Täna saates osoon kutsub Männikjärve rabasse geo peitust mängima. Kaunile looduselamusele lisab põnevust aarde otsimine  millest sõltub Võrtsjärve veetase. Kas selle aasta madal veeseis saab talvel kaladele  saatuslikuks kibuvitsast kui rannamaastiku kaunist kujundajast,  räägib botaanika Urmas Laansoo. Piibe maantee ääres Endla kaitsealal asub männikjärve raba. Oma rohkete laugastega on üks Eesti kaunimaid. Huviline saab sellest ilust osa mööda laudteed käies jalga  märjaks tegemata. Algselt ehitati laudtee siia aga hoopis teadlaste tarbeks,  sest Männikjärvel asub Eesti ainuke sooseirejaam. Juba rohkem kui pool sajandit külastavad seda teadlased kogu maailmast,  et uurida raba ja selle arengut. Mõõteriistu külastajal torkida ei maksa,  ent meie peidame rabasse midagi märksa põnevamat. Kai me oleme jõudnud kohta, mis sarnaneb päris ilmajaamale. Mina ei ole sellist asja varem rabas näinud. Jah, see ongi ilmajaam ja, ja see on Eestis ainuke koht,  kus on tõsine ilmajaam rabas. Ja see rajati siia 1950. aastal, nii et ta on siin töötanud  juba üle poole sajandi. Ja see on siis Eesti hüdrometeoroloogia instituudi Toomas Ooseiresektor,  kes teeb siin pidevaid vaatlusi, et milline on. Kohalik ilm rabas ja, ja millised on rabaveeolud  ja kuidas need aasta jooksul ja, ja aastate jooksul muutuvad? Kas selle poole sajandi jooksul on siin tehtud  ka mingeid põhjapanevaid avastusi, mis on murrangulised raba uurimises? Põhimõtteliselt võib öelda küll sellepärast,  et, et see soojaam tehti Sellise eesmärgiga 50. aastal, et ta kuulus soojaamade võrku ja,  ja seda võrku organiseeris tollane Leningradi  hüdroloogiainstituut ja üks juhtivaid maailma juhtivaid soohüdrolooge,  kelle nimi oli Konstantin Ivanov. Ja nende eesmärk oligi soojaamades andmeid koguda  ja selle põhjal töötada välja siis Soode hüdroloogiline mudel. Ja me võime öelda, et tegelikult hästi, suures osas just  näiteks tooma andmetele toetudes, see hüdroloogiline mudel  on ka välja töötatud, tegelikult on see maailmas üldlevinud  ja üldkasutatav. Soode hüdroloogiline mudel ja põhiidee on see,  et kuidas, kuidas rabas vesi käitub ja kuidas ta suunab raba arengut. Täna on siin rabas päris niiske, aga suvi oli väga kuum. Kas see mõjutas ka kuidagi siinset olukorda? Ja mõjutas küll ja suvi oli tõesti erakordselt. Kuiv ja rabas veetase on oluliselt langenud  ja ja siin soojaama vaatlused. Me võime siin kohe. Järele vaadata näitasid, tegelikult ma annan sinu kätte,  võid ise mõõta. Ühesõnaga, et raba veetase on langenud siin raba keskosas  umbes 40 sentimeetrit ja raba nõlval umbes 60 sentimeetrit  ja see toob ka kaasa selle, et me võime siin raba pinna peal  praegu suhteliselt muretult seista ja meil ei saa jalad  isegi märjaks, et see raba pindmine kiht on lihtsalt läbi kuivanud. Ja, ja nagu noh, ringi vaadates on näha,  et raba on suhteliselt pruun ja hall, muidu sügisel on raba  hästi värvikirev. Kui on raba piisavalt niiskust, siis turbasamblad on  ergpunased või, või erkrohelised või lillad. Aga praegu on nad suhteliselt kuivad ja,  ja siis nad kipuvad selliseks valkjaks muutuma. Teeb see kuumus samblale, kahju ka, või ta järgmisel aastal,  kui on natukene niiskem, jälle taastub kenasti. Ja sammal on väga turba sammal on väga visa ja,  ja