Tere loodusesõbrad. Kuivõrd keegi seda on märganud või mitte, aga Raplamaal juba igav ei hakka, loodus on seal oma erinevate nägudega ikka piisavalt kirev. Karstivormide rohkus kadastiku diaga on Lõuna-Eestile iseloomulikku künklikust. Seda kõike võib seal muidu suhteliselt tasasel maal kindlasti kohata. Ja edasi laseme end juhtida juba Uudo timmil, kes teab täpselt, kuhu minna. Mina olen Haldi Normet-Saarna. Väidetavalt saabub kevade igale poole erinevalt, kuidas Raplamaale tuleb? Tere, ja eks Raplamaale tuleb ta ka ikka siis, kui temperatuurid natukene soojemaks lähevad ja lumi ära sulanud saab. Ja siis, kui lumi on läinud, siis sellest tekib vesi. Ja, ja kui Raplamaad neid on teinekord kutsutud ka paemaaks ehk siis see viitab sellele, et, et aluspõhjaks on on ka nii nagu Harjumaalgi baas siis, siis on seal ka karstivorme ja noh, esimese hooga tuleb maalses kevadega seoses just silme ette. Märjamaa kandi Jäärtad, mis on, jätad, jätad anneks, huvitav sõna tegelikult, mida siis kasutatakse just Märjamaa kandis ajutiste Carsti järvede kohta nimelt seal Märjamaa külje all on on mitu list sügavamat maapinna lohku kuhu siis kevadel suurvee ajal koguneb päris korraliku järvetäis vett. Ja tegelikult siis mingi aja vesi seal on. Ja, ja siis ta kaob lihtsalt ära. Ja suvel on selle koha peal näiteks heinamaa. Ja kohalikud inimesed on rääkinud selliseid huvitavaid lugusid, mis kevadel siis sinnakanti sattunud kalamehed on näinud, et oi, siin on vägev järv, siia tasub suvel kalale tulla ja kuigi suvel sest tagasi tullakse, siis ollakse õnnetud, et nagu taga on, siin oli ju järved, kus Ta on, et olen ära eksinud ja ja noh, tegelikult selle vahepeal hoopiski niidetakse heina sellel ajal. Vot sellised huvitavad nähtused on siis näiteks seal Märjamaa kandis ja just neid ajutisi karstijärvi siis nimetataksegi, võtad, eks tegu põneva sõna. Jah, kui me liigume seal Raplamaal ringi, siis tegelikult sealne kohalik rahvas on päris päris leidlik olnud ja kasutab üsna huvitavaid teisigi sõnu, mida mujal Eestis võib-olla hoopis teistes tähendustes kasutatakse. Noh, nii näiteks liikudes siis sealsamas kandis või jalase kandis ringi, siis näeme seal selliseid kohanimesid nagu nagu Lipstu pangu või, või oodava Nõmmed. Me teame, Nõmmed tavaliselt eesti keeles tähistavad selliseid liivaseid kas siis avatud alasid või siis nõmme metsade näol siis liivased metsad, kuivad metsad siis siin piirkonnas hoopiski nõmme teeks, kutsutakse paepealseid ja loometsi. Nii et nii et see Lipstu nõmm on selline kuulus nõmm, siis noh, tegelikult siis paeala või loopealne Loomets, kus siis omal ajal Teodor Lippmaa juba tegija oma taime, geograafilisi uuringuid ja siis tõi välja, et see on väga unikaalne kooslus, mis tingimata tuleks kaitse alla võtta ja see võetigi juba enne sõda kaitse alla. Nii et tuleb olla ettevaatlik natukene Raplamaal mõistetega, et kui öeldakse nõmm, siis ei pruugi olla üldsegi liivane ala vaipa, jala siin on põnevat uurimist kindlasti ka keeleinimestele kindlasti on vaja, rääkimata siis sellest, et et sealsamas lähedal on selline koht nagu Abrummets. Ja mis on Abrud? Abrud on jälle ühed karstinähtused, nad on sellised lohukesed, kus siis aeg-ajalt ja vesi sees on või ka pikemalt sees on. Ja teistes sellistes Abrudes väikestes lahkudes võivad olla kujunenud miniatuursed sookesed. Et jälle selline väga omapärane loodusnähtus ja loomulikult ka väga omapärane nimi talle siis kohalike poolt pandud. Nii et see on selles mõttes päris päris põnev. Nii