Just siit prügikastist algab sageli vana metalli teekond taaskasutusse. Niivõrd tähelepanelik ja hoolitsev suhtumine prügisse saab  osaks ainult metallijäätmetele ja selle erakordse suhtumise  taga on see, et metallijäätmete eest makstakse raha. See on nüüd niisugune väike korjaja tüüpi,  eks ole, klient. Kes toob siin? Noh, regulaarselt väikseid koguseid ja, ja mingil hetkel  siis saab oma teenistuse ikkagi kokku enamus meil kokku  kogutud vanametsa Metalli rändab endiselt EmExisse ehk uue nimega  Kuusakostisse Eesti suurimasse jäätmekäitlusettevõttesse. Aastas liigub üle ettevõtte laoplatside rohkem kui 300000  tonni taaskasutusse minevat metalli. Praegu on lumi maas ja praegu ei ole nagu vana metalli  toomise hooaeg selles mõttes, et meie töö on ikkagi hooajaline,  siis kuni 400 klienti päevas. Millal see metalli kogumise hooaeg on, kas see on nagu seene  või marjahooaeg viied? See on niimoodi, et kui lumi ära sulab, hakkab koristamine,  siis on esimene kõrghetk. See on tavaliselt kuskil aprill, mai. Siis, kui nii-öelda suur suvi on käes, siis rahuneb  natukeseks ajaks maha, uus madin läheb lahti augusti lõps  september ja veel oktoober ka takka järgi,  siis tavaliselt hakkab juba vaikselt külmaks minema ja,  ja kohati siin novembris juba jäässe tõmbama  siis kodanike agaras jälle veidi annab tagasi  ja ja väga selgelt on jaanuar ja veebruar on kõige  rahulikumad ajad aastas. Kui muidu tuleb inimesi innustada oma prügi sorteerima  ja taaskasutusse saatma siis metallijäätmete puhul on asi lihtsam. Siin töötab majanduslik motivatsioon ja enamus  vanarauakogujaid on lausa elukutselised. Klientide arvust väga suur osa on tõesti need,  kes on endale nagu tegevuseks võtnud selle metalli kokkukorjamise,  kas nad korjavad siis nii-öelda lammutusplatsidelt vastavate  kokkulepete alusel või käivad elanikkonna käest kogumas  nii-öelda viie-dena või või selliste vabakutseliste metalli korjajatena,  kuidas nad siis nii-öelda elanikkonnaga arveldavad. Tantsija ta täpselt teab, eks ole, mingisuguse kokkuleppe  nad saavad, kohati, neil lubatakse ilmselt  ka lihtsalt tasuta metall ära viia. Usinate metallikogujate töö tulemusena hakkavad paremad  vanarauapala aga juba otsa lõppema. Ja jäätmekäitlusfirmadel, kes metalli töötlevad,  tuleb üha rohkem vaeva näha, et metall muu ainese küljest  lahti saada. Et siin kaalumajas kaalutakse ära kõik sisse tulev metall,  kus ta nüüd edasi läheb? Platsi peal, kui ta on piisavalt ühetaoline metall,  siis ta läheb kohe mäkke platsi peale, siis. Jah, vastavalt kas plekimäkke või raskema raua mäkke  ja kui on tegemist selliste toodetega, mis vajavad eelkäitlemist,  siis nagu siin sildid näitavad seina peal autode ohutus. Mine ja eellammutus elektroonikajäätmete eelkäitlus. Autode ohutustamise nime kandvas angaaris kogutakse autodest  kokku kui vedelikud, mis keskkonda sattuma ei peaks. Siin on. Puurid ja vaakumseadmed kõikide autovedelike eemaldamiseks. Selle hulka kuuluvad siis kõik õlid, kütused,  aknapesuvedelikud, pidurivedelikud. Kui autoromupaagid on tühjaks lastud plastikust  ja tekstiilis sisustus eraldatud siis seda metalli  nii väga palju järgi ei jäägi. Aga palju sellest siis Rauda saab. Palju ei saa, 500 kilo saab kõige rohkem,  mis selle džiibi hind on nüüd vanarauana vanarauana? No eks ta mingisugune kolm-nelisada krooni kõige rohkem on. Nii on autoroomu väärtus metalli umbes 1000 korda väiksem  kui auto uuene