Kell on praegu kolmveerand seitse. Me oleme lepneme sadamas väiketraalil nimega kilu viis  ja läheme vaatama, kuidas tuuakse merest välja eestlase  põline leivakõrvane räim. No nii, Villem räägi, mismoodi see püügipäev me nüüd pihta hakkab? No tulime sadamast välja ja nüüd hakkame kala otsima. Ajaloo meil töötab ja vaatame, kus me saame traali sisse panna,  kas kalanäit on? Ja kui praegu seda kajaloodi vaadata on,  seal ei ole õieti näha midagi. Praegu ei ole küll näha ja peale tormi ka ta võib laiali  ka olla, ei tea. Natuke otsima ikka. Kui kaua otsida tuleb tavaliselt kuidas kunagi mul näit on  siin oma sadamas 10 minuti pärast veel sees,  aga kui teinekord ostsin tund või kaks kuidas kunagi väga  kaugele ei lähe, täna on ilm ka paha, kaldast kaugele minna  väga ei saa ja siin oleneb kustpoolt. Tuul on, millise suuna tuul ma ka sinnapoole sõidan,  kus tavaliselt ikka on ka nagu selle tuultega olnud. Läbi vee palja silmaga kala ei näe. Traalimehe peamised silmad on kaja, lood  ja muidugi kogemus, mis kogutud aastatega. Kuidas siis kaluri pilgu läbi on, kas kala jääb vähemaks,  tuleb teda juurde või püsib see varu enam-vähem ühesugune  kogu aeg? No ma ei usu, et seda vähemaks jääb. Ka juurde, aga üldiselt ikka kala meres on  ja ma arvan, et teda jää vähemaks. Võib-olla ennem tuleb seda juurde isegi. Maa ka poes on olnud ja peent kala on, tähendab,  järelkasv on ja ja ega tal. Ja kui otsida ikka leiab neid varvi ka. Räime ja kiluvarude olukorda hindavad Läänemere riikide teadlased. Seire tulemustest olenevalt tehakse ettepanekud,  kui palju vastavat liiki ja kust kohast püüda. Ja on kaks kaks sellist faktorit. Jutuvad need ka ühelt poolt looduslikud tingimused,  millest me ei pääse üle ega ümber. Ikkagi kõik sõltub sellest missuguseks muutub Läänemere  soolsusrežiim lähiaastatel. Missuguseks muutub temperatuurirežiim. Millised talved meil saavad olema, kas meil saavad olema  pehmed talved või külmad talved sellest kõik nüüd sõltub? Milline saab olema nende räimevarude selline looduslikul  foonil põhinev dünaamika? Teisalt jällegi pidades silmas räime majandamist  või räimepüüki et kõik sõltub sellest, kuidas me suudame  järgida teaduslikku soovitusi, püügi soovitus. Kas me püüame üle, kas me püüame soovitust vähem,  et see, see on selline kompleksne küsimus,  et mis lõpuks välja tuleb ühelt poolt loodus,  teiselt poolt. Aga kuidas nüüd suhtub kalur? Teadlaste juttu, et püüki tuleb piirata selleks,  et tuleks järelkasvu ja et kalavarud ei väheneks. Ma ei usu seda, püüki polegi enam õieti. Aga neid laevu on juba nii vähe järgi jäänud,  nii suuri väheneb kui neid väikseid raale,  nüüd enamus kõik absoluutselt ära. Ma mäletan kui Balti meres sai ju siin Soome laes sai käidud kalal. No ma olin siis oli kui ja hakkas tulema,  siis oli nagu linn nagu Tallinna linn oli keskpaiga Soome lahte,  nii palju laevu, siin Leningrad, lätlased,  venelased, ma ei tea, kes kõik koos eestlased. Ja jätkus kõigile. Tänaseks on väiketraale jäänud vaid üksikud kala meres on  miks siis ometi ei ela traalimees priskel? Palju on praegu räime ja kilu hind sadamas. Kui palju saab kalur kokku ostja? No kui kombinaati anname, siis me saame kusagil kroon 50  kuni kaks, no ütleme nii, kroon 50, kroon 80,  saame kilogrammi. Aga need, mis lähevad turgu, need on nii kolme ringis,  saame kilo. Aga mis selle kalahinna õieti määrab? Ekseks põhimõte on muidugi