Täna saates militaarne kevadtorm looduskaitse poolt  vaadatuna Lääne-Eesti lahesopid ja rannaniidud olulised  lindude peatuspaigad rände ajal tühi pudel taaraautomaati  ja selle eest saab raha tagasi. Mida teha aga teiste pakenditega kevadõitsevast,  võsa ülasest, räägib botaanika Urmas Laansoo. Tartu ja Põlvamaa üheksa valla territooriumil kestab kuni  reedeni Eesti kaitseväe suurõppus. Kevadtorm 2007 liikvel on hulganisti kallist  ja rasket tehnikat, mis paratamatult jätab oma jälje loodusesse. Maastikurikkumine tegelikult iga õppuse probleem,  ükskõik mis sõjavägi võtta või riiki võtta  või üksust võtta, sest kui on masinad ja kui neid palju on,  siis tavaliselt ikka midagi juhtub, et rööpad jäävad sisse  ja meie praegune üks tähtis ülesanne ongi,  et pärast kõik need jäljed siit ära kaotada ja. Nii-öelda klaarida ära kõik rahumeelselt kannatada saanud poolega,  selleks on terve allüksus siin olemas nõndanimetatud Simic  ehk siis tsiviil, militaarsuhete struktuur,  kes sellega pidevalt tegeleb ja monitoorib. Samas on kaitseväel ka sellist tehnikat,  millega vajadusel tsiviilelanikkonnale appi tulla. Näiteks veepuhastusjaam, mis suudab ükskõik millisest  veekogust võetud veest tekitada tunni aja jooksul 500  liitrit puhast joogivett. Vett saame toota siis mereveest, Jõeveest,  järveveest, Allikveest kraaniveest, et päris reovett nagu ei  saa toota puhast reoveest puhast vett. Pärast mitmekordseid filtreid ja ultravöölet,  lampi, saadaksegi värvusetu ja kõrvalmaitseta täiesti joodav vesi. Kui tekib vajadus seda pikemalt säilitada,  alles siis lisatakse kloori. Meil on ju teinekord räägitud sellest, kuidas Ida-Virumaal  on seoses kaevandamisega põhjavee probleemid  ja praeguses olukorras tihtipeale on see näha olnud külasid,  kus vett veetakse kaugelt ja kus vett säilitatakse,  see on ebamugav. Ja siit edasi mõeldes, kui olukord võiks taolises kaevandus  või tööstuspiirkonnas muutuda kusagil kriitiliseks  ja väga kiiresti on vaja elanikkonda veega varustada,  sellepärast et see tsiviilsüsteem ei ole veel välja mõeldud,  siis iseenesest see süsteem siin võimaldabki just nimelt seda,  et võtta kasvõi seda mõõdukal määral reostatud põhjavett  ja teha sellest kohalikule elanikkonnale sobiv joogivesi. No ja võimsus toidab ära ilmselt üsna suure vajaduse. No kui meile siin öeldi, et see võimsus on 500 liitrit  tunnis Jah, praegu, siis ma usun, et ühe väikese piirkonna mõne  küla vajaduse ta igal juhul rahuldab. Lindude rändest räägime me enamasti sügisel seda,  et meie kevad on samasugune rändeaeg, inimesed tihti ei teadvusta. Kevadeti on ränne hajutatud ja väiksemaid linnuparvi  vaadates ei pruugi aru saadagi, kas tegu on meie esimeste  pesitsejatega või siit läbi rändavate lindudega,  kes on alles poolel teel oma pesitsusaladele kaugemal põhjas  ja idas. Praegu on hästi palju hanesid nimelt Noarootsi põldudel on  praegu peatumas üks paar 1000. Suur laukhane ja, ja küllaltki palju on ka rabahanesid. Rahvasuus on hanel lolli linnukuulsus. Ornitoloogid arvavad, et selline kuvand saab olla  põhjustatud ainult hane kodustatud sugulase poolt  sest meid läbi rändavad haneliigid on vastupidiselt väga  terased linnud. Taani on tegelikult üsna ettevaatlik ja,  ja tark lind ja, ja siin meilt rändavad läbi näiteks  suurlaukhaned ja rabahaned ja, ja pesitsema jäävad siia siia hallhaned,  et hallhani on selline noh, tuntud kui väga ettevaatlik lind,  aga, aga võrdluseks me võime öelda, et siin teisel pool  lahti on