Täna saates üha suureneva autostumise ja kehva  liikluskorralduse tulemus on ummikud tänavatel. Kuidas see mõjutab keskkonda. Elistvere loomapargis saab mõne tunniga ülevaate meie  metsade asukatest suurepärasest ehitusmeistrist mägrast  räägib soolog Aleksei Turovski. On üks täiesti tavaline argipäeva õhtupoolik siin Tallinna  linnas Liivalaia tänaval kell hakkab viis saama  ja igaõhtune tipptund on oma täies hoos. Tänases saates uurimegi. Miks on Tallinnas ummikud, kuidas nende vastu võidelda  ja kuidas ummikud mõjutavad meie keskkonda? Tallinna üha suurenevast autostumisest saab parima pildi  ette argipäeva hommikuti kui jälgida Viimsi poolt tulevaid  sadu autojt. Järjekord venib tihti Pirita sillastus Salkanini kaugemalegi. Linna jõudmine aga võtab kena tunnikese aega. Olukord pole sugugi parem ka teistel pealinna suunduvatel teedel. Aga millest need ummikud siiski tekivad? Noh, selgetel põhjustel lihtsalt autotransporti on rohkem inimestel,  kui oli varem. Noh, näiteks tõepoolest eelmine aasta oli Tallinnas  siis 425 autot 1000 inimese kohta, eelmise aasta lõpuks 425 autot,  isegi väga suur number juba. Täna võib rääkida juba 470-st autost 1000 inimese kohta,  ehk siis kasv on, jätkub jõudsalt. Ja noh, kuhugi peavad nad ju ära mahtuma,  need autod uuringute järgi ongi tegelikult ju selgeks saanud,  et kaks kolmandikku kesklinna läbivatest autodest  tipptundidel on transiiti. Ehk siis nad lähevad ühest linna äärest teise  või siis ühest vallast, olgu siis Harku Viimsisse  või vastupidi, eks ole. Ja see kaks kolmandikku on ikka päris suur number  ja see ongi üks väga suur. Faktor just nimelt ummikute tekkimisel Tallinnas on uuringu järgi,  siin on keskmine inimeste hulk autos 1,4. Ja, ja kui ma seda numbrit nimetas siin ühele heale kolleegile,  et, et ka Viimsi poolt tulijaid on 1,4 auto,  siis ta ütles, et ei ole nii palju. Oma silm kinnitab, et maksimaalselt on Viimsi poolt  tulijatel kolm inimest, autos enamasti aga palju vähem. Jalakäijate osakaal Tallinna liikluses on tegelikult  üllatavalt hea, ulatudes 27 protsendi juurde. Ühistransporti kasutab vähemalt kolmandik inimesi. Kui populaarne on aga jalgratta kasutamine? Ametlikult on see protsent null. Seepärast oli hea küsimus, tegelikult on ta ütleme 0,4  või 0,2 noh alla alla poole protsendi, siis ta noh,  tuleb statistikas välja nullina. On olnud vestluspartnereid mitmeid kellega on  ka jalgratta, teede arendamise ja jalgratta kasutamise  teemadel olnud juttu ja, ja tihtipeale on olnud  ka sellist suhtumist, et, et noh et kui me vaatame lõuna poole,  siis tõepoolest on need süsteemid täitsa olemas  ka pak an raid jalgratast le, eks ole, täitsa olemas pargi  ja sõida, ehk siis aga meil külmas kliimas justkui ei ole  see võimalik. Samas, kui sa nimetada, et, et vaata, mis toimub Soomes,  on ju Ja siis nagu argumente, rohkem ei ole. Seda, et rattaga annab sõita kasvõi novembris,  kinnitab ka Mari Jüssi, kes Eesti rohelise liikumise poolelt  Tallinna transpordiametiga koostööd teeb. Sõidan küll üldiselt jah, sellise sellise ilmaga  ja see ei ole nagu mingi probleem kuni. Kuni lumi ja