Täna saates kas põlevkivi on Eestis ainuke energiaallikas,  mida teha siis, kui see maavara otsa saab. Võrtsjärve kaldal järve muuseumis on võimalik tuttavaks  saada Eesti vetes elavate mageveekaladega valgepõsklagle,  põllumeeste nuhtlus, aga linnuvaatlejatele. Energeetika on valdkond, mille üle Eestis on viimastel  kuudel väga palju sõna võetud. Kui ühed soovivad jätkata vanamoodi põlevkiviga,  pakuvad teised välja tuumaenergeetika ja kolmandat,  toetavad hoopis taastuvate energiaallikate senisest suuremat kasutuselevõttu. Osoon uuris, millest selline kära, mis suunas võiks meie  energeetika areneda ja kuidas see lõpuks kõik meie keskkonda mõjutab. Ma usun, et energeetika ümber on tegelikult kära  ja sagi mist olnud juba viimase viimase 10 aasta vältel  seoses sellega, et me oleme üritanud täita Euroopa Liidu  erinevaid keskkonna ja, ja muid nõudeid ja,  ja tegelikult On suur osa ka juba ära tehtud. Aga, aga miks viimastel nädalatel? Ma usun, et siin on peamiselt võib-olla kaks põhjust,  et üks on see, et. Teatavasti on tulemas siis mõne kuu pärast riigikogu  valimised ja ja, ja pead on tõstmas ka siis roheliste  erakonna algatusgrupp, aga teiselt poolt  ka see, et et keskkonnaministeeriumi eestvedamisel on  siis ettevalmistamisel põlevkivi kasutamise riiklik  arengukava ja, ja selle selle raames üritatakse  siis kokku leppida, milline see põlevkivi kasutamine  lähikümnendil võiks olla. Ja, ja mida rohkem seda informatsiooni sealt avalikkuse ette jõuab,  seda, seda rohkem ta kindlasti tekitab diskussiooni  ja jaa. Tavatarbija aga tahab, et elekter jõuaks juhetpidi koju  ja soe saaks radiaatori sisse. Siinkohal vaatab ta muidugi esimesena riigi poole,  kes kodaniku sellega kindlustama peab. Riigi energeetika eest vastutab eelkõige majandus  ja kommunikatsiooniministeerium, kus on paika pandud  arengukavad aastani 2015. Elektrimajanduse arengukavas on, on tegelikult antud see. Võimalik nägemus sellest, mismoodi elektroenergeetika võiks  Eestis areneda ja sisse on kirjutatud see,  et vähenema noh, põhimõtteliselt siis vähenema peaks. Põlevkivi osakaal. Elektri tootmisel arengukava tänasel päeval fikseerib  selleks protsendiks vähem kui 70 protsenti aastal 2015. No teadaolevalt siis täna on, see on see number kuskil 93 protsenti. See, mis toimus käesoleva aasta jaanuaris,  siis maagaasiga seonduvalt, et kui elektrimajanduse  arengukava ütleb, et, et circa 20 protsenti elektrit võiks  aastal 2015 olla toodetud maagaasist, siis  siis võib-olla see see informatsioon enam väga adekvaatne ei ole. Aga mida ütleb ka elektrimajanduse arengukava,  on see, et taastuvate allikate osakaal peaks elektri  tarbimises oluliselt kasvama ja. 2015. Aastal peaks olema siis vähemalt kaheksa protsenti  ja rõhutaksin sõna vähemalt, et piiranguid selles osas ei  ole pandud. Viimased 80 aastat on meie energeetika alustalaks olnud põlevkivi. Kas me peaksime selle põletamisega jätkama  ja tunnistama seeläbi üha saastuvat keskkonda  ja kui palju kukersiiti meie maapõues üldse alles on? Kui praegu on põlevkivi aastane toodang kuskil 14 15 miljoni  tonni ringis aastas. Ja kui nüüd jagada Olemasolevate kaevanduste varud selle