Tänane filmiõhtu siis räägib ehituskultuurist  ja see on üsna lai mõiste ja erinevad inimesed võivad  loomulikult aru saada erineval moel, mida see tähendab. Ja tegelikult siis filmide ja saatelõikude valik,  mida Eesti Televisioon täna oma vaatajatele pakub on. Ka niisugune, et ta katab erinevaid aspekte sellest  ehituskultuuri mõistest. Me räägime siin siis otseselt vanadest ehitistest  või terviklikest ehitatud keskkondadest aga  ka siis nende ehitatud keskkondadega seotud mingitest  sotsiaalsetest või majanduslikest protsessidest  ja kultuurinähtustest. Me räägime vanadest ehitistest ehk siis ehituspärandist,  aga ka kaasaegsetest või uuematest ehitistest,  millest kunagi võib-olla saab väärtustatud pärand  ja natuke sellest protsessist, kuidas kaasaegsest  arhitektuurist siis ühel hetkel saab see,  mida me mõistame meie ehituspärandina. Aga me räägime ka ehitustega seotud ja ehitusprotsessidega  seotud olulistest isikutest nagu näiteks legendaarne  arhitektuuriajaloolane Villem Raam. Aga siis ka näiteks tavalised inimesed, kes on elanud oma  elu agulimajades ja kes siis on jätnud oma jälje. Sellesse. Ehitatud keskkonda ja tegelikult ka need inimesed ehitiste  ümber mitte siis ainult näiteks muinsuskaitsejad  või arhitektuuriajaloolased vaid ka kõik need tavalised inimesed,  kes linnaruumis liiguvad. Kirikus käivad klubis tantsivad või mõnes vanas majas elavad. On mingil moel osa sellest ehituskultuurist. Sest ka see, kuidas inimesed ehitisi mõistavad,  neid kasutavad ja kuidas nende ehitiste kasutamine on  muutunud kuulub selle ehituskultuuri juurde loomulikult üks  võib-olla kõige põnevam kihistus, mis tekitab väga palju  vastuolulisi suhtumisi, on meie lähiaja pärand,  ehk siis nõukogude aja ehituspärand, millest  ka on siin nendes filmi ja saate lõikudes juttu. Mis siis paljude jaoks meist on pigem võib-olla selline osa ehituspärandist,  mida me tavaliselt ei pea väärtusliku pärandi osaks aga  millest siis võib-olla mõned ehitised on samas kujunenud  ka juba olulisteks ajastu sümboliteks ja sellisteks  siis ehituskultuuri või ehituspärandi osadeks,  mida vanem põlvkond nostalgiaga meenutab oma lapsepõlvest  või noorpõlvest ja mis ka nooremale põlvele on väga  huvitavad selliste omalaadsete kurioosumitena. Nii et siin saavad sõna ka näiteks ühes filmis  nõukogudeaegsed juhtivad arhitektid, kes avavad mõningaid  selle aja ehituspärandi tekkimise tahke ja me räägime  näiteks siis ka paneelmagalatest. Kui nähtusest ja igaüks võib siis edasi mõelda  selle üle, kas ka näiteks sellistest arhitektuursetest  keskkondadest tulevikus võiks saada väärtustatav pärand,  nii nagu on saanud meie puit eeslinnadest  ja nii palju siis minu poolt siinkohal sissejuhatuseks  ja soovin siis kõigile head vaatamist.