sellest, kui palju on tootjaid,  nagu ikka turusüsteem, nii palju on pakkumist  ja kui palju on taatjaid. Aga kui ikka pakkumist on palju, siis dikteerivad nemad  selle hinna ja millega nad on nõus võtma. Me oleme ikka nendest sõltuvad. Läänemeres on mitu räime looduslikku populatsiooni,  kes on kohastunud erinevate keskkonnatingimustega. Räime arvukus sõltub otseselt elukeskkonnast. Perioodil on meil Läänemeres selline olukord,  et mis soosib Lahja populatsioonide arvukust see tähendab seda,  et näiteks Liivi lahe räim on võrdlemisi heas seisus  ja tema arvukus on kõrgel tasemel ja nagu varude hindajad ütlevad,  ta on bioloogiliselt ohutus tsoonis. Seda näitavad ja ka sealt saadud räimesaagid. Teisalt jällegi avamere räime rühmitused on praegu  võrdlemisi madalas seisus ja ka lähiaastatel ei ole ette  näha varude olulist suurenemist. Nüüd, mis puudutab kilu, siis kilu on selline omapärane liik  mille arvukus võib kõikuda vägagi suurtes piirides. Ja juba alates 90.-te aastate teisest poolest on meil  tegemist perioodiga, kui kilu arvukus on väga kõrge,  nii et kui me vaatame koos kilu räime Üldsaaki siis valdav osa sellest saagist Läänemeres on  praegu moodustab kilu. Vaatame, kas teadlase seisukoht leiab täna kinni? Kaks ja pool tundi traalimist ja räime asemel saime me  peamiselt kilu. Üksikud räimed on küll sees. Ja siinkohal väike õpetus neile, kes veel ei tea Räim on niisugune kala, et kui sõrmega saba poolt pea poole vedada,  siis näpp libiseb ilulaga jookseb nagu vastu,  okei. Ja uskuge mind, värsket mere, merest tulnud ilu. Maitseb ime ja. Kaluritöö on tehtud, kala on rannas, aga kuhu see panna? Nii käib kalakauplemine poole päevani, vahel  ka järgmiseni. Sadamas on kala turul aga lõunaks otsas. Kaluri loomusest lahti saada pole lihtne,  puudu on korralikult, toimib vahelüli. Et merehõbe eestlase toidulauale jõuaks. Kes on Eestis üks niisugune arusaamine tekkinud,  et just nimelt see räim et see on selline vaese inimese kala  ja et seda üks elus edasi jõudnud inimene eriti ei söö,  aga mis sa sellest jutust arvad? Ma ei ütleks, sellepärast vaese vaene inimene,  võib-olla sadamast saab ta odavalt kätte,  aga turul, kui on juba räim siin 12 krooni kilo  ja siin näed natukene juurde, siis saad ju kana koiva juba. Selle selle raha eest. See räim eestlase pidulauale kõlbab, kõlbab kindlasti sellepärast,  et et kogemused on näidanud, et, et kala rood süüakse  biolaual alati esimesena ära, siis minnakse liha kallale. Mis toitu me sellest kalast siis täna teeme? No teeme kilu autost. Isiklikult mulle see päris meeldib. See on küllalt küllalt lihtne ka. Saab kiiresti valmis ja. Alati olen mõelnud, mis saab minu vanapaberist  ja siin Räpinas on hea võimalus vaadata seda protsessi  algusest lõpuni. Räpina linnas üles paisutud Võhandu jõe kaldal asub üks  Euroopa vanemaid paberivabrikuid, kus on järjepanu paberit  valmistatud 270 aastat. Tänaseks on saanud paberivabrikust Räpinas,  aga ka Eesti suurim vanapaberi ümbertöötleja. Liiga palju, et kaal ei näita. 45 kilo. Ja palju selle eest raha saab. 55 kilo eest 40 senti, umbes selline paber,  noh, valitsus tuleb. 