Täna saates matkame Kõpu poolsaarel rebastemäe loodusrajal. Geopeituse mängijaid ootab aardekarp. Näitleja Guido Kangur, kelle hobiks on looduse pildistamine,  püüab oma kaameraga tuult pildile saada Eestimaa kõrgeimast  Liaanist humalast, räägib botaanika Urmas Laansoo. Hiidlastel on kaks kõrget mäge ning nad ei ole seniajani  suutnud kokku leppida, kumb siis täpselt kõrgem on. Hetkel seisame siin torni. Puss Kõpu majakas, aga meie matk viib täna kuhu viib sinna  taamale rebastemäele, mille kõrguseks hinnatakse 63  ja pool meetrit ja meie lähme teeme läbi seal se. Rebastemäe loodusrada on poolteist kilomeetrit pikk,  sellel on kaheksa peatuspunkti ning raja läbimiseks kulub  huvilisel umbes tund. Õpperajal saab tutvuda erinevate metsatüüpide  ning iidse luitemaastikuga. Retk algab rebaste mäe treppide juurest,  Kärdla-Kõpu maantee 61. kilomeetril. Mõtle, Kristjan, 10000 aastat tagasi oli siin veel meri  selle sama koha peal. Jah, ja see rebaste mägi on esimene koht,  mis merest kerkis, on praeguseks 45 meetrit üle merepinna. Siit peaks hea ilma korral paistma Saaremaa  ja täitsa paistabki väga ilusasti näha. Võta vaata ka. Otse toomal. Kõigepealt oli siis siin hobuse rauakujuline See saarekene. Pärast seda on kogu Hiiumaa kerkinud siia  sest liiv hakkas kogunema siia ümber. Nii ta tekkis Kõigepealt oli esimene inimene, oli hiidlane. Näed sinist värvi puu peal, kas keegi on grafviti harrastanud? Ma usun, et see on raja märgistus, et kuskil oli kirjas see,  et sinise värviga on tähistatud. Vaba ära. Lähme siis edasi, on kindel, et ma ära ei eksi? Raja alguses on tüüpiline palumets pinnas mändide all kuiv  ning liivane ja seega liigivaene. Sobiva kasvupinnase on siin endale leidnud pohlad  ja mustikad, aga ka palusammal ja põdrasamblik. Paistab, et, Puud männid on siin päris sellises sirges reas. Jah, see on sellepärast, et need männid ei ole siin  looduslikult kasvama hakanud. Siin enne teist maailmasõda oli suur metsatulekahju  ja terve see mägi põles paljaks ja siis kohalikud  koolilapsed aeti siia metsa istutama, nii et männid on siia  kõik istutatud. Üsna noored siis. Kenasti kiirgas reas ka. Ma arvan, et mõni mees veel elab, kes need siin istutanud on? Mis seenemik see meil on, siin siis? Ma arvan, et see peaks olema valge kärbseseen,  sest siin on näha kenasti see, mis teda sirmikust eristab,  ja enne üks kärbes istus tal ka otsas. Kohalikud ei pidanud üldse seeni sööma, peavad seda lehmatoiduks. Jah, selles mõttes ei ole vahet, kas ta on mürgine  või mitte. Hea on see, et siin iga natukese aja tagant on sellised infotahvlid,  kust siis, kui endal teadmisi napib, saab,  saab juurde kokku? Jah, tõepoolest kena, et need ära taastatud on. Eelmisel aastal kevadel käisid siin mingid huligaanid  ja lõhkusid kõik need tahvlid ja viidad ära,  et 17000 krooni läks vist maksma kogu selle raja taastamine  sellisel kujul, nagu ta alguses oli. Kahjuks ikka leidub selliseid inimesi, kes, Kes metsas käimisest väga ei hooli ja tahaks kõike lõhkuda. Õige metsas käia, loomulikult niimoodi ei tee. Pärast lühikest jalutuskäiku jõuame männikuuse segametsa,  mis jäi tulekahjust puutumata ja on rikkalikum