Täna saates miks inimene teeb metssigadele söödakohti,  kas siga siis ise toime ei tule, mis loom see metssiga on? Talvel Eestimaal suvitavast linnust vesipapist kohtume  looduse ja kirjamehe Juhani pütsepa a temale tähtsates  ja armsates paikades. Jaak Võsu on oma üksikus maakodus aastaid metsiku toitnud. Aja jooksul on mees jõudnud kärsalisi põhjalikult jälgida. Kosoon käis uurimas, miks on vaja metsloomi toita  ja kuidas nad käituvad. Tänavu on pehme talv on just toiduplatsile. Metsast kätte kõik, mis vaja. Ei, nad saa, väiksed tegelikult surevad ka täna talvel ära,  üsna palju möödunud talvel siinsamas Varnia soos,  terve kari suri ära. Nälga. Kui metsas iga ei toida, ega see populatsioon oleks ikka  väga niru. Ja paljud jahimehed toidavad Sellepärast on neid ka palju. See põld on neile siin poolteist hektarit,  suvel talvel ostan nii viis-kuus tonni vilja  ja kümme-viisteist tonni kalarappeid. Narvast toon. Kas need sead on nüüd nii harjunud siin käima? Nad tulevad päris iga päev kella peale kohe välja. No kõige paremini tulevad, kui ma generaatori käima panen,  elektri peale panen generaatori käima, siis nad teavad,  et nüüd on keegi kodus, nüüd midagi tuuakse. Päris sõbraks mets iga inimesega siiski ei saa,  igaks juhuks hoitakse väikest distantsi oma inimestel  ja võõrastel tehakse ka selget vahet. Kui siin on võõras auto või seltskond suurem noh,  eriti sügise poole, kui neid nälg suur ei ole ei tule üldse väljagi,  kui võõrad inimesed õues käivad. Ma ei tea, kas nad häält kuulevad või tunnevad lõhna,  jätavad päeva vahele. Ja siis ma olen lasnud kellelgi võõrastel süüa viia. No kui mina viin, siis nad on kahe minuti pärast tagasi,  kui keegi võõras viib. Tulevad või ei tule? Oleneb ka näljast muidugi. Kui juhtub, et endal jääb toitmisega päev  või paar vahele, kas nad siis saavad pahaseks ka? No ma ei ole nende käest küsinud, aga me ei jäta vahele. Naabrimees toob. Ma helistan talle, et ma nüüd ei tule. Mul on ämbrid valmis, seal me paneme tegelikult vähe,  noh. Võib-olla 30 liitrit seda vilja päevas talvel  ja suvel ei anna midagi. Ja kui vahele jääb noh, ega midagi juhtuda tuleb,  ikka tuleb nagu linnuki, kui ei ole toodud,  siis ta ootab. Ja kui on kaugemal, ma panen generaatori käima,  siis ta kuulab ära, kohe jookseb kohale. Ja olgugi näljased söömine käib seariigis ikka rangete  reeglite järgi. Siin ei ole mingisugust rumalat demokraatiat välja mõeldud särad,  inimesed võivad niisuguse rumaluse välja mõelda,  siin on tegelikult täielik nii-ütelda. Käsk nagu mongoli sõjaväes. Seal on sõna kuulmine ja tähelepanu. Kui väiksed suvel siin mul viljasees on,  siis suur emis jooksutab neid täiesti ilma otstarbeta. Nonii, 20 40 sekundi pärast kavandab kogu aeg. Kõik jooksevad, viis meetrit, 10 meetrit. Saavad mõne suutäie jälle, tehakse. Ja see käib esimene aasta kogu aeg. Aga nüüd, kui on juba talv, no siis tulevad põrssad,  nemad on näljas, nemad surevad nälga ja külma ära. Suurtel on ikka näha, vahel nii palju, et  ega nad eriti valgega nagu ei tahagi tulla. Aga väiksed jooksevad kogu aeg emis ja eelmise aasta sealt  tulevad