Haapsalu linn ja Haapsalu linnas näiteks needsamad  hallhaned on väga kenasti, ütleme, inimese naabruses  kodunenud ja, ja need hallhaned võivad siin murul jalutada  ja toituda inimeses võib-olla kümnekonna meetri kaugusel. Lääne-Eesti madalate lahesoppide ja rannaniitudega ei ole  atraktiivne ainult hanedele vaid on meie laiuskraadide üks  olulisemaid rändeteid. Veelindude, ütleme selline põhiline ränne kulgeb mööda  rannikut ja, ja Lääne-Eestis on kaks sellist suuremat lahte,  kus need veelinnud koonduvad, pikemalt peatuma. Need on siis Matsalu laht ja Haapsalu laht ja,  ja mõlemal võib olla. Rände tippajal üle 100000 veelinnu korraga,  et et kui me kevadel räägime siin mõnekümnest 1000-st läbi  rändavast veelinnust, siis siis sügisel on see arv palju suurem. Lääne-Eestit me teame kui suurt rahvusparkide ala,  et, et mis selle piirkonna nii oluliseks teeb,  selle. Looduskaitse ja keskkonnakaitse poole pealt. No eks ikka nende looduskaitse objektide kontsentratsioon,  nagu et siin on vähemalt lindude aspektist küll oluline see,  et ta asub nagu sellel rändeteel, mis tuleb jäämere äärest,  see on siis see arktiliste veelindude ränne  ja siis nii sügisel kui kevadel on lindudel tavaks siin  ennast turgutada ja, ja rändepeatusi teha. Ja ikkagi see, et meil on need lahed, kõik madalad  ja toitaineterikkad see, mida kiruvad kalurid,  et maakerke tõttu vesi jääb, jääb vähemaks  ja see on kõik lindudele jälle plussiks,  sest et just see veemadalus pool meetrit  ja vähem on ju nendele ujupartidele kõige soodsam peatuskoht  ja ta on need lahedam varjulised ja nad saavad siin tükk  aega ennast turgutada enne siis otsustavat rännet,  näiteks praegu kevade aega nad pikalt just sellepärast,  et see pikk ränne kuskile NovaSemleale või Arktika  rannikutele jäämere äärde. Eks see nõuab energiat ja siin on hea hea koht oma  toiduvarusid täiendada. Silma looduskaitseala asutati üheksa aastat tagasi  ja võrreldes teise Lääne-Eesti olulise linnuala. Matsalu rahvuspargiga on silma noor kaitseala linnurohke on  aga silmapiirkond kogu aeg olnud. Varem ei olnud kaitseala moodus. Lihtsalt võimalik, sel ajal siin peremehetsesid jahimehed  ja kutid tol ajal vene armee sõdurit ja,  ja ohvitserid, kes käisid siin lahti tulemas  ja see kestis praktiliselt. Uue Eesti seisuaja alguseni välja nii, et,  et see oli siis niisugune unustatud koht,  aga, aga kuulus koht selle poolest, et siin olid väga head  veelindude jahipidamisvõimalused ja ja kui siin hakati  organiseerima 90.-te aastate keskel ja teisel poolel silma looduskaitseala,  siis see oli niisugune suur boonus kohalike elanike seas,  sest et, et nad olid vabaks saanud sellest pidevast  paugutamisest ja, ja see ala moodustamine siia eramaadele  läks üsna sujuvalt ja hästi, sest et oli niisugune soodne  õhkkond ja hea vastuvõtt kohalike elanike. Hiljutisse looduskaitsereformi, mis muutis kaitsealade juhtimissüsteemi,  suhtub staažikas looduskaitseja Tiit Randla rahulikult. Silma looduskaitseala eksisteerib loomulikult edasi ta  looduskaitsereformi käigus, ainult kõik meie kaitsealad  kaotasid oma administratsioonid ja nüüd on lihtsalt  teistsugune juhtimisskeem. Nii et, et silma looduskaitseala lindude jaoks on ikka sama. Tihti arvatakse, et põneva linnuelu jälgimiseks on kindlasti  vaja vantsida kilomeetreid mõne ligipääsmatu looduskaitseala sügavusse. Tegelikkuses saab huvitavat ja vilgast linnuelu jälgida  märksa lihtsamalt. Mõnes kohas lausa kesklinnas. Peab ütlema, et