Tänaseks saateks oleme metsa puiduringiga jõudnud Raielangile. Madli oobel uurib, mis puu see ilmapuu ikkagi on  ja miks ta on keskkonnaministeeriumi logol. Kõigepealt läheme aga hinnarahule hülgepoegi vaatama,  kes, tõsi küll, tänaseks on juba alustanud oma iseseisvat mereelu. Märts on see aeg, kui Läänemere hülged poegivad. Meil on avanenud võimalus teha kaasa üks uurimispäev koos  Eestimaa üliuurijatega. Me oleme teel hinnarahule. Suur osa kogu Läänemere hall hülgepopulatsioonist poegib  Eesti rannikumeres. Üheks meelispaikadest on Vilsandi lähistel asuv väike laid hinnarahu. Vastsündinud hülgepoeg on valge karvaga abitu olevus,  kes kaalub 10 kilo ringis, kuid tänu eriti rasvarikkale  emapiimale võtab ta päevas juurde kaks kuni kolm kilo. Meie kohale jõudes olid enamus poegi jõudnud juba 60  kilostes kosuda, osadel karvavahetus käes. Kui kauaks need hülgepojad siia saare peale jäävad? Nüüd on, kui emad nad nagu maha jätavad,  umbes niimoodi kolme nädalaselt, siis emal saab nagu see Piim otsa, mida pojale anda, siis nad jäävad veel umbes  paariks nädalaks, sellepärast et nad on oma esimese eluetapi,  ainult eks ole piima ime ja ennast täiesti täis rasvaseks  hülgeks teinud, aga ega seal sees seda looma veel eriti ei  ole niimoodi, et kui selline vend merre visata,  siis ta on veest kergem, ta ei saa veel sukeldudagi,  nii et tal läheb nüüd paar nädalat aega,  et ta kasvaks nagu nagu loomaks, seal ta nüüd kasutab  selle selle rasvavaru selleks ära, et hakata tõesti  kasvatama omale korralikke ujumislihaseid  ja luustikku ja ja sellist vereringet, mis lubaks tal  siis nagu hülgemoodi juba pikalt pikalt vee all olla. Hüljeste sukeldumisfüsioloogia kujuneb välja esimeste  elunädalate jooksul. Hüljestel on inimestega võrreldes mitu korda rohkem verd,  mis soodustab sukeldumise ajal hapniku sidumist. Sukeldumisel muutub hüljeste südametöö üliaeglaseks ainult  12 korda minutis. Veri suunatakse valdavalt aju ja südame hapnikuga varustamiseks. Hinnarahu on üks hüljestee poegimise meelispaikasid meie vetes. Ja tegelikult, kui me nüüd vaatame, siis tegu on imepisikese saarega. Igas suunas on tema läbimõõt alla 200 meetri. Hea õnne korral võivad hülged elada kuni 30 aastaseks. Suguküpseks saavad nad nelja kuni kuue aastaselt,  emased veidi varem kui isased. Peale poegade mahajätmist. Paaritavad emad kohe uuesti. Aga kui palju neid hülgeid Eesti vetes praegu hinnangute järgi? Üldse on olenevalt ajast, sellepärast et see See see meie seire või see loendus, see käib kalavahetuse ajal,  see on mai lõpus. Ja siis me lugesime 2700 möödunud aastal aga praegu on need  ilmselt rohkem sellepärast, et, et siit tulevad mujalt  teistest mereosadest tulevad hülged siia Eesti rannikule poegima. 2700, need on hallhülged ja kuskil niimoodi alla 1000 on viigreid. Allhulgi arvukus on, on ikka väga oluliselt tõusnud,  see läheb üles, aga viigriga on asi kehvem,  et viigri arvukus on langenud. Ilmselt. Ei oska öelda täpselt, aga muidugi need soojad talved,  mis on viimase 15 aasta jooksul, on nüüd on 10 talve olnud  nii soojad, et, et nad ei ole saanud hästi poegida. Ja nemad maa peale ei roni, nii nagu hall hülged,  et nad on ainult jääs ja kui jääd ei ole  siis või jää on liiga nõrk või, või, või laguneb kiiresti ära,  siis pojad tavaliselt kukuvad. Hall hülged on viigritest suuremad ja tundub,  et ka elujõulisemad Nad on meie laiuskraadi  keskkonnatingimustega paremini kohastunud. Arvatakse, et nad taluvad ka paremini stressi. Ka elukeskkonnas