keeleliselt kui dialooduse poole pealt piirkond. No loopealsed ja loopealsed metsad on midagi väga iseloomuliku Eestile ja ilmselt päris tugevasti just seal Raplamaa kandis. Jah, kui me vaatame, kus üldse loopealsed levinud on, siis siinses regioonis on ju sisuliselt ainult meie Põhja-Eesti ja saared ja siis tükike ka Rootsi ma Gotlandil ja Ölandil. Ja ega siis rohkem selliseid tüüpilisi loopealseid meil siin piirkonnas polegi. Ja kui loopealsetel on ikkagi inimese tegevus küllalt tugevalt mõjutanud seda loodust, siis paljudes kohtades või enamuses kohtades on loopealsetest paljad alad metsata alad. Võib-olla jah, kadastikega kaetud, aga nüüd, kui me läheme Raplamaale, siis Raplamaal on tõesti kasvardi või, või siis lipsu või oodava kandis küllaltki suurel alal loometsad siiani säilinud. Ja seda tänu siinsete metsameeste agarale kaitsetegevusele moel teisel ja see, mida võib juhtuda ühe loo metsaga juhul kui teda minna tavapärase lageraiega raiuma, seda on näha siis nii oodava metsas kui või nõmmel kui ka siis Vardis mõningates kohtades, kus siis sõja ajal või peale sõda võeti mõningad langid lageraiega maha ja neid peale seda on üritatud sinna kasvama saada. Nad erinevate meetoditega metsa, kuid see ei kuidagi ei õnnestu. Seal põhjusi on, on mitmeid, küll on see, et lageda ala peal päike lihtsalt kuivatab selle pinnase nii läbi, et kas istutatud istikud kuivavad veepuuduses või põlevad lihtsalt kuumusega läbi. Nii seemned kui taimed. Ja isegi siiamaani on jätkuvalt sellised augud täiesti selgelt metsas olemas, nii et sealt ka siis kohalike metsameeste mure tekkis, et te ei saa majandada selle piirkonna metsi nii, nagu tavapärane meil on. Ja praeguseks siis on Vardi loometsad tegelikult täiesti maailma mastaabis tõeliselt väärtuslikud loometsad, sest nii vägevat nii suurel alal nii hästi säilinud loometsi ei ole naljalt kuskilt meil võtta. Ja noh, kui me loo metsadest üldse räägime, siis siis siin lähipiirkonnas vähemalt kaks kolmandikku, kui mitte veel rohkem. Loomets ongi just Eestis säilinud ja kõige suuremad ja kõige paremad näidised on just siis Raplamaal Vardi kandis. Looduse lemmikud. No huvitav ei ole mitte ainult maa peal, vaid ka maa all ja kui metsaga Koopad näiteks on sellised Kohad ka, kui su ära eksida või. No kas sellest ära eksida? Aga kui metsa karstikoopad on tõesti ühed sellised huvitavad ja tähelepanu juba ammu-ammu pälvinud koopad, mida siis ka mõistendites ja saagades räägib näiteks see, et kasutatud on teda ka varjupaikadena sõdade ajal või siis muidu rasketel aegadel. Aga kui metsakoobast on, on veel neid just alles hiljuti käis ka meediast läbi teade, et kui karstikoobast või, või üldse meie Eesti looduslike koobaste rekordikandja praegu virulase koobastes Tuhala kandis on seal 58 meetriga nagu praegu positsiooni hoidmas siis Tallinna Järve noortekeskuse liikmed on selle rekordi nagu kahtluse alla seadnud ja käisid siis mõõtmas ühte. Kui metsa koobast on siis suur koobast ja nemad said selle pikkuseks, kogun ligikaudu 80 meetrit. No nüüd jääb ainult oodata siis, kui see parimate vahenditega üle mõõdetakse ja saadakse teada, kui pikk siis meie kõige pikem koobas ka on? Nii et noh, kui see tõele vastab, siis paarkümmend meetrit tuleb vabastaja pikkusele kohe juurde rekordile. Aga muidugi, kui metsapiirkonnas on siis neid geid või koopaid teisigi ja jälle, kui kevad tuleb, siis muidugi suur osa nendest koobastest on vett täis ja hiljem veetaseme langusega, siis siis jälle saavad kuivaks ja siis võib minna