alusmetsaga. Siin kasvab sarapuid, pihlakaid, kibuvitsa  ja magesõstraid. Nii Kristjan, leidsime endale siit natuke süüa  ka jänesekapsa näol. Ja jänesekapsas on niisugune hea haputaim metsas korra suhu panna,  sisaldab palju C-vitamiini. Nagu sa näed, on mets ka juba natuke vaheldunud,  et kuuske on juurde tulnud, ennem olid ainult männid  ja mäed lähevad järjest kõrgemaks. Kõrval on vist mingi inimeste raetud tee siin see peaks  olema vana sõjaväe vedamise tee. Varustuse vedamise tee. Oih. Hirmutasid linnuära. See oli mingi päris huvitav lind. Olemegi nüüd jõudmas selle matkaraja kõige kõrgemasse tippu  kapli kabelimäele. Kolm pool meetrit jah. Mis see legend pajatab, pajatab seda, et vanasti oli siin  kabel olnud kuskil seitsmeteistkümnenda sajandi keskel Reigi  kiriku abiõpetaja käinud siin teenimas aga pastor oli  selline paks magu olnud, et ta jaksanud igal pühapäeval siia  ronida ja ühel hetkel lihtsalt pani ta põlema selle. Kabelimäelt paistab kätte ka kurikuulus Hiiu madal,  kus on lõppenud sadade laevade meretee. Hukkunud laevad on andnud ainest legendidele,  vandiraiujatest ja valetuletornidest. Sind viiekümnendatel aastatel ehitati siia madruste  maa-alune salamaja. Praegu on küll sellest ainult kraavid. Viiel näha. Aga nagu väga paljude teiste selliste kohtadega,  on siin neid legende erinevaid seitse või kaheksa tükki vähemalt. Ja siit läheb uks, siit läheb uks ja. See läheb sinnapoole edasi. Natukene. Tsiku koht ja siin on kive veel? Jah. Siin on lausa tellised. Täitsa kiviplaat jah? Kuule, aga siin ruberoid peal, kuule, see võib see 50.-te ast. See võib see ollagi. Täitsa ruberoid on peal, seal lauad siin naelat veel paistavad. Siin on ka veel näha täitsa. Vaatame, kas me siit varandust leiame, ei leia. Ei paista. Korilased on ära korjanud. Oh lähebki auk või. Näed kive? Muinasaegseid kive. See pidi olema niimoodi, et ülemine pool on sisse varisenud  ja alumine pool on tal alles. Aga üks legend räägib ju veel laevast, mis on kuskil siin  mäe sees ja mille kaptenil olevat olnud vasest saapad. Pärast hiljem olevat seesama laev üles leitud  ja puusärgi sees olevat need vasksaapad,  millega ta ära maeti, olevat kuldseks muutunud. Me nägime siin mäe peal ju kaevamisjälgi praegu päris värskeid,  et ei tea, kas keegi otsib veel siit varandust,  ilmselt, sest et Kõpu poolsaare muistendite raamatus neid  varandusejutte hästi palju Kristjan, sa näed niimoodi välja nagu samal habe. Jah, sest see, mis siin ripub, ongi puusamblik  ehk puuhabe. Ja see näitab, et õhk selles paigas, kus me oleme,  on väga puhas, sest mujal selline samblik ei kasva. Kui muistsed asukad jätsid endast maha puhta looduse  ja seda ilmestavad legendid, siis mida jutustab tulevastele  põlvedele kaasaegsete metsa jäetud pärand? 