taastub järgmiseks aastaks väga hästi,  et kevadel on ta unustanud, et oli kuiv ja põuane suvi. Kui vana see raba on, mille peal me siin seisame? Männikere raba on üle 8000 aasta vana. Ja see on kindlaks tehtud. Geoloogilise puurimisega siit on puur, südamik,  va. Ja siis on need kõige alumised raba turbakihid. Nende vanust on ära määratud. Ja Eestis hakkasid rabad arenema suhteliselt varsti pärast seda,  kui Eesti oli jää alt vabanenud. Viimased. Sulamisveed olid nii-öelda ära voolanud või  siis nii madalamatesse lohkudesse koondunud. Ja, ja kliima oli soojemaks läinud, et siis oli selline  soodne hetk ja hakkas kuhjuma tasapisi turvast  ja algas soostumine. Eestis on soostumine tõesti hästi, vana protsess. Nii et see 8000 aastat on nagu raba, mõistes  siis see pensionär, raba. Jah, on öeldud, et siin pandivere kõrgustiku piirkonnas,  need on Eesti ühed vanemad rabad. Hästi, huvitav on see just, et siin Kõrg-Eestis on vanad  rabad ja siis seal madal-Eestis, Lääne-Eestis,  kus on loodus, saanud vähem aega areneda,  et seal on ka raba, nooremad raba on soo,  arengu viimane järk. Aga mis siis pärast viimast järku saab, seda päris. Selgelt ei ole keegi lahti kirjutanud et on olnud erinevaid  selliseid mõtteid, tee arendusi, et võib-olla rabade  keskosse kujunevad suured veekogud või võib-olla raba  metsastuvad aga ei ole teada sellist. Vähemalt teadusartiklit või seisukohta, et keegi oleks  leidnud ühe kunagise raba, et nüüd oleks teada,  mis sellest saanud on, et seal. Ühesõnaga see on selline uurimisteema. Me elame sellisel väga pragmaatilisel ajastul,  mis näiteks rabast kasu on. Rabast on kasu küll selles mõttes, et raba on vee säilitaja hoidja. Ja raba on elupaik paljudele liikidele. Mis veel on oluline, et looduslik raba seob süsinikku. Ja niimoodi stabiliseerib. Noh, sellist looduse, looduse aineringet Ja kindlasti on rabast selles mõttes ka kasu,  et üha rohkem ja rohkem inimesi tuleb näiteks  ka linnast rabasse ja ja laeb siin oma patareist. Kas see rabavesi kõlbab ka juua, temas ei ole ju hapnikku. Rabavesi kõlbab juua küll, tähendab temas on hapnikku,  temas on, aga temas ei ole sooli eriti ja,  ja see sellepärast on rabavesi on selline kergelt nagu maitsetu. Temas on miinhappeid ja selliseid teist teistmoodi  teistmoodi ühendeid kui kraanivees. Aga ta on täitsa puhas ja, ja öeldakse, et ta ei kustuta  janu väga, just sellepärast, et temas ei ole soo,  aga, aga juua. Kindlasti võib. Et kui ma tulen rappa, siis ma võin siitsamast võtta endale vett,  noppida mingeid võrseid ja keeta teed siinsamas kohapeal. Ja jah, täiesti. Aga mida matkaja peaksin silmas pidama? Kui nüüd minna sellisesse rabasse, kus ei ole laudteed,  siis muidugi peab valmistuma, et siis peab esiteks juba seda  raba tundma, et päris tundmatuse rabasse võib-olla üksi ei  tasugi minna, sest et raba ei ole. Ei ole päris ohutu. Praegu kõnnime siis raba peal ringi, kus siin üldse sellised  kohad on, kus võib astuda ja kuhu ei tohiks üldse minna. Tuleb vaadata, et ei astuks sellisesse kohta,  kus ei ole taimi, tähendab, kus ei ole kanarpiku,  kus ei ole vilpead vaid on ainult turbasammal  või on suisa päris selline puhas paljas turvas,  mida nimetatakse muda hälveks. Et sinna kindlasti ja astuda ei tohi ja,  ja liikudes