maksab. Aga näiteks arvuti väärtus vana metalli on  nii väike, et seda ei maksaks laiali lammutadagi,  kui uus seadus selleks ei kohustataks. Praegu Euroopa Liidu direktiivi järgi peaks augustikuus kõik  kogutav elektroonika läbima sellise korrektse käitluse. Siin on nagu väga selged asjad, mis on vaja eraldi. Eraldi koguda eelkõige see puudutab kineskoope. Kondensaatoreid igat sorti. Mis sisaldavad siis ohtlikke aineid? Kuivaks lastud autoromude elektroonikast kokku kogutud  metall läheb aga ühtemoodi metalliveskisse  mis raudselt tarbeesemed anonüümseks vanarauaks muudab. Aina korpus näiteks seal roheline paistab,  eks ole. No teda niimoodi ei saa terasetehasesse sulatusse saata. Ta peab nagu puhastamise läbima. Ja veski on selleks kõige sobivam. Agregaat veski on üks selline purustamise sorteerimise aparaat. Töötab kaamerveski põhimõttel seal on mitu tonni kaaluv  rootor sees, käib suurte pööretega ringi,  purustab selle materjali, mis siit sisse läheb kõik ära. Ja siis läbi mitme sorteerimise seadme jõuab see materjal  siis vastavatesse kuhjadesse. Kui suurest metallist ta jagu saab sellise radika tükkideks  kohe või põhimõtteliselt laseb. Seda pole nagu mõtet, see on välja sorteeritud praegu siit,  et see ei läheks nagu veskisse. Veskis läbi jahvatatud kraamis sorteeritakse välja metalli  mittesisaldav materjal ja seda koguneb vanadest  kodumasinatest ja autoromudest tuhandeid tonne aastas. Noh, see on autoistmes, poroloon. Tähendab need kuhjad on siis nagu see viimane jääde,  eks ole, millest enam metalli üldse praktiliselt ei ole. Et peale lineaarmagnetiga separeerimist Saadakse siis täiesti mittemetalliline jäätmefraktsioon  ja see läheb nüüd prügimäele. Aga palju see džiibist näiteks siis sellist pahna järgi jääb,  kui metall välja võtta. Ikka mõnisada kilo. Enne kui miski läheb mitte metalli hunnikusse,  kammitakse see läbi veel lineaarmagnetiga,  mis pisimägi rauapuru metalli ringesse tagasi viib. See lopin kulda, õllevõrknüüd. Ja see on nüüd läbi käinud kõik igasugused katsumused,  et seda nagu käsitsi ei sorteeri välja ega mingi muu väega  kui ainult sellesama linear magnetiga. Ainult see võib ta üles leida prahi hulgas  ja sellest saab veel asja. See läheb, saab, saab, see on täitsa läheb alumiiniumist tagasi. See, see on nüüd veskis läbi käinud ja kuhu ta nüüd edasi läheb? Edasi läheb vagunisse vagunis. Paldiski plats. Sile sealt laeva ja laevast võetakse ta maha juba terase  ulatustehase lattu. Ja kuhu siis rändavad Paldiskis laevad Kuusakoski vana metalliga? Koreasse Türki. Indiasse. Nii et sellest samast rauast tehakse Kiia  ja Tavoo autosid. Kuusakoskis kokku kogutud vanametall laaditakse Paldiskis  laevadele Laevmille laadimist osoon. Filmis suundus vanaraualastika Lõuna-Korease. 55 päevane laevareis viib metallijäätmed teisele. Poole maakera taaskasutusse. Puhas kraam. Korea ulatus ahnidest läbi käinud meie vanametall jõuab siia  kõik tagasi. Miks inimesed peavad kodus üha rohkem loomi? Kas lemmiklooma muretsemine tähendab päris loodusest  võõrdumist või vastupidi armastust looduse vastu? Üha pikenevas lemmikloomade reas on kaladel tähtis koht. Kui aastaid tagasi sai akvaariumis imetleda ainult kupisid  ja kuldkalu siis viimastel aastatel on akvaariumi kalade  valik tohutult laienenud. Maailma eri paigust tuuakse Eestimaale üha uusi troopilisi mageveekalu. Paljudele pole jõutud eestikeelset nimegi panna. Kuidas selles kirevas kala