Perrare humanum. Est kinnitab ladinakeelne sentents. Eksimine on inimlik. Igal sügisel eksib Eestis seenemetsadesse  ja jõhvikarabadesse paarkümmend inimest. Kes tuleb ise välja, kes leitakse üles, kes jääbki teadmata kadunuks? Inimene on ekslik, aga kas ka lilled, linnud  ja loomad? Kas loodus on võimeline eksima? Ja kas niimoodi tohib üldse küsida või on see sulaselge ketserlus? Suur on meie usk looduse ülimasse tarkusesse  ja ütlemine, et loodus on loll, mõjuks lausa jumalateotusena. Aga tarkus ja rumalus on inimese, mitte looduse mõõdupuud. Oma nii-öelda tarkuseni jõuab loodus läbi miljardite  eksimuste ja ta teeb seda üksikisendite liikide erinevate  eluvormide hinnaga. Me võiksimegi ütelda, et erare naturaalis est. Eksimine on looduslik, loomulik. Kui delfiinid oleksid inimesed, levitaksid nad meedias seda  fotot rubriiki es, kes on näinud, otsitakse taga  või kallis, uju koju. Üle-eelmisel laupäeval Tallinna lahes avastatud valge  koondelfiin tekitas meis üllatust, kaastunnet  ja uudishimu. Läinud nädalal käiski hulk inimesi kaatritel naissaare  juures otsimas et saaks ütelda, mina ise nägin teda oma silmaga. Ometigi on parim, mida me teha saaksime,  jätta ta täiesti rahule. Just siis on tal võimalus leida tagasitee oma parve juurde. Kui ta seda üldse otsibki. Meie ei tea. Me nimetame siia kanti sattunud haruldasi loomi  ja linde eksikülalisteks peame neid eksinuteks,  aga nende siia juhtumised võivad olla looduse seisukohalt  üsna mõistlikud, peaaegu sihipärased rännud luureretked. Delfiine on Läänemeres varemgi kohatud ja siin on vahel  uidanud ka vaalad. Pooleteist sajandi eest olla üks neist lausa Pärnu jõkke põrutanud. Ka meie metsadesse tuleb vahel kummalisi külalisi. Viimati olla ühte sellist nähtud kuue aasta eest 2002.  aastal Viljandimaal või kas ikkagi nähti? Dokumentaalne tõestus puudub. See salapärase eluviisiga suurkiskja on,  ah keda ka Eesti metsades aeg-ajalt kohatud on. Tahm on selline liik, et ta ei suuda nagu väga hästi  inimesega kohaneda ja talle ei meeldi niisugused  hagraarmaastikud või inimese poolt aktiivselt majandatavad alad,  et ta hoiab eemale erinevalt erinevalt näiteks undist,  ilvesest ja karust, kes võivad, saavad väga hästi hakkama  ka ka inimeste lähedal ja kes isegi eelistavad sellepärast  et seal on noh, toitu rohkem reeglina et tahm tahab  niisuguseid niisuguseid suuremaid rahulikumaid metsaalasid  ja ka tundraalasid. Ahm on maailma suurim kärplane, kes elab maakera  põhjapoolsetel aladel Põhja-Euroopast Alaskani suuruse  poolest meenutab ta enim kogukat mäkra kuid inimeste silmis  sarnaneb ah pigem karupojaga. Toitumiselt on ta vast karuga kõige sarnasem selles mõttes,  et ta on ju kõigesööja. Ja Ta on väga suures osas raipetoiduline,  aga suvel sööb ta kõike, mis nagu kätte juhtub,  ka ka taimset toitu mari samas nagu karugi ta võib mingil ajal,  kui tal soodsad võimalused on murda ka, kas  siis noori mingeid loomi suveperioodil tallesid näiteks  või vasikaid või siis talvel, kui lumeolud rasked on  siis näiteks põhjapõtru või niimoodi, et kui need olud  temale soodsamad on, et tal on hästi