toimuvad muutused ei avalda neile  nii kiiret ja pöördumatut mõju kui viigritele. Me oleme nüüd saarele ringi peale teinud  ja sa oled pildistanud päris palju ja ja Mart on lausunud numbreid,  mis vihikusse kirja lähevad, et seleta, mis tänase töö sisu  ja eesmärk on. See on põhimõtteliselt kaks asja koos, üks asi muidugi  vaadata seda. Kui hästi need? Hülged sigivad see aasta ja nende vanuseklasside järgi,  mis me siin määranud oleme, saame enam-vähem  selle sigimisaja alguse teada ja, ja selle kestvuse kõik  elused ja surnud loetakse kokku, siis saab teada,  kui hea see sigimis edukus on olnud ja ja kui palju neist  ellu jääb. Ja see pildistamise värk on nii-öelda  kodakondsuse andmine ülestele Nad ilmselt väga paljud neid  kasutavad aastast aastasse täpselt sama sigimise saart. Või vähemalt me oleme siinsamas linnarahul näinud 10 aastat  järjest ühte tüdrukut. Kes oli nägupidi äratuntav? Ja samas ka samas ka näinud siin sellist tüdrukut,  kes on siin ise sündinud ja hiljem, kuus aastat hiljem oli  ta siin juba oma pojaga. Ja siis selle pildistamise fotode pealt saab pärast nende  kaela mustrite järgi. Põhimõtteliselt nad identifitseerida need elu jooksul ei muutu,  need jäävad samaks. Täpselt. Hall hülged on sigimispaiga suhtes konservatiivsed  ja sigimispiirkonda nii lihtsalt ei vaheta. Küll aga on nad väljaspool sigimisaega väga liikuvad  ning sama isendit võib kohata kõikjal Läänemeres. Taanist Eestisse jõudmiseks kulub hallhülgel aega alla nädala. Kas siin saare peal neil ka mingit looduslikku vaenlast on? Vaenlaseks tegelikult Läänemere ülestel on,  on, on käesoleval ajal juba ainult ainult kotkas merikotkas  ja neid me siin nägime ka täna tiirutamas  ja siin praegu on näha veel pärast seda kotkaste silust  töötlust veel kahe surnud hülgepoja nagu maised jäänused,  et et seda ei ole üldse palju nüüd sellise sellise pundi kohta,  et see jääb ilusti sinna nagu sellise loodusliku suremus. Sellel aastal on hülgepoegadel hästi läinud,  meres on jääd ja nad ei ole sunnitud sellele väikesele  saarele kuhjuma. Kui meri on lahti, siis saar on hülgepoegadest üle asustatud  ja suremus on kõrge. See raskendab ka hülgeuurijate tööd. Kui selle saare peal on 300 tükki, neid siis peab olema  ülimalt kiire oma töös, üle poole tunni ei tohi siin peal olla,  siis lähevad ema ja poja suhted suhted sassi  või ühesõnaga, ema kaevatavad oma pojad ära,  kui pojad hakkavad ringi roomama. Ja võõras poega ta omaks ei võta. Ja seda ta ründab ja on suhteliselt agressiivne  ja siis lihtsalt lihtsalt ei leia oma poega enam üles. Aga praegu, kui neid siin kokku vist 30 tükki ainult oli et  10 korda vähem kui, kui nüüd nagu nüüd tiheduse tippaastatel. Aga siis on olnud vesi kõrgem ja seda jääplatood ei ole  üldse olnud, et ainult see kruusavallid siin. Nii et, et see saar on veel väiksemalt ütleme veel,  ütleme, kolm korda väiksem Mis on need põhjused, et ikkagi hüljeste arvukus on endiselt probleemiks? Inimene on oma suure töö ära teinud tegelikult siin viimase  100 aastaga, et ta Peaaegu hülgest Läänemerest lahti saanud,  et et see otsene mõju on jah, nüüd nagu lõppenud sellise  küttimise läbi, aga aga kaudselt ikkagi inimene võtab sealt  hülgepopulatsioonist seda maksu nende hüljeste näol,  kes, kes kalapüünistesse. Upuvad ja neid hülgeid pole üldse vähe, sest et siin me  oleme mitu korda proovinud seda niimoodi rahvusvaheliselt  kokku lugeda ja, ja ikka ikka üle 1000 hülge aastas jääb  kalapunnistesse ja kaotab seal oma elu. Ja