Septembri tulles ei suutnud ma enam karudega jahiretkel sammu pidada. Nii saatsingi nad esimest korda oma pead teele. Lootsin sellele, et rooste võtab kogu vastutuse enda peale. Kuigi päeva jooksul leidsin end korduvalt mõtlemas võimalikust õnnetusest, ilmusid nad päikeseloojangul täis söönuna tagasi. Kuigi karud muutusid kogu aeg iseseisvamaks, võisid nad vahel tunda kummalist hirmu. Näiteks kui pasknäärid narrisid neid tagumikust nokkimisega jooksjaid, karud kabuhirmus pakku. Linnud aga kihutasid nad sageli onnini välja. Karud kartsid äikestki. Tõsi küll, selleks oli ka põhjust. Sel suvel olime oma onni läheduses üle elanud kaks võimsat pikselööki. Ühel korral 100. karudele kuuse küljest lahti löönud koort kaela. Pärast seda otsisid nad äikese ajal alati varjuonni kõige pimedamasse nurgas. Oktoobri algul tuli lehis mulle talvemoona tooma. Ta näis olevat väsinud. Karud tervitasid teda hullates. Kuidas sinu Loodon? Küsisin ma. Kaitseala koha pealt paistab, asi lahenevad, kuid ilmselt mitte sel aastal. Poliitikud on kõik ühesugused, lükkavad otsuse tegemise võimalikult kaugele. Mis plaanid sul endal on? Olen üritanud metsavahikohta saada. Raha on peaaegu otsas. Lehis ei olnud enam sama muretu kui aasta tagasi. Ta oli pettunud indiaanlastest, et need ühte ei hoidnud. Nädala jooksul viisime suurema osa tema asjadest üle minu onni kuna ta ei kavatsenud talveks Takla järve äärde jääda. Minu üllatuseks viskas ta ühe sõidu ajal kõikuma püünised järve kõige sügavamasse kohta. Tahtsime just alustada viimast ringi, kui rooste-krabu tungivalt kaasa pressisid. Tolm järgnes meile paadini, kuid keeldus edasi tulemast. Kui me rannast eemaldasime kadusta onni taha metsa. Ma olen teda jälginud, ütles lehis. Tal on oma poiss, kellega ta kohtumas käib. Ei või olla. Mustkarud saavad täiskasvanuks alles nelja aastaselt. Seda küll. Kuid emasloomad hakkavad mõnikord sobivat kaaslast otsima umbes aasta enne paaritumist. Ära siis imesta, kui tolm äkitselt paari heidab. Päev oli oktoobri kohta soe. Jalutasime roostaja krabu seltsis jõe ääres ringi. Ühtäkki kaevasid karud maast üles hoolega peidetud looma korjuse. See oli ilmselt hall karu peidupaik, kuid toit oli vist veel liiga värske, et maiasmoka rahuldada. Loodetavasti ei ilmu omanik enne, kui need kaks paremad palad nahka panevad, naeris lehis. Vaevalt oli ta seda öelnud, kui puude vahelt ilmus hõbedaselt läikiv emakaru ja ajas end ähvardavalt tagajalgadele püsti. Noored karud olid ennegi hall karuga vastamisi seisnud ja teadsid, mida see võib ühe hoobiga teha. Nüüd tormasid nad ummisjalu piki kanjonit ja üles puu otsa. Mets, vapus emaga Rumeeretest. Võimas elukas oleks võinud noored karud puu otsast alla tõugata, kuid ta rahuldus siiski vaid nende peale urisemisega. Läksime koos lehisega seniks peitu, kuni hall karu oma toiduvarud uuesti maha mattis. Ta mõises viskas pilgu veel kord puu otsas köissitajatele loivassis kaugemale kaljunuki peale istuma ja jäi sinna vaatluspostile. Karud hakkasid nüüd öösiti jahil käima ja pöördusid tagasi alles keskpäeva paiku. Krabule polnud see meeltmööda, kuid veel vähem meeldis talle üksinda teele asuda. Kahe ööpäeva möödudes liitus ta siiski teistega. Pärast lehise lahkumist vahetus pehme oktoobrikuu indiaani suve külmade päevade ja pakaselistel öödega. Tundus, et karud tahtsid taas rohkem minu seltsis olla. Kui olin kala püüdmas või suitsutamas nõks, siis kolmik