7000 aastat tagasi siin selliseid inimtegevuse märke nagu  õllepudelid ja tühjad Coca-Cola pudelid veel ei olnud,  sest toona laius siin Ants Ülejärv, mille astangust ma nüüd  üles proovin ronida. Jah, ja mäe nimeks on siis laiaru mägi või linnarumägi. Kuidas keegi soovib? Siin on nüüd siis näha, mida teeb ürask puudega kuusekoore ürask. Uuristab ennast läbi koore siia alla. Emale hakkab käike rajama mune, munad, neist kooruvad vastsed,  kes omakorda söövad edasi. Kuni see puu on koore alt nii tühjaks söödud,  et koor kukub lihtsalt puu pealt maha. See toimub päris kiiresti, aasta või kahega,  vaata, kus pehme. Siit tuleb kohe lademes. Nii Kristjan, oleme siin Hiiumaal Kõpu poolsaarel,  selle rebasteme matkaraja kenasti läbi käinud peaaegu kahe  tunniga ja tänagi on meil varuks üks väike üllatus. Jah, oleme siia raja peale ära peitnud osooni vaatajamängu küsimuse. Sellele küsimusele vastanute hulgas loosime välja retke üht  Eestimaa kenasse paika. Kuid selle küsimuse leidmiseks tuleb teil natuke mängida,  mängida geopeitust, selle jaoks on teil vaja taaskord  sellist GPS-aparaati koordinaadid leiate,  te, Ekraanilt ja samuti osooni kodulehe pealt. Nii et tulge aga metsa otsima. Rebaste mäe matkaraja tegime ilusasti. Täiesti läbi, aga siin Kõpu kandis on neid matkaradu teisigi. Üks on näiteks nelja teeristi oma. Jah, ja kui neid ühe päevaga kõiki läbi käia ei jõua,  siis. Siin Kõpu põhjarannas on selline igamehe onn. Kalurikoda on ta nimi, siin saab kenasti ööd veeta,  endale süüa teha. Ja sooja ja järgmisel päeval siis puhanult jälle uutele  radadele seiklema minna. Guido Kangur on mõistagi eeskätt näitleja aga kõik tema  hobid on seotud loodusega ja looduse pildistamisega. Kui me enne rääkisime, kus me võiksime kokku saada,  siis sa ikka ütlesid, et mere ääres Et sa oled pigem selline mere kui metsa inimene või? No ilmselt võib öelda küll, et ma olen rohkem mereinimene. Et mul oma elukohti ka, valin alati selle teadmisega,  et kuskil läheduses on meri, et ma nüüd seal kogu aeg mere  kaldal peaks tulema, aga ma tean, et ma võin 10 minutit  jalutada ja ja, ja ma olen mere ääres muidugi unistuste  majake võiks olla selline, et on kogu aeg aknast,  vaatad merele ja kui aknast tormi vaadata,  päris vahva. Aga ilmselt päris nagu mere merekaldal meretuurte käes. Võib-olla elada ei tahagi, aga just see,  et et sa tead, et on su läheduses olemas  ja sa võid igal ajal sinna minna, kui sul see tuju on. Sest maja võib ju sooja ehitada, eks ole,  ikka jube vahva on soojas toas vaadata merd,  aga õues tahaks ka vahepeal olla ja, ja lilli istutada  ja siis on kogu aeg meretuul ja siis me tuleme nagu,  nagu Bergmani filmis need tegelased, kes hoiavad kogu aeg  ennast vastu, tuul nüüd ümber ei kuku. Guido lapsepõlvekodu oli Peipsi ääres, sinna jäi jõgi  ja suured Alutaguse metsad, kus sai poisina palju ringi  uidatud ja karugi silmast silma ära nähtud. See kibelus asfaldi pealt ära loodusesse minna ongi pärit  ehk ikka lapsepõlvest, arvab Guido. Nagu palju muudki siin elus. Isa on mul kirglik jahimees, mina, jahimees ei ole,  et isa on nagu, nii palju, kui mina mäletan,  nii väiksest peast on isa alati olnud ka selline metsamees,  kes käib metsas ja talvel, viib loomadele süüa ja,  ja, ja, ja Ta on, see on ikka nagu isast pärit  ja üldse see koduaias nokitsemine ja, ja see,  ma just eile lõpetasin oma koduaias tulpide istu ja,  ja noh, see, et see on ikkagi ju kodu kodust nagu  lapsepõlvest juba pärit. Tulbid on Guido üks väikestest hobidest,  nagu ta ise seda tagasihoidlikult