämaruse saabumist kasutasid seda teed järve äärde minekuks põdrad, hirved ja hundid. Kraabut tuli sageli äratada unelevast aja veetmisest. Roostet seevastu oli vaja nuhelda liiga kaugele rändamise eest. Tolm aga püsis alati minu läheduses. Viiest meetrist kaugemale ta ei läinud. Nendele retkedel oli rooste see, kes oli valvel meie kõikide eest. Kraabu nautis seda olukorda täielikult ja tolmu meelest oli iseseisvusmõiste, mida pidi iga hinna eest vältima. Kuigi olin kulutanud üha rohkem aega just sellele arenguetapile. Poolteist kilomeetri kaugusel kodust olid karud alati küllastunud ja tahtsid kiiremini kohale jõuda. Nüüd oli neid lihtne hanereas piki teed marsitada. Aeg-ajalt tormasid nad üksteisele otsa, lootes ilmselt väikse poksimatši maha pidada. Ühel päeval sõudsin koos karudega idapoolsele rannale ja me veetsime kolm järgnevat päeva, mille jõe suudmes otsisin innukalt kas seal võiks leiduda kulda, plaatina või mingeid mineraale. Üsna lähedal rannast sattusime kuusepuust onni peale. Kamandasin karupojad pärast randumist puu otsa. Läksin onni juurde ja astusin lukustamata uksest sisse. Onnis oli hiljuti elatud, sest kappides leidus hulgaliselt konserve. Tundsin kõhus krampi, kui märkasin seintel korralikus reas rippuvaid kümneid teraspüüniseid. Mingit mõtet oleks uputada Need piinamisvahendid järve, sest jahipidaja oleks kohe uued tellinud. Rebisin oma märkmikust lehe ja jätsin lauale teate, milles palusin püünisepanijat endale külla. Lumekingade kodukootud tekkide ja talveõhtutel nikerdatud esemete põhjal tegin järelduse, et tegemist on indiaanlastega. Uurisin tema raamatuid ja avastasin, et see mees loeb filosoofia ja looduslooalast kirjandust. Tema küllatulekut võis oodata küll alles novembri lõpus, kui lumi maas. Suve rohelus segunes vähehaaval kunstipäraselt septembrikuu värvi balletiga. Kõik oli valmis varase talve saabumiseks. Olin lõhkunud küttepuid. Seina samblatihendid olid tugevdatud saviga. Toidutagavara oli paigutatud samblaga vooderdatud keldrisse, et kaitsta seda jäätumise eest. Pula rinnad olid varakult lahkunud ja nende tühi puuronni seina ääres tuletas aina meelde, kuidas ma lindudest puudust tundsin. Mõtlesin, kuidas suutsid nad leida esimest korda pika tee lõunasse. Et leevendada igatsust lindude järele. Püüdsin endisest rohkem veeta aega karude seltsis. Karupoegade jaoks oli olemas kaks maailma. Meie elupaik ja välisilm. Nad kuulatasid tavaliselt, kui keelasin karmilt onnis möllamise. Meenub siiski juhtum, mis oleks võinud saatuslikuks saada. Ühel õhtupoolikul tõukas tolm krabu kolde lähedal kerkiva leivataigna sisse. Oli olnud külm ja uduvihmane päev. Roostaja tolm oleksid meeleldi kolde äärde kerra tõmbunud. Kuid kraabul oli mängutuju. Et vältida ebameeldivusi, meelitasin ta randa jalutama. Seal ta tantsis, püherdada liivas ja mängis puukooretükkidega. Vaevalt oli möödunud kümmekond minutit, kui ta äkki tagasi onni tormas ja tolmule kanda karges. Ma ei jõudnud midagi ettevõtta. Tolm ajas end püsti ja lajatas kraabule vastu kõrvu, nii et viimane potsatas vastu taignanõud, mille sisu valgendus ta pealaest jalatallani. Kui ta siis vastu tahtmist sai, jääkülma järvevette kastetud veetis ta ülejäänud osa päevast voodi all kõige pimedamasse nurgas. Toas oli rooste kõige armsam mänguese vana tekk. Ta lamas selili, tule lähedal, kortsutas tekki kord kokku, rebis siis taas laiali, näris seda ja mässis end selle