viie 10 minuti pärast. Päris suur tuleb poole tunni pärast. Ja tüliks läheb siis, kui tuleb teine kari,  aga noh, teine ja kolmas karika tuleb ja  siis käib lööma, suur peab saama ja võõras  ja võõrad aetakse ära ja kõige suurem Lööb õhu puhtaks, kui jõud üle käib, aetakse võõrad ära  või on vastupidi. Siis tuleb omal jalga lasta ja siin on ikka täielik  diktatuur ja kes tugevam see saab. Kuidas seal sigade riigis need peresuhted on paika sätitud,  emad, isad, lapsed. No ema on peremees, patriarhaat täielik isad aetakse  või lähevad ise ära, kuskil oleneb tema suurusest,  nüüd teisel-kolmandal aastal näevad kõik omaette elama. Ja no väga harva näeb teda karjast, ma olen neid ainult  mõnekorra karjas, ka on selle aasta eelmise aasta lapsed  üle-eelmise aasta lapsed ja mamma. Mamma kamandab, juhatab aga pult, eriti kui võõras  ja suur see siis muidugi siin. Kui tuleb kohale, siis kõik jooksevad ära,  tal ei ole vaja ütelda ka. Siis ta sööb ise isiklikult. Ja suvel on veel niisugune vigur, et kui siia järve äärde on Tulnud karu, iga aasta tuleb siia, kui vaarikad valmis saavad. No siis nädal aega keegi ei käi. No siis ma tean ära, nüüd on karu tulnud,  lähen seenel ajal minema, siis ta jookseb ära,  siis järgmine päev on sead tagasi. Et nad tunnevad ära, kui ta poole kilomeetri peal siin see  karu on siis nad mul siin välja ei tule. Mida aga arvab Jaak viimasel ajal sigade aadressil esitatud süüdistustest,  justkui tuhniks nood inimeste koduõued sassi? Tema tõesti ei tea, kelle kodu on, kellel ei ole,  aga üldiselt ta kardab inimest, ega ta koduõue ikka ei käi,  juba on sinna harjutatud. Meil ka künnab siin üles, no me oleme ta ise kutsunud. Ja selle peale ei solvu. Vaheme mättad jälle tagurpidi ja tegelikult ta peab oma  territooriumi siin hästi siin üle tee. 60 meetrit. Neid kartuleid on 10 aasta jooksul, ühe korra on mul ära  võetud viis meetrit otsast. Kui vilja on, ega ta ikka nii häbematu ei ole. Täiesti mõistlik ikka. Teie meelest ei ole populatsiooni liiga suureks kasvanud. Populatsiooni on minu meelest siinkandis  ja üldse, Mandri-Eestis peaks ta ikka paras olema. Muidugi on ta suurem kui siin vahepeal 10 aastat tagasi oli  vähem külmad talved tegid liiga ja nüüd on hakatud teda igal  pool ka toitma. Minu meelest on normaalne ja. Ja laskelimiidid on jahimehed ise paika pannud. Ma arvan, et me laseme. Noh populatsioonist võib-olla. 30 protsenti kogu arvust. Ja hundid söövad umbes. 60 protsenti. Et kokku umbes 80 kuni 90 protsenti populatsioonist iga  aasta hävib ära, see tähendab, et populatsioon säilib. Põrsaid on nii palju. Ja arvukus on tõstnud see, et jahimehed on muutunud mõistlikumaks. Niikaua kui põrssaid lastakse populatsiooni  ka kuhugi. Enamik linde läheb talveks lõunamaale, siis leidub üks vähemalt,  kes tuleb siia suvitama ja ta elabki siin  selle kärestike peal praegu siin Keila-Joal ja,  ja mujal, kus talvel jääb. Natukene lahtist, nii et siin on praegu näha isegi kahte vesipappi,  mida kuigi tavaline ei ole näha. Aga neil on kõht täis ja praegu ilmselt nad valmistuvad õhtuks. Vesivapp on üldse väga põnev lind. Eestis