Aafrika tunnuseks on kaelkirjakud, lõvid,  elevandid, arvukad antiloogid, ent samas kahtlemata Kuulub Aafrika põhiliste sümbolite hulka. Hiigelsuured paopabi ahvileiva puud. See park, see ümbrus siin Hiina linna lähedal ongi nende  hiigelsuurte puude kaitseks asutatud mõnesajal hektaril  kasvab siin lugematu hulk tohutuid tünnikujulise. Tüve ja vägevate okstega puid. Legend kõneleb, et kunagi maailma loomise aegadel olevat  kurivaim kiusu pärast ühe puu tagurpidi kasvama pannud. Nii et juured olnud maa peal ja varred mullas. Aa ehk ahvileivapuu näeb tõepoolest nõnda välja nagu  sirutaks ta taeva poole hoopis oma juurikaid. Selle puukurgi taolised viljad on toitlad. Nende jahukas sisust valmistavad kohalikud vitamiinirikast jooki. Babab on kahtlemata üks iseloomulikumaid savanni asukaid  ja pea kõik ehedalt säilinud savanni alad on Lõuna-Aafrika  vabariigis alla võetud rahvusparkide või looduskaitsealade. Savanni leidub nii lagedamat kui metsasemat. Kui Bababid on Savani loodus ühed ilmekaimad detailid  siis kõige massilisemalt levinud puud on seal arvukad  akaatsia liigid ja mopanid. Okkalisi akaatsiaid pügavad enamasti kaelkirjakud. Mopaanipuude lehed ja võsud kuuluvad aga elevantide  lemmikmenüüsse ja kohati on mopanisalu londiliste poolt segi paisatud,  nagu oleks sealt tuulispask üle käinud. Need kaadrid on filmitud veebruarikuises savannis,  mis tähendab, et suve haripunkt on selja taga. Tänavu on kevadkuudel ohtralt sadanud ja kõrge rohilainete  pakaatsite vahel kohati nagu viljaväli. Pidu on nii rohusööjate kui kiskjatel. Kõhutäidet jätkub kõigile. Keskpäeval näitavad termomeetrit 100 kraadi  ja rohkemgi muidugi Varenhoiti järgi. Meile omases skaalas teeb see ümmarguselt pluss 40. Teisel pool kaljukitse pöörijoont on kätte jõudnud sügis. Kõige tähtsam vili, mis just parasjagu hakkab valmis saama  või poolest on juba juba parasjagu küps,  on Marula. Marula on aafrikastele äärmiselt tähtis. See on tohutult suhkrurikas väga vitamiiniderohke  ja sellest annab pruulida mitmeid joovastavaid jooke. Ja marulat naudivad ka elevandid. Kes ei jäta vahele ühtegi viljunud marulapuud  ja söövad ära sealt kõik vähegi vähegi söömist väärt viljad. Elevandi kõhus hakkab Marula käärima. Ja tõenäoliselt isegi kiiremini, kui paari-kolme päeva  jooksul tekib seal parasjagu kobrutav ja,  ja mõnusalt alkoholi sisaldav vedelik ja elevandid lähevad  veidikene pööraseks. Viimastel aastakümnetel on elevantide arvukus kasvanud pea  kõigis Aafrika tähtsamates rahvusparkides. Need tihtipeale pahurad, hiiglased vajavad aga suurel hulgal  nii eluruumi joogivett kui toitu. Üks londitäis on ümmarguselt pool ämbrit vett. Päevas tarbib aga iga täiskasvanud paksunahaline janu  kustutuseks 120 liitrit ehk 12 ämbritäit. Suurem osa veest, mida rahvusparkide kaevudest kuival  aastaajal pumbatakse, kaob elevantide kõhtu. Et kolme meetri kõrguselt on raske rohtu sööma kummarduda,  siis talitleb elevandilont hämmastavalt osavalt nipulaatorina,  mis rohutuustid suhu toimetab. Päevas sööb üks täiskasvanud elevant 150 kilogrammi rohtu,  puulehti ja võrseid ning toodab umbes 100 kilogrammi sõnnikut. Kõik savanni rajad on palistatud jalgpallisuurust elevandijunnidega,  mis tõsi, leiavad kiiret taaskasutust arvukate lagundajate poolt. Savanni kaitsealad on koduks arvukatele suuremad  ja vähematele loomadele. Õigupoolest ongi suurte loomade rohkus savannide tähtsamaks tunnusjooneks. Mitte kusagil mujal maailmas ei kohta säärases  kontsentratsioonis suurimetajaid kui Aafrika savannides. Ja et savann on avamaastik, siis on need loomad  ka matkaja pilgule nähtavad. Tõsi, rahvuspargis