arvuga,  no siis me saame kuskil seal aasta aastad ütleme võibolla 30,  isegi natukene. Rohkem põlevkivi kasutamisvõimalusi on kõige enam uuritud  Tallinna tehnikaülikoolis. Selle maavara pooldajate kõrval on samas ülikoolis teised teadlased,  kelle hinnangul on koker siit meie keskkonnale kõige suurema  põntsu pannud. Põlevkivienergeetika ja põlevkivi kaevandamine on täna üks  põhilisi Asjaolusid, mille tõttu Ida-Virumaal või kogu Kirde-Eestis  tegelikult põhjaveeressurssi Raisatakse ühe tonni põlevkivi kaevandamisel,  kas siis karjäärist või kaevandusest. Läheb raisku umbes 20 tonni joogikõlblikku vett seetõttu,  et põlevkivi kihis olevad püriidid muutuvad hapnikuga  kokkupuutel sulfaatideks ja need lahustades vees muudavad  selle joogi ja ka tööstuses kasutuseks kõlbmatuks. Niimoodi täna läheb raisku umbes 200 miljonit tonni puhast joogivett. Iga-aastaselt. Eestlased joovad ja söövad ja pesevad iga-aastaselt ära  umbes 50 miljonit tonni magevett. Mis tähendab seda, et põlevkivienergeetika on varjatud moel hüdroenergeetika,  mille tulemusena tegelikult meie veeressurss raisku läheb. Ja mingil hetkel me peame seda veeressurssi hakkama  puhastama pinnaveest mis on nagu energeetiliselt väga kallis. Tuumaenergeetika on samuti üks valdkondi,  mille suhtes käib viimasel ajal tihe diskussioon. Plaanib ju Eesti energia koos Läti ja Leeduga ehitada  Ignalinasse uue tuumajaama. Tänase päeva seisuga me ei oska. Eesti enda tarbeks sellest sellest tuumajaamast võib-olla  sedavõrd palju rääkida, sest et noh, me oleme,  oleme oma arenguid kavandanud aastani 2015,  kui see tuumajaam ka sinna Leetu rajatakse,  siis, Siis võiks ta alustada oma tootmist alles aastal 2017 18,  et. Et eks see saab olema järgmise järgmise aasta temaatika,  et, et kuidas Eesti seda tuumajaama vaatab  ja kas, kas kas, kas Eesti riik kui selline annab  siis nagu Eesti Energiale mandaadi, et, et seal osaleda  või mitte? Vaatamata ajakirjanduses loetud ilusatele juttudele ei tea  tänasel päeval mitte keegi maailmas, kui palju tuumaelekter  tegelikult maksab. Kas või juba selle tõttu, et. Me peame suutma hinnata ju tuumajaama kulusid kogu tema elutsüklis. Tuumajaama elutsükkel lõpeb teadupoolest tuumajaama  lammutamise ja jäätmete matmisega. Täna ei ole maailmas lammutatud ega maetud ühtegi tuumajaama. Leedu Ignalina tuumajaam oleks esimene, mis maetaks. Kui Euroopas on mitmed riigid astunud konkreetseid samme  tuuleenergeetika arendamise suunas, siis Eestis on see  valdkond täna veel lapsekingades. Marek Strandberg on välja pakkunud tuulepargi ehitamise avamerre,  kus energiat jahvataks kuni 1500 tuulikut. Kõik ideed on loomulikult väga teretulnud,  samas me ei tohiks langeda nagu ühte äärmus sesse,  et ministeerium pigem üritab leida sellist Ütleme niimoodi, et mitmekesist, energiaressursside  kasutamist nii elektri kui soojuse tootmiseks. Euroopas on üles seatud kümneid tuhandeid tuulikuid. 