uudistama neid koopaid. Loomulikult tuleb olla alatend sellistes koobastes ettevaatlik, sest sest kunagi ma ei tea, kuivõrd õrnaks on uhutud koobaste seinad või laed. Ja aeg-ajalt juhtub ikka nii, et, et need looduslikud koopad sisse varisevad. Nii et igal juhul Novita üksinda sinna hulkuma minna vaid kindlasti mitmekesi ja, ja ei olegi jätta ikka välja. Et siis kui kui peakski midagi juhtuma, siis siis on võimalik abi kiiresti kutsuda. No Raikküla ja iga nõmme paka mäed, ma ei ole päris kindel, et kõik teavad, mida tähendavad paka mäed, aga Uudo Timm selgitab kohe Paka mäed on jälle üks selline seal piirkonna kasutada sõna ja Bacamägedeks, siis kutsutakse Raplamaal aluspõhjalisi paljandeid missis ümbruskonnas süvedas või madalas maastikus silmatorkavad ja iga-Nõmmes, kui ka siis Raikkülas on need paka mäed, tegelikud balti jääpaisjärveaegsed kas kalda või saare jäänukid, Raikkülas on, on tegemist siis kunagise saarega, mida siis ümberringi vesi vuristas ja kulutas või siis ka ikka teravdas. Läänepoolne külg on seal suhteliselt järsu nõlvaline, nii et paar-kolm meetrit on isegi puhast kalju seina. Nii et selline selline mägi keset lagedat või madalat maad selgelt väärib siis mäe nime ja nikli Raikküla paka mäest rääkida, siis seda kindlasti paljud kuulnud, sest see on ju kuulus ka kärajate koht. Ehk siis meie Eesti vanemad said seal bakamäel kokku ja pidasid nõu ehkki Äravjaid, nii et jälle üks sõna, mis ei ole nii teistes Eesti piirkondades väga kasutamisel. Et noh, nõupidamine on ju meil praegu nii tavaline asi, et seda lausa mitu korda päevas tehakse, aga jah, et seda võika käramiseks nimetada, noh eks vahest läheb käramiseks ka. Järjekordselt üks tore sõna, eks ole. Kui me nüüd vaatame iga Nõmmet, siis iga nõmme puhul on, on tegemist siis tõesti vana rannakohaga jällegi, kui me praegusel ajal vaatame Eesti kaarti ja muul ajal tekkida selline mulje, et et no mis jutunõid, arvatakse, et see on südamaal ja kui kaugele on meri praegu. Aga kõik see meri on tõesti taandunud ja maapind tõusnud, noh, me edasi liigume siin järgmistes saadetes ka Läänemaa poole, siis siis järjest madalamaks, need pinnad jäävad seal ja laugemaks. Nii et Raplamaal tõesti Varbola kandis on ka veel Balti jääpaisjärv aegsed rannamoodustised hästi järsud ja paljusid selliseid kohti, muidugi ka meie esivanemad oskasid oskuslikult ära kasutada, kas siis sinna peale linnuste ehitamisega läbi nagu Varbola linnus või siis olidki need fakkame, et pühad paigad, kuhu siis tuldi ja, ja vägevatele looduse vaimudele andameid toodi. Pühapaiku on ka igal pool meie ümber, kui me vaid teaksime Ronime veel natuke mägedel, palukülamäed ootavad ees ja seal on muide kaks hiiemägi, nende hulgas. Jah, kui ma neid sinna Kehtna kanti lähme, siis me järsku leiame ennast nagu mingil määral Lõuna-Eesti maastikust, kus siis jälle jääaja käigus on siis jää lükanud kokku meile tuttavaid mõhnasid ja nahk kõrgem tipp siis paluküla mägedest ongi siis paluküla hiiemägi ja tema kõrguseks on siis 106 meetrit. Nii et muidu tasasel Raplamaal on siis see täiesti märkimisväärne mägi ja palukülamäed on selles mõttes päris huvitavad, et mis seal ta reljeefi eriti esile toob, on, on see, ta on ümbritsetud siis suurematest soodest loosalu, raba, kuigi avara juba. Ja nüüd see kõige kõrgem tipp hiiemägi on küll natukene metsaga kaetud, kuid siis kõrval olev reemi Mägi noh, tema nõlvad on siis paljad ja see on ka põhjuseks, miks siis siis kohe on teda kasutatud nii suusa- või lumelauasõitmisel talvel