nimetab. Tegelikult noh, mulle meeldib neid sedasi kollektsioonida,  ma tean täpselt, kus, mis sort on ja ja pildid on iga  ja mulle meeldib neid muidugi pildistada väga küll öö öösel  välklambiga küll varahommikul küll läbi udu küll. Et siis ma olen nagu jälle mitu asja kokku pannud,  pildistamis selle ja ja, ja, ja siis on pildid tulpide nagu  väike margikogu, et ma tean, et ma ootan siit seda sorti  ja seda sorti ja. Kui tulpidega tegelemine piirdub oma koduaiaga,  siis kalalkäimised on viinud mehe hoopis kaugematesse paikadesse. Kuigi ka kalavetel ei pea Kuido mitte kõige olulisemaks just  vägevat kalasaaki, kuivõrd ikka ilusate kohtade avastamist  ühes käes õng, teises fotoaparaat. Kui ma oma põnevatel kalamatkadel käin, siis ma näen alati  midagi nii vapustavat, ilusat, et mul on tunne,  et ma tahaks seda nagu kaasa tuua, näidata sõpradele ka,  et kui ilus seal on ja, ja kõige võimsam elamus ongi  tegelikult Poola poolsaarelt, kus võib-olla kõik sai nagu,  nagu siukse põhjalikuma tõuke. Et ma olin seal just ka sellel sügisesel imeilusal ajal,  noh, kuidas sa seda nimetatud ruska. Et see, see värvi, no igal pool on sügis,  sügis ilus, eks ole, ja igas aias on ta erinevalt ilus. Ja, ja, ja lõpmatu pildistamise objekt on see sügis,  aga, aga see koola poolsaar oli ikka eriti võimas see  värvide kirevus seal ja noh, seal võis sammalt pildistada,  mis oli nii värviline ja puid ja mis tuhanded värvi na. Ja eks siis see pildistamine, kirg ka, et sa tahad nagu  mingit hetke tabada, ma saan selle kätte,  ma ei tea, kui palju teed need kaadrid ära  ja sa lõpuks leiad, et vot siin kahe kahes pildis on järsku  tabatud mingi oluline hetk siis ma neid suurendan  ja proovin nendega teha nii ja naa ja natuke jõudumööda  mingi photoshopis töödelda ja no nii palju,  kui ma oma põhitöö teatri kõrvalt jõuan,  sest see fotograafia on küllaltki palju aega,  mõnda hobi. Mis on siis see, mis teeb ühest loodusfotost hea foto. Ilmselt see on see, et kui ma leian, et siin ma olen tabanud  nagu selle hetke, et mul tuleb nagu meelde see emotsioon  just tõesti nii oli, nii oligi siis sel hetkel  ja see on siin, aga see ei jää nagu tihti pildi peale. Ma siin mõnda aega olen püüdnud nagu tuult pildistada või,  või käia otsima neid hetki, kus on näha seda tuulevõimsust  ja tulin just Just Hispaanias, Tarifalt, kus on teada selline Purilaudurite ja ja nende nagu meka, mis nad tuult ootavad  ja seal enamasti ka tuul on, muidugi nad ootavad,  veel võis. Seal ma püüdsin nagu, nagu tuult pildistada ja. Ja tuule pildistamiseks ma sain nagu nagu eriti tugeva tõuku,  kui ma olin Lansarotil eelmine aasta, see hooaeg oli  tegelikult lõppenud, seal olid hästi võimsad,  kui seal olid ka surfarid, kes, kes nautida tuult. Aga seal ma igatahes, kui pallid on lookas  ja inimestel juuksed lehvivad ja, ja rannas on juba tühjad  ja et see oli hästi võimas ja laine on meeletu  ja seal ma tundsin, et küll on põnev seda tuulehetki tabada. Ja siis nüüd ma olen nagu püüdnud Eestimaal seda otsida  ja ja kui me täna siia tulime, siis ma vaikselt lootsin,  et võib-olla täna siin ka natuke tugevam tuul. Aga täna on suhteliselt tuulevaikne. Ühe