ei ole teda palju noh, keegi ei ole üles lugenud,  aga arvatakse, et kusagil paar 300 Kes siis Soomest valdavalt tulevad meile siia suvitama  ja nad on seotud otseselt kärestikega ja selliste paikadega,  kus kiire vool on. Ja põhjus on lihtne, kuna nende toidulaud on kaetud  sellistes kärestike nende kärestike põhjas. Mul on meelde jäänud selline fakt, et Keila jõe vot siin  Kosest allapoole Peaks olema ühel ruutmeetril kusagil sama palju olendid nagu  Rakveres või või Viljandis elanikke. Muidugi, enamik on väikesed, aga ka palju on suuri  ja nemad katavadki vesipapi toidulaua. Noh, kõige tuntum tuntumad tegelased võib-olla on puruvanad,  aga on igasuguseid teisi, ühepäevikuliste tõuke ja,  ja teisi, kes siin. Veepõhjas elavad ja neid ta siis käibki sukeldumas,  enne nõksutab oma keha, sellest on ta nimi tulnud vesipapp. Noh, välimus juba selline diplomaadi või,  või kirik kärra moodi, sukeldub pärast sellist rituaalseid  kummardusi ja jookseb vee all. Raske on seda filmida, mida ta seal vee all teeb,  aga, aga neid on vaadeldud suurtes akvaariumides. Ja peaks olema kuidagi niimoodi, et, et tavaliselt  vastuvoolu jookseb ja siis oma tiibadega nagu pingviinid  ujudes kasutavad, aga tema siis annab nendega hoogu  ja jookseb siis pea allas pidi piki seda põhja. Noh, on hinnatud, et kuni paarkümmend meetrit võiks niimoodi  joosta ja pistab oma noka muuseas, see nokk on natukene ots  nagu ülespoole ja pistab igale poole kivikest alla  ja vaatab neid selle, kes seal siis peidus on. Ja kuhjab siis noka vahele ja tuleb välja  ja siis hakkab neid lahkama või, või on mõne enne neelanud ära. Nii et sellist elu ta elab siin. Kui kevad hakkab märts-aprill, siis ta paneb oma seitse asja kokku. Ja lendab tagasi Soomesse. Vesipappi levila on väga kummaline. Ta on, poolt, on ta selliste mägiojade ja sellist kärestike seal,  kus on kiire vool, elanik. Aga kui vaadata Euroopa, siis ühelt poolt on ta  Skandinaavias sealpool Soome lahte Karjala  ja nii edasi Rootsi ja teiselt poolt on ta Kesk-Euroopas Saksamaa. Alpid ja nii edasi ja vahepeal on, siin haigutab selline  suur suur kõrb kus vesipappe pesitsemas ei ole tavaliselt. Nii et selles mõttes ei ole ta mitte mingisugune selline. Veendunud talisupleja kusagil kaugelt põhjast. Ta on lihtsalt selliste kärestikuliste ja jaheda veega. Veekogude elanik, nii et selline sell ta on,  kes. Selline soomlane või soomlaste paar siin,  kes on tulnud meile siia suvitama. Ja mitte mudavanne võtma vaid siin kärestikus vaatama,  kes siin vee all elavad ja, ja keda süüa. Me kohtume looduse ja kirjamehe Juhani püttsepaga Tartus  Antoniuse õues. Seal meisterdab Juhani savist hunte. Just nimelt hunte, sest see on üks vana kiindumus. Savi, millest Juhani hundinõusid teeb, on pärit laevakandist  Alam pedja looduskaitsealalt, kus on ka huntide elupaik. Juhanile meeldib mõelda, et võib-olla on  selle savi peal, millest tema parasjagu kruusa voolib enne  hundid jooksnud. Kus see hundiarmastus sul alguse on saanud? Ma ei tea, kas seda küll armastuseks võib nimetada. Võib-olla. See on võib-olla ka selline ühepoolne kiindumus