teisest küljest on, on inimese nagu kaugem mõju  hüljestele läbi keskkonna saastamise ka väga oluline mõju,  sellepärast et et Läänemeri, no peetakse maailma kõige  reostunumaks mereks. Ja selge on see, et siin meres elav hüljes ei saa olla väga terve. Läänemerest püütud kala ei pruugi gi olla enam inimesele söögikõlblik,  aga hüljestel nagu valida pole ja nad sellest kalast toituvad,  nii et et nende selline tervis on ikka üsna rikutud  ja eriti sealt otsast, mis, mis uusi poegi sünnitab. Nii et ikkagi see, see sigivus on, on kohati Läänemeres  ka probleemiks, et see omakorda jälle pidur. Nutab seda, seda taastumise kiirust. Kalurite jutu järgi on hülgeid saanud liiga palju  ning lõhutud püüniste õigustasega on pakutud välja hüljeste  piiratud arvu küttimist. Mereimetajad ja kalurid saavad selle kala juures kokku,  nad nagu ei saa omavahel hästi läbi, aga aga küttimise kaudu  seda muret me küll ei lahenda ja kahjuks on see üldse  selline probleem, millega on inimkond maadelnud juba viimased,  ma ei tea, vähemalt 50 aastat ja ja, ja ühtegi mõistlikku  lahendust sinna ei ole, ei ole leitud, küll küll püütakse  siis kompenseerida neid, neid kahjusid ja seda tehakse. Ka Eestis? Et hüljes kala sööb, on paratamatus, kui palju neid on  ja kas arvukust tuleks piirata, näitavad uuringud. Valdavalt siiski meie uuringud on rakenduslikud. Kui iseloomuga ikkagi me proovime aru saada,  milline näiteks nende nende loomade seisund  ja selle kaudu hinnata ka oma elukeskkonda,  et see on väga hea indikaator põhimõtteliselt,  kui hülgel läheb hästi, siis võime olla suhteliselt muretud,  aga kui nad on siin, mürgi? Ja ja haiged siis, siis on meilgi muresid rohkem küljes,  on selles mõttes väga hea loomarühm, et ta pakub väga  paljudele uuringutele sellist ainet juba oma veelise  iseloomuga ja võtaks kasvõi seal, ütleme,  sukeldumise, füsioloogiad ja värgid, kui  selle saaks kõik spordis ära kasutada. Küll oleks head tulemused meil. Osoonis oleme rääkinud igasugustest puudest  ja metsadest kuid sellest puust ei kunagi. Puuokstel kasvavad samaaegselt nii õunad,  pähklid kui ka tammetõrud. Lisaks kii ad seal kuu ja päike. Juurte all paikneb allilm, tüvepidi kulgeb inimeste elutee. Seda puud kutsutakse ilmapuuks. Eestis on ilmapuud leida vanadest tikanditest regilauludest  Lääne-Eesti kirikute juurest. Nüüd siis ka keskkonnaministeeriumi sümboolikalt. Ja ilmapuu ongi selles mõttes ideaalne sümbol,  et ta on nii eestlaste omane, kui ta on ka hästi tuntud  kujund üle maailma. Ta on, teda on leitud Aasiast, Ameerikast,  Euroopast, noh, tuntumad muinasgermaani ilmauu,  mis ulatub samamoodi taevast, maa, mis puid ilmapuudena  kujutatud kui Eesti kontekstis rääkides,  tegelikult isegi natuke vaieldakse selle üle,  et Lennart Mere ja ja Hendrik Relve oletuste järgi on ta kuusk,  aga samas staado inpro üks paremaid ilmaopuspetsialiste Eestis. Ja tema on arutlenud selle teema üle, et kas see võiks olla tamm,  et et kuna. See kujund ulatub nii kaugetesse aegadesse,  kus kirjalikku dokumentatsiooni ei ole päris algaja saadik. Siis tegelikult ongi raske öelda, mis ilmapuu. Kui küsida, et mida mina kujutan ilmapuuna ette,  siis ma ütlen, et see on tamm. Aga see on isiklik. Üldiselt kirjeldatakse ilmapuud suure lopsaka puuna,  millel sageli on kindel arv oksi. Tihti kasvab puu kindlas müütilises paigas,  näiteks mõne maailmaosa keskmes. Sageli on ilmapuuka elupuu, mõnel pool ta viljad annavad surematuse. Mõnel pool asub puu juures allikas või kaev,  