mind rohkem tähelepanu äratamiseks kui selleks, et kalapäid saada. Kui istusin tuulevaiksesse kohta päikese kätte, lamas minu süles kolm sasipead, kuni mu jalad nende raskuse all ära surid. Vesi muutus nii külmaks, et kulda ei saanud enam pesta ja nii kasutasin valge aja maha võetud puude saagimiseks ja virna ladumiseks kuna selleks talveks polnud suurt lootust põdraliha varuda. Olin suitsutanud ligi 100 kilo forelli ja lõhet. Marjasaak oli sel sügisel kehv olnud, kuid lehis oli toonud mulle kuivatatud puuvilju. Oktoobri lõpul nägin esimest korda tolmukavaleri tolm, seisis koos oma ehmunud olemisega armsamaga teerajal onnist umbes 50 meetri kaugusel. Aeg-ajalt raputasid nad pead ja häälitsesid Gudrutavalt, siis tõusid tagajalgadele ja lasid esikäpad teineteise õlgadele. Seejärel kargles tolm tagasi onni poole, tema sõber aga kelleristisin ehmuks kadus metsa varju. Kahe järgneva päeva jooksul üritas tolm igati oma sõpra meie seltsi tuua. Ühel õhtul pärast sööki istusin koos roostaja kraabuga voodil, tolm müügis koonuga ukse lahti ja seisis seal kaeblikult häälitsedes. Lõpuks ta loobus ja liitus meiega. Nüüd nihkus ehmu vähehaaval trepist üles ja nuusutas ettevaatlikult inimese lõhna. Tolm, krabu ja mina jälgisime kõike ootusrikkalt, ainult rooste polnud valmis jagama oma kiindumust ja ulualust. Ta ulatas ehmu peale ning Arg kavaler pages tagasi metsa. Tuli esimene lumi, kuid ilm soojenes pea ja järgnevate päevade jooksul karglesid karud rõõmsameelselt, kui jalutasime piki randa või siirdusime üles niidule. Ükskord istusime koos Kaiu varjus. Tolm pöördus läbi tundra tagasi metsa poole. Peagi ilmus metsateele ehmu. Kui jõudsime koju, hoidus tolm koos kallimaga meist poole kilomeetri kaugusele. Harva olen kohanud nii arga, karu kui ehmooli. Oma kasvatuse vilju nägin selgelt ühel päeval, kui ehmu tõi meie onni lähedale surnud jänese et jagada seda tolmuga. Kui kolmik tundis toore liha lõhna, tormasid nad ehmule vastu ja andsid talle hoobi rindu. Peigmees poiss kukutas oma saagi, kaotas tasakaalu ja veeres järsust kaldast alla ojja. Noored karud jagasid liha kolme ossa. Lõpuks korjas tolm maast ülejäänud palad ja viis need ehmule, kes lakkus vee ääres oma kasukat. Esimesed tormipilved tõusid taevasse 10. novembril. Kaks päeva hiljem oli juba 35 kraadi külma. Karud ronisid oma talvituspessa? Jah, uinusid. Mina lugesin ja täiendasin suveaskelduste tõttu unarusse jäänud päevikut. Enda vormis hoidmiseks tegin iga päev, kui ilm lubas kaheksa kilomeetrise retke lumekingadel. Karud ei liigutanud end sel talvel peaaegu üldse. Isegi siis mitte, kui onnis oli 15 kraadi sooja. Enne aprilli saabumist ei väljunud nad kordagi oma pesast. Lehis pääses toidulisa tooma alles mai keskpaiku. Ta oli endisest vaiksem ja rahutum. Sest probleem oli ikka veel lahendamata. Suur rühm inimesi oli uuesti kaitseala loomise vastu välja astunud. Ootamatult tuli ta tagasi augustis ja jäi terveks kuuks. Vahepeal oli surnud tema isa. Parlament ei olnud ikka oma otsust langetanud. Lehis oli pettunud ja kibestunud. Öösiti istus ta koos karudega tundide kaupa tule ääres või kõndis tähtede poolt valgustatud rannal. Ma ei ahvatlenud teda rääkima, kui ta tahtis vaikida, teadsin, et põhjamaa metsad on parandava toimega. Enne lahkumist ütles ta mulle. Ma pole kunagi kuulnud sellisest inimese ja metsloomasuhtest, nagu on sinul ja roostel. Rooste tuleb juba kõigega iseseisvalt toime