Täna võtame ette Harjumaa teed ja rajad lootuses, et seegi kant pakub üksjagu põnevaid avastusi ja taas avastusi. Olgu siis tegemist Põhja-Eesti rannikumadalikul avama või kõrval maaga. Alati leidub paiku, kus me pole üldse käinud või ammu käinud võtamegi, siis nüüd Udo timmile sappa, sest tema on kindel ja väsimatu matkajuht. Mina olen Haldi Normet saar. Kui kodune muidu see Harjumaa ja Harjumaa loodust ei enda jaoks on arvestades asjaolu, et siin te ju elate. Tervist ja Harjumaa, no on tõesti sünnimaa ja siin on minu esivanemad juba mitmeid põlvi elanud, nii et nii et ma pean ennast tõeliselt põhiseks harjakaks jana. Kuigi mu sünnikodu ei ole kaugel Tallinnas, siis Harjumaal oma pika väljavenitatud alaga, alates siis lahemaast kuni kuni siis Läänemaa suursoo on nii välja, noh, see on päris pikk maa ja eks, eks sealgi ole rohkem tuttavaid ja, ja vähem tuttava paiku Camino jaoks. Hakkame siis oma matkaga pihta, et kas siis alustame Põhja-Eesti rannikumadalikul? See on üks hea võimalus jah, et kui me läheme jalgupidi mereni välja, siis siis veel vaadates mere poole näeme nii mõnestki kohast mitmeid saari, mis siis ka sellise rannikumadaliku piirkonda nagu jää. Arvad, aga ma arvan, et me nendest saartest võib-olla nii väga praegu selles saates ei räägigi ja kui suve poole natukene aega rohkem veel on, siis me võime pühenduda lausa ühe saate meie väikesaartele või või ka mõned suuremale saarele. Aga nüüd, kui jah, siis keerata selg mere poole, siis, nii nagu nõukogude valvurid kunagi piiri kaitsesid siis tõesti, mõnes kohas taas on meil varsti kohe paesein ees ja teises kohas võib pääseda paarkümmend kilomeetrit kõndima, enne kui astang vastu tuleb, ehk siis meie Põhja-Eesti klint ja kõik see, mis siis sinna klindi ette jääb, see ongi see madal Põhja-Eesti rannikumadalik. No mille põnev, aga see Põhja-Eesti rannikumadalik siis silma paistab ja mille poolest võib-olla siis erineb teistest Eestimaa ranniku kantidest? Harjumaa piires ongi nii, et kui me nüüd läheme näiteks Paldiskis ja Pakri poolsaarel, siis see klint on lausa jalgupidi meres ja, ja seda ranniku eelset madaliku praktiliselt ei olegi. Aga kui me tuleme nüüd natukene siis siia Tallinnale lähemale, siis on üsna mitmeid kohti, kus on, on väiksed poolsaared ja muidugi, mis siis kogu selle rannikualale väga iseloomulik on, on see, et meil siinkandis on hästi palju suuri rändrahne. Ja noh, osaliselt on see üsna loogiline ka, et kui see mass jääga liikus, siis siis osa jäi kasvõi sellesama klindi taha ja klindieelne leiame terve rida kohti, kus on hästi palju suuri rändrahne, aga muidugi jääkilp oli nii paks, et ta sõitis ja sellest klindist üle ja vedas siis neid suuremaid ränkivega natuke kaugemale. Aga noh, kui me liigume järjest lõuna ja lõuna poole, siis siis need kivid, mis sinna kohale jõudsid, jäävad väiksemaks, nii et nii et suuri rändrahne tasub vaadata meie rannikupiirkonnast nüüd siis veelgi edasi liikuda, kes noh, kasvõi Tallinna enda juurde siis me teame, et et Toompea on küll üks klindisaar, aga, aga suurem osa Tallinnast on tegelikult merepõhjas kunagise merepõhjas ja, ja noh, mustamäelt ja sealtpoolt läheb siis kaarega see astang jälle edasi Lasnamäe poole. Ja Lasnamäel on ta jälle jälle hästi selgelt näha ja kõik see, mis seal mere ja klindi vahele jääb, ta on tegelikult mere soojast õhust kogu aeg mõjutatud ja seetõttu näiteks lindi eel igal pool kasvavad sellised laialehised puud, mida ja mida meil tavaliselt Põhja-Eestis