on koduks ja tihti ka viimaseks  varjupaigaks suurtel meile, kisketele ja muudele inimese  jaoks ohtlikele loomadele. Ning matkamine tuleb seal kõne alla vaid relvastatud  pargivahi saatel. Selliseid jalgsi retke saab sealt tellida,  kuid kõige lihtsam ja seega ka kõige levinum võimalus Savani  loodusega tutvumiseks on teha seda autokabiinist. Loomad on autodega harjunud ja ei tee neist enamasti väljagi. Autost väljumine on parkides väljaspool kämpinguid reeglina  rangelt keelatud. Isegi käe aknast välja küünitamine on ohtlik. Lausa legendina pajatatakse Lõuna-Aafrika laagrilõkete ääres  lugusid tobedatest turistidest, kes nägid tee ääres peesitavaid,  lõvisid ja otsustasid ennast nende taustal fotografeerida. Ellu olevat jäänud vaid see, kes valiti pildistajaks. Park Lõuna-Aafrikas on nagu riik riigis. Siin on vahelduva eduga loodust kaitstud juba rohkem kui sajand. Viimased aastakümneid on suurepäraseks näiteks,  mida hea tahtmise ja suurepärase korraldusega on võimalik  ära teha. Röövel parki ümbritseb 19000 kilomeetrit kõrget  traataeda millest suur osa on voolu all. Inimesed ja loomad on niimoodi lahutatud  ja see võrkaed kaitseb tegelikult loomi ka  selle eest, et nad pargis ei väljuks. Sellepärast, et otse pargi aia taga kasvatab kohalik rahvas  oma veiseid ja veised ja lõvid juba ühtekokku lahku. Ei sobi. Grügeri rahvuspark on Lõuna-Aafrika rahvusparkide seast  kindlasti kõige tuntum. Oma 20000 ruutkilomeetrise pindalaga kuulub Krügeri park  maailma 10 suurema rahvuspargi hulka. Õige pea tuleb sellele lisada aga veel 13000 ruutkilomeetrit,  sest kolme aasta eest alustati Grügeripargi ühendamist  teisel pool piiri asuvas mosambiigis paikneva limpopo  kaitseala ja Simpave Gonarez pargiga. Siiani serveeritakse seda kui erakordset näidet piire  ületavast looduskaitsealasest ettevõtmisest. Kokku elab pargi hiigelalal 150 liiki imetajaid  ja üle 500 linnuliigi. Grügeri park on turvapaigaks 10-le 1000-le elevandile  ja kaelkirjakule kahele 1000-le lõvile, 30-le 1000-le sebrale,  150000 antiloobile ja arvukatele muudele loomadele. Parki külastab igal aastal ümmarguselt üks miljon inimest  kelle jaoks on rajatud paarkümmend elektrivooluga  pingestatud kolmemeetrise taraga ümbritsetud puhkelaagrit. Tõsi, mida aasta edasi, seda kommertslikumaks on muutunud elupargis. Tahaks vaid loota. See erakordne looduspark ei muutu lõpuks üheks lüliks  ülemaailmses meelelahutustööstuses kiireks  ja mugavaks loomavaatamise atraktsiooniks. Krögeri rahvuspargis kasvab aastast aastasse  nii loomade kui inimeste tihedus. Teadagi päädib see aeg-ajalt konfliktidega. Järjest sagedamini ütleb üles elevantide kannatus. Mingit territooriumi enda omaks pidav elevandipull näitab  mõnelgi puhul kohale saabunud turistidele,  kes siin peremees on. Kui loomauudistaja ei oska õigel hetkel tagurdada,  võib kohtumine lõppeda kortsu pressitud autoga. Üks suurtest loomadest, keda Aafrikas vannides näha võib  ja ainult siin on kahvripühvel. Need loomad on tegelikult ohtlikumad, kui nad välja paistavad. Ja vanale pullile ei saa ka lõvipraid vastu. Oma äraarvamata tujukusega on tuntud just pühvlid. Väga raske on aimata, mis mõtted, näiteks vana pulli vägeva  sarvepaariga kroonitud peakolus parasjagu ringlevad. Ja kui halb ikka eluka tuju hetkel on. 40 kilomeetrise tunnikiiruse võivad nad saavutada igatahes  mõne sekundiga ja mingil juhul ei tohi unustada,  et auto on nende jaoks vastane. Kes poksib nii-ütelda samas kaalus. Autodega üritavad aeg-ajalt rammu katsuda  ka kitsasuul ninasarvikud. Nende tunduvalt kogukamad sugulased, laihul ninasarvikud  ehk valged ninasarvikud on aga