40 senti kilo ja siis on 16 krooni või natuke rohkem. Ja selle saab natukene sulast, saab kätte kohe. Kast. Väga hea, ma pärast lähen läbi. Aga lähme vaatame edasi, kuigi käe otsas ajalehepakkide  toojaid on aasta-aastat rohkem, on siiski enamik Räpinast  taaskasutusse minevast vanapaberist pärit pakendi  ja trükitud ülejääkidest. Kuna meil tarve on nagu 10 tonni ööpäevas,  siis siis nii päris nii kaugele ei jõuaks. Tegelikult tuleb ikka autodega kõik see makulatuur. Nii et minu paber ei päästa seda tehase päevatoodangut. Päris jah, ei pea sellega välja aint. Aga kas teil seda toormet ka tuleb, mis tuleb nendest konteineritest,  mis siis inimesed ise saavad sorteerida? Ja aga see tuleb siis kas Tallinnast või Tartust  ja see on siis veel sorteeritud veel korra,  et seda päris päris nii otse ei tooda. Erinevaid teid pidi Räpinasse jõudnud, vanapaber läheb aga  kõik ühtemoodi hüdropurustisse. No nüüd oleme hüdropurustate juures ja siit saab see protsess,  tehnoloogiline protsess, alguse. Et vastavalt sellele, milliste, millist paberit me teeme  või millist karta ongi siis tehnoloog ütleb,  et mis vahekorras, kui palju tuleb pabereid panna  ja siia sellesse purustajatesse lastakse  siis kolm-nelisada kilo umbes paberit ja suurusjärk  nii 10 tonni vett peale ja siin ta siis jahuta. Kaks üks poolteist tundi umbes. Ja mina võin oma paberipaki siia sisse visata  ja no aga. Aga nööri peaks ära võtma, aga see on tagunöör,  sellest ei saa asjaga kerib ümber. Hea tunne küll, kui sa oled oma vana paberi siia visata. Hüdropurustis jõuavad ühesugusesse algainesse tagasi  nii värvilised reklaamlehed, vanad papkastid kui  ka koltunud raamatud. Aga mis sellest nüüd sellest pudrust edasi saab,  kui ta on siin poolteist tundi ringi käinud? No siis te pumbatakse välja suurde basseini,  nüüd vaatame Enne segamisbasseini käib paberimass läbi veel sõeladest,  kus paberi tegemiseks sobimatu ollus välja kammitakse. Näed siia tuleb. Siia tuleb teip ja. Ja igasugused väiksemad lahvrid ja näed sellised kiletükid ja. Et see tuleb kõik siin välja Mis siin basseinis siis käib? No need on suured mahutid, kus mass nüüd. Pumbatakse hüdropurustates siia ja siin erinevate  purustajate täied, siis segatakse ühtlaseks,  kuna tegemist on ju vana paberiga, siis sina teed ajalehti,  teine toob pakendi, siis need on vaja kuidagi segada,  et see, see tooraine, mis jõuab lõpuks sinna masinasse. Nagu ühtlane. Kui täna töötab Räpina paberivabrik vaid vanapaberi peal,  siis paarkümmend aastat tagasi oli aga hoopiski üheks  oluliseks tooraineks kalts. See siin on siis kaltsu purustaja, et kunagi tegi  paberivabrik ja kaltsus toodangut. Õige nimega Hollender. See teeb sama töö nagu tegid seal alguses,  kui paber purustati, et siin purustatud ära,  aga need ei ole nüüd paarkümmend aastat juba töös olnud,  kuigi ta on. Ma arvan, et peale õlitamist ja, ja sellise asja täiesti töökorras,  aga aga ta töös ei ole enam olnud. Ja kunagised kuulsad potisetud, kes vahetasid keraamikat  kaltsu vastu, see kalts joodis kõik siia. See kalts jõudis siia ja see toodi üle Eesti,  see kaldkokku ja isegi Venemaalt. Kaltsu on kasutatud paberitootmiseks ligi 2000 aastat. Kuid paar viimast sajandit, kui leiutati puidust  tselluloositootmise tehnoloogia ja puidukiud said koha  paberis on kalts paberitootmises tasapisi välja tõrjutud. Kuid see vedel paberkiumass, mis Räpina seadmetes ringleb,  on vanapaberist ja vanapaber omakorda tselluloosist. See mass, mis on puhastatud juba igalt poolt läbi käinud,  kus vaja jõuab lõpuks siia sellesse kasti,  siin lisatakse veel vett ja. Siin on umbes üks protsent, üks kuni 1,5 protsenti paberit,  jõudu ja ülejäänud on vesi