suur see käpapind,  et ta kannab peale ta saab sellele loomale ligi  ja siis siis ta murrab ka. Ahmil pole põhjarahvaste hulgas just hea maine. Põhjus on ahmi komme murda rohkem, kui ta süüa jaksab. Ahmil on loomariigis sojaka võitleja maine  mis paneb temast eemale hoidma ka suuremad kiskjad. Ta on niisugune hästi agressiivne loom ja üliagressiivne aga  ta on täiesti võimeline ja karuga näiteks noh,  mitte ju füüsiliselt kontakti füüsiliselt,  ta ei ole tugevam, aga ta on nii agressiivne. Näksab siit ja sealt ja võib ta lõpuks ära tüüdata  selle karu. Jahedama kliimaga perioodidel on ka ahmu olnud Eesti  metsades tavaline uluk. Nii on ka meie folklooris teateid ahmide kohta. Viimased sagedasemad kohtumised ahnidega jäävad Eestis nelja  aastakümne taha. Tegelikult kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel see areaali  piir oli oluliselt lõuna pool, näiteks et seal Leningradi  oblastis oli, oli ahme ka, aga alates 80.-st aastast  tegelikult ei ole näiteks Leningradi oblastis ei ole ahme  üldse fikseeritud ahmi jälgi ega mitte midagi,  seal ei loendata üldse ahmi. Ja praegu ei loendamatuiteks Venemaa karjalaosa seal lõunarajoonides. Nii et tegelikult see levikupiir on Eesti kirde punktist  Narvast mingi viie-kuuesaja kilomeetri kaugusel. Nii et see, et mõni praegu siia tuleks, on nagu. Suurkiskjate seiret korraldab Peep Männil,  teateid ahmidega kohtumisest ei usu. Ka möödunud talvel jõudsid meediasse teated ahmi tegutsemise Viljandimaal. Iga aasta tuleb sealt jah, et on nahk nähtud,  aga see on nagu väga kahtlane. Esiteks on see, et, et kui jahm üldse siia võiks tulla,  et siis nende aktiivne liikumine on, on talveperioodil pigem suvel,  neil on toitu rohkem ahmidel talvel on see aeg,  kus nad on raipetoidulised, et siis neil on toidupuudus,  siis nad liiguvad rohkem, et siis nad võiksid suuremaid  rännakuid ette võtta. No vähemalt seal oma levialal nad niimoodi teevad,  et talvel liiguvad nad intensiivselt. See, et nüüd äkki üks sahk sealt 500 kilomeetri kauguselt  siia tuleb ja väga paikseks jääb ühte kohta Viljandimaa lõunanurka,  et see on nagu ülimalt kahtlane. Kohtumisi ahniga meie metsades iseloomustab vanasõna. Hirmul on suured silmad. Kõige rohkem vast võiks seda kährikuga segamini,  aga esiteks see värv on küllaltki sarnane. Vahmil on saba natuke pikem. Kähriku on muidugi väiksem, et ahm on tiba suurem. Aga, aga ma usun, et kõige rohkem vast kährikuga. Kõige lihtsam ahmi teistest suurkiskjatest eristada on üle  lugeda varbad jäljel. Ahmil on jäies viis varba kohta, kõigil teistel  suurkiskjatel neli. Seda nägemist ei saagi nagu ümber lükata,  noh et tegelikult ootame me selgeid tõendeid  selle kohta, näiteks talvel jälgede järgi,  et huvitav, et talvel ei ole niisugust infot tulnud. Et, et seal on selgelt ahmijälgi nähtud,  et spetsialistid läheksid kohale ja teeksid kindlaks,  et ahmijälg on selgesti eristatav teiste loomajälgedest,  et seal ei saa nagu segamini ajada. Eksikülaline on tegelikult üksjagu eksitav mõiste. Lõhede puhul suundub vahel osa lõhesid niisugustesse,  jõgedesse ja ojadesse kus nad pole kunagi