Lihtsalt nende kui, Nende kui liigi ja, ja kui loomade vastu,  kes tegelikult ju siinsamas lähedal elavad. Ma läksin ülikooli, siis ma tahtsin, ütlesin seal,  et ma tahan hundiuurijaks saada. Aga tegelikult hakkasid samblikke uurima  ja praegu meil on nagu see hunt on seal kuskil metsas,  et nagu eraldi Et aga tegelikult me peaks seda tema peale ikka kogu aeg mõtlema. Et tema ka toidulaua juures nagu vanasti mõeldi,  et et kui taluperemees tegi ikkagi Omal talu aasta kokkuvõtet, siis ta ikkagi mõtles hundi  peale ja mõtles, et see või teine loom võib,  võib hundi toidulauale minna. Praegu on nii, et, et on mingi teade ajalehes,  et hundid tapsid lambaid kolga jaanis, see ajab mul kohe  turja karvad püsti. Et samamoodi võiks ütelda, et et inimesed ründasid Selveri lihaletti. Et ja, ja teine asi ka, et kui ma siit nüüd sellest kruusist võtan,  et siis ma võtan sellest hundist. Ma ei hakka siit kohe kahe käega jooma, vaid hoian õrna. Juhani mõtleb, et peaks koguma pärimust inimeste suhtumise  kohta huntidesse ja kõiksugu lugusid neist loomadest. Tema enda suhtumine on mõistagi aupaklik. Juhani tõstab põletatud hundivaagna hunditassi  ja kaks pisikest hundikuju lumele, jah. Ema on ütelnud teinekord, et tee suhkru toostab. Siis ma teen aga ainult huntidega. Tavaliselt on nõnda, et kui nõud on valmis,  pakib Juhani hundid autosse, sõidab mööda linna ringi  ja kingib need sõpradele ära. Aga meie läheme täna edasi Elva jõe äärde,  kus on Juhani lapsepõlve suvekodu koer, Saku,  keda vahelduvalt poisiks ja vanameheks kutsutakse,  tuleb kaasa. See jõe ääre tee sai selgeks siis vanaisa Juhan Pütsep  õpetuse järgi, tema oli maalikunstnik maalis siin jõe  kallastel ja siis kuni vanaisa maalis, siis mind anti temaga  nagu tema hoole alla. Ja mina siis olin jõe ääres, õppisin kala püüdma. Juhani õpetuse järgi. Suurte kalasaakidega Juhani ei hoople, ta ütleb,  et püüdmisest enesest ja vee vaatamisest on suurem rõõm. Sul on muljetavaldav riidevarustus seljas. Jah, see on ka nagu põhimõte põhimõtte pärast,  et Nikolai Laanetu ütles kunagi mulle et võiks kanda  kopranahkseid asju. Ja ma uurisin seda ja tol ajal siis oli nahku juba saadaval,  see oli siis vist oli 90.-te keskpaigas või. Ja sain Elvast naha, ostsin hea hinnaga ja  ja sõbranna kristel kunstikoolist õmbles  siis koos emaga selle kasuka kokku ja see on sealt maanteed. Ta on eluaegne asi. Et, et kui meil ikka silgused, loomad elavad siin  ja neid on palju ja isegi probleem on, et. Et siin ma Tartu kösneritega tuttavatega rääkisin,  et et palju on siis mehed endale kopranas kasukaid teinud. Et et noh, umbes üks mees kahe talve peale. Et arusaamatu mulle, et kui me noh, kanname neid Hiinast  või Taiwanist Toodetud need ökoloogilist riietust või et too ei ole minu  minu meelest. Vale, aga, et kui meil on omal selline võimalus,  miks mitte No aga meil on ju protestimeeleolud kohe selliste  karusnahkade vastu ju. Vaata, mina arvan, et see ei ole selle rohelise  ja ökoloogilise ilmavaatega kuidagi seotud,  et meie ikkagi peaksime elama niisugust paigaelu  ja riietuma nendest asjadest, mis meil