kõik. Ja nüüd tuleb seda võimalikult hästi sellise ühtlase kihina  siia sellise sõela peale kanda. Sellest sõltub, kui paks see paber tuleb,  millised omadused siit saab kõik nagu alguse selles kohas. Ja edasi on juba lihtsalt vee eraldamine. Ühtlane vee eraldamine ongi üks suurimaid kunste muidu võiks  ju trükipaberit igaüks kodus valmistada. Nendes samades kastides, siin on vaakum sees. Ja kui ta üle liigub, siis vaakumpoeg tõmbab seda vett välja siit. Näed, siin püsib nii palju juba paber koos. Ta siis kantakse kuivatusvildi peale edasi  ja siis see kuivatusvilt hakkab siin seda vett välja imema,  et ta siin käib valtside vahelt läbi koos  selle pildiga oma siis katlamaja teeb auru,  aur lastakse neile sisse. Ja siis auru hakkavad niiskust välja aurutama,  et järjest silindrid lähevad kuumemaks. Selles soojas paberirullis on ka kaks minu ajalehepakki,  mis on mõned tunnid tagasi siia. Taaskasutusse tõid. Lisaks pruunile jõupaberile saab vanapaberist  ka hoopis teistsuguseid tooteid. Siin on üks joonistusplokk, kas see nüüd on  ka kõik vana paberist tehtud? See on, võib öelda, et 100 protsenti vanapaberist,  et see kaan on, on sellisest paberist, mida me nüüd  mille tegemist me nägime ja ja ka sisu on vana paberist. 270 aastat paberit valmistanud Räpina paberivabrik on  jõudnud oma pika ea jooksul paberit toota kõikvõimalikeks otstarveteks. Selle Räpina paberiga on ju seotud. Palju Eesti kultuuriajalugu tegelikult Eesti esimene  eestikeelne trükis, siis lühike õpetus on trükitud Räpina  paberile siis Tartus esimese üldlaulupeo materjali trükitud  Räpina paberile Räpina paberile on trükitud raha  nii tsaari rahapajale kui ka siis Eesti esimesed margad  trükiti Räpina paberile. Räpinas toodetud paberi auväärsele minevikule on kõrvutada  ka üsna helge tulevik sest taaskasutatud paber on muutumas  maailmas üha populaarsemaks. Kuidas Eestis on, kas inimesed on selle taaskasutatud paber  omaks võtnud või? Järjest rohkem järjest rohkem küsitakse. Kohe sellist paberit, mis on nagu taaskasutatud,  et ma tean, et siin on trükikodadel probleem,  et nad on jäänud osadest tellimustest ilma,  kuna ei ole tahtnud teha siis vana paberi peale või,  või taaskasutus paberi Aga klient on nõudnud, et peab olema just taas paberi peale  ja on ka kliente olnud, kes on nõudnud, ta peab olema just  Räpina paberi peale. Kui taaskasutatud paber on suhteliselt populaarne,  siis paberi sorteerimisprügi hulgast ei ole Eesti inimesed  veel omaks võtnud. Ja palju Eestis hinnangud. Üldiselt vana paberit aastas tekib. No see on tõesti väga suuresti hinnangute taga kinni,  et 40 kuni 70000 tonni ja aga sellest kokku korjatakse  siis 12000 tonni ja meie üks paar 1000 jõuame täna ümber töödelda. Ongi kõik jääb üle veel ainult raha küsida. Iga kilo vana ajalehe paber ees saab siit 40 senti. Nii. Nii 18 väga hea. Palun. Soomaa on tuntud looduse vingerpusside poolest. Pidevad üleujutused on siin igapäevane asi. Inimene on seda ala asustanud aga kõigest hoolimata juba  aastasadu ja õppinud raskustega oma käe peal hakkama saama. Mis võiks olla suurveeajal parim liikumisvahend,  kui ühepulootsik? Hea ja sõidukindla haabja valmistamisel on väga oluline õige  puu valik. Siitsamast Tamme talu metsast olemegi leidnud  selleks sobiva. Ja kui see puu läheb nüüd Paadi tegemiseks? Ja on nii-öelda tähelepanuväärne, siis mul on hea meel. Eks selle puuhing elab siis selles haabjas