sisse. Tolm oli leidnud rannalt puu nuti. See pidi küll hästi maitsema, sest ta näris ja limpsib seda pidevalt. Ta hoidis seda kiivalt ja isegi magas selle kõrval. Krabu olid teistest viletsam, temal ei olnud kindlalt mänguasja ja üsna tihti teeskles ta magamist minu süles, otsekui hooliks ta põrmugi kahe kaaslase tempudest. Tegelikult jälgis ta nende iga liigutust praokil silmadega. Talve poole paelus karude uudishimu aina rohkem põlismetsaelu kuna olin algusest peale kavatsenud neid kasvatada iseseisvaks. Jälgisin nüüd kõiki nende kommetes ja käitumises toimuvaid muudatusi. Olin otsustanud karusid mitte kodustada. Üritasin lahendada toidu kaitse ja muud probleemid karude, mitte inimese seisukohalt. Minu ettevõtmised õnnestusid üsna hästi. See ilmnes ühel hommikul, kui kaevasime soos juurikaid majja andnud hoiatust, kui suur kaheaastane karu salamahti kraabule lähenes ja selle koonu löögiga uppi lõi. Roostaja tolm kargasid krabu kiusatuse peale kohe püsti ja olid jalamaid venna kõrval. Nad võitsid sisse hoiatusasendi ja olid valmis suuremale karule vastu astuma. Ent tulnukas polnudki tige, vaid üritas hakata tutvust sobitama. Karu saatis meid mitu kilomeetrit, kuid minust hoidus ta vähemalt kahe meetri kaugusele. Kui pöördusime tagasi onni, keeldusin teda sisse laskmast, kuigi ta Roomas ja häälitses kurvalt selle vea siiski tegin, et viskasin talle lõhe. Seepeale käis ta terve nädala meiega jahiretkedel kaasas. Noore isakaruga mängides ilmutasid karupojad hämmastavat huumorimeelt. Kui karu asus onni kõrvale lõunauinakut tegema, hiilis rooste ligi ja lajatas talle vastu koonu mis on karu üks Hellematest kohtadest. Toolime kraaboga näksisid teda samal ajal kintsust. Karu sööstis iga kord ettepoole ja kukkus kõhuli. Kuigi kelmid kordasid seda vempu üha uuesti. Ei võtnud suurem karu õppust. Kes ei ole näinud karupoegi naermas, ei oska ette kujutada seda lõbu, mida need võrukaelad teiste arvel võivad endale lubada. Oktoobri algul hindasin roostekaaluks umbes 35 kilo. Tolm kaalus ehk sama palju krabu kui pesakonna, kõige väiksem vast 27 kilo. Septembrikuu taltsutamatu õgimised tagajärjel oli karude söögiisu vähenenud. Loodus valmistas neid ette talveuneks. Ühel päeval, kui olin kulda uhtumas, tundsin äkki karudest puudust. Läksin neid otsima ja leidsin, et umbes 15 meetri kauguselt. Kõik kolm küürutasid paljastatud hammastega poolringis ja jälgisid hääletult ahmi aeglast astumist. Ahm on põhjamaa metsade lugu, peetumaid loomi, oma arukuse, hirmuäratava jõu, kergesti ärrituv loomu ja põikpäisuse tõttu. Umbes mägra koera suurune ahm. Suunas oma pilgu krabu kõrile. Karude tähelepanu eksitamiseks õõtsutas ta aeglaselt lähenedes pead kord ühe, kord teise poole, et siis tappev sööst teha. Nihkusid kraabule lähemale. Nad kohtusid esmakordselt tõelist vaenlast, kui mitte arvestada mudamaadlust Topli ländigi koertega. Ahm kavatses rünnata välkkiirelt. Sellel taktikale muidugi eeliseid. Tundus aga, et karupojad teadsid vaistlikult, kuidas käituda. Ent mina lõin viimasel hetkel araks ega lasknud neil iseseisvalt võitlusse astuda, kuigi see oleks olnud õpetlik ahnbolud minu lähenemisele tähelepanu pööranud või siis ei hoolinud ta sellest. Samal hetkel, kui ta valmistus hüppeks, virutasin talle tagant labidaga ja ta kukkus külili. Nüüd järgnes metsik vaatemäng täis pöörast raevu. Karud kargasid üheaegselt ahmi kallale ja rebisid looma tükkideks.