nii väga palju kasvamas ei ole. Noh, see on, see on koosmõju neid, selle klindi kaitsva varju merelt tuleva sooja õhu tulemusena, nii et päris omapäraselt huvitavad maastik, et kahjuks küll inimene on siin hästi palju tegutsenud, eriti siin Tallinna ümbrus on väga tugeva inimmõju all ja arenduste mõju all siis siis ega noh, sellist ilusat ja ehedat loodust väga palju siin järgi kahjuks ei ole. Nüüd, kui me liigume natukene kõrgemale klindiastangu peale, siis me jõuame otsaga Põhja-Eesti lava maale ja selle esimene serv siis on, kuna jällegi tulema neid geoloogiasse natuke tagasi, siis siis geoloogilisel meie aluspõhja kivimid on siis sellise väikse nurga all mida lõuna poole, seda sügavamale nad kihid lähevad ja üsna pankrannikul kõrva peale on siis aluspõhjaline baas peaaegu paljas ja noh, kui see mullakiht aluspõhjakooriku peal on õhuke, siis noh, need alad on siis loopealsed. Ja loopealsed ongi üks iseloomulikke jooni meie Põhja-Eesti rannikualadel, noh, siin Harjumaal noh, võtame siit, kummale poole Tallinnat, kas siis ida poole minnes tulevad kohe sellised suured avatud maastikud, kus metsa ei kasvas kostiverepiirkond näiteks Jõelähtme Kasti verepiirkond? Tegelikult ega, ega see isegi siis, kui seal ei ole niidetud ega karjatatud või, või põldu veetud juba aasta ja aastakümneid võib-olla ikkagi sinna ei kasva mets peale, sest sesse õhuke pinnas niivõrd tugevasti kuivab läbi ja küpsetatakse nagu praepannil ära. Nii et need puud, vähesed puud, mis seal üldse suudavad kuskile pae lõhede vahel enda juured ajada ja kasvama jääda, nii et samamoodi lääne poole liikudes Tallinnast ütleme, ilmandu loopealsed või siis Vääna kandis, no seal on täpselt sama lugu, et et heal juhul kadakas kasvab ja suuremaid puid on tikutulega taga otsida. Nii et sellised loomulikud looduslikud avamaastikud, noh, need on siin Tallinna kandis täiesti omased, noh kahjuks küll viimasel ajal siis neid hakkab järjest vähemaks jääma, sest need on enamasti valglinnastumise tagajärjel siis uuselamurajoonid, eks, täis ehitatud. Looduse lemmikud. Klint. Üksi ei ole lihtsalt klint, vaid temaga käib kaasas igasuguseid huvitavaid asju meie looduses. Ja jah, Clinton, selline järsk maapinnakukkumine siis meil Harjumaal on, on selle kliendikõrguseks kuni 30 meetrit ja noh, nagu me teame, vesi proovib ikka minna mere poole ja ega siis ka Harjumaal, kui jõed, olgu nad siis suuremad või väiksemad, üritavad mereni jõuda, siis ta peab kuidagi ka sealt kliendist alla kukkuma. Ja kui siis vesi hakkab kukkuma, noh, siis tekivad kas joad või siiski kärestikud või, või siis ka kosed. Ehk siis see vesi tuleb kas mitme Astanguga või ühe astmega korraga kõrgest kaldast alla ja noh, nii ongi meie praegu kõige veerohkem juga, mis siis aasta läbi veel ikka toimib. Jägala juga on siis ühel pool Tallinnat ja teisel pool Tallinnat suurem ju ka on siis Keila juga. Need mõlemad on ühed sellised kohad, kus, kus hästi palju rahvast käib ja kindlasti raadiokuulajatest enamus on neid kohti külastanud. Noh, loomulikult kui vesi kukub, siis see on ju puhas energia ja mõlemad seda veekukkumist on siis ka ja inimesed aegade jooksul kasutusele võtnud noh näiteks kas või siis elektri tootmiseks praegusel hetkel mõlema joa juures on siis nii-öelda akvoduktid ehk siis vee ümber juhtimise kanalid Messis viivad v siis turbiinide peale ja, ja toodavad sealt siis elektrit. Aga nende kahe suurema joa kõrval on terve rida võib olla palju huvitavamaid ja veel vähe