1500 tuulikut ühes riigis oleks küll märkimisväärne,  aga ei midagi utoopilist. Suure avamere tuulepargi rajamine tekitaks Eestis  ka tööhõive. Nii palju kui mina olen kaevuritega kokku puutunud  ja küsinud, et mis neile rohkem meeldiks,  kas merine töö ja töö vabas õhus, et käia tuulikut hooldamas  või töö maa all umbses ja, ja kuumas keskkonnas eelistavad  nad kindlasti maa peal töötada. Ja selle tuulepargi mõte on ju selles, et, Toota energiat mitte vahetuks Eestis tarbimiseks,  vaid toota energiat selleks, et loodetavalt õnnestub  rootslaste ga sõlmida leping, et selle energiaga pumbatakse  vett Rootsis olevate hüdroelektrijaamade tammide taha. Et siis saada Rootsist stabiilne hüdroelekter  ja lõpuks ometi ennast lahti ühendada Loode-Venemaa energiasüsteemi. Viimase aja diskussiooni jälgides tundub,  et sarnaselt 20 aasta tagusele ajale võib Virumaal taas  puhkeda sõda, kuna põlevkivis soovitakse toota suuremas  mahus õli. See aga tähendaks ilmselt uute kaevanduste avamist. Vahe on lihtsalt selles, et kui 20 aastat tagasi olid need  mõtted Venekeelsed ja pärit Moskvast, millega taheti kaevandama  hakata fosforiiti mahus, mis oleks rikkunud meie põhjavee  siis tänaseks on see mõte siinsamas Eestis eestikeelne Eesti  inimeste peades. Ja need inimesed on valmis vahetama tuhandete inimeste elu,  heaolu, kodu ja turvatunde. Mõneks miljardi ks krooniks kasumiks. Aga diskussioonid toimuvadki pigem sellel pinnal,  et et kui palju me peaksime sedasama elektrit ja,  ja, ja põlevkiviõli siis eksportima, tänasel päeval on,  on ekspordimahud sellised, et möödunud aastal eksporditi 60  protsenti põlevkiviõlist, mis toodeti Eestis  ja 20 protsenti elektrit. Kas need proportsioonid peaksid olema samasugused,  väiksemad suuremad, et, et see on tegelikult see ühiskonnas  niisugune kokkuleppimise koht ja, ja, ja rohelised. Pigem esindavad siis seda, seda vähema eksportimise. Poolt ja, ja kindlasti on ka selle selle poole esindamine  oluliselt väga oluline. See on muidugi momendi momendi küsimus, kas on mõtet nüüd  mõne aastakümne jooksul kõik põlevkivivarud panna õli  tootmisse õli maha müüa? Saada muidugi selle eest raha. Ja kuskil mõnekümne aasta pärast on meil tõkke ees,  meil on energiat vaja, meil on elektrit vaja,  sellest, seda ei ole enam kuskilt võtta,  hakkad naaberriikidest ostma. Mis hinnaga? Ei tea? Seda, milles toodetakse Eestis energiat kümnekonna aasta pärast,  ei oska veel keegi täpselt öelda. Kuid sarnaselt tiigrihüppe projektile, mis on Eesti toonud  infoühiskonda võiksime sooritada teisegi hüppe nimelt  keskkonnasäästliku energeetika osas. Vaja on lihtsalt tahet ja kokkuleppeid ja midagi veel. Aga mina näen seda tegelikult niimoodi, et tehnoloogia  arengut tuleb oluliselt kiirendada ja mul on siin üks  selline väike vahva vidin ka. Näed, see on selline asi, eks ole, iseendast väga lihtne,  see on siis nagu tavaline luminofoorlamp. Ja kui ma nüüd vaatan ringi siis ja küsin  ka inimeste käest, siis üsna paljudel on kodus õõglambid. Ja õõglamp on, tead, see on ju Ladõgini ajast saadik,  eksole, Edisson mõtles asja välja. Siiamaani tähendab, käib ju õõglambi valgustamine igal pool,  eks ole, ainult kuidas öelda, ostukeskused on läinud surve  lampidele üle ja sellistele luminofooridele,  nüüd kujutame endale ette säästulampe, minul näiteks kodus  on säästulambid igal pool, kõik need on küll suur kogus,  aga kui ma võrdlen seda