äärmiselt rahumeelsed tegelased. Meie saime neid korduvalt imetleda vaid mõne meetri  kauguselt autoaknast, kui nad teeveeres valjult rõmpsutades  rohtu nosisid. Retk savanni möödub harva üllatust. Sealne ülikülluslik loodus pakub huvilisele enamasti rohkem,  kui jõuad korraga vastu võtta. Looduse sõbra pulss tõuseb kindlasti kahekordseks,  kui längus koidukiirte valgusesse ilmub kruusateele järsku. See kari, neid erakordselt elegantseid, saledaid,  pikakojalisi savannikoeri on maailmas vaid mõni 1000. Nende arvukus on jätkuvalt kahanenud, sest inimmõju kõrvale  ähvardavad neid oluliselt. Ka nende looduslikku elupaika jagavad savanni kiskjad. Kuumusest johtub tülpimus, aga asendub silmapilkselt elevust,  kui märkad teeäärse puu otsas kuni tkast,  kes lahkab ligemale meetri pikkust varaani. See uhke lind on põline savanni asukas ja suur roomajate  püüdmise spetsialist. Valged mustade tähnidega püksid annavad muidu äärmiselt  sõjakale kotkale omapärase stiilimehe välimuse. Kui on aga mitte õnnelik päev, võid näha õhtu valguses  vilksatamas imekaunist, mustatähnilist, kasukat. Kas tõesti leopard? Ettevaatlik, kardetud ja väärikas kiskja,  kelle looduses kohtamine on enamasti suur juhus. Ja veelgi suurem juhus on see, kui saad tunnistada,  kuidas kiskja segajale tähelepanu pööramata oma reviiri  juhtub märgistama. Õhtuvarjud pikenevad ja savanni kohale laskub tunni aja  pärast sündmustöö. Ainult tähed jäävad taevasse sirama ja kõikide sõraliste  ja kabjaliste jaoks hakkab üsna ebameeldiv aeg,  sellepärast et suured kiskjad siirduvad jahile. Sellepärast et öö on Savanni kiskjate pärus aeg. Ja tegelikult on ka meil primaatidel kõige õigem ronida kas  puu otsa või otsida endale üks varjuline paik,  kuhu ennast ööseks sättida, et kiske küünte vahele ei satuks. Aafrika nõiduslikud öö ääled jõuavad kõige paremini ikkagi telgielanikuni. Lakkamatu tsikaadisirina taustal kannab mahe öötuul kõrvu  lugematul hulgal salapäraseid helisid, mille tekitajaid on  tõepoolest raske aimatagi. Igale ööle järgneb aga hommik, mida tervitab lärmakas  linnukoor ja sealtsamast puuladvast alla kolinud Paveni  karja paljuhäälne kõrvulukustav müri. Pole mingi ime, kui Aafrika suurtest rahvusparkidest  rääkides kaldub jutt ikka loomadele. Saabub ju enamik külastajaid siia, et näha Big-five i suurt  viisikut ehk teisisõnu elevanti pühvlit. Lõvi leopardi ja ninasarvikut. Kui suur viisik lõpuks kirjas võib rahuga koju minna? Ent küllap on säärane lähenemine taas üks näide meie aja pealiskaudsesest. Savann on tegelikult tervik nagu iga teinegi loodusmaastik  ja pakub elamust oma hämmasta taastava kirevusega. Keerukad suhted ühendavad loomi ja taimi. Imepärased kohastumused loovad neile võimaluse endale  eluruumi hõivata. Ainuüksi puuliikide arv küünib Lõuna-Aafrikas 1000-ni. Ta igal aastaajal on näha nii viljunud kui õitsevaid taimi,  nagu näiteks see natali mahakond. Paljudest rahvuspark taidest on kujunenud  ka uurimiskeskused, kus teadlased kõikjalt maailmast  tegelevad Savani looduses valitsevate keeruliste seoste lahtiarutamisega. Õigupoolest on Aafrika rahvuspargid omamoodi noalaevad  mis seiklevad tänapäevases tsivilisatsioonimeres. Nende laevukeste pardal on viimane võimalus saada aimu  sellest bioloogilisest mitmekesisusest, mis kunagi meie  planeeti iseloomustas. Sipelgateadlane professor Ants Johannes Martin ei kahtle,  et sipelgate ühiskond on kordi arenenum kui meie inimeste oma. Sipelgad on ta sõnul maa peal elanud üle 100 miljoni aasta. Sipelgad kontrollivad putukate tasakaalu metsas. Keskmine sipelgapesa kogub suve jooksul kuni 40 kilo kahjurputukaid. Kui. Eluareenilt