ja eks siin sellest ongi tulnud muidugi jälle teatud määral ka konflikt kohalike elanikega, sest tahetakse sinna nüüd paigaldada tõstukid ja arendada seda suusakompleksi seal veel laiemalt, aga samas ikka on jällegi meie ühe pühapaiga piires ja pühapaikade hoidjad ei, ei saa kuidagi selliste tegevustega rahul olla. Nii et praegu see vaidlus on, on käinud üsna pikka aega ja paistab, et läheb veel veel aega, kuni ükskord mõistlik lahendus seal saab leitud. Aga Raplamaa soine? Paik siin on nii suuremaid kui väiksemaid, kuidas ta nii soiseks on saanud? Jääpaisjärve kaldaääred on siin siis mere taandudes, see madalmaa lihtsalt jääbki vesisemaks ja, ja nii on ka Raplamaal tõesti kolmandiku jagu erinevad soode ja soostunud aladega kaetud. Kuigi muidugi nõukogude ajal tõesti siin kõvasti maaparandustöid ja nii mõnedki pood eriti pisemad, soodsaid, selle läbi kuivendatud ja, ja hävitatud siis siis sellegipoolest on Raplamaal ka selliseid suuremaid ja tähelepanuväärsemaid soid. Praeguseni. Meenutame natukene 70.-te aastate lõpu ja 80.-te aastate algust siis käis suur soodesõda ja võitlus käis just siis selle nimel, et egas kuivendamise tagajärjel mitte üksi ei kadunud olulised sooalad, vaid vaid kogu maastikupilt muutus. Ja lõpuks siis päädis see soode sõda soode, erinevate kasutajate ja looduse kaitsjate vahel sellega, et et 30 suuremat sookompleksi võeti kaitse alla ja nendest tervelt kaheksa on siis Raplamaa ka moel või teisel seotud, sest noh, jällegi nii nagu nagu soo või, või muugi loodusala ei vaata meid administratiivpiire, vaid jääb just administratiivpiiride servaalal. Nii et et siin Raplamaal Ma puhul on noh, kui me muidu jälle vaatame eesti soid, siis valdavalt suured Soodon, rabad ehk siis paksud ja kõrgsoo. Aga Raplamaa puhul, kuna jälle see arengukäik on, on neid natukene siis teistlaadi, et kui mujal Eestis alt vabanes maa juba varem, siis siin, Raplamaal ja mida lääne poole minna, seda hiljem jää alt vabanes. See maa ja madalamates kohtades, siis sai soode ehkki hiljem hakata. Ja nüüd üks selline eripära ongi Raplamaa soodel, et siin on küllalt palju madalsoid tähendab siis seda, et taimed, mis seal soos kasvavad, saavad ka ikkagi mineraalsest maast Endal toitaineid lisaks sellele, mis siis õhu kaudu tuleb või vihmade läbi tuleb. Ja kõige kuulsam muidugi hästi suur madalsoo on, on avaste soo, mis siis jääb juba Pärnumaa ja, ja Raplamaa piirile, nüüd veel üks omapära meil, Raplamaal on soode puhul see just väiksemate soode puhul, kuna tegemist oli siin karstialaga ja ja, ja kui kohati läheb siis karstialal vesi maa sisse teisest kohast jälle pressib välja ja nende allikate ümbruses, siis sageli on ka selliseid väiksemaid allikas, toid. Allikasood on üldse meil Eestis üks selline sootüüp, mis mis on väga kõvasti kannatada saanud ja neid on, neid on üldse vähe, aga samas on nad hästi huvitava taimestikuga piirkonnad. Reeglina siis allikasoodes on, on hästi palju erinevaid orhideeliike aga, aga samamoodi kasvab siin näiteks Eestis ummik, et mis on selline liik, mis siis sisuliselt ainult Eestis kasvabki. Nii et selle poole pealt on Raplamaa üks väga huvitav piirkond. Noh, võime allikasoid nagu tahame kuskilt lihtsamalt näha, siis võib-olla jälle Harju- ja Raplamaa piiri peal oleva tammiku kaitsealal. Noh, see muidugi on nüüd seesama piirkond, kus Nabala piirkond, kus siis siis jälle paekaevanduse oht on. Ja noh, jällegi, kui ikkagi lähikonnas tehakse suuri paekaevamisi, siis, siis ei ole kunagi välistatud see, et, et