külastatavaid jugasid, sest ei pea ju olema alati üks ilus asi nii suur, et teda ei ei anna sülle võtta, näiteks siis üks selline väike Ilus Joakim näiteks Türisalu juga, mida tavaliselt tuntakse pangana, aga üsna vähesed teavad, et seal kõrval on on ka üks, üks väike Türisalu ojakene, mis siis mõnemeetriste Astangutega neid küll liivakivi. See on siis juba paekivi all olevad järgmiste kivimite pealt alla kukub ilusa metsa vahel väga mõnusa ja toreda looduselamuse pakub, või noh siis samamoodi Vääna jõgi. Noh, me teame, et Vääna-Jõesuus ei ole otseselt mingisugust juugaga, seda ju ka me peame otsima palju kaugemalt sisemaalt ja selleks me peame jõudma välja Tugamanini ilus selline mitmeastmeline ju ka siis on ja nahk peale seda juga siis me tegelikult võib-olla ei hoomagi alati seda, et kui me sõidame näit, eks seal Vääna kandis, siis me tunnetame, et ahah, ühelt poolt nagu maapind langeb ja siis tükk aega sõidame juba kilomeetri kaks ja siis siis tuleb Vääna jõgi ja teiselt poolt sõidame jälle tükk aega ja siis tõuseb jälle üles see maantee. Aga tegelikult see kõik on ju vana Vääna-Jõeorg ja noh, kui ta juba on uuristanud sellise suure oru sinna siis ei ole ju vaja enam kukkuda uuesti veel kuskile, vaid sellepärast me leiamegi selle, selle joa, mis ei ole väga kõrge, küll aga, aga ikka mitmeid-mitmeid kilomeetreid sisemaalt. Nii et ka see on üks selline iseloomulik joon meie põhjarannikule ja siinsele pae oled üsna mitmed jõed on enda suudmealadel Scanjanites, mis siis aegade jooksul osa on siis ürgürgorgu, tema osa, osa hilistikkelisemad kanjonid, aga sellised sügavates orgudes siis jõed jõuavad mereni lõpuks välja. Mulle endale meenub ühe päikselise kevadpäeva retk Keila joale on, see, oli küll võimas vaatepilt ju ka nendes päikesekiirtes ja. Seda võiks küll kõigile soovitada sellist kevadist elamust. Kevadine aeg on üldse üks hea aeg jugade külastamiseks, sellepärast et ka väiksemad ojakesed, mis siis suvel võivad isegi ära kuivada ka need annavad suure veega väga uhkeid vaatepilt, et noh, nagu trepoiagi näiteks kui, kui suurvee ajal sinna minna see trepistik, mis kõik pahinal veega on kaetud, noh kuivas niriseb ainult väike nireke ja ei ole seda efekti sugugi nii vägevad kui kevadisel ajal. Aga kui juba seal Vääna kandis olema, siis kindlasti paneme me tähele, et seal seal kasvab üks huvitav taim, seen madal põõsastik on. Ja noh, kui me suve poole seal liigume, siis praegusel hetkel tuntakse seda taime küllalt palju kasutatakse teda iluaianduses, tantsis põõsasmarana põõsas, ma arvan, on üldse üks huvitav taim selles mõttes, et et kui me vaatame looduslikku levilat, siis me leiame põõsas maramaid looduslikult siin Eestis just Loode-Eesti nurgas ja siis leiame veel kuskilt paar pisikest laigukest Euroopast. Ja rohkem teda looduslikult nagu ei olegi ja ka selle kohta on mõtteid vahetatud, kas põõsas, ma arvan neid siia Eestisse, kas ta on ikka looduslik levila või on ta mingisugusel ajal inimese kaasabil siia jõudnud ja lihtsalt metsistunud ja leidnud endale väga ja kasvukoha just nende paepealsetel selle osas? Võib-olla peaks täpsemalt uuesti veel küsima botaanikutelt, kes siis on ehk seda asja sügavamalt uurinud veel aga moel või teisel see väänaga endi loopealsed, kas siis Nathan, ainult mõned kadakad ja, ja ülejäänud väli on siis põõsasmaranaväli ja kui ta õitseb kollaste õitega, siis mis saab ilusamat pilti alla, nii et tasub, tasub vaadata? Kuulus kõrvemaa, selline ahne tegelane, kes