libe tuleb, siis muutub tõesti see liikluskeskkond. Täna natuke liiga kitsaks, et vähemalt Lapsega koos ma näiteks ei julge libedaga,  aga. Aga põhjanaabrite üles Helsingis, kus ma õppisin mitu aastat,  siis seal sõitsin küll aastaringselt, jah. Peamine põhjus ummikute tekkel on siiski valglinnastumine  ning korraliku ühistranspordi puudumine Tallinna  ja lähiümbruse valdade vahel. Inimesed, kes ostavad endale Uue elamise tihti kas siis linna äärde või linnast väljapoole,  siis Nad saavad võtmed võtmed kätte, aga avastavad samas,  et neil on vaja uut liisingut veel. Et kas perre siis teine autogi soetada, et üldsegi liikuma saada. Et selline süvenev auto sõltuvus on põhiline probleem,  paljudel inimestel puudubki muu võimalus kui oma autoga liikuda,  aga Tallinna linna piires ma ei näe seda probleemi,  et ikkagi Tallinna. Tallinna ühistransport on arvestatav, et Harjumaa  ühistransport ei, ei ole nii arvestatav,  aga aga Tallinna linna piires küll. Autovaba päeva korraldamisega seotud jussi usub,  et taolised aktsiooni nivad inimestel ja poliitikutel  pikapeale teadvustada autostumisest tulenevaid probleeme. Samas räägib statistika seda, et tänavu osteti ainuüksi  Tallinnas loetud kuudega 13000 uut autot. See paneb küsima, kas rohelised mitte tuuleveskitega ei võitle? Kui nafta hind jätkab kasvu või või 10 aasta jooksul  võib-olla hoopis midagi muud, mis praegu  siis siis ta hakkab juba puht füüsiliselt paika panema  või puht majanduslikult ikkagi paika panema järjest rohkem inimesi,  et, et see selline. Autoliikluste kasv ei ole enam võimalik tulevikus. Ja ja seepärast ei maksa. Maksa ka linna miljardeid, kui, kui kulutada selleks,  et, et veelgi soodustada autokasutust. Pealegi on teiste linnade kogemus näidanud seda,  et teede juurdeehitamisega Neid ummikuid ei lahenda. Mil moel siiski praegu nii levinud masina kiima leevendada  kuidas suunata luksuslikus džiibis istuv tegelane  jalgrattasadulasse või trammiga sõitma? See on tervislikum liikuda jalgsi ja liikuda jalgrattaga ja,  või lihtsalt jalgsi. Ühistranspordi peale. Istuv eluviis on süvenev igal igal pool ja  ja see on odavam ja jalgrattaga liikumine on raudselt kiirem  Tallinna kesklinnas kui, kui autoga. Ja see, et kui me Kõik muudame oma käitumist natukene, siis,  siis muutub ka see liikluskeskkond ohutumaks jalakäijatele  ja jalgratturitele. Et, et see, kes autoroolis istub, võib mõelda küll,  et ma sõidaks küll rattaga, kui see oleks ohutum. Aga just selle otsusega, et ta Valiks rohkem jalgratast, siis. Siis ongi ju üks autokasutaja juba vähem,  kelle tulemusel väheneks ummikud ja ja paraneks see liikumiskeskkond,  mis on kõigile tervislikum, vähem õhusaastet  ja vähem seda ruumikulu linnas. Õhusaastet mõõdetakse Tallinnas kolmes kohas Õismäel,  Koplis ja Liivalaia tänaval. Viimati nimetatud seirejaamas uurisime, kuidas mõõtmine  üldse käib. Noh, erinevad andurid näitavad siis nende erinevate  saasteainete sisaldust välisõhus ja noh,  neile on siis kehtestatud oma normid et mida ületada ei tohi  või tohib ületada siis teatud arv kordi aastasena. Siis ütleme, et lämmastikdioksiidil