fotoraamatu on Kuido kokku pannud. Sala mõte on, et teine raamat tuleb tuulest. Mulle meenub veel see tuulega seoses, et kui ma olin noor näitleja,  siis oli tolleaegses noorsooteatris oli sellised näitlejatunnid,  olid kus näitlejad võisid ise oma programmi teha  ja siis mina mäletan, et ma panin kokku Fred Jüssi käest,  küsisin tema loodus pilte ja siis tema tekste,  korjasin kokku ja tegin niisuguse väikse kava. No jällegi minu minu romantilis. Sõbrad naeravad nüüd parandamatu romanti ja,  ja siis seal oli sealt, mul meenub, oli väga,  väga armsaid Fred Jüssi tekste, tuult ei ole,  läheb ma haisema ja nii edasi ja nii edasi,  eks le. Ja ja sealt kõik kuidagi jälle tuleb nagu ringiga,  kõik asjad käivad nagu ringiga kusagil. Et mul meenuvad need tekstid. Et Fred Jüssi, keda ma tegelikult pean nagu oma õpetajaks  selles mõttes, et see, mis ta on looduse kohta rääkinud,  on mul alati oluline olnud ja ka tema pildid,  mida ma tean juba väiksest poisist, sest nad isaga koos käisid,  käisid metsades matkamas ja ja mul on nagu need mälestused ka. Guido otsib oma piltidele ikka seda valjutuult. Möödunud aastase jaanuari tormi ajal läks ta  ka mere äärde põnevat kaadrit tabama. Tuulgi on igal pool erinev. Need on nagu erinevad rannad eks ole, et see,  kus ma neid surfareid olen pildistamas käinud ja,  ja, ja seal on see tuul nagu teistsugune,  eks ole. Surfarid otsivad ilmselt teistsugust tuult  ja siin pilliroo vahel on ta on ta teistsugune ja. Pilliroo vahel on igavam. Nii ei saa öelda, ei saa öelda, et see seal on põnevam,  see on igavam. Et need on kaks nii erinevat asja. Eesti on nii ilus ja armas maa, et siin on  nii palju. Siin on nii palju kohti veel. Jumal, mida pole avastanud. Või vahest avastada, et issand, kui ilus koht see on. Aastaaegade suhtes on Kuido üsna leplik,  kuigi sügis on ehk pildistamise jaoks kõige põnevam. Ja lõppude lõpuks oleneb kõik peaasjalikult valgusest. Jääb veel ainult see aja probleem, sest aega loodusesse  tulekuks kipub, kui tal hõivatud näitlejana mõistagi nappima. Nii nagu enamus inimesi kavatseb kurta. Aga ta püüab aega lihtsalt võtta oma laste pärast samuti,  et nendega koos asjad kokku pakkida ja metsa  või mere äärde minema sõita. Sest niimoodi koos minna ja ära olla on lihtsalt hea. Kui talle meeldib. Ma arvan, et see on lapsele nii, nagu isa on minuga teinud,  eks ole, lapsepõlves nii, püüan ju oma lastelt  ja samamoodi teha, et ma viin teda. Ma viin teda metsa seenele, võtan kaasa isegi see aasta,  mis nii kiirelt läks, me jõudsime käia kõik korra metsas  seenel ja see oli vahva, ikkagi väike. Anna Artur, kõik olid kaasas ja. Et ma olen püüdnud seda hoida, ma viiksin neid  ka jõe äärde ja metsa ja maale ja. Eks seegi on ju üks suur ajaring oma tuulte  ja tuulevaikusega. Kumal on meie Eesti looduslike taimede seas kõige kõrgemaks  kasvav Lean. Enamik leane kasvab troopikas, Eestimaal kasvab meil  looduses lene vähe ja üks. Tuntumaid esindajaid ongi humal. Human loosus kasvab tavaliselt niiskemates kasvukohtades,  lepistikes, jõgede kaldavööndis, järvede ääres,  niiskemates metsades. Humal on üks omapärane väänduja, sellepärast et ta ei väändu  