elektri tarbimist,  eks ole, siis, siis ma ütlen, et kui ma kolisin teise korterisse,  eks ole, lõin kõik selle kokku, sain kohe mingi 600 vatti  tuleb kohe ära, et natukenegi tubasid valgemaks saada. Aga praegusel hetkel ma tarvitan umbes 150 vatti elektrivõimsust,  vot see on tulevik. Tulevik on. Kasuteguri tõstmises kuidas tõsta kasutegur ülespoole? Kui legendaarne kuningas Saalom on olevat rääkinud kõikide  lindude ja loomade keeli siis seda, mis toimus helkleva vee  pinna all ei mõistnud ka tema Tänapäeval peab ligi kolm miljonit krooni maksva keskuse  ehitama selleks, et mõista meie mageveekalade elu  ja käitumist. Uues maaülikooli järve muuseumis püütakse iga liigi jaoks  luua just tema jaoks omane looduslik keskkond. Jah, meie eesmärgiks on siin eksponeerida Eesti mageveekalu  ja ka Eesti mageveetaimi kalda ja veetaimi. Peamiselt on siitsamast Võrtsjärvest toodud nad. Milline siis enda personaalne lemmik on mingi kala  või liik? Mul on hea meel. Nad siin kõik ennast hästi tunnevad, muidugi,  hästi atraktiivne on see hästi vana 20 aastane angerjas  ja samuti looduskaitse all olevad vingerjad siin. Aga vingerjaga on see häda, et, et eriti teda ta ei taha  ennast näidata, et ta on rohkem nagu muda all  ja ja selline passiivne kala. Muuseumi au ja uhkus on 20 aastane angerjas,  mis toodi omal ajal klaasangerjana Prantsusmaalt. Et lend oli pikk ja kaladele raske te, et Võrtsjärve  asustusmaterjaliks tellitud kalad järveni elusalt ei jõua  ja nii otsustati kalli laadungi päästmiseks nad lennujaama  kõrval asuvasse ülemiste järve lasta. Selle kevadiste seirepüükidega see vanakene sealt kätte saadigi. Teil on plaan siia kokku koguda kõik Eesti mageveekalad. Kui palju teil juba olemas on, siis? No meil on siin praegu olemas, ütleme. Ligikaudu pooled või natuke rohkem kui pooled Eesti mageveekalad,  aga, aga, aga Võrtsjärve on neid kokku kolmkümme 30 ümber ja,  ja kokku on neid siis neli, 40 ümber mageveekalu. Et meil on selline plaan jah, et et nad lähiajal  siis kõik nad siia kokku koguda ka, kaasa arvatud  siis kaitsealused liigid Mõtle Järve muuseumi rajamiseks sai alguse juba kuus aastat tagasi. Suure magevee kollektsiooni kogumise eesmärk on lihtne. Anda inimestele loodusharidust ja tutvustada veeelustiku  ja selle talitlust. Aga on see tavaline üldse, et niimoodi looduslikust meie  veekogudest kalu akvaariumisse tuuakse. Ega see Eesti kalade akvaariumis pidamine eriti tavaline ei ole. Aga on entusiasti, kes neid peavad ja ja kui ei ole tegemist  kaitsealuste liikidega, siis on lubatud neid akvaariumis pidada. Peaasi, et, et tagatakse kaladele heaolu seal piisav hapnikusisaldus. Piisav toit. Ja piisav piisav ruum. Need kalad on nüüd Võrtsjärvest täna hommikul oodata püütud,  et kas enamus teie kalu siin on Eesti veekogudest? Enamus kalu on Eesti veekogudest, kaasa arvatud. See tulnukliik unimudil on püütud Eesti veekogudes,  mis on siin kõrvalakvaariumis. Aga kaitsealuseid liike peab vist, peab vist teistest  riikidest sisse tooma. Osad kalad on meil eripüügiloaga püütud,  kuna meil on mitmesugused kalaprojektid ja seireprojektid käivad,  siis meil on ka luba püüda kaitsealuseid kalu. Ja siis