on siis tunnikeskmine  norm on 200 mikrogrammi aga hetkel on see  siis kuskil 20, et on 10 korda alla selle normi  ja see siis näitab see hetkeline kontsentratsioon. On väljas parasjagu siinsamas Liivalaia tänaval just  tipptund alanud. Jah, aga ütleme, et lämmastikoksiidide ja siin  süsinikoksiidi piirnormide puhul on piirnormid on nii-öelda  Euroopa keskse kompromiss. Et kuna vaatame nüüd suuremaid linnu Euroopas,  siis need liiklustihedus märksa suurem ja  ka need kontseptsioonid on kõrgemad. Aga norm on siiski ühtne kõikjale ja seetõttu  siis vähemalt nende saasteainete osas siis Eesti on  suhteliselt heas seisus, et meil ikkagi ei ole see linn  nii suur ja liiklus nii tihe, et meie jaoks on norm lõdva,  võib-olla isegi. Aga mis puudutab, siis ütleme näiteks peentolmu,  mida tegelikult peetakse kõige ohtlikumaks nagu tervisele  selle taseme paraku on, siiski ületavad norme meile  Tallinnas ja noh, Eestis tervikuna ka. Tõepoolest, peentolmu mõõteriistas olev kasutatud filter  erineb kasutamata filtri nagu öö ja päev. Millist ohtu aga inimestele erinevad õhusaaste elemendid  üldse kujutavad? Ühendid mõju mõjuvad ütleme, erinevad tervisele  ja noh, hetkel vähemalt Euroopa Liidu tasemel  ja siis maailma terminihoiuorganisatsiooni poolt,  siis kõige ohtlikumaks peetakse ikkagi tolmu. Ja. Tolm siis mõjutab erinevaid, siis hingamis haigusi astma  loomulikult ja siis peetakse ka just kardiomaskulaarsete  haiguste põhjuseks just tolmu sissehingamist. Ja tegemist on siis nii-öelda selle kroonilise saasteainega,  mis pika aja vältel siis need tekivad, need tervisehädad. Et erinevalt osoonilist, mis siis on nii-öelda akuutne ühend,  et kui väga kõrge otsetsioon, siis ta mõjub,  nagu võib kohe mõjuda tervisele ebaebasoodsalt. Teine maa sõnul pole tallinlastel õnneks veel otsest  vajadust kanda näomaski või respiraatorit aga tulevikus ei  pruugi seegi välistatud olla. Vaadates praegu üha süvenevat autostumist,  millal ja kuidas Tallinn siis oma ummikutest pääseb? Teate, mina seda aastaarvu nüüd küll ei ütle  või kuupäeva on nagu pikk tee minna. Aga, aga viimane aeg on teadvustada, et. Teede kasutamise ummistumine võib minna ainult hullemaks. Ja kui me selle oleme teadvustanud, siis. Võib väita, et, et viie aasta pärast on juba midagi parem. Esimesed tulemused julgen välja öelda, et saavad kirjeldatud  kolme aasta pärast. Aga millal nüüd ummikud ära kaovad, seda ärge üldse küsige. Mina olen 27 aasta jooksul metsas näinud jänest rebast,  kitse ja vist ka metsa ja jälgi kõiki ülejäänud meie metsatasukaid,  loodan aga näha siin Elistere loomapargis. Jõgevamaal Elistveres vana mõisa aida ümber pargis on endale  kodu leidnud kümned loomad enamasti meie metsades levinud elanikud,  aga leidub ka selliseid, keda looduses naljalt ei kohta. Looduspargi perenaine ütleb, et loomadele siin meeldib  ja nad on tehistingimustega hästi kohanenud. Need, loomad on meile pisikesena toodud,  nad on päästetud elule ja siin üles kasvanud  ja nad on nende tingimustega harjunud. Aga muidugi üks asi on see, mida me ei tohi kunagi unustada. Kõik loomad, kes on piiratud alal