siin kodu koduõue all on,  siinsamas jões, kobras ujub ju. Ma olen seda hästi palju uurinud seda jõge siin. Seda põhja ja arvad, et tead kõike. Käinud siin suvel sulistab võib-olla rinnuni sees katsud  jalaga kõik kohad läbi, aga siis. Kogu aeg midagi muutub. Et see liiv kandub teise kohta ja taimed kasvavad teistmoodi  erinevatel aastatel ja kalad ujuvad erinevat Kohtades, et ikkagi ei ole ikkagi ei ole seda tabanud nagu  täiesti ja. Lapsena oli suur unistus, et ma tahaks teada kõik kalad,  mis siin ujuvad, ütleme. Sillast kuni tammini ei ole pikk maa. Ja siis ükskord kutsusin Jõgede uurijad. Kaasa seoses ühe looga ja nad siis võtsid  selle ohutu elektriaparaadi. Rein järve külg ronis siin sisse ja siis mina käisin kaldal  järele uudishimust lõhkemas, et mis siit nüüd tuleb. Ja tuli siis. Ühte ja teist, aga mulle tundub ikkagi, et midagi jäi nagu  sinna teadmata või need kalad ei näidanud ennast. See koht siin on Juhanile tuttav ja turvaline taimed  ja lõhnad on samad, mis lapsepõlves. Ja kui juba on olemas üks koht, kus sa ennast hästi tunned,  siis ega tegelikult kuhugi mujale enam nii väga ei kipugi,  arutleb Juhani. Ometi on ta mööda Eestimaad omajagu ringi matkanud. Igmar muusikus, ega on meil selline plaan,  jah, et käime jalgsi Eesti ühest otsast teise. Ja tulime sealt põhjapoolsest mandrinukist,  siis lõunapoolsemasse ja nüüd käime edasi. Nüüd käime kagust loodesse, et parmunukast põõsas peale. Aga mis sind kisub nendele matkadele? Ikka see käimine, sammumine kui selline on vist põhiline,  et mitte autoga sõit, vaid käimine, see tunne,  et sa käid ja maastikud vahelduvad ja uued pildid  ja lõhnad ja tulevad muudkui kuskilt. Sa oled nagu selle maastiku sees. Et autoga sõites nii ei, ei ole võimalik. Kui on niisugune hea tuju ja ilus päev on,  siis tekib teatud joovastus õhtuks et õhtuks alles käid  ennast nagu lahti, et vot siis alles võiks käima hakata. Aga siis on juba aeg kuhugi öömajale minna,  kahjuks. Et kõige toredamad käimise tunnid on olnud hämarikus  ja vihmasajus ja, ja, Matkadest teeb Ingmar fotosid ja Juhani kirjutab lugusid. Üks kant, mis Juhan le veel hästi tuttav,  on alampedja looduskaitseala. Seal kogub ja kirjutab Juhani üles alampedja põliselanike  elu lugusid. Juba viis-kuus aastat. Olen kohtunud kümnekonna inimesega. Kuulanud neid kirjutanud nende jutustus üles. Need on vanad kalurid. Arvevahumesinikud. Metsaloomad sealtkandist, et need lood on Lood on alles ja. Nüüd ma olen jõudnud selle järgmise põlvkonnani nende  metsatalude lapsed, kes, kes on seal sündinud,  aga elavad nüüd juba linnas ja kes on sealt kunagi ära läinud. Sealne elukeset loodust kulgeb justkui omaette maailmas  ja aeg tiksub omas rütmis. Olles ise linnas sündinud, on Juhan sealsetelt inimestelt  nii mõndagi ellu ja loodusesse suhtumises omaks võtnud. Sul on siin palju köisi õue peal. Ise ka tead, kust need kõik tulnud on? Merearust? Olen käinud seal rannas ja siis pudelposti otsimas,  siis olen leidnud köisi siis, kui pudelpost ei ole leidnud. Olen vähemalt köie ära toonud, et on, on mõte olnud,  et järsku on kuidagi kasulik. Pesunöör on