kaob inimene siis loodus hakkab taas õitsema  ja elama oma normaalset arenguteed. Kui kaovad sipelgad ja kaovad termiidid,  kui kaovad mesilased ja mesilaselaadsed. See on tõeline katastroof tervele inimkonnale  ja tervele loodus arengule. Maikuu alguses kolis professor koos õpilaste  ja abilistega sipelgapesi ümber Raplamaal palukülas. Suurem seltskond sipelgaid on ise minema läinud  ja pisikene seltskond on siia jäänud. Miks nii? Sest see on nende territoorium ja nendel on eelkõige oluline  hoida see territoorium kasvõi tuleviku seisukohalt alles,  kui on lageraie, siis kümne-viieteist, 20 aasta pärast tuleb  uus mets ja nad suudavad jälle edasi elada. Ka hoiavad seda territooriumit, kontrollivad  ja hoiavad, et tulevikus tagasi kolida. Siin pesas käib üks vilgas elu praegu ja osad sipelgad on tiivulised,  mis sipelgad need niisugused on? Need on antud juhul siin pesas isas sipelgad,  isased ja nagu näete, pesapind on praegu isegi peaaegu  klaasi alt kaetud. Ja sellepärast, et päike hakkab paistma ja kui te natukene  tahapoole lähete, siis neid tuleb aga üha rohkem juurde. Ja päikese käes nad soojenevad ja siis kui te leiate,  siis näete, nad koguvad juba siin hoogu ja varsti tõusevad  ükshaaval lendu ja lendavad lendavad siis emas sipelgatele külla. Ja milline see sipelgate elu-olu siin pesas on? Igalühel on pesas oma koht ja mis paneb need asjad paika,  panebki paika nende keemiline keel ja see kanaliseerib nende  tegevuse väga peenelt ära. Sipelgapesas on range kord ja tööjaotus on sipelgaemad. Kuningannad on töösipelgajad ja ammsipelgad on lühikese  eluga isa sisendid. Osa töölistest tegutsevad pesa sees. Välistöölised jagunevad ehitajateks, röövtoidukogujateks  ja lehetäimeeste kogujateks. Kõige vanemad sipelgad on vaatleja staatuses. Nemad ilmuvad pesakuhilale kõige varem. Nad korjavad informatsiooni näiteks selle kohta,  milline on ilm. Ka on nende töö märgistada pesa territoorium. Kas siis emased ja isased sipelgad elavad eraldi? Ja sellel liigil igal juhul ja palukuklane on evolutsioonis  ühe kõige kõrgema taseme saavutanud sipelgate rühm  laanekuklased täpselt samuti ja nendel me tõesti võime eristada,  et ühed pesad toodavad ainult isa suguisendid,  nii nagu see pesa. Ja kui järgmisel aastal tuleks me siia selle pesa juurde,  siis näeb jälle ainult isa suguisendeid. Ja kui me otsime teised pesad üles, siis osa pesi toodavad  ainult ema suguisendeid. Aga miks nüüd on vaja seda suurt pesa siin ümber tõsta? Nagu näete, terve see mäenõlv on metsast lage  ja päike nüüd, kui liigub lõunasse, siis risti langevad  päikesekiire kiired pesapinnale ja pesapind. Pinnatemperatuur tõuseb 50 60 kraadini ja see on  nii kuum, seal sipelgat ei suuda tööd teha  ja ka ülemised haudmekambrid pesa sees, need  ka kuumenevad üle, seal ei ole võimalik hauad kasvatada  ja kuna puudub ka toidubaas Siis sellisel juhul neil ei ole see koht siin perspektiivne enam,  sellepärast on vaja neid ümber. Aga miks inimene peab sipelga ellu sekkuma? No kui jääda lootma, et nad ise läheksid  siis tekivad suured ja tõsised sipelgate sõjad. Sest kui me siin metsa all ringi käime, siis leiame siin  väga palju sipelgapesi ja igal sipelgapesal on oma  territoorium territooriumil kiivalt kaitstakse. Kui palju sipelgaid sellises pesas elab? See on väga võimas pesa, julgen arvata, et kusagil neli  miljonit umbes neli miljonit. Küsimusele, miks osadel sipelgatel on tiivad,  vastas Ants Martin, et töösipelgad ei lenda,  nad ka ei sigi. Tiivad on isastel ja emastel sipelgatel,  et nad 11 leiaksid. Pärast paarumist murtakse isastel tiivad  ja nad süüakse ära. Emased