piiratud territooriumil,  need loomad jäävad kasult väiksemaks sest nende liikumine  jääb väiksemaks, kuna nad ei pea nii palju maad läbima,  et endale otsida toitu, sest mis see loom muidu jookseb,  otsib ju süüa. Siin söök tuuakse ette, nad teavad täpselt,  et õhtul ja hommikul tulevad meile Elo ja  kes toovad neile söögi ette taga ka keegi ei aja. No mis sa ikka ringi kimad. Muidugi on hull asi see, et neil puudub nagu ütleme,  niisugune ohutunne ka. Kõigi Elistvere loomade minevik on sarnane. Nad on kas looduses viga saanud ja siin terveks ravitud  või orvuna üles kasvanud. Sest teada on ju, et kõik imetajate lapsed surevad nälga,  kui neil ema ei ole, nii nagu me lastele ütleme,  kust nad siis seda dissi piima saavad, seda ei ole meil ka,  aga piim pudelisse rasvaprotsent juurde,  kui kuigi tugeva rasvaprotsendiga see piim  siis peab olema. Ja siin nad siis kasvatame, jah, suureks, Võib siis öelda nii, et ilma ilma nende aedadeta ilma teie abita,  need loomad, kes siin praegu on, ei oleks elus. Jah, päris kindlasti ei oleks, kui me teame seda,  et me oleme püüdnud loomadele luua nii looduslähedasi  tingimusi kui vähegi võimalik ja kui siis tuleb seal keegi  noor inimene kirjutab meie külaliste raamatusse,  et nojah, on küll jah, päris tore, aga looduses oleks need  loomad õnnelikumad. Vaadake, mis puudutab konkreetselt neid loomi,  siis neid loomi looduses enam ei oleks. Need oleks kõik hukkunud loomad olnud. Ja, ja teine asi on muidugi see, et veel tuleb  siis selliseid inimesi, kes tulevad väravast sisse,  nii, kohe. Noh, kus need loomad siin siis on? Ei ole ju nii, et Meie loomad on aia külge kinni seotud,  no kulla inimene, mine siis sinna sooloogiamuuseumisse,  seal nad ei heida magama, sul ei lähe ära põõsa seest  ega midagi, vaata neid siis. Aga meie loomad elavad oma elu nad sisustada oma päeva oma tegevusega. Kord ta magab, kord ta läheb põõsa alla,  kord poed puu alla, see on tema elu. Kui sa tuled siia, siis arvesta, et varuda endale aega  loomade elu jälgimiseks. Ja jälgimist siin jagub nii inimestele kui  ka loomadele endile. Kas need ilvesed teil kõrvalaia kitsede peale  ka suud vesistavad? Ja ikka see instinkt on olemas, nad teavad ikka seda sünnist saati,  kits on ikka nende saakloom ja see ongi õhtuti tunda,  vot suveajal, kui inimesed tulevad nüüd ilveseid vaatama  keset päeva ilves on ööloom, magab ja ei maga mitte puu  otsas maa peal, see on suur juhus, kui mõni noor ronib suvel  puu otsa. Ja siis kui õhtul noh, ka kitsedel on palav,  õhtul hakkavad kitsed liikuma, vot siis ja kkavad  ka Ilvesed, Ilveste aed, see aiapool, mis on vastu kitse. Siis tulevad ilvesed sinna, eriti siis hiilgavad noorte  ilveste silmad siis ma mõtlen alati, et näed,  nüüd ta siin vaatab praegu mõtleb, et täna näiteks ma söön  selle noole ära. No see on üks kits, no aga ütleks, et unistada ikka võib ju. Ilveseid on teil siin nüüd lausa kaheksa tükki,  nendel vist järglaste saamisega probleeme ei ole. No järelikult nendele see niisugune risune mets on,  nende kodu ja ilvestel probleemi ei ole ja ennem on meil probleem. Palju saab ülemöödunud aastal