eluveega. See on nagu rahvaste ettekujutus maailmast,  kus on nagu ülemine sfäär ehk siis taevas  või ülailm ja alumise ehk allilm ja keskel on  siis nagu inimeste pärusmaa ja tegelikult ilmapuu ongi see  ühendav telg, mis kogu maailma tervikuks seob  ja tegelikult ka teda ta tasakaalus hoiab. Tasakaalukust peaks sümboliseerima ilmapuuga  keskkonnaministeeriumi logol. Miks valiti keskkonnaministeeriumi sümboliks ilmapuu? Ja ilmapuu valiti. Seetõttu, et need väärtused, mida ilmapuu kannab,  on just seotud nende väärtustega, mida keskkonnaministeerium kannab. Ehk siis lahti seletatult üks põhiline väärtus on selline  sisemine tasakaal ja maailma eri osade vahel tasakaal  ja ühiskonna eri osade vahel tasakaal. Ka keskkonnaministeerium teeb seda tööd,  et majandussfäär, sotsiaalsfäär ja keskkonnasfäär oleks  omavahel tasakaalus. Ilmapuu oma sellise mütoloogilise taustana kehastab  ka maailma telge mis hoiab siis asjad omavahel paigas,  nii et selline nagu selgroo tunne, et ümber keskkonna me  alati liigume ja keskkond on alati meie telg. Kindlasti kajastab see samuti sellist väärtust,  et meil on olemas selline sisemine stabiilsus  konservatiivseid väärtusi, me kanname, et keskkonnaasju ei  aeta läbi kiirete muutuste siis samuti, kui me mõtleme. Ilmapuu on selline, millel on juured sügaval maas ja,  ja oksad ulatuvad taevasse. Ehk siis mütoloogilises keeles rääkides. Alumine ots on põrgus ja ülemine ots kajastab taevast. See on tegelikult mitmekesisus. Mitmekesisus on meie jaoks mitte nuhtlus,  vaid väärtus. Ja samuti me soovime, et, et see ilmapuu oleks meile toeks,  et me suudaksime. Keskkonna asja ajades sellist ajatut tarkust kajastada. Ja, ja kindlasti on, on üks põhilisi väärtusi  ka see, et me peame suutma olla arusaadavad,  hea partner, sest keskkonna asja ei aja kindlasti mitte  keskkonnaministeeriumi üksi. Kus keskkonnaministeerium oma sümboolikat kasutab? Me kasutame oma sümboolikat eelkõige oma suhtlemisel,  see tähendab meie kirjaplangis on kõik ilmapuu sümbolit kandvad. Muideks meie kirjaplangid on trükitud taaskasutatud paberile,  et näidata, et see säästev mõtlemine on meis endas olemas  samuti visiitkaartidel ka oma kingitustel,  mida me oma partneritele anname. Ilmapuu on püsinud legendides ja saagades kaua  ja kindlalt. Ehk aitab ilmapuu ka keskkonnaministeeriumil hoida Eestimaa  looduse rikkust ja mitmekesisust. Oleme metsa eluringiga jõudnud sinnamaani,  kus eluringist saab puiduring. Siin on nüüd erineva vanusega puid, et mille põhjal on nüüd otsustatud,  et see mets mahavõtmisele läheb. Metsa peapuuliigi vanuse järgi otsustatakse see,  millal mets maha võetakse, et n. Kel on tegemist nagu peapuuliik on kask,  siis ta on kase järgi maha läinud, aga selle puistu vanus  siin on 85 aastat, juba tema on juba. Rohkem kui küps Küpsel majandusmetsal lootust elul ei ole. Kui paljudes loodussõprades tekitab metsaraiemasendust  ja ängi, siis metsakasvatajale on see kauaoodatud hetk  mille nimel on ligi 100 aastat töötatud. Siin käib üks lageraiet, kui suured need RMK langid on,  tavaliselt, mis lageraiele lähevad. Keskmine RMK lageraielank on kaks hektarit,  ainult aga antud langi puhul on tegemist kolme hektari  suuruse lageraielangiga. See on optimaalne, on ta praegu maha võtta  ja tema vanus on küps. Et saaks siia uue metsapõlve peale istutada. Uuendusraied jagunevad lage ja turberaieteks 90 protsenti  uuendusraietest riigimetsades on lageraie. Turberaie, kus küpset puud raiutakse järghaaval välja,  on