pärit Loona laiult. Laste kiikumise nöör on Mohni saarelt. Aga Vilsandi saarelt on Juhani leidnud ka mitmel korral  pudeliposti ühest ja samast kohast. Üks kiri oli tulnud koguni Saksamaalt väikeselt poisilt,  teine kiri Rootsist pisikeselt tüdrukult. Nendega hargnes Juhanil välja pikk kirjavahetus kohtumisedki  juba toimunud. Siin on täna. Uskumatult ilus kevadine ilm ja sul on ka üks raamat,  lasteraamat 49 aasta aega. Kuidas neid aasta aegu sinu jaoks nii palju on? Et see on selle peedukohaga seotud küll. Et mulle tundub, et siin on selliseid aegu,  et mida ma ootan, et üks on näiteks, mis nüüd? Võiks varsti varsti kunagi jõuda. Nurmenukkude aeg, see on siin aias päris oluline selline värv. Ja see kestab ju kuskil nädal aega. Ja siis ikka aastast aastast ootad seda aega. Et see on üks kindel aeg ja siis pärast seda aega tuleb  kunagi õunapuude õitsemis aeg. See võib ka kesta niiviisi. Ja nõnda edasi, et nii palju aasta aegu,  kui vaadata Usku kirjutamiseks sobib iga aastaaeg, see on rohkem  enesehäälestuse küsimus. Minul on tavaliselt küünal, panen laua peale põlema. Et see ka nagu aitab ja. Siis tavaliselt kirjutan, siis kuulan muusikat. Arvo Pärdi plaat on nüüd Nagu panen mängima ja siis katsun selle järgi  selle oma selle tundlalt puhtaks saada, siis. Siis võib alles üritama hakata, et kas, kas õnnestub natuke  või õnnestu üldse see kirjutamine pigem on see nagu  sõnastamine ettevaatlikult teha, et et iga sõna on  ka ju jälg, et mis sa jätad, et. Ei maksa neid niisama jätta kui kui asja ei ole. Ja veel on Juhanil üks amet. Ta käib Rannu kirikus orelit tallamas. Ainult tallatavaid oreleid ongi Eestis vaid kaks Rannu  ja Saaremaa Jaani kirikus. Mul ongi see häda, et, et kaalu poolest olen ma paras mees  selle töö peale. Et ma jõuan talluda. Aga et noh, et ma olen, kui ma ikka talluma hakkan,  siis ikka hirmsa sellise jõuga ja siis on see kolin kõigepealt,  enne kui mängima hakkame, siis kostab ülevalt sellist. Kerget kolinat ja siis tuleb alles koraal. Siin kapi peal on kirjas igasuguseid nimesid siin  kes siin kirikus on käinud ja. Võib-olla leerilapsed on kirjutatud, siis ma neid vaatan  ja mõtlen nende elude üle siin. Juhani räägib, kuidas aastaid tagasi tehti talle üks pakkumine,  mis näis justkui kõik teed avavat. Aga selle asemel, et imeline pakkumine joonelt vastu võtta,  vajus Juhani paariks kuuks mõttesse ja mõtles välja,  et loobub kõikide teede avanemisest ning talitab hoopis teisiti. Üks vanaema Ilse on sündinud Lätimaal. Vanaisa Johannes on Elmes. Vanaisa Juhan Tartumaal ja vanaema Elmi Võrumaal argla kilkuna. Ja siis ma. Tõmbasin sellised jooned mõttes kaardile,  et see ristumispunkt sattus siia lähedale  ja ja siis ma otsustasin, et ma tulen siia rannukogudusse,  et et üks hing juures, et sellises väikses maa koguduses Kui ma Nagu kõik need kirjutamise asjad ja nagu sa ütled  ja muud tööd, et seal teinekord jääb tunne,  et, et kas see nüüd ikka oli see või. Või et kas selleks asja ette või mis sellest üldse kasu on  siis siin, kui ma ikkagi selle oreli tallumise lõpetan,  siis mul tunne, et ma olen midagi teinud.