edasi? Jah, ma arvan küll ja tahaks loota. Mille poolest me nüüd selle puu siit oleme välja valinud,  siis sellest metsast? See on niisugune jäme et ta peab olema piisavalt jäme  ja peab olema oksa vaba. Ja aeg on ka nagu selles mõttes õige, et noh,  niisugune sügis, talv. On selline aeg, kui öeldakse, et puu on surnud. Noh, mahla seisavad, et see on õige aeg sellise tarv  langetamiseks Et samas on nagu haab alati selline väga nagu. Aldis mädanikule, et keskel võib mädanik on,  et ega sellel on ka välistunnuste järgi tundub,  et nagu fifty-fifty, et siin võib ka tegelikult keskel on  mädanik sees. Et sellise piisavalt jämeda ilma okseta sirge tüve leidmine,  mis oleks ühtlasi ka sees terve, et see on alati niisugune  paras otsimine, mis kombed võib-olla puu langetamisega  seotud võivad olla. Siitsamast, mitte kaugelt saartekerekonnast on pärit selline uskumus,  et kindlasti peab olema hobune, millega sa  selle puu metsast välja vead mära. Et siis tuleb see, lootsin selline suure kandevõimega. Ja samuti on vaadatud seda, et kui kaugele ta kukub kännust,  et kui kukub nagu nüüd see puu kännust kaugele,  et siis saab kiire jooksuga nagu paat. Päris ilus ja mäda ta ei ole, igal juhul  ja teisel võtsime ka umbes need maha. Aga, aga kännust oleks võinud kaugemale kukkuda. Jah. Ai, sa kurat, jah, kas sa näed näru. Puu langetamine on alati keerukas, üksainus pragu võib palgi  ära rikkuda ja nii saab haabi asemel vaid riidetäie,  küttepuid. Tuleks võtta nagu kuuene või natuke rohkem  siis selline pakk, vaata aga teine ots ära ja. Ja siis ta tuleb metsaserva üüa, jah. Kuidas siin Eesti metsades nende haabadega  siis on, üldse jagub neid ka või hakkavad kõik juba haabjad saama. Tundub, et üle küpsenud, metsasid noh, nagu neid on ikka veel,  et metsi, kus sellised üksikud kõrged haavad on nagu muu  metsa sees nagu singi enamasti on ju kuusk  ja lepp jah. Et, et neid tegelikult nii vähe polegi. Millal siia siis saab varsti sisse istuda. Millal ta vee peale peaks jõudma? Ma arvan, et nüüd talvel nagu siin suureks ehituseks ei lähe,  et pigem vast kevadel. Ja kui ta siis saaks Siin kuskil. Poole aasta pärast suvisel pööripäeval ära laotatud,  siis. Võib olla sügisel juba saab tegelikult aga kalale  ka minna. Et see on nagu niisugune, kõige optimistlikum  ja kõige kiirem tööplaan. Kõigest hoolimata igast palgist alati haabjat ei saa. Hea peremees on sobivatele puudele juba varakult silma peale pannud. Et see puu on siin nüüd maha võetud ja ta on  ka sees täitsa terve, aga. Esimene puu tundus parem, see on nagu niuke muna  ja kujuga, et tegelikult võiks ta ni ke ümmargune olla  ühtlane ja ümarik. Et eks näis, seda saab muidugi ka siit otsast natuke  lühemaks teha veel, et võib-olla kui teda keerata,  siis saab valida siin mingi küljega välja põhjas. Ja siit see asi alguse sai. Saagisime siin metsa ja lasime selle puu maha. Ja tuli kohe mõte, et terve võrdlemisi ja rääkisime oma metsaülemale. Ja see siis leidis Pärnumaal üles. Asjast huvitatu, helistasime talle ja nüüd ongi  siis tõenäoliselt üks paadi. Hakatud. Kuigi suurvett seostatakse peamiselt kevadega,  oli tänavune aasta erandlik. Isegi detsembri alguses võis üleujutatud luhtadele kanuur  etkele minna. Kuidas selle veega siis oli, nüüd eelmisel nädalal siin kuusekääral? Praegu oleme me täiesti jah, siin Kuivamaa lapi peal aga  siin taamal paistab üks puukänd, nii et see känd oli