ja mina peaksin tagasi koju pöörduma ja oma õpingud lõpetama. Kuid ma ei suuda sellest kõigest siin loobuda. Miks külgharud mind ei aita ega lähe oma elu elama. Mõtle selle üle järele, mu sõber ütles lehis. Mõtle kaks kuud ja leia vastus. Tulen sulle novembri algul lisavarustust tooma. Järgnevate sündmuste tõttu kaotasin oktoobri lõpupoole täielikult ajataju. Pärast lehise lahkumist ei olnud kordagi enam kuulnud paadimootori häält. Ma ei tunnetanud ümbruskonnas mingit ohtu, muidu oleksin jahihooajaks karud rannast eemale peletanud. Ühel hommikul arvasin kuulvat lasku, kuid see oli nii kaugel, et pidasin seda pigem oksa murdumiseks. Päikeseloojanguks ei olnud karud veel koju ilmunud. Väljas oli pilkane pimedus. Istusin ukse ees, õpetades iga hääle peale. Kui pakane hakkas nina näpistama, läksin onni ja süütasin tule. Iga tuulesahinat ja oksa plõksu peale jooksin välja, kuid see oli mõttetu. Karud ei lähenenud onnile kunagi vaikselt, vaid tormasid alati 11 nühkides sisse, et mind tervitada. Istusin kolde ees peaaegu koiduni, karusid ei ilmunud. Hommikupoolikul kostis järvelt selgelt hääli ja peakäikusid rahulikud rannad püssi laskudest. Niisiis ei olnud parlament meid kaitsnud. Karude kadumisest oli möödunud kaks ööpäeva, kui hommikul kiikriga metsa uurisin. Äkki ilmus metsateele küljelt küljele taaruv rooste. Ilmselt oli ta viga saanud. Jooksin talle vastu, kuid rooste ajas end rünnakuks valmistudes tagajalgadele püsti. Mõistsin, et ta on omadega segi. Rooste püüdsin ma korduvalt, kuid ta ei teinud must välja, vaid vahtis ainiti üle minu pea kaugusse. Tema kasukas oli kaela pealt ja rinnalt kuivanud verega koos. Lõpuks vajus ta neljakäpukile ja taarus onni suunas haledalt häälitsedes ronista trepist üles, tuigerdas talvitumispessa ja vajus kokku. Viisin talle teekausi, kui ta lõi selle käpaga toa teise nurka. Hakkasin temaga hellalt rääkima. Tõin talle tema vana ära näritud tekki. Tema klaasistunud pilk eksles ringi ja lõõtsu suu oli ripakil. Üritasin uurida haavu, kuid karv oli liiga tihe ja loomiseni piinades, et sellest ei tulnud midagi välja. Soovisin juba, et ta kaotaks teadvuse. Nii oleksin ehk saanud teda ravima hakata. Kui rooste oli võidelnud teiste karude või huntidega, oli mul lootus teda aidata. Kui aga selles suures keres oli jahimehekuul, oli lugu märksa hullem. Hoiate vahepeal keeras rooste end korraks ümber ja ma sain heita pilgu tema rinnale. Verises kasukas ei paistnud mingit kahtlast haava. Järgnes pikk öine valvekord. Asetasin tooli sõbrale võimalikult lähedale. Tundide kuludes karu rahunes vähehaaval ja vajus lõpuks unne. Mina istusin ja mõlgutasin muremõtteid, kus on teised karud. Kas nende päevad on lõppenud nagu nende emal? Kütti paadi põhjas? Hommikul keetsin suure pajatäie kaeraputru, see oli mõeldud põhiliselt roostele juhul, kui ta ärkab ja süüa tahab. Käin paar tassi kohvi ja läksin tagasi karu kõrvale. Aeg-ajalt tukastasin veidikeseks. Kui rooste ärkas, oli ta endisest nõrgem, kuid täie mõistuse juures. Hell ja arukas kui ennegi. Ta vaatas mind tusk pruunides silmades ja kui sirutasin silitamiseks käe lakkuste 100 hellalt nagu alati. Varsti uinus ta taas juba rahulikumalt hingates. Rooste pead sügades meenus mulle, kuidas me esmakordselt kohtusime. Nägin karupoegi rippumas vana kuuseokstel, kuni nälg ja külm sundis neid minu külalislahkust heaks kiitma. Sest peale astusid nad kindlalt minu ellu. Meenutasin