kõige rohkem,  siis oli meil 11 ilvest ja siis me pakkusime neid interneti  teel siia-sinna, ega neist nii väga kerge ei olnud lahti saada,  aga siis tulid. Leedulased ja võtsid nende metsades on Ilves peaaegu hävinud  ja nendel on seal üks metsamajand, kus neid  siis paljundatakse ja lastakse siis neid noori loodusesse  ja nemad võtsid meilt siis neli ilves, siis me hingasime  kohe kergemalt. Meil jäi ilveseid seitse ja kevadel sündis kohe kolm poega,  juurt oli jälle 10. Ilveseid on antud ka turismitalunikele, kel luba metslooma  kodus pidada. Metsa tagasi aedikus sündinud looma aga lasta ei saa. No näete, siin ta istub puu otsas ja ta on üldse ei tunneta  ohtu ja, ja ilvese peaks olema väga ettevaatlik loom,  nad on siin kasvanud, siin inimestega harjunud. Ja ega näiteks kui siia aeda sisse minna,  kui me siin sees käime, ega see ilves, et on noh,  tugev kiskja, et ründab, ega ta ei ründa,  nad lähevad ikkagi eest ära, hoiavad ilusasti distantsi,  ainukene, millal siis ilvesed ründama on  siis kui emal on pojad. Ma olen siin ükskord näinud väljaspool aeda,  kuidas ilves ründas inimesi. See oli mul enda viga ka, ma olin siia tööle tulnud,  mul oli veel ingel ja nahkõrn ja ja tulid,  väike rühm, oli lapsi, koolilapsed. Ja ma mõtlesin suveaeg, et no kuidas nad ära lähevad,  et nad ilvesed ei näe. Suvel üldiselt ei näe, nad ei oma päeval magavad  ja ei maga puu otsas maa peal. Aga ma teadsin, kus ilvese emal olid pojad. See oli üsna aia ääres niisuguses tihnikus. Ja muidugi lugesin neile lastele sõnad peale,  et täiesti vaikselt lähete sinna aia äärde,  õpetajad, kõik ütlesid väga väike. Rühma lapsi 10 lastele ja läksime sinna aia äärtega,  noh, kus siis tüdrukud ei saanud emotsioone pidada,  kui see poeg sinna välja ei kukerdas, siis oi jumal,  kui ilus oli armas, kui nunnuni. Hakkasid muidugi lai ääres kilkama, mina keelasin õpetajat  keelega midagi, siis ema. Tuli hambus, viis oma poja ära, aga teine poeg oli  ka teine, jäi ikka veel sinna. Ja nüüd ema siis kui tuli muidugi tüdrukud hakkasid  siis nutma veel, et jumal nüüd see poja ka veel ära võttis,  hambusse ja siis, kui ema tuli teisele pojale järgi,  vot siis ema hüppas üles vastu aeda, niimoodi küüned,  kihvad kõik väljas. No siis ei olnud enam õpetajatel ega mul probleeme,  aiatagune oli tühi ka kohe. Inimeste lähedus on muutnud ka Elistvere karu käitumist. Varem viisaka loomana talveund maganud mõmmik on viimastel  aastatel talveunest loobunud. Karu on nii intelligentne loom, et tema teab,  et tema sööt ja ka ei lähe talve ja söök on ju see,  mis paneb selle karu magama. Kuna karu on üle poole taimetoiduline, siis ta talvel  lihtsalt ei leia toitu ja söögiprobleem on sättinud karu elu selliselt,  et nad magavad talveund ja see ju õnnetuseks saabki,  kui karud ärkavad talvel üles, kui nad üles äratatakse,  et neil on siis söögiprobleemid. Aga meil seda ei ole, meil nüüd kaks aastat enam,  karu ei ole maganud kaks talve ja usun, et ta  ka sellel talvel ei lähe magama. Ega ta siis päris magamata ei ole, eks ta siin magab ikka  öösel ja magab päeval ja kuna ikkagi heaks arvab,  aga