asub ühtaegu nii Harju, Järva, Lääne-Viru kui Raplamaal. No nagu ikka loodus administratiivpiire ei tunnista riigipiire veel vähem siis meie maakond sõnade piire ja nagu me siin eelmistes saadetes käsitlesime kõrvemaa on see inimtühi või vähese asustusega piirkond siis meie administratiivpiireike tõmmatakse ju sealt, kus läheb just veelahe inimasustus on hõre ja siis seetõttu ka kõrvemaa. On tõesti paiknevas mitme meie maakonna piires suuremal või väiksemal Härrad. Aga Harjumaale jääb tast üsna suur tükk, sest just see põhjapoolne kõrvemaa osa, noh, jällegi meenutades, kui Eesti kaarti ette võtta, siis üle Eesti jookseb see vahe Eesti metsade v. Ehk siis ülemine ots, see ju markeeribki kõrvemaapiirkonda suuresti. Ja siin on siis nagu me jälle meenutuseks võtame, et, et mis on need iseloomulikud jooned sellele kõrvemaale on siis hoosid mõhnad ja nende vahel siis sellised sellid või, või sulglohud, kus siis jääpangad järsemalt ära sulasid ja suuremad augud tekkisid ja nende aukude põhjas, kui hästi sügavad augud, siis palju järvi, pisikesed järved ja see kõik nagu ongi just see iseloomulik kõrvemaal. Ja loomulikult, kuna need doosid ja mõõna tantsis jälle ehitusmaterjaliks kruusa liiva näol, siis on üsna palju neid ka siin Harjumaa pooles ärakaevandatud ja noh, markantsemaid koht loomulikult on püütud siis kaitsta ja võetud kaitse alla, olgu ta siis näiteks paunküla kandis paunküla oosistik, väike paunküla maastikukaitseala. Aga selle peal on siis mitmeid oose ja noh, tervelt üheksa väikest järvekesi. Üks pisikene väike väike ala, aga hästi vaheldusrikka maastikuga ja loomulikult nende rooside vahel veel siis väiksed sood ja kuivemad metsaalad. Aga omaette vaatamisväärsus muidugi on Põhja-Kõrvemaa, seal on siis see endine nõukogude sõjaväepolügooni ala, kus siis jussi lagedate peal peeti siis sõjamänge sealsed liivased Nõmmed, need on väga väärtuslikud elupaigad. Praegusel hetkel kipub see natukene võssa kasvama ja noh, tegelikult põhjus üsna proosaline, sest enam ei peeta seal sõjamadinat ja mis aeg-ajalt põhjustas ka tulekahjusid. Seetõttu see lage nõmmeala seal kipuvad nii männid kasvama kui kased. Ja praegu käib tõsine peamurdmine, kuidas hoida seda Liivikut seal lagedama. Et sealsed jälle ohustatud liigid, olgu nad siis kasvõi kivisisalikud või, või Nõmme jõulud või siis nõmme, lõokesed või siis palu-karukellad ja nii edasi ja nii edasi saaksid kasvada, noh siis tuleb kas aeg-ajalt raadata neid mände ja käski tähendab siis seda, et võetakse kõik puud maha, mitte selle eesmärgiga, et sinna uus metsapõlv peale kasvaks, vaided ala lagedaks jääks. Et see Põhja-Kõrvemaa on muidugi tuntud ka siis, kui Tammsaaremaa ja seal on tegelik Vargamäe kohanimena see, et Vargamäe Tammsaare maile sinna üle viidi, see on kirjanduslik kohanime ränne ühest kohast teise, aga samamoodi on see piirkond siis pauk, järved ja koitjärve, rabad ja, ja noh, need on ka teistes Tammsaare töödes kuulsaks saanud kas või Kõrboja peremehe või mõne teise Tammsaare teose kaudu. Nii et see piirkond on praegu suhteliselt inimtühi, seal alalisi elanikke ei ole suurel alal, aga see ei tähenda muidugi, et suvel seal inimesi ei kohta seal, nii populaarne tallinlaste väljasõidu kohta. Seal inimesi on palju. Ja suur tegu sellega, et kuidas hoida ära nendele õrnadele Liivikutele, nõmmealadele masinate sõitmist, see on tõsine probleem. Noh, ikka on kahjuks selliseid, kes arvavad, et masinaga peab jõudma lausa iga väikse metsajärve äärde