muretuid päevi, mida olime koos lõbusalt mööda saatnud. Head mälestused olid seotud paadimootori surinaga. Paat oli toonud lehise meie randa. Tund enne päikesetõusu hakkas rooste katkendlikult hingama sõlmida ei avanud. Lasin ta pea kokku keeratud vaibale vajuda ja tõusin, et süüdata küünal ja kaminasse puid lisada. Kui istusin tagasi sõbra kõrvale, nägin, et ta on surnud. Karoli tapnud üksainus kuul, mis oli kehasse tunginud valge rinnalaigu kohalt. Üritasin koguda mõtteid, et mõista, millise vea olin karude suhtes teinud. Olin liialt vapustatud ega suutnud end liigutada. Arvasin, et tolmu ja kraabut on tabanud sama saatuselöök. Oli juba keskpäev. Kui läksin lõpuks labida järele ja hakkasin hauda kaevama, lohistasin rooste surnukeha köite abil onni päikesepoolsele küljele, kus kunagi olime veetnud mõnusaid tunde. Pularinad, kes ei olnud veel lõunasse rännanud, jälgisid vaikides matusetalitust. Järgmisel ööl pärast roostesurma hakkas mind piinama mõte et tolm ja krabu on elus. Püüdsin meenutada, mitut lasku olin kuulnud. Ehk oli keegi karudest minema pääsenud ja lebas kuskil haavatuna ja abituna. Kui koitis hommik, viskasin seljakoti selga ja suundusin järve poole, kust olin laske kuulnud. Liikusin aeglaselt ja uurisin hoolikalt kõiki radu lootes leida padrunikesti. Karudest polnud näha mingeid jälgi. Järgmistel päevadel jätkasin otsinguid. Suunasin oma kiikri mäenõlvadele, niidule ja sohu, kust võis veel marju leida. Silmitsesid iga orgu ja kõrgendiku, kuid tolmu ja kraabud ma ei leidnud. Öösiti hakkas temperatuur langema. Ma oleksin pidanud hakkama talveks valmistuma. Kuid ma lõhkusin puid ja püüdsin kala vaid niipalju, kui korraga vajasin. Siis asusin uuesti teele, et leida mingitki märki oma kadunud sõpradest. Ühel hilisõhtul kuulsin järvelt paadimootori häält, arvasin, et tuli on lehis. Aga kui paat lähemale jõudis, nägin täiesti võõrast indiaanlast. Paatorid kaste täis. Näol aval, naeratus juhtis kena noormees paadi randa. Minu nimi on Mark, tutvustas ta end. Ta oli varem koos lei segametsloomi püüdnud, kuid nüüd tegeles kulla pesemisega. Tee Lonni küsis mark, kuidas karud elavad. Kutsusin ta sisse ja jutustasin kogu kurva loo. Ma võiksin kihla vedada, et nägin karusid üle järve lehise onni suunas ujumas, ütles Mark ning jutustas veel, kuidas Fortzan seisis. Oli üksik jänki uhkeldanud sellega, et tulistas kolme karu, kes olevat käitunud nii, nagu oleksid tahtnud tema paadi juurde ujuda. Mees oli tabanud karu, kellel oli rinnal valge laik ning haavanud teistki, kuid loomad olid siiski minema pääsenud. Ma ei saanud sõnagi suust. Teadsin nüüd, et jutt oli minu karudest. Tugeva tuule tõttu pidin ootama kaks päeva, enne kui sain lehise onni juurde sõita. Onni ümbrus olid karujälgi täis. Hüüdsin oma kurgu kähedaks. Jooksin rannal tundide kaupa ringi, kuid tulemusteta. Läksin siis onni ja hakkasin õhtusööki valmistama. Lootsin, et kuuse halgude tugev suits ja kohvi lõhn meelitavad karud kohale. Pimeduse saabudes vajus aga põhjamaa täielikku vaikusse. Hommikul ärkasin ukse tagant kostvate häälte peale kargasin magamiskotist välja. Ukse taga istus minu armas sõber krabu. Mind nähes vehkis ta esikäppadega ja nii õudses kui häbelik koer, kes on pärast ringi hulkumist tagasi koju jõudnud, haarasin tal ümbert kinni ning nutsin, naersin läbisegi, kuni olin külmast kange. Siis läksime sooja tuppa ja ma keetsin pajatäie tru, millesse