tuleb just valida sellised mättad,  kus on, kus näete kohe, et on, on taimed kasvavad,  et siin on kas köövitsa või või Vilbea puhmased,  tema tugevad juured on need, mis pakuvad nagu jalale tuge. Et kui on nüüd selline koht, et. Et on ainult turbasammal niisugune ilus roheline et see on  juba natuke ohtlik, sest turba sammal ei paku. Paljas turbasammal ei paku jalale tuge. Ja Eesti tuntud soouurija August Loopman ütles,  et roba peal on kõige parem käia niimoodi,  et et raskus tuleb hoida selle jala peal,  mis on õhus siis ei juhtu mitte midagi. Meie tallamisest on tegelikult jäljed ka maha jäänud,  mis hetkel nad Taas jälle niimoodi korralikuks saavad või kinni kasvavad. See, kui me ühe korra siit üle käima ja meist jääb jälg järele,  see turbasammal kerkib üles juba noh paari päeva pärast me  ei näegi enam seda kohta. Aga kui on nüüd sellised rajad, kus nagu tihedamalt käiakse,  siis muidugi turbasammal on hästi õrn küll  ja siis rada kulub hästi kiiresti sisse. Ja noh, eks sellepärast neid laudteid ka raba peale tehakse,  et, et ei ole mõeldav, et saaks raba peal käia raba ilu nautimas. Ilma laudteeta üks on see, et endal on mugav käia,  aga võib-olla isegi olulisem on see, et et laua raba  kaitseks Kui peaks juhtuma, et üks jalg liiga sügavalt  või veel hullem, mõlemad jalad sisse vajuvad,  kuidas siis peaks käituma? Jah, seda ikka võib juhtuda, et, et vajud põlvini sisse,  siis. Kui on võimalik, siis panna käed maha ja püüda vaikselt jalg  välja sikutada, et just niimoodi, et väga palju nagu lisaraskust,  ei, ei noh, teki selle jala peal, et muidu ta ikka vajub  sügavamale ja sügavamale nagu päris hullusti sisse vajuda,  nii et. Et noh, täitsa hirm tuleb peale, siis on  ja kui oled üksi, et siis on kõige parem püüda ennast  kuidagi kõhuli Visata ja siis püüda ka jalg välja sikutada  ja veeretada ennast natuke ohutumasse kohta. Aga see selle selle taustal ongi tõesti see tarkus,  et parem võib-olla mitte üksi minnagi, igal juhul kahekesi  on julgem, et siis teine saab käe anda ja et raba on hästi erinevad,  et siin männikene rabas, nii, võib-olla väga eluohtlikke  kohti ei ole, et kui siin sisse vajuda, siis tõesti vajub  põlvini või või vööni aga kindlasti näiteks Kirde-Eestis,  suurtes, sellistes siirdesoolistes, murakarabas  või puhatu soos seal või seal on ikka päris eluohtlik mõne  koha peal. Kristjan oleme nüüd selle männik järve raba siin sinuga  risti ja põiki läbi käinud, on olnud väga vahva  ja põnev. Et teistel matkajatel oleksin sama põnev  ja seikluslik, siis paneme siia peitu ühe väikse aarde. Just siin karbi sees on siis osooni vaataja küsimus,  sellele küsimusele vastanute hulgas loosime välja ühe toreda loodusretke. Aga selleks, et küsimust teada saada, tuleb natukese vaeva näha. Me peidame selle karbi siia rappa ära ning selleks,  et seda leida, on teil tarvis GPS seadet. See võib olla selline tillukene, mille saab ühendada  arvutiga või selline natukene suurem, mille saab niisama  taskusse panna. Ja liitume sellise toreda mänguga, nagu on geopeitus. Osooni kodulehe pealt saate teada selle aarde koordinaadid  ja siis pole muud kui seljakott selga ja Eesti suuruselt teise järve Võrtsjärve veed kogunevad pea  Tartu maakonna suuruselt maa-alalt. Igal aastal täidab suurvesi järve ja kalad saavad alustada  oma sigimistsüklit. 