märksa haruldasem. Kas lihtsalt lageraiele veel mingeid alternatiive,  mismoodi vanast metsast puid kätte saada? Jah, on võimalik teha ka turberaie, aga aga seda me teeme  ainult sellistel kasvukoha tüüpidel, kus see turberaie  tegemine soodustab uue metsapalga tekkimise antud kasvukoha tüübis. Meie kogemustele toetudes ei ole turberaie tegemine mõistlik  ja turbaraiet teeme ka seal, kus siis ei ole lageraie lubatud. Uuendame seda metsapõlve turbaraie käigus. Mida väiksem on lageraielank, seda kiiremini uueneb see ala  looduslikult noore metsapõlvega. Seadus on määranud kindlad langi suurused,  et okaspuu metsas see ei tohi olla rohkem kui viis hektarit  ja tema laius ei tohi olla üle 100 meetri. Ja kindlasti ei tohi ka lähim lageraja lank olla lähemal kui  100 meetrit, mis on veel uuenemata. Looduslikule metsa uuenemisele peavad kaasa aitama 20 kuni  70 seemnepuud mis ühe hektari peale kasvama jäetakse. Seemnepuid me jätame ainult männikutesse mände  või siis ka arukaske või saart, aga siin ei kasva ei arukas  ega mänd ja, ja mänd ei kasva gi siin looduslikult,  sest siin ei ole mõistlik seemnepuid jätta. Aga kui kuusk kätte, mis siis juhtub? Noh, kus tuul puhub selle kuuse ümber kohe,  et kuusel on juurestik on siin pehme, pehme pinnase peal,  eriti selline õrn ja ja kui ta sisuline üksikult lagedale jääb,  siis tuul lükkab ka ümber. Siia seemnepuid ei ole jäetud, aga siia on nüüd üks puujäetud. Miks see siia jäänud on? Kas ongi säilik puu, mis sellele langile jääbki alatiseks peale,  mida ei võeta siit maha ega ei viida siit välja? Neid me peame siia jätma, seaduses on ette nähtud,  et. Noh, neil on mitu otstarbet, üks on ka see,  et, Sellel pärast lageraiet tekivad siin väga suured temperatuurimuutused,  et neid natukene kahandada ja et et ei tekiks  ka sellel langil soostumist. Et teatud määral ka ka need puud on nagu väiksed kumbad,  et nad pumpavad seda liigset vett siit välja. No konkreetselt see puu, et mis, mis on põhjuseks,  et just see siia jäetud on. Noh, see peaks olema selline puu, mis, mis,  nagu tuulele natukene kindlam on ja me üritame jätta nagu  lehtpuid ja just selliseid lehtpuid, mida meil nagu metsas,  nagu vähem on saart ja Pärna ja pihlakat  ja vahtrat ja haaba ja just selliseid puid,  mis on siis nagu huvitava võraga või või on neil mingi latt  kahjustunud või selliseid nagu erilisi või laia võraga  või nad annaksid siin ka sellele uuele metsapõlvele natukene turvet. Lisaks püsti seisvatele puutüügastele jäävad metsaga maas  vedelevad ning pooleldi kõdunenud puunotid  ehk siis lamapuit. Kui siin on juba tekkinud lamapuitu, siis see kindlasti  üritatakse säilitada siin ja mitte seda siit metsast välja viia,  et seal on erinevad putukad ja seened elavad seal peal  ja see jäetakse siia langile alles. Erinevad liigid meie metsas kasutavad oma eluks erineva  lagunemisastmega puitu. Et on osad liigid, mis kasutavadki oma elutegevuseks,  sellist puitu, mis on juba piisavalt kaua lagunenud,  mitte ei ole niisugune värske lagunenud puit,  vaid ta on juba võib-olla, et seal aastakümneid seisnud. Nad ei saagi muidu elada, kui neil on niisugust vana  kõdunenud puud. Aga kui neid oksahunnikuid vaadata, mis nendest saab nüüd? No meil on ka mitu varianti antud langi puhul on,  on kindlasti see, et nad on siia selleks jäänud nüüd  kõvendada seda kokkuveoteed. Et tegemist on väga pehme pinnasega langiga,  siis. Siis seda lanki ei saakski muidu üles töötada,  kui see oksa ei kogutakse, vaalu ja traktor siin