osa kaitsealuseid kalu, nagu vinger  ja sea hing, kõik on meil püütud siis nende projektide liinis. Aga mis sellised klassikalised protsessid on siis,  kui sa praegu siit järveveest neid akvaariumisse tõstad,  mis nende puladega peab tegema? Põhiline, et esimene asi, mida tuleb jälgida,  on see, et temperatuur oleks enam-vähem sama selles  järvevees või, ja, ja siis selles karantiini,  akvaariumi vees, kuhu me neid praegu paneme. Ja, ja muidugi kui me toome järvest kalu  või mõnes teises veekogus, siis me peame jälgima,  et, et et see hapniku tase ei langes siin väga madalale,  et neil oleks piisavalt hea olla ja noh,  hea oleks, kui see oleks kuskil vähemalt viis milligrammi liitris. Haruldased hink ja vingerjas on meiega kõrvuti elanud juba aastasadu. Vähe on aga neid inimesi, kes söögiks mittesobivaid väikseid  põhjakalasid oma silmaga näinud oleks. Ka vastse võõrliigina kurikuulus Kaug-Ida unimudil ootab  karantiinis endale akvaariumi valmimist. Laseme talle selle väikese viidik ja. Võib-olla jah, siis see on nüüd väga värske,  värske võõrliik, mis meil siin akvaariumis on,  jah? Jah, siin on tegemist siis Kaug-Ida unimudilaga,  kelle siis kodumaa on Kaug-Ida muuri jõgikond  ja Eestisse on ta jõudnud siis alles paar aastat tagasi  ja teda on siis avastatud Narva veehoidlast ja,  ja mõnest mõnes tiigis Narva veehoidla lähedal. Ja meile ta on siis ilmselt sattunud Sankt-Peterburi kaudu,  kus ta on siis juba looduses olnud kuskil eelmise sajandi algusest. No Venemaal on pikka pikaaegne praktika juba  selle kala nii-öelda kui võõrliigina ja on teada,  et, et sellistes veekogudes, kus ikka haug  ja ahven on väga olulised röövkalad seal,  siis need suudavad ohjata teda. Aga, aga sellistes veekogudes, kus augahven puudub,  saab ta domineerivaks liiki. Magada nüüd ründab, ründab, ründab. Ründab seda viidikat. Ta võib kasvada vist. Noh, ta võib kasvada kuskil 25 ilmselt üle 25 sentimeetri  pikaks aga, aga, aga kuna tal on väga suur suhteliselt suur  suu oma kasvu kohta, siis ta saab Väga hästi hakkama kõigega, mis tema, millest ta jõud üle  käib ja. Enam lähemale kui siin kalade loodusliku käitumise uurimisel  minna ei saa. Mitmed teadusklassikasse kuuluvad vaatlused ongi tehtud just  läbi klaasseina kuidas akvaariumi koosluste liigi. Milline sobitamine teil käib? Noh, põhimõtteliselt on siin selline rusikareegel,  et, et lambad tuleb huntidest lahus hoida. Et siin on siis kaks põhimõtet, üks on see,  et, et tõesti me hoiame siis niisuguse lepiskalad omaette  röövkaladest või siis, kui nad on kokku paigutatud,  siis siis suuruse vahekordadega me mängime. Et, et. Kui on röövkalad akvaariumis, siis väga väikseid kalu me ei  paiguta akvaariumisse, noh näiteks siin on röövkala on  angerjas siin. Kuna angerja suhteliselt väike suu, siis,  siis need sellise suurusega kalad temale saagiks ei lange. Üks huvitav loomaaed peitub keskuse tagaruumide kaugeimas sopis. Nagu loomaaias ikka, on ka siia aegade jooksul kogutud  erinevaid liike suuremalt jaolt eestimaiseid. Siin mudaga akvaariumides elavad väikesed rõngussid. Vähe harjasusside klassist. Neid ma olen hoidnud juba mitukümmend aastat,  mõni on mulle ka isiklikult tuttav, aeg-ajalt ma pesen muda  läbi ja vaatan, kuidas nad elavad. Ja mõni on elanud niimoodi aastaid ja mõni üksik isegi. 