1996. aastal oli vesi järves niivõrd madal,  et toimusid ulatuslikud veeõitsengu ja kalade suremised. Praegu on veetaseme langus täpselt selles 10 aasta taguses  tsüklis ja olemegi tulnud siia Võrtsjärve limnoloogiakeskusesse,  et vaadata, mis sellel talvel sündima hakkab. Madala Võrtsjärve vesi on hästi sogane. Et tuul loksutab ja eriti madala veeseisu puhul vee läbi  kuni põhjani ja tavaliselt on Võrtsjärve vee läbipaistvuse  suvel umbes üks meeter või alla selle isegi pool meetrit  ja mida madalam vesi, siis tavaliselt on  ka see läbipaistvuse väiksem ja meie mõõdame läbipaistvust  valge kettaga, mida nimetatakse sekikettaks. Ja näete Väga kiiresti kaob see sekiketas meie vaateväljast ära. Kui on hästi külmad ilmad, hästi paks, jää hästi palju lund  seal peal ja hästi vähe sulasid, siis tekib väga suure  tõenäosusega see hapnikupuudus. Aga. Ega neid talvesid väga palju ei olegi, kus asi kriitiliseks läheb,  tavaliselt hakkab see põhjast pihta, nii et kõigepealt kaob  põhjas ära. Noh, seal läheb üsna kiiresti nulli ligi,  see hapnik juba nii. Jaanuaris veebruaris hakkab sinnamaale langema,  aga üldiselt on kaks milligrammi liitris selline selline  kriitiline piir, mis hakkab juba kalasid ohustama. Kriitiline ongi see, kui enne jäätumist on vähe vett järves. Kui arvutada need veetaseme andmed keskmise sügavuse peale,  siis praegu on Võrtsjärve keskmine sügavus 1,76 meetrit  ja see on siis selle aja keskmisest 69 sentimeetrit väiksem. Võrtsjärve vee hulka mõjutab lisaks suurveele  ja sademetele ka suvine aurumine. Kui Võrtsjärve teha kolme ja poole meetri pikkune mudel  siis järve kõige sügavamas kohas tuleks mudeli paksuseks  vaid 0,6 millimeetrit. See näitab, kui õhuke on veekiht järves ja kui suur on  aurumise tähtsus. Võrtsjärve puhul on kindlaks tehtud, et kõrge  ja madala veeperioodid Vahelduvad 30 aastaste tsüklitena. Ja see on Praegu näiteks 92. aastani võiks arvestada,  et kestis viimane kõrge veeperiood ja hetkel võiks jälle arvata,  et on just selle madala perioodi kõige madalama osa aastad. Aga kas oleks võimalik kuidagi seda kevadist surveaegset vett? Hoida. Jah, et. Kuigi Võrtsjärve veetase on ise päris hästi reguleeritud  juba looduslikult selle kaudu, et see väljavool on piiratud Siis aga tegelikult saaks seda seda veelgi paremini hoida  ja selleks on juba umbes 50 aastat peetud plaane ehitada  Võrtsjärve väljavoolule lüüsregulaator millega saaks  siis teatud perioodidel reguleerida vee väljavoolu järvest. Kui kevadel on on vett suhteliselt vähe et on karta suvel  selle drastilist vähenemist, siis siis on võimalik näiteks  seda vett järves kinni kolida. Liigse suurvee puhul, kui järvekaldad on üle ujutatud,  ei oleks regulaatorist midagi kasu. Lüüside ehitamine on kallis ning nõuab mitme maakonna  ühiseid uuringuid. Sellepärast on ta ka siiamaani jäänud paigaldamata. Millised on aga liigid, mida regulaatori ehitamisega päästa õnnestuks? Eeskätt on ohustatud Võrtsjärve puhul madala veetasemega  just talveperioodil. Need kalad, kes on hästi hapnikutundlikud,  sellepärast et. Kevadtalveks väikese veemahu juures see hapnikuvaru,  mis, mis sügisel jääkaane alla jääb vette lahustuma,  see, see lihtsalt saab kusagil veebruaris-märtsis