sipelgad ronivad pesa sügavamatesse kihtidesse  ja hakkavad seal munema. Kõigepealt nii võtamegi see pesa ülemise kolmandiku,  kus asuvad need tiivulised isased ja siis,  kui jõuame sügavamatesse kihtidesse, need paneme juba  siis järgmistes kottidesse ja siis kui tuleb see mineraalne osa,  näiteks, nii nagu siin see liivakiht ja pesa sügavusest  läheb ka siin oli üks ema, nüüd las olla. Tõsta edasi. Mineraalsest osast saame kätte munevad emased,  need on tiivutu emad, suured paksu tagakehaga,  läikiva tagakehaga ja. Need paneme siis eraldi portsudesse, ka varuisendid  paiknevad seal sügavamates kihtides. Kui kaua nüüd? Sipelgad on siin selles pesas elanud. Seda pesa teinud, kasvatanud kogu aeg. Pesa aluse järgi otsustades ma arvan, et see pesa on 30 40  aastat vana. Võimalik isegi, et 50 küldse sipelga eluiga. Töösipelga eluiga on kuni kaks aastat, maksimaalselt tavaliselt. Kolm-neli kuud. Isast eluiga üks nädal kui on vihmased ilmad,  siis pulmalendus kestab kauem kaks nädalat. Emad elavad kuni 20 25 aastat. Nukud. Ja siin üks kaitseb seda nukku ja pritsib,  tagumikud õieli. Ja kui nüüd tahate näha, kui tähtsad on need nukud,  kui me poetame nad kuhugi raja peale maha,  siis esimene asi, need, neid hakatakse pessa kandma. Mis on inimestega nendel niisugune väga ühine omadus on see,  nemad varuvad toitu. Nemad töötlevad toitu. Lehtainest on ju väga vesine, seal on 90 95 protsenti on. Vett ainult viis protsenti on suhkrut. Seetõttu nad peavad selle töötlema, ringi vee eraldama  ja vesi erit pessa. Pesa kambrite niiskuse tõstmiseks. Aga suhkur muundub rasvaks ja talletatakse  siis tagakehas. Rasvikuna. Hans Martin on aidanud kolida üle 1000 sipelgapesa siirdamist,  nagu näete, võib nimetada ka päästeoperatsiooniks. Nii me nüüd jõudnud oleme selle sipelga s. Oleme juba jõudnud talvituskambritesse. Ja liivastes kohta veetes nad talvituvad isegi kuni  poolteist meetrit. Aga sipelgate elu on nii mitmekesine ja Eestis on 50 liiki osa,  sipelgad elavadki ainult allpool maapinna taset  ja terve see kommunikatsioon toimub maa sees mööda neid käikusid. Uue pesa alused on kolijad juba valmis teinud. See kuusk muutub neil lehetäipuuks ja niisuguse väikese  lõkke asemel taolise aluse kuivanud kuuse  ja männi okstest teeme sellepärast et kui me kallame  selle liiva ja mulla sa maha, et sipelgad ei jääks ummuksisse. Neil on küll päästeamet ja päästetöötajad kõik olemas,  kes kaevavad liiva sisse jäänud sipelgad välja,  aga kui nad jäävad väga sügavale, nad ei,  ei tarvitse neid leida. Ja seetõttu, kui me nüüd välja kallame siia,  siis see materjal, liiv pudeneb siia okste vahele. Tekib niisugune urbne kiht ja nad saavad ise välja ronida. Lihtsalt natuke kergendame nendele seda tööd. Sipelgapesa kolijad on täpselt jälginud,  millised pesakihid millisesse kotti panna. Nüüd kallatakse kottidesse kogutu ümberkaevatule  vastupidises järjekorras alumised kihid enne  ja ülemised kõige hiljem. Tööga peab kiirustama, et sipelgad kilekotis kummuksisse ei jääks. Natukene kohendame seda, kui kuhilat. Aga see pole ilmtingimata enam vajalik, sellepärast et Nad  tulevad nüüd oma kodu korrastamisega täiesti ise toime,  arvan, et paari nädala pärast on nendel juba haudme kambris  ilusasti rajatud isegi võimalik, et natukene kiiremini  nädala aja pärast juba nad ei ole ärritunud  ega midagi. Ma isegi võimalik, et isegi kiiremini, see toimub väga kiiresti. Professor ütles, et sipelgad ei pruugi lõpuni rahul olla  tema valitud elupaigaga. Oma kogemustest ja uurimistest teab ta, et nad võivad edasi  kolida isegi pool meetrit. Sipelgate siirdamine pole ühekordne aktsioon.