varem kudenud  ja kus pole neile ka sobivaid kudemispaiku ollagi. Tegelikult pole need lõhe aga ära eksinud vaid on otse kui maakuulajad. Luurajad, spioonid. Just niisamuti käisid uusi maid ja meresid avastamas  muistsed viikingid. Praeguste turistide eelkäijad. Ka osoon käis sel suvel maid ja inimesi kuulamas. Ahvenamaa ajalugu on suuresti seotud venelastega  ning nood omakorda relvade ja kindlustega. Selle enam kui 20 aasta vältel ehitatud kindluse tulistasid  aga prantsuse ja inglise väed 1854. aastal nelja päevaga  peaaegu et ma. Just see Krimmi sõja lahing lõi aluse Ahvenamaa  demilitariseerimiseks ning tänaseks kehtib väekeeld kogu Ahvenamaal. Kui sõja pärast muretsema ei pea, saab mõelda muule näiteks kaubandusele. 19. sajandi lõpul hakkasidki Ahvenamaa jõukamad talupidajad  usinasti purjelaevu ostma. Veel möödunud sajandi kolmekümnendail aastail oli Ahvenamaa  purjelaevastik maailma suurim. Eks osalt ka seetõttu, et mujal maailmas olid võidukäiku  alustanud kiiremad ning suuremad mootorlaevad. Ahvenamaa kaupmehed aga ei kippunud uuendustega kaasa minema. Mere keskel elava rahva üks lemmikharrastusi on loomulikult kalapüük,  mis on nii populaarne, et püügilube saab osta pea igast  hotellist või kalastuspoest. Mõlemaid leidub siin rohkesti ning Ahvenamaal on,  mida püüda. Mujalt tulnud avastavad sageli, et nende senised rekordkalad  on siinses mõistes täiesti keskpärane saak. Siiski soovitatakse püütud kalad uuesti vette tagasi lasta. Osoon küsis Ahvenamaa keskkonnaministri käest,  kuidas saarestikus looduse üldise käekäigu eest hoolt kantakse. Loodus on Ahvenamaal mitmekesine, siin puutuvad kokku  nii ida ja lääs kui ka põhi ning lõuna. Sestap leiab siit ka erinevate kliimavöötmete taimi. Tsaari ümbritsevad veemassid akumuleerivad soojust,  nii et kevad saabub Ahvenamaale tavapärasest paar nädalat hiljem. Ent sügis on see- eest pikk ja soe. Kivisele pinnasele vaatamata on taimestik mitmekesine. Saartel leidub enam kui 40 puu ning põõsaliiki. Neist levinumad on mänd, kadakas, saar, jalakas,  vaher ning tamm. Ning loomulikult On siin palju lilli. Siiski ei muretse kohalikud mitte niivõrd saarte  mitmekesiste koosluste vaid just neid ümbritseva vee pärast. Lisaks rahvusvahelisele laevaliiklusele,  mis Ahvenamaast möödub, sõidutavad sajad laevad siin  ka turiste, kelle hulk on viimase 10 aastaga enam kui kahekordistunud. Nii nagu kõik looduslikult kaunid kohad,  seisab ka Ahvenamaa alatasa küsimuse ees,  kust maalt muutub kohalikele elanikele rahaliselt ülioluline  turism koormaks loodusele. Senini ollakse keskkonnaministri hinnangul  selle väljakutse ka toime tuldud osalt ehk  ka seetõttu, et siiakanti reisiv turist on pisut  keskkonnateadlikum kui tavaline lõbureisija. Ilmselt huvitavad teda rohkem ahvenama 12 keskajast säilinud  kivikirikut ja kaunid vaated. Kui tänapäeval. Ärme meelelahutuse. Läbi aegade on Ahvenamaa loodus inimesi lummanud. Teiste seas leidsid siin möödunud sajandi alguses endale  peatuspaiga ning inspiratsiooniallika. Mitmed Eesti kunstnikud ja kirjanikud Ahvenamaa lummava  looduse keskel on ise end otsinud ning oma