otsa. Kui vett on vähe ja, ja siis selliseid hapnikutundlikumad kalaliigid. Nagu siis võtame siin koha ja, ja siis võib-olla  ka sellised pelaagilised kalad nagu, mida Võrtsjärves küll  praegusel hetkel väga vähe on. Rääbis ja, ja ka tint näiteks kannatavad  selle all päris kõvasti, aga otsesed sellised märgid,  mis on juba 96. aasta selle madala Veeseisuga ilmnesid, oli see, et ka angerjas,  kes tegelikult peab hapniku kehvi hapnikualus Väga hästi vastu siiski. Oma talvitumise iseloomu tõttu sattus sellisesse halba olukord,  et ta talvitub mudas ja talvel ei liigu ja nendel  madalamatel aladel, kuhu ta siis sügisel talvituma jäi,  seal lihtsalt jää. Paksus oli nii suur, et ta külmus põhjani läbi  ja siis selle tõttu kukkus päris suure hulga angerjaid,  nii et et ka angerjas on väga ohustatud liik. Sellistel puhkudel. Aga kas satuvad ohtu ka madalaveelised kudemisalad,  näiteks kaladel? Ja no see on täiesti ilmselge, et no selliselt kevadel  nii nagu tänavu aasta oli, kus praktiliselt üldse  mingisugust luhade üleujutamist ei olnud,  sest kuna veetase oli nii madal, siis see mõjutab eeskätt  haugi ja, ja koha või latikat, kes koevad sellistele  madalatele luhaaladele. Nende koelmu territoorium jäi küll imeväikeseks ja. Eks see nüüd paari aasta pärast ole näha,  milline see põlvkond kujuneb. Aga arvata võib, et see on üsna vähe vähearvukas. Võrtsjärve peamisteks püügikaladeks on latikas koha  ja angerjas. 1996. aastal külmus Võrtsjärve lõunasopp põhjani kinni  ning kõik mudas talvituvad angerjad hukkusid. Kevadel, kui roiskuvad angerjalaibad Võrtsjärve katsid. Hinnati hukkunud kalade hulgaks vähemalt paarkümmend tonni. Aga kui vaadata angerjate arvukust praegu järves. Kui peaks järgnema selline talv nagu 10 aastat tagasi oli,  kas siis kaotused oleksid praegu sama suured? Jah, võib arvata küll, et kuna veetase on ligilähedaselt sama,  mis 96. aastal, aga on veel üks selline huvitav nähtus  ja seda on. On mitmel pool uuritud, et kui nüüd angerja laibad siin  ringi ujusid sellel kevadel, siis nendest surnud kaladest  eraldub alarm ainet. Mis annab liigikaaslastele märku, et, et siin on need  tingimused niivõrd halvad ja kehvad, et peaks ära ujuma,  eemale või kuskile kaugemale minema. Ja üsna ilmne oli, et ka sellel 96. aastal Väga palju angerjat rändas lihtsalt järvest välja,  selliste signaalide Kaudu hoitakse liiki lihtsalt alles, kui lihtne loogika ütleb. Madala veega korja kalu nagu supikatlast,  siis tegelikult see nii ei ole. Kala läheb mööda Emajõge järvest välja. Küsisime eelmine aasta seal ärade käest ministeeriumist,  et noh, kui põllumehel tuleb ikaldus, antakse ikaldustoetust  ja küsisime ka, et meil on nüüd kolm korda 10 aasta jooksul  põhjani ära külmunud. Et angerjas kasvab mõõtu alles seitsme aastaga seitse aastat kasvab,  siis mahuta sinna mõõdupiiri, mida võtta me võime. Et noh, kas meile siis ei anta ikaldustoetust. Kas viimaste aastatega on Võrtsjärves kala  nii väheks jäänud, et tuleb selliseid alternatiivsed  meetodid kasutusele võtta? No suhteliselt väheneda jah. Ja see noh, oleme kõiki töid püüdnud ta küll metsas  ja ehituse peal ja sest enam ei toida nagu ära  ja kalurid nii palju juurde tulnud Paljud teadlased mäletavad 96. aasta täpselt 10 aastat  tagasi oli