Haapsalu linn asub kohe siinsamas lahe  kaldal ja, ja ei saa öelda, et siin oleks mingisuguseid väga  suuri või, või erilisi haruldusi, aga aga ütleme,  kõik sellised tavalisemad veelinnud on, on võimalik linnast  ära näha. Ja, ja kui jalutada nüüd näiteks Haapsalu  promenaadi peal, siis üsna lähedale ujuvad seal tuttvardid ja,  ja punapeavardid ja, ja sealsamas linnaservas pesitseb  arvukalt tuttpütte. Nii et nii et sellised tavalisemad veelinnud on,  on tõesti inimesega harjunud ja neid on võimalik ikka  tõeliselt lähedalt vaadata. Algajale linnuhuvilisele, kes ei tea kust huvitavaid  linnuelamusi otsida, soovitan Marko Valker alustada linnuvaatlustornidest. Kui nüüd rääkida ütleme tavalinnu huvilisest,  siis ma arvan, et, et siin ka lahest ülevaate saamiseks need  linnutornid on, on täiesti piisavad ja need linnutornide  asukohad on ka valitud selliselt, et me praegugi asume  nendest lindudest piisavalt kaugel ja need,  need veelinnud on meie lähedusega harjunud,  nad on harjunud, et inimesed nendes linnutornides käivad ja,  ja kui me kui me jälgime, järgime neid kehtestatud reegleid,  siis siis mingit kahju loodusele ei sünni. Veelinnud on tavaliselt vaadeldavad sellise suurema  distantsi pealt ja ja ütleme, üks korralik vaatlustoru  kuluks nende jälgimiseks nüüd kindlasti ära,  et. Kellel on nüüd see linnu huvi sügavam, siis,  siis see vaatlusel on kindlasti ilmtingimata vajalik,  aga kes tahab lihtsalt sellest lindude rändest ja,  ja tavalisematest liikidest osa saada, siis  siis vaatlustoru jälle niimoodi vältimatult vajalik ei ole,  et saab ka binokliga täiesti edukalt hakkama. Enamuse Lääne-Eesti läbirändajatest moodustavad tavalisemate  haneliste parved, kes pikaks rännakuks jõudu koguvad. Hea õnne korral võib kohtuda aga Haapsalu lahe ääres hoopis  haruldasemate tegelastega. Nii õnnestus osoonil filmida meie rannaniitude üha  haruldasemaks muutuvat elanikku. Niidurüdi. Silma looduskaitsealal on pesitseb üks omapärane  ja huvitav lind, kes on siin Läänemere ümber päris haruldane. See on nimelt niidurüdi Läänemere ümber,  pesitseb teda viissada-kuussada paari ja,  ja meil siin silma looduskaitsealal on teda kuskil kümmekond  paari pesitsemas ja, ja seda võib lugeda ikka tõeliseks väärtuseks. Sest silma looduskaitseala on üks selliseid väheseid kohti,  kus tema arvukus praegu hetkel ei vähene. Meil on see populatsioon praegu stabiilne,  et neid linde ei ole, ei ole rohkemaks läinud,  aga neid ei ole ka ka nende arvukus ei ole  ka vähenenud ja, ja see on ikka tõeliselt hea märk. Selline pilt. Mida siin näha võib, avaneb just siis, kui pakendijäätmete  kogumise süsteem on nii nõrk, nagu ta parasjagu on. Tänases osoonis uurimegi, kuidas üldse pakendijäätmete  kogumise süsteem Eestis toimib? Pakendijäätmetega seonduvat reguleeriv pakendiseadus jõustus  kaks aastat tagasi. Pandipakendi ehk taara puhul on asi lihtne,  tühi pudel tuleb tagasi viia taarapunkti  või taaraautomaati ja selle eest saab raha. Mida aga teha muude pakenditega? Seaduse järgi on tarbijal tegelikult õigus need poodi tagastada. Nüüd lähme vaatamegi, kas õnnestub siin poes neid ära anda? Tere, selline küsimus, et mul on siin nüüd ära loputatud pakendid,  et kus ma need panna saaksin? Jah, aga poest peaks saama neid ka ära anda,  kuskile seaduse järgi puhtaks pestud kõik ilusasti,  et pood peaks vastu võtma. Aga on teil sõlm? Aga tavalised pakendid kuskil poe taga ei ole mingit konteinerit. Kui on aeg, kui te lähete siit nüüd