emotsioone  loomingusse talletanud. Näiteks Aleksander Tassa Fridebert, Tuglas,  Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Anton Starkov. Ahvenamaal elanud ning töötanud Eesti loomainimestele avati  önningevi muuseumi kõrval mõne aasta eest  ka mälestusmärk. Küsime ka keskkonnaministrilt, mis see on,  mis teda Ahvenamaa juures enim võlub? Ahvenamaa esimesed saared kerkisid merest 10000 aastat tagasi. Esimeste asukate saabudes, umbes 6000 aasta eest,  oli saarestikus maapinda vaid 25 ruutkilomeetrit. Tänaseks on saarestiku pindala 60 korda suurem. Ahvenamaa koosneb enam kui kuuest ja poolest 1000-st saarest  ning kõik nad on täpselt sama kivised kui see paik siin. Et maapind siinkandis pidevalt tõuseb, siis võib-olla tuleb  ka saari juurde. Kindlasti tuleb aga juurde Ahvenamaa elanikke,  keda praegu on juba 27000. Kui neilt inimestelt küsida, millega nad siin tegelevad,  siis vastavad nad põhjamaise huumoriga, et suvel me püüame  kala ja seksime talvel, aga kala ei püüa. Olgu kuidas on, igal juhul tundub, et see tegevus on neile  hästi mõjunud, sest keskmine eluiga siinkandis ulatub 81  aastani ja kõik need 81 aastat saavad nad veeta  selle kauni looduse keskel. Ahvenamaa kasvab Eesti niisamuti. Ma kohe tunnen, kuidas kerkin siin istudes aina kõrgemale  ja kõrgemale. Loodus ei ole lõplik ja valmis asi, vaid loob ennast  pidevalt uuesti. Liigid tekivad ja kaovad, vahepeal aga vahetavad elupaiku  ja kombeid. Poole sajandi eest oli ka kormoran meil haruldane eksikülaline. Nüüd aga. Enne muiste elas heeringaski kuival maal. Nüüd pole teda enam mereski. Üks võimalus liiga kiirete ja soovimatute muutuste  vältimiseks on niinimetatud vääriselupaikade säilitamine. Tavalise inimese jaoks võib see paista üsna mõttetu mets  väga palju maha langenud puid, surnu puid,  tüükaid, aga mis ta sinu jaoks on? Minu jaoks on üks eriline koht eriline sellepärast,  et siia hästi ei pääse ligi. Ja väga salapärane. Ootamatusi täis talvel näiteks nende tügaste peal ilvese  jäljed ja siis äkki ta on lähedal kõik sellised  ja kui palju rähme siin liigub. Eestis pole just palju maaomanikke, kes räägiks oma maadel  olevatest looduskaitselistest piirangutest vaimustusega. Pärnumaa metsaomanik Leili Mihkelson on uhke oma metsades  olevate vääriselupaikade üle. See eellugu oli selles, et et ükskord, kui ma  selle metsa tagasi sain ja siin kõrval raiet tegin,  siis mulle üks jahimees ütles, et ega sa ometi sinna tukka  ei lähe raiuma. Ega ma siis ei teadnud suurt sellest päriselupaikadest  midagi ja ma ütlesin, et ei lähe, et seal on  nii palju juba kuivanud puid, et, et vaevalt küll  ja noh, kui see inventeerimine käis, siis muidugi avasta. Astati, et lisaks kuivanud puudele ja lamapuidule  ja õõnsustele On ka siin muid. Selliseid liike. Samblikke samblaid, mida tavainimene ei oska tähele panna,  aga mis näitavad, et tegu on vääriselupaigaga. Vääriselupaigad ei ole tavalised looduskaitsealad. Vaid pindalalt väikesed, kuid kõrge loodusliku väärtusega tükikesed,  mis asuvad. Majandusmetsades kui looduskaitsealadel tagab kaitse seaduse jõud,  siis vääriselupaigas