selle asemele kõndida kilomeeter või paar uhkeid männimetsa all tunda head osoonirikast õhku ja nautida loodust. Looduse lemmikud. Tuhala nõiakaev on üks selline. Ettearvamatu kaev ja siis perioodiliselt nõiad seal möllavad, et ajab üle ääre. Jah, see Tuhala nõiakaevu õnneks huvitav vaatamisväärsus küll ja ega ta nii väga müstiline ei olegi, kui jälle natukene tõsisemalt loodust vaadata, mis seal toimub ja toimub see imepärane lugu seal, sellepärast. Meie aluspõhi on, on siin Põhja-Eestis baas, baas on erineva tugevusega kohati üsna hästi vees lahustuvat kihid, need uhutakse ära ja siis seda nähtust nimetatakse arstiks. Ja nüüd, kui on maa all sellised karstilõhed või pikemad tühimikud, siis kevadiste suurvete ajal või ka sügiseste suurvete ajal osa vett hakkab jooksma mööda neid karsti lõhesid maa sees ja Tuhala puhul on ka see nii, et Tuhala jõgi läheb siis seal, kata küla juures läheb maa alla seal ämmaaugu kaudu ja siis tuleb lõpuks Veetõusme allikatena suuremas osas välja jälle mitu kilomeetrit eemal. Ja nüüd sellesama tee peal või tee ääres on siis ka nõiakaev. Mis siis tegelikult ei olegi nii väga müstiline, lihtsalt see kaevan kaevatud. Nii ta põhjaks on üks karstilõhe ja nüüd, kui Tuhala jões veetase tõuseb kevadel või suurvee ajal kõrgele, siis Ma ise täpselt ei mäleta, mitu sentimeetrit peab Veetase olema, seda kindlasti. Tuhala Ants teab täpselt, et kui nii mitu sentimeetrit üle virulase Papa serva on veetase, siis hakkab nõiakaev keema. Ehk siis veetase tõuseb nii kõrgele, et pressib nõiakaevu rakette vahelt vee välja. Nii lihtne see tegelikult ongi. Jah, aga seal on nii palju müstilist ainet, mida inimestele meeldib uskuda. Lõppude lõpuks, miks siis mitte, see on ju siiski loodusime loomulikult looduse ime ja peale selle, ega siis koguse karstiala oma salapärast valma jõgede või veesoontega. See on nii teadmata asi, me ei tea kunagi, kus kohas võib kukkuda järgmine koht sisse tekkida nii-öelda langatuslehter. Lihtsalt see vaekoobas uhutakse nii õrnaks, et kui raskem masin peale läheb ja ongi ta augus ja sama lugu on see, et noh, me teame, et seal on praegu suured lausa kohtuvaidlused Nabala piirkonnas paekivi kaevandamise ja noh küll nõiakaevu kaitsjad vahel, aga tegelikult see nõiakaev ise ei pruugi sellest tõesti kahjustatud üldsegi saada. Aga nõiakaevu tuleb võtta kui sümbolit seal. Et see on samamoodi, nii nagu omal ajal siin Tallinnas käis võitlus nii-öelda hõlmikpuu ümber. See hõlmikpuu ise, tühja sellest, see oli sümbol, mille taga tegelikult on palju suuremad protsessid ja sündmused, niiet et juhul, kui seal noh, ükskõik millisel karstialal hakatakse loodust ümber korraldama, kaevandamise käigus kaevandatakse läbi mõni maa-alune veesoon sisse, ei jäta mõju avaldamata ümbruskonna kaevudele või laiemaltki sest on aeg-ajalt juhtunud selliseid asju siin täiesti süütus kohas kaevamise käigus. Järsku hakkab purskama välja meeletus koguses vett. Lihtsalt sellepärast, et satuti ühe veesoone peale, mis survega võib uputada terveid hektareid maid üle, nii et selline piirkond, nagu, nagu meil siin Põhja-Eestis on karstipiirkond, see on täiesti ettearvamatu, me ei tea kunagi täpselt, kus on need karstilõhed, kust jookseb vesi, kus jooksev vesi. Kui ühe koha pealt tõke läheb katki, võib see vesi jõuda momentaalselt kuskile, isegi kümnete kilomeetrite kaugusele, kus kunagi enne ei ole nagu veto olnud, nii et see peaks tegema väga ettevaatlikus igasuguse suurema arendustegevuse meie