maailmas orienteeruda? Siin on ka siis kuulus kala, keda tuntakse Oscari nime all,  kelle bioloogiline nimetus on Paapu silmahven,  kes on pärit Brasiiliast. Tegemist on siis territoriaalsete röövkaladega. Mida see võiks tähendada, kas see tähendab seda,  et oma akvaariumis ja oma kohta akvaariumis kaitsevad nad  väga agressiivselt ja ja võitluslikult? Siin on need huvitavad kalad, mina tean ainult nende kalade  nimel nugakala ja rohkem ei, mitte midagi,  mille poolest nemad erilised on? Huvitav on nende liikumisviis liuglemine? Nugakala on nüüd Aafrikast pärit küllaltki kapriisne kana,  tal tahab just saada seda ilusat puhast vett. Et oleks, et oleks piisavalt hapnikku vees. Ja seda kindlasti peaks ka arvestama, et ta kasvab kuni  40 50 senti pikaks. Et akvaarium peaks ka siis olema päris suur,  et need on siis järelikult siin üsna noored kalabeebid,  kes on siinsetes kalades kõige Nõudlikum elukoha tingimuste suhtes siin olevaks  kapriissemaks kalaks oleks kindlasti diskus  keda tuntakse ka sõurahvana nimel. Kindlasti nende konkreetsete isendite puhul on niisugune  harvaesinev käest söömine, mida nad harrastavad. Mida sa Kaius nendele sõõrafenatele toiduks täna pakud? Täna ma pakun neile külmutatud toitu, siin on  siis nüüd see suur sääsevastsed väikseid krevette. Soolavähke, see on niisugune assortii, kas nemad,  sõõrivanad peaksid olema ka parvena akvaariumis või,  või võib ka neid paarina pidada. Meid võib pidada paarina, aga soovitavalt oleks ikka,  kui oleks neid noh, kolm-neli tükki. Ma näen siin veel ühte põnevat kala, kes on väga kurja  olemisega ja tõenäoliselt ka agressiivne. Jah, see on nüüd Lõuna-Ameerikast pärit kirevahvenlane. Kui te oma suu lahti teeks, siis oleks näha,  et tal on ka niisugused peenikesed hästi pisikesed teravad hambad. Et nad ei hammusta toitu pooleks, vaid rebivad  selle ära vaatamata oma kurjale loomule. Paljud kirevahvenlased hoolitsevad jälle hästi oma järglaste eest,  et nad kaitsevad neid kõikvõimaliku ohu eest  ja ja esimese ohu korral maimud lähevad vanema suu koopasse. Nad hoiavad sellises ühtlases parves neid,  et kui keegi üksikvaim eksib ära kuskile kaugemale,  siis vanem läheb talle järgi, võtab suu ja tuleb ilusti  koopa tagasi. Kas see on tõend, mida suuremaks kala kasvab,  seda kauem ta ka elab ja väiksemad kalad on suhteliselt lühiealisemad,  nii see on. Just sellised pisikesed kalad, et nende eluiga on seal  võib-olla kolm-neli aastat, maksimaalselt,  aga sellised suured kalad võivad seal elada 15 20 aastat  mõned isegi veel vee veel kauem. Siin on ka üks piraja. Kas pirajade agressiivsus vastab siis tõele või,  või millised, kui ka ema tunne. Rajadega on nüüd selline lugu, et kui nad on kahe kolmekesi  väikses akvaariumis, siis nad on tegelikult väga arad. Et Lõuna-Ameerika, Amazonase jões on nad kurjad sellepärast,  et neil on toitu vähe ja kõht on tühi ja see teeb neid kurjaks. Kõige tavalisem kala või võib-olla ka üks esmalt akvaariumi  kalana kasvatatavaid kalu on kindlasti kuldkala. See on nüüd lõvi pea, kuld, kala, ta on välja aretatud karpkalast. Selliste tavaliste kalade hulka kuulub neljapöödeline parbusa. Jah, küllaltki ilus kala, et ta on selline hästi liikuva iseloomuga,  et parvekala just, et teda vaadates väga igav ei hakka. Sellel kalal on Tundub, nagu oleks tal nokk, milleks talle niisugust organit  vaja on. See nokk on nüüd just selle jaoks mõeldud,  et ta saaks põhjast toitu otsida