vaid maaomanike tahe. Elupaiga säilitamine pole kohustuslik, vaid soovitatav. Leili usub, et looduslik vana metsatukk,  mida ta vääris elupaigana säilitab, on meelitanud sinna  pesitsema ka konnakotkapaari. Kotkas on nii uhke lind, kotkas on midagi erilist minu jaoks. Kusjuures ei saa öelda, et teised linnu Ei ole. Mulle meeldivad kõik röövlinnud eriti  sest nad on julged ja nad on, saavad. Paremini hakkama, aga kotkas on kuidagi eriline,  olles siin näiteks üksinda vaikselt, teen seal jõe ääres  mingit tööd. See on nii suur elamus, kui see kotkas tuleb sulle pea kohale. Kilksatab korraks nagu tervituseks käib,  vaatab, mis sa teed. Ta on nagu minu igasuvine sõber, keda ma siin ootan. Kohe murelikult. Mõtlen, kui mõni kevad jääb hiljemaks ja,  ja. Kui sügisel ära lähen, lähen lendavad, siis on kuidagi kurb natukene,  sest see elu on koos kotkastega siin. Leili mets Vändras on ka tõenäoliselt internetis enim  kajastust leidnud mets Eestis. Nii võib iga huviline lugeda leili metsablogi,  mis annab ülevaate ühe metsaomaniku argipäevast. Suhtlusest loodus, fotograafide internetifoorumis looduspilt  on aga väljakasv. On traditsioon, et igal aastal käivad noored  loodusfotograafid leili juures. Sul käivad siin loodusfotograafi talgutel  ja puid istutamas ja mis sind nendega seob? Nad on ju teise generatsiooni esindajad valdavalt. Vot seesama mind seobki. Mind on kogu aeg tõmmanud nooremate inimeste poole,  eriti eriti sellise Säästlikult mõtleva. Lausa koolinoore poole, mind võlus see kõik,  kuidas inimesed omavahel arutlevad selle puhta looduse teemadel. Ja ma leidsin, et see on mulle hingele nii lähedane. Ja tasapisi sain ma tuttavaks algul küll fotode ostmise teel,  aga hiljem selle teel, et ma pakkusin välja,  et äkki tulete minu juurde metsa istutama,  millest haarati muidugi kinni ja nüüd on kolm aastat see käinud. Metsas nähakse eelkõige loodusväärtusi harva öeldakse,  et metsas võib olla ka. Kultuuriväärtusi kultuuriloolist väärtust kandvaid objekte  ehk pärandkultuuriobjekte meie metsades. On hakatud tähele panema ja korrastama. Leili on veendunud, et puutumata loodusega vääriselupaik  ja inimese poolt hooldatud pärandkultuuriobjekt muudavad  mõlemad metsa mitmekesisemaks. Just nimelt lähevad kokku sellepärast, et nad on täitsa vastandid. Pärandkultuuri objektid eeldavad, et hooldatakse. Ja. Päris elupaik nõuab. Või vajaks nagu puutumatust, selles on suur vahe  ja selles on ka omaette võlu. Kuna noh Puutumatut on huvitav vahetevahel vaatamas käia,  sest loodus on targem. Massu jõe kaldal asuv vana talukoht on arvele võetud kui pärandkultuuriobjekt. Kunagine metsatalu on küll hävinud, kuid matkajatele  kohandatud vana kelder ja korrastatud taluõu räägivad  selle koha lugu edasi. Sellest keldri lahest saadud paekivi müürist nüüd,  mis me siia maja vundamendile ladusime. Leiavad nii mõnedki oma elupaiga siin ämbliku võrgu all on  linavästriku pesa kasvatas oma pojad ülesse,  temaga sai nalja, kui pojad juba olid toitu vajasid,  siis vanemad mõlemad nokad täis, passivad siin müri peal  ja passivad niikaua, kas ma vaatan või ei vaata  nii