otse täitsa lõppu Siis saab sinna panna, selge aitäh teile. Poest saadeti siis nüüd õue, siin võib näha pandipakendi  konteinerit ja siin on siis selline suurem pakendiringluse konteiner. Aga kuhu ma need panen? Siin ma näen pappi. Siin ma näen täitsa tavalisi pakendeid, mis ongi need. Siin on klaas. Siin on pudelid Ja see on päris tühi. Järelikult. Plastmassist pakendid lähevad siiasamasse. Aga peale on ikkagi kirjutatud joogitaara. Tere. Vabandust, selline küsimus, et kui mul on nüüd kokku kogutud  pakendid ilusasti puhtaks pestud, kus ma need saaks ära anda  teie poes. Ei olegi sellist võimalust, aga tegelikult ju seadusega  peaks saama poes ära. Pudelid aga pakendi, ka pakendijäätmed ei ole sellist asja selge. Aitäh. Neiud siin prisma infoletis ütlesid, et sellist asja,  et pakendeid siin kogutakse, ei ole, aga õues näeme. Et ometi saab siia panna ja on pandud ka? Ja kõik kenasti piima, mahlakartong, metallplast  ja klaaspakend. Ja läheb ragselliseid, toidujäätmeid ja prügi mitte tuua. Nii et koht, kuhu nad juhatama tegelikult peaks,  oleks see siinsamas. Nagu meie väikesest eksperimendist näha oli,  siis on pakendite tagastamine poodi keeruline ülesanne. Kas sisuliselt on, ütleme mul kui tarbijal praegu õigus,  selleks, et ma ostan poest näiteks küpsisepaki,  söön selle sisu ära ja viin selle küpsisepaki sinnasamasse  poodi tagasi, ütlen, et võtke see vastu,  nüüd see pakend. Siin nüüd on, seaduse mõte, on, muidugi on tegelikult selline,  et selline kohustus siis võiks öelda nii et kauplused vastu  võtta ja teile õigus ära anda siis. On sellisel juhtumil, kui selle konkreetse pakendi osas ei  ole see kohustus üle antud pakendiorganisatsioonile,  nüüd tuleks siis küsida, et kus sellest siis nagu aru saab  või millest nagu aru saab. Ja iseenesest selle selgituse peaks andma nüüd sellise  pakendiorganisatsiooni märk sellel pakendil. Muidugi see nüüd erisusi on kahtlemata siis ikkagi pandi ga  pakendi osas, sest et pandiga pakendi osas see märk tähendab noh,  sisuliselt siis seda, et kui kauplus ise müüb sellise  pandiga pakendit, et siis ta on ka sisuliselt kohustused ise Pakendite kogumise ja edasise käitlemisega tegelevad Eestis  kolm akrediteeritud organisatsiooni. Eesti pandi pakendi hooleks, pandimärgiga koormatud taara  kogumine elanikkonnalt. Muud pakendi aga korjavad kokku Eesti  taaskasutusorganisatsioon ning Eesti pakendiringlus. Milline on nüüd pakendiringluse osa pakendijäätmete kogumise süsteemis? Koondame siis pakendiettevõtjate pakendialase informatsiooni,  palju need pakendi turu on lasknud siis esitame neile arvet  selle eest ja saadud rahadest siis nii-öelda korraldame  pakendite kogumise. Et niisiis eraisikute tööstustest jäätmete hulgast välja sorteerimine. Et päris laiatuslik. Kuivõrd hästi on tänaseks pakendijäätmete kogumise süsteem  üldse käivitunud? Me oleme tänases päevas varustanud kõiki Eesti omavalitsuse  konteineritega 227 tükki. Ja me asume siis tihendama praegu konteinerparki  ja lisaks kogumisele tuleb vaadata ka nii-öelda materjalide  taaskohtumise poolt, mis on nagu praegu Eestis,  siis mitmes valdkonnas veel nagu lahendamata. Ka teised osapooled tõdevad, et pakendijäätmete kogumise  süsteem on meil siiski veel lapsekingades. Väga hästi. Ei ole käivitunud ja väga hästi ei tööta,  et kui siin 2005 aasta alguses pandi päris palju pakendi  kogumiskonteinerid välja ja, ja püüti inimesele nagu  natukenegi seda hõlpsamaks teha, seda äraandmist ja,  ja tekkis nagu