ja mida ta sealt põhjast leiab. Ta leiab sealt põhjast kõiksugu väikseid ussikesi,  vastseid, kõike kõike, mis talle suupärane on. Nad kasutavad navigeerimiseks väikest elektri impulssi. Nii et juuste kandmise akvaariumi juures tasuks olla ettevaatlik. Aga kuidas nad mobiiltelefoni suhtuvad, seda võib  ka proovida. Et see ajab nende selle keskuse sassi ja nad lihtsalt ei  suuda enam noh, teed leida ja navigeerida,  et need panevad peaga vastu klaasi või vastu igasugu takistusi. No nii, lähme vaatame, siin on üks põnev akvaarium,  mis mind eriti köidab, kuna siin on palju taimi,  aga kuidas on taimede ja kalade vahekord,  kas kindlasti peab olema kalade akvaariumis taimi  või tulevad mõned kalad ka täiesti vees? Ilma taimedeta? Taime osade kaladega ei saagi panna taimi kokku kuna nad  lihtsalt söövad ära taimed, kasvõi seesama kuldkala. Kui sageli inimestel on suuri muresid akvaariumis taimede kasvatamise,  et taimed, lehed, katuvad vetikatega ja ka siinses  akvaariumis on kõik väga ilus, puhas ja korras. Kuidas see on saavutatud? Siin on lihtsalt hea tasakaal. Kõike on täpselt parasjagu. Kui looduslik veekogu on tasakaalust väljas,  siis kala otsib endale sobivama elupaiga. Akvaariumi kallal sellist võimalust pole. Akvaarium on kindlate liikide elupaik. Kui kalad juba koju tuua, siis peab tundma  ka liigi, bioloogiat ja käitumist. Kirjanik Jaan Rannap on seda usku, et raamatud toovad  looduse inimesele lähemale. Küllap on paljud tema natuke põnevate, natuke naljakate  loomalugude seltsis üles kasvanud ja neist erinevaid looduse  lõhnu endale ninna tõmmanud. Algatuse läbi raamatu läbi viimase valge sule kaerkäppa maja  metsa ääres. Kirjaniku endagi punaste majade kobar on metsa ääres lume  sisse justkui peitu pugenud. Siitsamast koduõuest on saanud alguse mitmed tema looduse lood. Näete, siin siin on. Minu rähni laululava. Ühel kevadhommikul ilmus siia suur kirjurähn  ja Ja hakkas põristama. Seal posti otsas, seal oli niisugune plekist müts  ja kui ta sinna taob, siis see heli on muidugi väga tugev,  see äratab hommikul ülesse, kostab läbi palkseinte  ja läbi akende ja igale poole. Mulle meeldib kangesti mõelda, et see minu suur kirjurähn on muusikasõber. Sest enne, kui ta valis selle posti, ta käis,  siin on kõikidel postidel lähesti. Kõikidel on need niisugused plekkkübarad  ja ta proovis nad kõik järele ja siis ta jäi  selle juurde kindlaks. Nii et nähtavasti tema jaoks oli sellel kõige parem heli. See on siis nüüd temast radivarius. Kas see rähn on teie raamatutesse ka jõudnud? See on ühes väikeses loos nii vilksamisi küll  ja ma veel mõtlesin niimoodi, et võib-olla oli  nii kaval rähn, et meelitas endale suurepärase trummimänguga elukaaslase,  sest algul ta oli, käisin üksinda. Aga hiljem oli tal kaaslane ikka pärast mitme mitmepäevast  mängu ja siis kahekesi lendlesid siin üles  ja alla ja ümber ümber õuna. Ja et võib-olla meelitas omale teise rähni juures kaaslase ära,  mõni teine rähn oskas ainult puuoksa klõpstada,  tema mõtles niisuguse pilli välja. No ja kui me siit nüüd edasi liigume, meil ei olegi vaja  kaugele minna. Vaadake, seal taamal on niisugune metsaäär,  siit maja juurest on seda vahet umbes. No 50 meetrit rohkem ei ole. Mina kaua aega sinna alati kirjutasin lumele mõttes  niisuguse küsima ja suvel rohule ka. Seal oli niisugune lugu. Ükskord juhuslikult tulime lastega. Läbi kõrge heina, mis seal kasvas ja sattusime jänese