lisasin lehise tagavarades margariini, suhkrut ja konservpiima. Ootasin kannatamatus ega hommikusöögi lõppu, et pääseda metsa. Toppisin kiiruga mõned asjad seljakotti ja lasin kraabul end juhtida. Hetkegi kõhklemata asus ta teele nagu jälituskoer. Päev oli karge. Meie pea kohal hõljusid aurupilved, kui rühkisime teerada pidi ülespoole. Minu habemes ja krabu rinna kõrvades rippusid tillukesed jääkuulikesed. Äkki jäi krabu seisma ja istus. Istu sinna kõrvale. Krabu nühkis koonuga minu põske. Lähedal asuvale soola lagendikule ilmus kaks karu, kes hakkasid juurikaid otsima. Meie tulekut haistes hüppas ehmu püsti. Tolm vaatas korraks ringi ja kadus põõsastesse. Mõlemad karud lonkasid. Tolm ei hoolinud minu kutsest, vaid järgnes ehmule tihedasse, kuusikusse. Krabu järgnes neile veidi maad, kuid pöördus siis koos minuga tagasi onni juurde. Mulle tundus, et ta tegi seda vastumeelselt. Istusime hilise öötunnini kamina ääres krabu kõrvataguseid sügades, mõtlesin tolmu peale. Ehmu toetusel oleks ta võimeline inimese abita toime tulema. Kui ma järgmisel hommikul asju pakkisin, nägin kraabud kanjoni suunas minemas. Arvasin, et ta läheb teiste juurde tagasi ja mõtlesin, et ehk nii ongi parem. Samas nägin, kuidas krabu ilmus koos tolmuga lagendiku servale. Mõlemad seisatasid, kui hüüdsin neid krabu leemsis tolmu koonu ja kiirustas paadi juurde. Tolm aga lonkas tuldud teed tagasi, seisatas ja vaatas ehmud, kes pisut kaugemal minu ja krabu ärasõitu jälgis. Järgnev nädal möödus puid saagides, kala püüdes ja suitsutades. Kraboli kogu aeg minu läheduses. Nendel hilissügise päevadel innustus ta kõigest, mida ümberringi nägi. Mind vaevas mõte, et olin temale varem vähe tähelepanu pööranud sest rooste oli olnud nii tugev natuur. Kraabus ei olnud rooste iseseisvust ja tahtejõudu, kuid talle oli antud soe süda. Kui istusime tule ääres, püüdis ta ikka teha mingit tempu, et äratada minu tähelepanu. Ühel päeval, kui kõndisime rannal, jäi krabu äkki seisma, tõmbas ninaga õhku ja tormas siis põõsastesse. Pea ilmusid sealt tolm ja ehmub krabu, nende kannul. Haavatud karud olid ujunud jääkülmas vees teistkordselt üle kaheksa kilomeetri laiuse järve. Mind tegi nende tagasitulek murelikuks. Algul arvasin, et tolm igatses krabu järele ja võitis seepärast teekonna ette. Kui aga kuulsin lehise onni kandist laske, mõistsin, miks karud sealt lahkusid. Tolm polnud unustanud, mida inimene oli neile teinud. Isegi mind nähes ta ehmus ja lonkas eemale. Justnagu oleksin mina olnud julm tagaajaja. See muutis mu meele väga kurvaks. Novembri keskpaiku saabusid teine teisegi üllatuseks samaaegselt mart ja lehis. Kui toodud toidumoon olid tallele pandud. Suundusime randa kohale, kust olin hiljuti kulda leidnud. Krabu näis mõlema mehe seltsist pidavat. Martin tegi ettepaneku viia krabu pallis saidi järve äärde, kus jahimehi ei käinud ja kus leidus palju söödavat. Anna mulle pool aastat mõtlemisaega, ütlesin ma talle. Kaks järgnevat õhtut istusime, tule ääres, mark lobises, ühest teisest lehis seevastu oli väga tõsine. Enne teele asumist hoiatas ta, et iga hetk võivad siiakanti taas jahimehed tulla ja vaevalt, et nad karud rahule jätavad. Jäime kraabuga kahekesi. Taevast vaikselt alla hõljuv lumi kattis pea kogu ümbruse. Päeva eraldas ööst vaid piimjas valgus, mis läbi aurusti aknaruutude tuppa immitses. Kraabu keeldus minemast pessa, kus rooste suri. Ilmselt ei olnud ma suutnud pesa täielikult puhastada ja ta haistis veel vere lõhna. Nii ehitasime lauale kolm küülik seina ja voodeldasin niimodi tekkinud pesa vaipadega krabu mõmises rõõmsalt uut pesa nähes. 