kauplustel ka kohustus vastu võtta pakendit  siis seal võib olla mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu  ühelt poolt, et inimeste teadlikkus ei olnud nagu neid,  nad ei teadnud, sellest, neid ei teavitatud,  mille teavitatud milleks need konteinerid just nimelt on. Ja, ja teiselt poolt see, et et see oli nagu selline kulukas  üritus ka, et siis siis see on nagu soikunud  ja pigem pigem korjatakse neid segapakendi konteinerid  uuesti kaupluse juurest kokku. Et sellepärast, et need ei hakanud materjali tootma,  no sinna ikkagi sattus prügi sisse ja, ja  mida iganes sealt siis kauplusest välja tulles inimesele ära  panna oli, selle ta sinna pani. Ja, ja noh, ütleme niisugused Mitte väga teadlikud inimesed läksid ja võtsid oma kodust  oma prügikotiga kaasa ja toppisid, püüdsid ära toppida  ja mõtlesid, saavad jube jube hästi ja tasuta oma prügist lahti. Mina võin öelda, et märgatavaks üllatuseks eelmisel sügisel  ühel üritusel Tallinna volikogu liikmetega kohtudes,  kus selle teema juurde jõudsime, siis väga suure üllatusega  pidin tõdema, et Tallinna volikogu liikmed ei teadnud kogu  selle süsteemi olemasolust ega ka mitte konteineritest,  sõnas mõttes mitte midagi. Ja me peame siis ka ühtlasi tõdema, et päris sellised  tavakodanikud ilmselt ei, ei ole ka mitte väga informeeritud. Seda, et pudel tuleb poodi tagasi viia, ütleb meile terve  mõistus ning pandipakendi reklaam. Aga tuletage meelde, millal te viimati kuulsite,  et ka pakendi võib poodi tagasi viia. See on pakendiseadusest tulenevalt samamoodi,  pakendiorganisatsioonide kohustus on toetada oma ülesannete  täitmist ka piisavas mahus, kui nii saaks öelda avalikkuse teavitamisega. Ja tegelikult nüüd just värskelt, need organisatsioonid on  oma sellise 2006. aasta tegevusaruande ka esitanud  ja sealt tegelikult järeldub, et siis näiteks eto puhul oli  see teavituse kulu võib-olla seal Ütleme, kaks protsenti käibest, aga pakendiringlusel oli see  märgatavalt alla ühe protsendi käibest. Ja siit tulebki näha tõsist probleemi, et tegelikult  selle teavitamisega ei tegeleta piisavalt. Me oleme teinud teavituskampaaniat, kirjutanud ajalehtedes,  kohalikes üleriiklikes Meie eestvedamisel. On loodud Eesti enim kasutatava internetikaardile Delfi  nii-öelda eraldi jäätme alarubriik, kus nii-öelda tarbijad  leiavad siis üles pakendi tagatisrahaga,  pakendi, vana elektroonika ja ka vana rehvide  äraandmisvõimalused ja ka kellaajad, juhul kui need eksisteerivad. Ja kahtlemata nii-öelda tarbijate teavituse me. Investeerida veelgi. Taaskasutusest räägime siis, mis saab nendest pakenditest,  mida te elanikkonnalt kokku kogute? Nendest pakenditest üldjuhul tehakse uusi tooteid,  no näiteks need sama kile, mis meil siin taustaks paistab  läheb siis granuleerimisse ja tarbija teadmiseks,  et näiteks kõik prügikotid mustad on tehtud alati  sekundaarsest materjalist plastmassis näiteks väga palju  lillepotte ehitus. Betooni sõlmimise tarvikuid. Paberist tehakse üldjuhul kahte liiki toodet,  on siis lainepapi ja tualettpaberit. Metall läheb uuesti ringlusesse, puit läheb valdavas inuses  energiatoormeks ja nii edasi. Seega hoidke silmad lahti, koguge oma pakendit kokku,  loputage nad üle ja otsige üles lähim pakendijäätmete  kogumise konteiner. Ja kui seda teie lähiümbruses veel pole,  pidage aru omavalitsuse või korteriühistuga  ning tellige sinna konteiner. Head taaskasutusist. Ülane kuulub tulikaliste sugukonda. Ülaseid Eestis kasvab kolm liiki. Kõige