poegadele,  et läheme kasvõi kohe juurde, ma näitan. Kuhu ta need pani? Need pojad? Noh, seda võib aknast lausa vaadata toa aknast. Jah, aga nad olid siin, oli kõrge rohi ja,  ja nad olid nii hästi peidetud, et, et see oli täiesti juhus. Eks oli majarahval imestamist, miks jänes lausa nende akende  alla pojad tõi. Inimesed liikusid, siin, koer möllas aias aga vaevalt küll  loomad oma poegadega juhuslikult toimetavad. Hiljem ma asetasin ennast jänese seisukohal  ja mõtlesin, et ega ta kirumaal ei olnudki,  et ta võib-olla mõtles niimoodi, et koer on aias kinni,  välja ta ei saa. Ja haugub kõvasti. Et see on ka hea, et ega rebane niisugusesse kohta ei tule  ja et võib-olla täiesti meelega tuli ja poetas oma pojad  mitte sinna varjuliste kuuskede alla, vaid päris lagedale  kõrge heina sisse. Paljugi on aja jooksul siin muutunud. Pole enam jäneseid, pole sookurgi ega tedremängu vanal mänguplatsil. Uustulnukana on end sisse seadnud hoopis kährik. Aga samas, kui teie kuuekümnendatel aastatel kirjutasite loo merikotkas,  siis too aeg oli see, see lind veel väga suur haruldus  ja tõsises hävimisohus, noh nüüd on looduskaitsjad,  nüüd on neid hästi palju ja suutnud selle riigi liigi nagu päästa. Et eks neid muutusi looduses on vist mõlemas suunas toimunud. Nii heas kui halvas suunas. Vist, aga mulle tundub, et halvas suunas ikka rohkem. Aga no ei tea ka. Noor Rannap sattus kord lehest lugema, kuidas noorte  naturalistide jaama lastegrupp käis soos kotkapesa vaatamas. Matkajuhiks oli Tiit Randla grupis ainult tüdrukud. Poistest nähti potentsiaalseid jahimehi ja seega ohtu  haruldaste lindudele. Mina ei olnud elus üldse kotkast näinud,  mind hakkas see kotkas väga huvitama ja siis ma kauplesin  ennast Randla järgmisele matkale kaasa. Ja siis me hakkasimegi koos käima koos selle tõttu,  et minul oli üks vana autologu ja siis ma olin nagu niimoodi  transpordi eest ja siis varsti lisandus sellele grupile veel  Fred Jüssi ja ja hiljem veel Jüri Metsaorg ja,  ja veel mõned niisugused loodus. Loodusharidusega inimesed. Ja noh, nii me siis käisime ikka ikka mitmed aastad,  nii et ma tänu sellele mul on olnud võimalus käia läbi need  kas nüüd läbi, aga, aga ikkagi jalga tõsta nendesse Eesti  suurtesse soodesse ja Ja ja suurtesse metsadesse. Rannap on loodusega sina peal olnud maast madalast. Esiteks sellepärast, et oli maa laps. Teiseks sellepärast, et isa oli loodusloo õpetaja  ja kolmandaks ehk veel natuke sellepärast,  et nende halliste koolil oli ümbruskonna kõige uhkem  ja hoolitsetum aed. Koolimajas me elasime, ma kippusin juba väikesest peast  kõike kaasa tegema ja muidugi igale poole ei lastud. Eks seal oli lapsed, kasvatasid ise õunake pualuseid  ja siis ise pookisid ja neid seemneid võisid mulda panna  nüüd teise-kolmanda klassi lapsed, aga pookida lubati alates  viiendast klassist, noh, see on niisugune täpne töö,  aga mina kippusin muidugi esimese klassi juntsuna juba juba  seda tegema ja siis isa kihutas mind sealt minema  ja siis ma mäletan, siis ma pookisin vihaga,  et õunapuude kallale ei lasta, siis pookisin lepaotsa  lepapuule ja lepapõõsastele pajuoksi. Aga neid lihtsalt küll kasvama, muidugi. Jutustuse sünniks annab aine või mõtte sageli mõni üksik detail,  rääkimata kaugelt reisilt saadud impulsist nagu oli šukotkal  kogetud kohtumine kivijänese ehk suslikuga. Mis saab siis, kui suslik Eesti loodusesse tuua prooviks õige? Mina mõtlesin, ei hakka sellele