kuna tal söök on olemas, siis ei, sest esimene tunnus on  see karu sööb oma nahavahe täis, siis ta enam süüa ei taha. Siis on ta paar nädalat ilma söömata ja vot  siis ta hakkab ennast magama sättima. Aga praegu seda me ei näe, et tal isupuudus oleks,  kuigi tal on turi ilus lai, ta on ilusasti söönud,  aga sööb ikka edasi. Aga karu, kui siin eelmised aastad ikkagi karu magas,  siis me olime ikka täitsa probleemi ees,  sellega. Karu magab. Tassisime metsas kuuski ette. Kõigepealt esimesed aastad magas ta hoopis seal on,  näete, suur kännuhunnik seal all on plokkides koobas magas  hoopis seal edasi, me panime ta sinna söögi andmise ruumi  heinas ületäis muudkui kasvas, aga karu vajus sisse. Ja kui siis need vanaemad. Tulid oma lastelastega ja no ikka karu kõrvad paistavad  siis ikka asi käis ikka kogu aeg, nii et kuule,  mõmmi mõmmi, näe, mis sa teed, mõmmi, sa teed. See karu tegi, siis tõstis pea üles, vaatas,  kes see hull on, kes talvel emaga lindi unud  ja magas muidugi jälle edasi, aga see oli kõik. Häiritud küll aga ei lase end inimestest häirida karvane kährikkoer,  kes end puutüvesse tukkuma sätib. Tule tule. Kus ta hakkab magama jääma või tule pes su. Tule, tule siia. Tule tule. Kuidas tuju on, võtab küll. Äri on ettearvamatu käitumisega loom. Sellest häbelikust loomast saab aga sageli külastajate lemmik. Huvitav on see, et pärast meie juttu, kui me siin  ekskursiooniga tuleme, pärast seda juttu mitu saab ta küll  laste lemmikuks, aga enne ikka ma ütleks,  et laste jaoks on ta suhteliselt võõras loom. Ja kuna ta on ikka siin praktiliselt 60 aastat meil Eestimaa  metsades juba elanud siis me enam nagu seda ei räägiks,  et, et ta ei ole nagu meie metsade põlisloom. Lastel ikka räägime, et ta on meie metsade loom,  sest noh, kui ta on ka 60 aastat elanud,  ta ikka on meie metsade looma lapsed pakuvadki,  kui eemalt juba tuleme ekskursiooniga, siis küsin,  mis loom on, siis on ta küll aisuloom ja küll on ta mäger  kõige sagedamini ja siis on ta pesukaru ja kõik  nii edasi. Aga kähvikoer on laste jaoks võõras. Ja siis, kui me räägime ära selle, et kuidas kährikute elu  on ikka väga raske ja kuidas inimestele eriti meeldi,  sest ju arvatakse, et kährik on ju see loom,  kes kõige rohkem levitab marutaudi. Ma arvan, et see päris nii ei ole, need surnud kährikud,  kes leitakse metsast, et nad ei ole mitte sugugi kõik  marutaudi surnud, nad on surnud nälga. Kuna noh, ta ei tule nüüd meil välja, aga tal on kahju,  lühikesed jalad ja, ja ilus paks keha ja no  mis looma ta tahaks väga liha, aga no keda ta kinni püüab,  ta ei saa ju kedagi, te siis ta on põhiliselt taimetoiduline,  kui saab mõne kärbse kätte, sööb ära, muidugi mõne tõugu  ka on hea meel ja kui ta siis leiab seal Ilvese poolt murtud  näiteks kitsekorjuse, siis ta muidugi maiustavat sealjuures,  aga nad ei leia nii palju toitu, et talveunne jääda. Ja kui nad siis ärkavad kuskil märtsis üles aprillis neil ei  ole süüa, nad surevad lihtsalt nälga. Need on need vaesed loomad, nii et alati ei pruugi olla marutaudis. Ja teine asi, mis me siis alati räägime sellest kähriku keempsust,  et