10 20 aastat ja kõige vanem nendest on juba üle 40 aasta vana. Ja nüüd ma pesen välja ühe niisuguse looma,  kes on minu loomaaia kõige vanem eksponaat. Ta on ka teistest mõnevõrra suurem. Ta kuulub ühte liiki, millel eestikeelset nime ei olegi  ainult tainakeelne nimi, sest Eestimaal teda ei ole. On ta teaduse keeli, teda on Lõuna-Euroopas üsna mitmel pool  ja kõige põhjapoolsem leiukoht on tal Lätimaal. Nii et aastal 1965 käisin ma Lätis Taugava ääres  ja püüdsin sealt paarkümmend tükki ja tõin koju kaasa. Nojah, 65.-st aastast on nüüd möödas 41 aastat,  siis ta oli juba täiskasvanud, mitte muna. Nii et vähemalt 41 aastat on tema iga nüüd küll. Ja kaua ta siin veel vastu peab. Palju jumal talle tervist annab, seda mina ei tea. Olgu selleks paari sentimeetri pikkune, mudatuplane  või soole kaudu hingav Emajõe sonnidest pärit vingerjas. Omal maal elavaid loomi peab tundma. Ja nii avastati, et lisaks ahvenale on triibut  ka rändil ja hingul ning kivi all elav luts on pea sama suur  kiskja kui kõigile tuntud hambuline haug. Valgepõsk lagle on meie haneliste teste seas üks  silmatorkavamaid linde. Ja just oma hästi kirka välimusega. Ja nagu hanedele üldse kombeks, armastavad nad liikuda eriti  rände ajal hästi suurte parvedena. Eelmise sajandi lõpupoole esmakordselt hakati rohkem rääkima  mingist kummalisest linnust. Valgevõsk laglest ja eriti just Lääne-Eestis  ja saartel. Ja eriti kevadisel ajal, kui, kui need linnud hakkasid  maanduma põldudel ja nende põldude omanikud ei olnud sellest  üldsegi mitte rõõmsad. Erinevalt. Loodushuvilistest ja möödasõitjatest, kes  siis said imetleda neid neid suuri parvi  ja mida aasta edasi, seda rohkem sigines neid kevaditi just  nendele põldudele. Ja kuni selle maani. Et ühel hetkel hakkasid esimesed paarid ka pesitsema  Eestimaal valgepusk lagle, nii nagu ka teised lagled on  kauge põhjamaa asukad ja tavaliselt pesitsevad. Sellist arktilistes paikades siis nende arvukuse tõusuga on  neist saanud ka pesitsejad ka meie laiustel väikestel  merelaidudel tavaliselt kusagil maikuus on neid kõige parem vaadata. Sel ajal ka teostatakse nende loendusi. Sügisrände ajal võib neid eelkõige näha üle peade libisemas  nende suuri parvi, nagu hanedele kombeks,  on nad samuti kenasti paaris elavad ja. Neile läheb väga korda oma paarilise saatus  ja paarilise käitumine kui valgepõsklagled. Kusagil põllu peal parajasti toituvad, siis on nendele  suhteliselt keeruline ligi hiilida. Nad on väga tähelepanelikud, aga nagu ikka karjas. On keegi tunnimees, keegi, kes jälgib teraselt ümbrust,  et teised saaksid samal ajal rahulikult oma elu elada,  toituda, puhastada ennast või niisama tukkuda,  kui valvekorra lagled annavad märku, kuidas nad märku annavad. Ei oska mina seda täpselt öelda, aga igal juhul. Terve suur arv võib aktiviseeruda imelühikese ajaga. Ja mõne hetke pärast on kogu see suur seltskond õhus,  aga ei ole kaugele kadunud. Nad ei lähe kusagile Aafrikasse, need on kusagil siinsamas Euroopas,  Hollandis, Saksamaal. Liiga lähedal meil.