kui selja keerasin, nii tulid toitu andma. Aga niikaua kui minu silmad olid Linavästriku peal kus nad ära tabasid, selle pilgu,  siis nad ei tulnud, ei reetnud. Aga no mina teadsin, ammu ei saanud siit niita  ega midagi, ma teadsin, las haudub välja. Aga mis müür see selline on, see mingit hoonet tähistab? See müür tähistab selle talumaja. Piire ma ladusime nüüd just nurka kadesse,  et et siis on nagu. Võib-olla see vundament aegade jooksul kaob siia maha sisse  aga kui see paekivimüür on veel peale laotud,  siis see vundament ei kao kuskile ja see tähistab nüüd seda  elumaja poolset osa. Siin oli kolm kambrit. Siin oli köök ja see köök erineb nüüd. Tavalistest teistest selle poolest, et et köögis oli veevärk  ehk kaev. Teiste sõnadega pump, kust vett sai. Ja küll ma olen mõelnud, et kuidas see siia sai,  sest seal maakodus, kus mina üles kasvasin,  oli kaev õues ja kaks kaevu oli ja üks kaev oli laudas küll  ja teine pumbaga, aga teine lahtine koogiga kaev oli õues. Aga siis ma mõtlesin, et siin olid ju loomad jõe ääres. Looma loomadel ei olnud vaja joogivett, kaevust võtta said  jõest ja inimestel oli ju palju mugavam,  kui see soojas oli, seal. Pärandkultuuri objektide ja vääriselupaikade säilitamiseks  on võimalik riigilt rahalist toetust saada. Riik sõlmib vääriselupaiga omanikega lepingud  ja raha, mis metsaomanikul vääriselupaiga säilitamisel metsa  majandamisest saamata jääb, arvestatakse välja  ja kompenseeritakse metsaomanikule. Minul on tähtis peale tulundusmetsa ka sellised puutumatud kohad. Ei saa kõiki asju rahasse arvestada, kuigi jah,  et nüüd on vääriselupaikade eest ka ette nähtud. Teatud hüvitis, riigipoolne hüvitis ja minul on juba need  paberid vormistatud 2007. aastal. Kindlasti saaks seda metsa raiudes suurema rahasumma,  aga. Siis ei ole ju enam seda kohta, siin on üks suur lageraielank. Eestis on kaheksa ja pool 1000 vääriselupaika. Nende säilitamiseks on lepinguid sõlmitud aga vaid paaril  100-l juhul. Vääriselupaikade kaitse on usaldatud maaomanikele  ja see on ka omamoodi proovikivi, kuivõrd hästi toimiv  vabatahtlik looduskaitse. Kas see see on õigustanud ennast, et riik on andnud  eraomanikule otsustada seda, kas seda ala kaitsta  või mitte ja see on ta vaba tahe? Ma arvan, et on küll, sest riigil on looduskaitsealad,  kus keegi ei küsi, kui leitakse, et on vaja kaitsta,  siis kaitsta se aga. See. Vääriselupaikade kaitse. On siiski nagu eraomandisse tungimine riigil. Ja see sõltub kas kaitse alla võetud on või mitte,  sõltub ikkagi hästi palju eraomanikust endast. Ma arvan sellest mõtlemisest ja suhtumisest  ja on see maailmavaateline. See on maailmavaateline ja see on maailmavaateline. See on sandaalium, sandaalium eesti keele sandaal algselt võõrjalats,  mida kandsid näiteks Rooma leegionärid, kuid nüüdseks on ta  ka meie kliimas hästi kohanenud. Aeg on saate lõpetuseks midagi eriti tarka. Olgu selleks lõpuread, Shakespeare'i eksituste komöödia,  st kui vennalikult üheskoos maailma tuldud sai,  siis käime kõrvuti ka nüüd, kus tee on küllalt lai. Kõrvuti läbi selle nädala. Järgmise esmaspäevani. O kolm, osoon.