kuidas nad kõik ühte kohta Ta käivad kempsud,  nad ei ole niisugused loomad ja nii et ühte,  kui teist saab ikka lastele nii rääkida ja vot  siis pärast seda ta on küll lemmikloom, sest ta on ju  nii ilus. Ilusad loomad elavad Elistveres ilusates puurides. Need on perenaise sõnul tunduvalt suuremad,  kui eeskirjad ette näevad. Aga ega siin olegi tegu tavapärase loomaaiaga,  pigem loodusõppebaasiga, kus lisaks loomadele saab näha  kaunist loodust. Ja kuna me siis tegeleme selle looduskoolituse looduskasvatusega,  siis me oleme rajanud endale siia juurde tublisti  loodusõpperadasid ja püüdnud nagu rohkem seda,  et inimene Suhtuks loodusesse hoidlikult heatahtlikult,  ta leiaks loodusest enda jaoks midagi huvitavat. Me oleme nagu rohkem selle suuna võtnud. Mäger mõnus loom, hiilgav loom, üks suurimaid  ja asjalikumaid käitumise poolest. Kärplasi üldse mäger on, kõik ei söö jah. Ja selle poolest ta muidugi konkureerib nii metsja kui  ka karuga mingil määral, aga mäge on suhteliselt väike loom. Ja väga, väga väga-väga mitmekesiste võimaluste kasutaja  mägra juures kõige huvitavam vähemalt minu jaoks on tema ehitustegevus. Ja üldse tema paljunemise bioloogia loomulikult tema  ehitustegevus suurel määral kuulub just nimelt tema  paljunemisbioloogia suurepäraste tõepoolest fantastiliste  oskuste ja, ja, ja, ja tegevusviiside hulka. Ma joonistaksin skemaatiliselt mägrahäärbeid maaalust. Et ütleme, siin on meil kivi, seal kasvab mõni puu,  seal on teine puu, siin on veel kivid väiksemad  ja suuremad. Ja see on siis Nii-öelda mullakiht. Nii teeme seda kivi natukene suuremaks. Selliseks vaat ni? Kus elab siis mäger? Ta elab suures keerulise ehitusega. Paigas. Linnakus lausa terves ja neid võib seal olla palju. Kus peamine kamber, kas tal sünnivad pojad  ja pojad, sünnivad tal. Kui me võtame Euroopat, siis lausa detsembrist aprillini  ja pojad saavad nägijaks peaaegu neljakümnepäevaselt. Miks ma neid joonistan just nimelt siia,  mitte lihtsalt sellepärast, et see on minu joonise peal  kõige suurem ala vaid sellepärast, et siin on vari,  katus selle kivi alla. Vihmavesi ei tule, see paik on kaitsed, sest vot siin on katuseala. Häärberi kasutab mäge või terve mägra koloonia mitte  lihtsalt mõne aasta jooksul kümneid tuhandeid aastaid. Kraal on. Mitu võimalust? Kuidas panna oma tiinus vältama kui nad paarituvad talvel? Siis Tiinus võib kesta tublisti üle 450 päeva,  see on siis peaaegu poolteist aastat peaaegu 18 kuud. Kui ta paaritub suvel. Jah, siis tavaliselt kestab see üheksa võib-olla natukene  rohkem üheksa kuud ja mõni päev. Kui aga varakevadel, siis reeglina dinos väldab 365 päeva. Ühesõnaga, ta sünnitab Meil tavaliselt kuskil aprilli paiku Augusti lõpuks, septembriks pojad üle kolme kuu vanad on  juba küllalt iseseisvad, on täiesti võimelised iseseisvalt  toitu otsima. Vana rahva ütlemine, mis sa mängid mäkra,  tähendab seda, et rahvas peab mäkra laisaks loomaks,  kes ei taha tööd teha, see ei vasta tõele. Mäker lihtsalt ei pressi ennast teie silmade ette,  aga ta on väga töökas ja ta on suur ja, ja tõepoolest väga nutikas. Looduslik ehitusmeister.