paealadel. Seal tuleb tõesti kümneid kordi enne mõõta ja siis minna ja katsetada vaikselt, kas tasub ikka lõigata. Et Eestimaal on piisavalt neid kohti, mida sa küll enda meelest tead ja siis tuleb välja, et sa lähed ja avastad jälle uuesti jälle uuesti. Ikka ikka, Fred Jüssigi on öelnud, et kui tahad märgata looduses näiteks muutusi, siis mine raudselt nendesse tuttavatesse paikadesse, mida sa tunned ja siis sa näed, mis on muutunud. Täpselt samamoodi on siin Tallinna ümbruses, et kunagi olid siin väga tugevalt kaitstud rohelise vööndi metsaalad. Praegusel ajal, kui me vaatame Tallinna ümbrust, siis kahjuks täid metsaalasid on suhteliselt vähe järgi jäänud ja üks suuremaid selliseid metsaalasid on näiteks Vääna rannamõisa Muraste vahelised metsad, kus on säilinud veel sellised tingimused, kus, kus me võime kohata näiteks ilves, põtru, kõik veel olemas, juhul kui see metsaala nüüd ära kaob. Loodusalana sel juhul. Meie tallinlased, kui te tahate loodusega tutvuma minna, siis te peate sõitma vähemalt viis, kuus kilomeetrit võib olla 100 kilomeetrit, eemale siit. Et jõuda sellisesse paika, kus jälle ehedat loodust näha. Kahjuks praegu on sellel samal piirkonnal hästi tugev surve peal, küll tahetakse sinna arendada ja elamuid hakata ehitama sinna sisse, aga see käik killustab ja selle läbi võime me kaotada väga unikaalse loodusega koosolemise või, või puhkepiirkonna. Selline oli tänane saade Harjumaast. Ja nüüd siis heidame pilgu, mida on laekunud meil kuulajatelt eelmise saate kohta. No tuleb kohe öelda, et meie looduse lemmikute koduleht on jälle hulga ilusate fotode poolest rikkamaks saanud. Ja nende autorid on Koidula soe. Tiiu Beliimova, Toomas Jüriaado, Martin Kask ja Eero Piirisalu. Enamik pilt, see on nii nagu eelmise saate lõpus ka palusime Lääne-Virumaast neist omakorda arvestatav osa võluvaimast kapteni külast Käsmust. Samas muudestki Eestimaa kantidest. Järgnevalt loen ette ka mõned väikesed lood. Neist esimese autor on Jüri Christian, kes meile enne kirjutanudega pilte saatnud Pole. Tema lugu on aga seotud looduselamusega mitte Lääne-Virumaal, vaid nelijärvel. Möödunud sajandi viimase veerandi alguses oli mul võimalus perega nelijärvel suusatamas käia. Kasutasime seda võimalust talvisel ja kevadisel koolivaheajal. 1980. aastal talvepuhkusel olles otsustasime kolmekuningapäeval minna suurt kivi ehk rehesaare rändrahnu vaatama. Suundusime nelijärvelt mägede küla poole viivale teele, mis kulges algul metsa vahel kaugemal jõudsime pool lagedele heinamaale. Õpetuse kohaselt pöörasime teelt paremale kõrvale ja veidi tagasi, kui jõudsime suure metsa lähedusse, äratasid meie tähelepanu pehmes lumes. Meie liikumissuunaga risti kulgevad suured jäljed. Vaatasin neid. Hindasin suurust ei täheldanud midagi, nende tekitaja levib Iseloomulikku. Lasksin despeast läbi kõik vähesed võimalikud jäljetekitajad, kuid ühtki head ideed ei tulnud. Ja selle õige peale ilmselt aastaaja tõttu ei mõelnudki. Käisime suure kivi juures ära, tagasi tulles vaatasin veel jälgijaga targemaks ei saanud. Hiljem kodus leidsin saksakeelsest jälje raamatust vastuse ka aru, miks ma metsas selle peale ei tulnud. Arvatavasti seetõttu, et kuni selle ajani olid karud minu teadmises seotud ikka Alutaguse metsadega ja kolmandiksajandi eest ei olnud veel levinud. Või vähemalt minuni jõudnud teadmine, et neid Eestis ka mujal võib kohata ja ka talvel, mitte ainult suvel. Igatahes täna siin tagantjärele ja tänan siiani õnne, et me