täpselt  vee sees. Nii et praegu on ikkagi langust juba,  noh varsti saab meeter ära. Aga langeda on veel küll, nii et poolteist meetrit on ikkagi  jõgi praegu veel normist suurem, kõvasti. Niisugust aastat ei mäleta ka vanemad inimesed. Et Ühes kuus on teinekord kaks suurt vett. No üks on kindlasti olnud niimoodi, et suvest kevadest  saadik on, ütleme, kaheksa suurt vett juba olnud,  et see on ikkagi noh, midagi hullu kohe. Mis siin on selles kohas nii väga erilist,  et teid siia tõmbab ja et te siin viitsite iga aasta iga  kevad selle suurveega mässata? No eks see vaikus ja rahu ja, ja, ja kui suurt ei ole,  siis hakkad teda ootama, see on niisugune inimese loomuses,  et et sa oled juba harjunud ja kui teda äkki ei ole,  siis on midagi hullu lahti. Kui ka edaspidi peaksid märjad ilmad jätkuma  siis on ka talvel veetaseme kõikumisi oodata. Vaheldumisi jäätekke ja lagunemisega moodustuvad puutüvede  ümber imelised jääseelikud. Loodusele on see suur katsumus ning sellepärast pole soomaal  ka näiteks uruloomasid nii palju kui mujal ümbruskonnas. Kuidas sa ikka talve on magadkui, elamine,  vett ja jääd täis? Suured veed on erinevad just selles suhtes,  eks ta loomariigile ole talvine, palju hullem,  sellepärast et talvel on niisugune sitke  ja kõva jää, mis lõhub loomadel jalgu ja kõike,  aga kevadine ja see on juba pehme ja see on hoopis teistmoodi,  nii et talvine on ikkagi palju karmim. See aasta on olnud kummaline ja, ja see talv tuleb  ka kummaline veel. Sellepärast, et õiget talvet mina ei, ei paku. Kui üldse, mul on ju kõik üles kirjutatud,  et aasta 92 sügis 93 talv hakkab. Kokku langema, see on niimoodi, et tollel aastal  ka kogu aeg sügisel sügis poole talve, varesed. Tegid häält ja lõugasid, aga metsas ikkagi varas süda talvel. Täiesti hääletult lendama ja niimoodi ta on olemas,  aga ta ei tohi häält teha, aga tänu aasta sügis otsa on  ka varased väga aktiivsed olnud. Ja, ja muidugi, teine asi on, et vihmauss on siin praegu  meil täitsa lume all. Et ega, ega seda külma siin midagi loota ei ole,  aga, aga ta tsüklid muidugi jah, tükivad kordama üldse sisse  olid paljud paljud aastad järjest väga soojad talved. Kuna on oodata pehmet talve, siis on lootust aastaringselt  haabjaga liikuda. Vanasti oli igas külas oma oskajad käsitöömeistrid,  kes haabja valmistamise kunsti paremini valdasid. Teadmisi jagati isalt pojale ning oskajad. Mehed olid tuntud ka kaugemates külades. Jaan Rahumaa oli viimane mees, kes jõudis Soomaal veel  järeltulijatele seda vana kunsti õpetada. Soomaal on tegelikult viimane piirkond Eestis,  kus kohas neid Abeid niimoodi ka tänapäeval ehitatakse. Ja veel hiljuti on olnud siin ka vanemaid inimesi,  vanemaid mehi, nii-öelda meistreid, kes seda on teinud ja,  ja õpetanud laagrites kes sellistes. Habe laagrites, kus saab tulla ja, ja asja omale selgeks  teha enam nagu selliseid mehi nagu polegi,  keda võiks nagu meistriteks nimetada, see eest on nagu hulga huvilisi,  kes selle viie aasta jooksul nende laagritest said asjast  aimu ja said esimesed oskused said hulgas teadmisi,  noh nagu ma isegi ja, ja kelle, kes nagu  siis iga suvi natukene, nagu neid ehitavad. Sellise tarbekaubana või. Olulise nagu liikumisvahendina on see aas nagu oma oma mõtte  nagu kindlasti kaotanud, aga aga seda enam on ta nagu  atraktiivne selline pealt. Kultuurinähtus või, või siis selline soomala iseloomulik? Liikumisvahend.