15.-st jaanuarist kuni märtsi keskpaigani ärkas krabu korrapäraselt iga kahe nädala tagant, jõi natuke konservpiima, sõi suitsuforelli pooliku ja istus hetke tule ääres, pea minu põlvedel. Talv oli vaikne mõtlemise lugemisaeg. Kui ilm lubas, läksin imetlema, kaunist lumemaastikku. Peas keerles aga mõte, et kusagil läheduses on ehk koobas, kus magab haavatud tolm. Vahetevahel ärgates on ta kindlasti pettunud, kui märkab, et ei olegi onnis venna kõrval. Märtsis oli päev pikem krabu komberdas oma pesast välja. Ta oli endisest leebem ja usaldavam. Kahetsesin kogu hingest margile antud lubadust karust loobuda. Soojade tuulte mõjul sulas lumi lõunapoolsetel mäenõlvadelt kahe nädala jooksul. Kogu valge aja päevast veetsime siis niitudel, kus tundralilled olid juba õide puhkenud. Ühel päeval, meie tavalise retke ajal istus krabu äkitselt maha. See oli märguanne, et ma edasi ei läheks. Paari meetri kõrguse künka tagant hakkas kostma ulgumist, millest kurvemad polnud ma iial kuulnud. Tundus, et see on hunt, kes jätab hüvasti lõksu langenud kaasaga. Ettevaatlikud, läksin künka servale piiluma. Minu ehmatuseks istus teisel pool ehmu, kes koon taeva poole valjuhäälselt kaeblas tema ees märjal rohul lebas surnud tolm. Kui ehmu meie lähedust haistis, liipastan longates ja ulguda eemale, jooksen tolmu juurde, ta kael oli murdunud. Suured karva ja lihatükid ümberingi andsid tunnistust tõsisest võitlusest. Jälgede järgi otsustades olid tolm langenud sõjaka hall karu ohvriks. Läksin tõin labida ning kogu selle aja, mil ma hauda kaevasin, ulgus krabu, samuti nagu ehmugi. Pärast istusime kaua vaikides värske hauakünka juures. Sellest ajast alates ei jäänud krabu minust sammugi maha. Kevadeks kaalus ta umbes 140 kilo. Pikkust oli tal nii 170 sentimeetrit, kui ta äkilises rõõmutuhinas asetas oma käpad mu õlgadele ja näo põhjalikult üle limpsis. Sellest hingematvast õrnuse avaldusest pääsesin ma vaid siis, kui jõudsin õigeaegselt lausuda. Ei. Tollal, kui olin orvuks jäänud karupojad oma hoolde võtnud polnud osanud arvestada seda, et nad võiksid minusse sedavõrd kiinduda. Austusest, usaldusest, meie vahel oli tekkinud suur ja sügav sõprus. Juba mõte sellest, et pean kraabus loobuma, halvas mind täielikult. Mark saabus kokkulepitud kuupäeval. Istusime onni viimast korda õhtustama. Järgmisel hommikul koidu ajal lastisin oma kanu. Ees oli ligi 300 kilomeetri pikkune raske teekond. Mark varus oma paadi käilaosas kohakraabu jaoks. Püüdsime vältida pikka hüvastijättu. Kui Karoli paadis koha sisse võtnud, käivitas mark mootori ja suunas paadi liikvele. Kui paat minust möödus, vältis mark mu pilku ja ulatas mulle pajuoksa. Karu vaatas mind, kui hakkasin eemale sõudma. Äkki oli ta üle parda ning ujus minu suunas. Pisarad voolasid tahtmatult mu silmist. Pettus oli see, mida olin sunnitud kraabule endast mälestuseks jätma. Lõin pajuvitsaga mitu korda vastu koonu, mis nii sageli oli mind hellitavalt toginud. Hämmeldunult pöördus krabu lõpuks tagasi ja ujus aeglaselt marki juurde, kes ta paati aitas. Kuulsin veel, kuidas sõber gaase lisas ja põhja poole suundus. Võtsin kokku kogu oma jõu ja hakkasin sõudma lõuna poole. Kui oleksin korrakski tagasi vaadanud, ei oleks ma põhjamaalt kunagi lahkunud.