talveunest üles äratatud loomaga kokku juhtunud. Tagantjärele kogu loole mõeldes võin nentida, et kuigi nägin ainult jälgi tulema nii lähedale taolisele võimsale metsaelanikule ei varem ega hiljem kunagi sattunud. Nõnda kirjutas meile siis Jüri, Kristjan ja mis muud, kui lisame ühe karuloo siia veel juurde. Selle autor on Eero Piirisalu ja tema lugu kaunistavad ka fotod, mida võib siis vaadata Ta looduse lemmikute kodulehel. Niisiis, Robi Riisalu, väike looke, kõndisin Lahemaa piiridesse jäävas metsas rebaseuru poole plaaniga seal teist pisut passida. Hakkasin juba kohale jõudma, vaatan ringi kusse urg siis on, äkki näen mu paremal käel on karu ja sööb marju. Pool minust tahtis sealt ruttu natuke eemale liikuda ja teine pool pildistada. Tegin mõned klõpsud ja siis kiirustasin isale vastu, kes ka karu poole liikumas oli, et too mõmmikule päris sülle jookseks. Tahtmine paremat pilti saada oli suur ja koos liikusime vaikselt, Aru pole tagasi. See oli einestamise lõpetanud ja tuli meile vastu. Hakkasin pildistama, karu märkas meid ning hakkas meie poole liikuma. Ei söandanud sinna pikemaks jääda ja läksime kiire sammuga eemale, kuid ta oli uudishimulik ja tuli meile järele, jõudis umbes samasse kohta, kus me varem seisime ning ilmselt inimese lõhna tõttu keeras end ringi ja pistis punuma. No selline tore lugu siis Eero piiri salult, kes ka päris esimest korda meie saates kaasa lööb. Ja edasi linnuvaatleja ja muidu loodusesõber Tiiu Veliimova niux väsimatu jalgrattasell Eestimaa teedel. Seekord saatis ta põgusa kirjelduse oma retkest Lääne-Virumaale. Asutasin end Sagadi mõisa, Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri Mall Hiiemäe loengule. Teema ja esineja kõnetasid mind seega rongiga tapale, sealt jalgrattaga Viitnale ja edasi Rakvere poole. Legiiootlases näpuga järge ajades ja teeäärseid elanikke küsitledes sõitsin vahetevahel märkmed tegemiseks, peatudes Sagadi poole. Metsateel sõites oli kellegagi kohtumine üsna juhuslik võimalus. Loeng kuulatud Mallega ja teistega vesteldud, võtsin pimedas suuna Tapa poole. Ega nende ööhäältega osanud suurt midagi peale hakata. Rukkirääk oli tuttav. Tallinna poole minev rong ei peatunud mittejaama ees, vaid jaama taga tuli kiirustada täislastis rattaga teisele poole jaama neiuke juba ärasõiduks lippu lehvitamas. Kas Tallinna saab, küsisin ja kleenuke vormis neiu hakkas ainukest avatud ust veel ühe reisija peale tulekuks. Dima proovis täislastis rataste eest tõsta, tuli järsust trepist alla ja koosubisime ratta tuulekotta ning Peterburi rong sai Tallinna poole edasi sõita. See oli siis Tiiuubeliimova järjekordne seik klus ja Koidula soe kevadiselt lootusrikas luuletus ongi veel lugeda. Täisõites magusalt lõhnavad pajud kraavis kraaksuvad konnakoorid metsades lahti, sinisilmad on vajunud õhus hõljuvad ämblikuloorid. Seentel merevad karikad, val teostada uued maailmad. Tähed taevast on kukkunud alla neist kuldseks saanud jõeperre silmad. Mets sirelilillade sõites on Salvavat mürki. Ja ringisin ratastel sõites kaob kevad taas allavett. Suur tänu kõigile, kes te juttu või fotodega meie saates kaasa lõid. Ja nüüd siis uus ülesanne, seekord siis palume saata muljeid ja, ja pilte Harjumaa looduse kohta. Ja meie postiaadress on lemmikud ät ERE ning tavapostiaadress Kreutzwaldi 14 10 124, Tallinn vikerraadio looduse lemmikud, kuhu matkame järgmises saates. Järgmises saates me liigume edasi Raplamaa poole. Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