peale ei sõidaks. Ja on võimalik ka need oksad siit kokku koguda  ja nagu biokütuseks ära kasutada, aga aga  selle langi puhul ei ole see mõistlik, kuna me  siis ei saa seda metsa siit üldse kätte. Jaa, ja. Ja vajalik on ka see, et seda, kui me kõik  selle biomassi siit ära viime, siis metsa mullapind jääb  nagu vaeseks, et osa peab kindlasti siia jääma. Ja valus on nad veel ka sellepärast, et kui me tahame siit  uut metsapõlve siia panna, siis peab seda tühja ala siin olema,  kuhu seda metsapõlve on võimalik istutada? Mida siis öelda inimestele, kes arvavad,  et RMK ei viitsi lihtsalt oksi metsast ära koristada? Ja asi ei olegi nagu, nagu nagu viitsimises,  et kus on need kohad võimalik seda teha,  seal me isegi oleme hakanud seda tegema. Aga see turg on veel nagu natukene niisugune uus  ja see on täiesti uus lähenemine, et, et kindlasti võib-olla  mõne aasta pärast. Toimub seda rohkem ja kui on ka selle mõju sellele  mullastikule siin ka rohkem uuritud, et praegu me võime ta  küll ära viia, aga see mõju on nagu uurimata,  et parem. Osa sellest biomassist me niigi viime ju meeletu hulga  biomassi siit välja, et, et mingi osa siia langile siiski  alles jääb. Raiete puhul on alati üheks valulapseks selle puidu väljavedu,  et mismoodi siis vältida seda, et metsateede st ei saaks kraavid. No me peame kasutama raieks õiget aega Pehmetel pinnastel me raiume ainult sellisel ajal,  kus see pinnas on külmunud või siis tugevdame neid kokkuteid  okstega või siis tallame nendele lankidele külmaga juurdepääsuteed,  noh, nagu antud hetkel näha on, mis siin tehtud on näiteks  selle tee puhul, no seda on siin jaanuarikuus kolm korda on  traktori seda tühjalt tallanud, et vaikselt seda nagu,  kui natukene kinni pressinud, et ta ära jäetuks,  sest teadupärast tallamata pinnas ju lume alla ei jäeta. Ja nüüd on nüüd võib siis siin sõita ja asi  ja rööpaid ei tekita. Muidugi tänapäevane tehnika, mida siin langil  ka näha on, on laiade ratastega, neid rattaid on traktorite  all palju. Kui on pehmemad pinnased, pannakse alla  ka lindid. Kui valel ajal teha teha raiet  ja vedada see välja hobusega, siis see on see pinnastuse  pinnase kahjustus oluliselt suurem, kui on  selle suure traktoriga, mis siin täna ei tee mingisugust kahjustust. Kevadsuvel riigimetsas raietöid ei tehta. Lisaks pinnasekahjustuste vältimisele on kevadsuvine  raierahu väga oluline ka metsaelanikele. Kevad-suvisel perioodil, kui on loomadel On poegimisperiood  ja lindude pesitsemisperiood siis me oma raiet,  see tähendab 15.-st aprillist kuni 15. juunini me nad üldse  peatame me raie üldse, et siis on. See nende segamise aeg nagu kõige raskem  ja kindlasti ka see pinnasekahjustuse probleem on suur,  et siis me üldse ei raiu ainult välja arvatud on sellised  puhtpuistud kanarpiku, pohla ja sambliku kasvukoha tüübis,  kus siis me teeme raiet? Lankidelt viiakse palgid teeserva vahelattu,  kus siis igale puidusortimendile ostja leid. Igal palgil, mis on erinev oma mõõtmete ja pikkuse  ja ka puu liigi poolest on erinev hind. Ja nad lähevad ka erinevale lõpptarbijale,  siis on nad ka erinevates hunnikutes. Et see auto saaks nad peale laadida ja sellele tarbijale viia. Järgmises saates meil enam metsa asja ei ole,  sest metsast on saanud palk kuid siis vaatame,  mismoodi sellest palgist saab FSC toode. Ja selle saate vaataja küsimus, mis ajal kehtib  riigimetsades kevadsuvine raierahu. Vastused saatke meie meiliaadressile ja õigesti vastanute  vahel loosime välja auhinnad.