kivijänesele niisugust muud  elupaika otsima, et ma toon ta siiasamasse  ja siitsamast sellest väiksest majast, mis siin õue peal oli,  lasin ta siis ära põgeneda ja tuli läbi selle maastiku läbi  pojengi põõsa ja siit läbi nende kuuskede  ja ja siis siin, leidis ta siis selle suure suure mullavalli  ja sinna ta jäi siis elama, sest see oli juba looduslike  urge täis, seal. Puutüvede all ja igal pool. Nagu olekski kõik päriselt nii juhtunud. Aga ei, mitte puhas fantaasia. Päriselt pole rannap võõrliike põues koju toonud. Inimest eristavat loomast intellekt, vaim,  mida loomal polevat. Rannapi raamatutes kuulavad loomad verehäält  ja mäletavad tuhandete põlvkondade kogemust,  kuidas maailmas toimida. Rannap usub, et inimesed jäävad siin kõvasti loomadele alla. Iga mets ja iga karjamaa on omamoodi looduseaabits  ja ja kui tavalise aabitsa vaatad läbi ja saad kõik selgeks,  siis loodus abitsaga ei ole niimoodi siin siin on iga päev  võib tulla mingisugune uus ilming, mille sa ei oska seletust  anda ja võivad avaneda. Hoopis uued. Tundmatud tähed. Need on teie enda suusajäljed siin ja ega siin teisi  suusatamas ole. Suusatamas käite iga päev ja kui on niisugused normaalsed ilmad,  siis kogu aeg. See on niisugune tavaline tiir siin mitu kilomeetrit,  et siis. Pole õiget rada, kui nüüd lund natuke rohkem tuleb,  siis ma püüan teha endale mingisuguse niisugused ringid sisse. Ja noh, võib-olla viis ja kuus ja 10 kilomeetrit  ja kui tihti üldse niimoodi juhtub, et oma suusa suusaretkel  mõne loomaga kokku satute? Oi ikka sageli. Rebased on põldude peal väljas ja metskitsi on siin hästi palju. Vanal taluteel looklev kitsuke rada viib raiesmikule. Sealgi on märke loomade hiljutistest käikudest. Mis see on nüüd? See on seemne männiks jäetud mänd, aga nüüd  selle viimase tormiga selle meie suure tormiga. Tuli ta alla ja eks Põder nüüd vaatas, et väga mugav on  kaela sirutada, natukene ja närida, ainult et mind üllatab see,  et siin on ju neid suuri mände langenud ennem  ka maha ja putrad on siin kogu aeg liikunud. Ma ei ole näinud, et. Suure männikoort oleks põder niimoodi rüüstanud. Aga seda võlts ise olete näinud? Ma siin on praegu kaks põtra, õieti kolm,  tähendab üks emapõder Mullikaga ja ja siis. Üks üksikpõder Ühel talvel jäi põld koristamata  ja siis metssead käisid niimoodi seal einet võtmas  ja ja liikusid ühte kindlat rada mööda, nii et suur suur  sisse tallatud tee oli. Ja ma siis ükskord küsisin poistelt, et et  mis te arvate, et kuidas need metssead sinna põldu lähevad,  kas ema liigub ees. Ja need põrsad on järel või siis ema on taga  ja valvab, et keegi maha ei jää. Nad siis arutasid mõlemat moodi, üks arvas,  et ikka ema peab tagant vaatama, et keegi ära ei kao  ja teine jälle oletas, et ema peab ikka ees minema. Ja siis tulid selle peale, et aga vaatame jälgi ja,  ja siis lugesid jälgedest välja, et. Et suure sea jäljed olid ikkagi väikeste jalgade poolt ära tallatud,  nii et järelikult ikka ema pidi ees liikuma. Vaat minu meelest on suur asi, kui lapsed ise avastuse teevad,  sest mitte, et see Et see meeldejäämine nii oluline on, aga aga noh,  see avardab nagu natukene nende Nende suhtumist. Talvepäev on lühike. Kirjanik ise ütleb, et vaevalt jõuad puud  ja veemajja tassida, raamatut lugeda ja suusaretkel ära käia,  kui on kivi tesi. Aga metsa peab pääsema iga päev sest tuleb ju ennast kursis hoida,  mida uut ja huvitavat metsas kirjutatakse?