kuskilt mõni allikat toitev soon läbi lõigatakse ja, ja, ja selle läbi võib see allikasoo üsna kiiresti kuivaks jääda ja, ja see huvitav elustik seal kaduda. Nii et see Nabala piirkonda on valude ja vaevade käes praegu üsna mitme poole pealt. Looduse lemmikud. Ja sealsamas lähedal on Eestimaa kivide kuningas. Asuta Pahklas. Jah, see on päris huvitava nimega rändrahn siis ja ta ise on ka väga huvitava kujuga ta nagu välja raiutud kuubik ja kuna kuna maapind on suhteliselt õhukese mullaga kaetud, siis ta peaaegu on täies hiilguses ka nähtav. Ega väga palju teda maa sisse ei jäägi. Selle Pahla kandi rändrahnud seal on lähikonnas veel mitu tükki, näiteks vaeslapse kivi või, või vaese mari kivi, mis on ainult mõnisada meetrit sealt eemal või, või teisele poole tulles mägrakivimimäära kivi. Need on juba eesti ajal enne sõda tähelepanu määrinud ja juba silla ajal kaitse alla võetud. Nii et kuigi see Eestimaa kivide kuningas ei ole oma mõõtmetelt see kõige-kõige ja kõige suurem vaid oma mõõtmetelt küll tähelepanuväärne, aga, aga isegi vist et esimese 10 hulka ei mahu. Kui ma õigesti mäletan, siis aga nimetati ikka kivide kuningaks pärast. Aga, aga noh, eks ümberringi, kui me vaatame, et seal on neid suuremaid kive natuke rohkem, siis nende hulgast on ta ikka ikka tõeline kuningas, suur ja, ja eks ta siis nii ka oma nime sai. Võib-olla õigem nimi oleks Raplamaakivide kuningas, lahvat Raplamaaga on üldse juba see lugu, et ta on ju uus moodustis, kui me vaatame vanemat jaotust, siis, siis ta on tegelikult Harjumaa osa antud kohas ja noh, Raplamaa ju tekkis kolme maakonna piirialadele jälle noh, see on jälle järjekordselt näide, et, et administratiivselt võime jaotada maatükke siia-sinna ja kolmandasse kohta. Ta toodab selliseid piire nagu ei tunnista ja, ja isegi see, kui me võtame vana Harjumaa, siis siis kas seda piiri ei tunnista loodus ise. Nii et kui me lihtsalt seda piirkonda vaatame, seal piirkonnas on ta kindlasti kõige suurem ja väärib siis kuninga tiitlit. Selline oli siis tänane saade Raplamaast ja sealsetest põnevatest eriskummalistest kordumatutest, loodusnähtustest. Nii ja nüüd heidame pilgu, mida on kuulajad saatnud Harjumaa looduse kohta. Just nii, taas on looduse lemmikute koduleht täienenud suurepäraste vaadetega meie armsast Eestimaast. Ja nagu nädala eest välja hõik käsimeniga imeilusaid pilte Harjumaast saime. Ent on ka muudest kantidest uusi fotosid, ses suhtes me ju mingit ranget joont kindlasti ei pea. Aga Harjumaast jagasid oma jäädvustatud elamusi meiega Koidula soe Aarne, Sillamäe Kalju, lainelo Kalju rea, kes saatis muide pildid tülivere tammest juba ammu. Neid saab näha kuskil meie fotogalerii keskel. Ja uustulnuk Janek Laanemäe on meie saatega liitunud, kelle toredat Harjumaa vaated Jägala ja Keila joast kõrvemaast Valgejõest ja Viru rabast on loomulikult samuti meie kodulehel üleval. Nagu ikka, lööb saates kaasa juba vana tegija Jüri Varik, kelle objektiiv ette jäävad samuti vahvad hetked meie kodu loodusest. Ja nagu ikka, olete teele saatnud ka pisikesi lugusid oma looduselamustest. Siinkohal loen mõned neist ette. Ja kõigepealt siis Aarne Sillamäe selline üsna elamuslik lugu. Lapseni mõtlesin kirjutada oma kohtumistest metsloomadega. Karu olen näinud peres tare metsateel läbi autoakna. Suure põdraga sai veidi tõtt vaadatud. Kur Soomaal uitasin kahe raba vahelisel alal ja pidin teed otsima, kustkaudu saab edasi. Ees oli tihe põõsas ja kõrval täis kraav, et mujalt kaudu polnud minna, kuulutasin põõsast laiali