tuntum on valgete õitega võsaülane natukene harvem  võsaülasest esineb meil kollast õitega kollast ülast  ja kolmas looduslik eestimaine ülaseliik õitseb pisut hiljem  teda sageli kutsutakse hoopiski Ane mooniks. Tema nimetus eesti keeles on metsülane. Kogu maailmas on 144 liiki ülaseid, neist Euroopas kasvab  ainult 17 liiki. Aga ülaseid võib leida isegi troopikas. Tõsi, seal nad kasvavad mägedes, näiteks Sumatra saarel  leidub isegi ülaseid, samuti siis troopilises ida  ja Lõuna-Aafrikas ja nii Põhja-Ameerikas kui  ka Lõuna-Ameerikas koguni kaugele. Tšiili maani välja ülase nime sageli seostatakse tuulega,  et ladina keeles on üla üla selle linee pannud nimeks anemone. Et anemone. See on siis tuulelembene taim ja ka eesti keeles  rahvapäraselt kutsutakse ülast mitmel pool tuulelilleks,  aga ka külmalilleks varajase kevadise õitsemise järgi. Mõnel pool tuntakse võsaülast varesala nime all,  et lehed meenutavad linnuvarbaid või linnujalga  ja kõige naljakam algame. Võsaülase rahvapärane nimetus on Ants Varesjalg. Ülane on kevadtaim Efemeroid, kes kevadel varakult enne lehte. Mis hakkab kasvama ja alustab õitsemist ja kesksuveks juba  on ülase maapealne osa, kuivanud ja seemned valminud. Võsaülane nagu nimi ütleb, ongi kõige tavalisem võsade taim,  tema teaduslik nimetus, anemone, nemorosa nemorosa. See viitab laialehistele, nemoraalsetele metsadele,  et on sageli laialiste metsade taim, kus kasvab tamm  või pärn või jalakas aga samuti leidub teda  ka segametsades, ka parkides. Väga päiksepaistelistel kohtadel teda leida ei saa. Võsaülane ei moodusta sellist tihedat lehekodariku,  nagu teeb sinilill või nurmenukk. Võsaülased lehed on, on ühekaupa kinnituvad  siis maa-aluse rõhtsa risoomi külge ja võsaülane võib elada  küll üsna vanaks, 10 aastat ja rohkemgi. Ja kui ta seemnest paljuneb, kui seeme idaneb,  siis kulub õitsemiseni üsna pikka aega. No sageli isegi seitse kuni 10 aastat. Looduses. Looduses paljuneb võsaülane kahel erineval viisil. Maa-aluste risoomidega risoomi arud, vanad osad kõdunevad  ja uued osad alustavad iseseisvat elu ja võsaülane paljuneb  ka loomulikult seemnetega. Võsaülase vili on väike, pähklike ja tema vilju levitavad sipelgad,  nii nagu ka sinilillevilju. Niisugune väike näebki välja ülase vili. Ülase vili on kogu vili pähklikestest. Et neid pähklikesi on siin palju koos, nad ei ole veel  muidugi kohe peale õitsemist küpsed. Aga juba juunikuu sees on ülas viljad valmis  ja sipelgad asuvad neid levitama. Kuigi kollane ülane ja võsaülane võivad sageli kasvada  kõrvuti rõõmsalt koos on kollast ülast siiski vähem. Ta on harvem kohatavam kui võsaülane valgete õitega. Õitsemise ajal on neil kahel liigil kerge vahet teha. Aga kui õied on varisenud, siis on juba keerulisem  ja selleks, et pärast õitsemist võsaülasel  ja kollasel ülasel vahetaja peab uurima,  siis varre küljes olevaid kõrglehti võsaülasel on kõrgleht,  on rootsuline või suhteliselt pika rootsuga,  saba on taga. Aga kollase ülasel on see roots väga lühikene  või varreleht on peaaegu istuv ja mis veel on erinevust  kollase ülasel vahel on õitsemis seal vare küljes koguni  kaks õita, isegi vahel võib-olla kolm õite. Aga võsaülasel on alati üks õis varre küljes. See on kindel erinevus. Mõnel pool tuntakse võsa, ülast, külma lillena  või lumelillena ja on üks selline uskumus vanarahval,  et kes sööb ära esimese võsaülase õie siis terve aasta  jooksul külmetushaigustesse ei haigestu. Vot selline legend ülase kohta.