siiski oli see rekordiliselt kõige madalam veetase,  et ega te ei mäleta niuke siis kalasaak oli. No me ei sealt õieti püüda. Ega jah, mõrdasid ei olnud kuskile eriti panna  ja talvel on probleem sellised, kõik võrgud tulid ümber  lõigata pooleks ja siis rakendada uuesti madalamat. Ei saanud lihtsalt. Jälle lihtne põhi oli, aga vett ei olnud. Tänapäeval tehakse kalapüügiks mõeldud vana Võrtsjärve  kalega järvel peamiselt lõbusõitusid. Omal ajal aitas aga triivpüünistega kale püük puhastada  järve vetikatest ja üleliigsest taimestikust. 50 aastat ei olnud Võrtsjärvel kalepurje näha. Alles eelmise aasta septembris lasti vette purjekas Paula. Kui selle kalega nüüd kalale minna, kas see lisab vähe teist  hõngu ka kalapüügile? Loomulikult ma mäletan veel 12 aastane poisike,  kui viimati käisin, nagu see oli ikka päev otsa siukest. Noh, tähendab trossist kale trossi, sellest murra trossist tunda,  kas kala läheb sisse või ei lähe, siis on kohe särtsu täis  ja kohe vaatama. Kibuvitsasid on maailmas koguni 150 liiki. Tõsi, enamik maailma kibuvitstest kasvab looduses,  Aasias, eelkõige Hiinas, Imalaja mäestikus. Seal neid võib leida koguni ligi sadakond liiki. Aga kirbuvitsasid kasvab ka Troopikas näiteks Kesk-Aafrikas Etioopias,  kus nad mägedes on endale sobilikud kasvukohad leidnud. Euroopas kasvab 45 liiki kibuvitsasid ja sellest. Eestis võib looduses leida kümmet erinevat kibuvitsaliiki. Üks kõige tavalisem meie rannikualadel ja peamiselt rannikualadel. Levinud ongi kurdlehine kibuvits, keda tuntakse  ka veel kartuliroosina. Kurdlehine kibuvits on oma nime saanud selliste kurruliste  tugevate nahkjate lehtede järgi. Ja miks kartuliroos tal on viljad suured meenutavad isegi  väikest kartulit. Ega naljalt ei ole leida ei looduses kipuvitsa  ega ka aiataimedest roosi, kellel varred  või ka lehed ei oleksid torkivad. Muidugi inimesed arvavad, et kibuvitstel on varre küljes  või lehtede küljes okkad see tegelikult nõndaviisi ei ole. Okkad on iseloomulikud okaspuudele, et kibuvitsal on üks  väga peen ja huvitav organ, mis on torkiv  ja talle kaitseks. See on nimelt oga. No kibovis, sul on palju vaenlasi, üks kõige tavalisem loom,  kes kibuvitsa lehe või ka õiemahla toitub,  on lehetäi. Aga ära ei ütle ka kibuvitsa maitsvatest lehtedest. Suuremad loomad. Kibuvitsa vilju on läbi sajandite kõrgelt hinnatud eelkõige  näljaajal sest kibuvitsaviljad on toitvad,  on magusad ja on vitamiinirikkad. Kibuvitsavili on küll laias laastus mari,  kuid tegelikult on natukene teistsuguse ehitusega,  kui on tomati või banaanimari. Et siin seemned on, on vähe, vähe teistmoodi kinnitunud  ja kibuvitsa vili moodustub nõndaviisi, et õiepõhi suureneb  ja ja kasvab seemnetele ümber. Et sellist vilja nagu kibuvitsal kutsutakse tõrsikuks. Väga hea. Seemneid ei maksa süüa. Seemned sobivad lindudele. Kibuvitsad on roosilised taimed, nagu on õunapuud,  pirnipuud aed, maasikad ja vaatamata sellele,  et kibuvitsaõis on suur ja ilus ei ole inimene ometigi tema  iluga rahuldunud, vaid on aretanud veel kümneid tuhandeid  erinevaid sorte, roosi sorte, kurdleisest kibuvitsast on  palju pargiroose aretatud inimese poolt pargiroosid. Võrreldes peenraroosidega on palju vastupidavamad  külmakindlad ja ei vaja tavaliselt talveks katmist.