tehes omale teed. Ja ühtäkki oli kohkumus kahepoolne. Otse põõsa tagant vaatas mulle otsa põder, et kuhu tuled. Vahemaa oli vast kaks meetrit. See kestis vaid viivu, kui läks lahti suureks raginaga. Muidugi, Põder oli see, kes esimesena minema tormas. Ja nüüd kogemus huntidega. See ei käi küll päris eesti loomade teemal, sest lugu juhtus Venemaal, kuuldavasti on aga hunte Venemaalt ka Eestisse tulnud. Kaheksakümnendatel teenisin aega Arhangelski oblastis innuka spordipoisina. Käisin hommikuti jooksutrenni tegemas. Kohustuslikust kolmest kilomeetrist kirsasaabastes jäi mulle väheks, hankisin endale dressid ja ketsid ning meistersportlase kandidaadina treenisin kuulajaga. Lisaks aastaaeg oli kevadine, lund enam polnud, kell näitas kuskil kuue-seitsme vahel, hommikul. Jooksin mööda, teed oli asfaltkattega tee, mis viis sõjaväeosast kaugemale metsade vahele. Arhangelski kandis ongi väga palju metsa. Joostes märkasin kaldaharjal koeri. Hundikoeri meenutasid. Peatusin. Võimatu meenutada, palju neid seal oli, aga nii kaheksa võis olla küll. Tegelikult oleks neid olnud hea üle lugeda, sest nad olid minu poole küljega. Minu poolt vaadatuna kõndisid loomad ühes rivis, kõik olid ühesugused, ainult et esimesed olid veidi suuremad sabad kõigil ühtmoodi allapoole. Vahe minu ja loomade vahel võis olla umbes 25 meetrit. Jällegi raske meenutada, mida mõtlesin, lihtsalt seisin. Minust need loomad välja ei teinud, vist isegi ei vaadanud minu poole, vaid läksid rahuliku kõnniga kaldaharjalt edasi põõsaste varju, kuni enam näha polnud. Edasi ma muidugi ei jooksnud ainult tagasipuudus, vaid kohtunik ajavõtu stopperiga. No sellise loo siiski, tas Aarne Sillamäe. Ja need siis Tiiu Velimova lugu, no Tiiu on meile tavaliselt ikka täitsa mitu jutukest saatnud, tänaseks ettelugemiseks, valisin selle. Olen peadpidi saagirikka pihlapuuvõras, nopin hoolega puhtaid pihlamarju, keeran pea tiibade sahina suunas ja tardon paigale. Süda klopib rinnus, kas mitte liiga valjusti linnukest, hirmutavalt isegi silmapilgutus tundub liiga suure liikumisena, mis võiks neljakandilise tarindi peale maandunud halli lindu ehmatada. Ühtlane hall, ei heledamat või tumedamat tooni seljal, küljel, kõhul ei silma kulmu habetriipu, ainult ühte tooni hall. Linnul on pihlamari peene tumeda noka vahel. Enne einet on vaja veenduda söögilaua ohutuses. Linnuke tammub paigal, keerab minu poole kord külje, siis saba uuesti külg juba vaatab mulle otsa. Ma ei julge hingatagi ju kõik on ohutu lind keerab kolmandat korda külje, kugistab marja alla ja vurdion ta läinud oma linnuelu edasi elama. Nõnda kirjutas meile Sist Iiuubeliimova salapärasest hallist linnust. Ja ehk on saanud väikeseks traditsiooniks, et kuulajate vastukaja puudutava saatelõigu lõpetame Koidula soe luuletusega, nii et tehkem seda taas. Metsas on mõnus ja laiguti lundki mõtted, kui lendavad laevad tunnetad ainult südamesundi. Matkates mööduvad päevad. Valguse võiduga Valendav talul, ülaste ülemlaul, päikesejänkud kui kelmikad salud latvades tuulehällilaul. Ja suur tänu veel kord kõigile, kes meile fotosid ja lugusid saata. Ja nüüd siis uueks ülesandeks või sooviks on saata meile pilte ja jutukesi Raplamaa looduse kohta. Ja meie aadress on lemmikud ät r punkt ee või posti teel. Kreutzwaldi 14 10 124 Tallinn vikerraadio looduse lemmikud. Ja kuhu me siis matkame nädala pärast? Nädala pärast võiksime minna siis üle avasta Soo seekord põhja. Pärnumaale stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Looduse lemmikud.