mitte kuidas juhtub, vaid ta väändub väga kindla suunaga ta  väändub nimelt päripäeva ehk paremale ja et paremini  siis toe külge kinnituda on humalal nii leherootsude küljes  kui ka Marte küljes allapoole suunatud üsna teravad kidad,  mis aitavad tal siis kinnitada. Ja talveks tema maapealne osa kuivab ära,  sureb ära. Aga üle talve elab tal juur. Nii et tema juuriari soomestik on mitmeaastased. Kes jumala korra on aeda istutanud, siis humal elab seal  mitukümmend aastat rõõmsasti, igal aastal kasvab võimsamaks  ja tugevamaks humalat. Varem tunti ka Eestis tapuna ja neid humala aedasid tuntigi  tapuaedadena kus humal siis mööda tugevasti ronis  ja kasvatati teda eelkõige õlletööstuse tarbeks. Miks just humala on valitud õlletaimeks,  seal on kindlad põhjused, umal annab õllele erilise maitse,  lõhna, värvi ja muidugi üks kõige olulisemaid omadusi,  et umal aitab õllevahul kauem ja ja paremini püsida. Humalat on kasutatud ka toidutaimena, tema leht lehtedest on  tehtud salateid. Rootsis on õpitud humala vartest saama kiudu,  millest rõivaid valmistatakse. Umalaid ei ole väga palju, kogu maailmas on ainult kolm liiki,  üks liik kasvab siis suurel alal Euraasias,  see on harilikumal, kes ka meil Eestimaal kasvab,  seesama hariliku umal kasvab looduses veel  ka Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias on veel kaks liiki. Tuntum Ida-Aasia riikidest on Jaapani humal,  kes on hoopiski ühe aastane taim, et igal kevadel ta uuesti  seemnest alustab kasvu ja sügiseks jõuavad tal seemned valmida. Tema juur mitmeaastane ei ole. Meil Eestimaal looduses kasvab roheliste lehtedega humal,  aga temast on ka mitmesuguseid sorte aretatud,  eelkõige muidugi õlletööstuse tarbeks on heledama tumedama  varrelisi ja erinevate maitseomadustega humalaid,  aga on ka siis dekoratiivhumalaid, kelle lehed on kas kuldsed,  kollased või, või siis kirjud. Triibulised humala vilja kutsutakse kõnekeeles käbiks,  aga tegelikult muidugi käbid esinevad ainult okaspuudel,  nagu mändidel, kuuskedel, kadakatel ja, ja nulgudel  ja teistel okaspuudel lehistel. Et jumala tegelikult käbisid botaaniliselt ei ole,  see küll meenutab käbi, aga tegelikult on vilikond,  et vilikond erineb viljas selle poolest,  et vilikond areneb tervest õisikust, vili areneb,  aga, aga ühest õiest. Lehe poolest on ka omal üsna omapärane, nimelt ühel  ja samal taimel võib-olla isegi mitmesuguseid lehti,  võib-olla päris terveid lehti ja võib-olla kahe või,  või kolmeõlmalisi vahel isegi rohkem hõlmalisi lehti. Ja kui lehte katsuda, siis on tunda, et leht on kare. Et ka lehe peal on, on kidakarvad, mis teevad  selle lehe karedaks. See kõik aitab siis paremini umalal kinnituda,  väänduda, kui parajasti ei ole puud lähedal,  et umal ei saa väänduda nii, nagu ta tavaliselt puu lähedal  teeb päripäeva väändudes, siis ta lihtsalt kasvab mööda maad või,  või mööda rohttaimi. Tallinnas on üks uhkemaid humalaid Endla tänaval. Endla tänava humal on vähemasti paarikümne aasta vanune. Ja vaatamata sellele, et humala ei ole igialjas taim,  kasvab ta ometigi ühe suvega 10 kuni 12 meetri kõrgusele. Endla tänaval on humal valinud endale kasvukohaks. Trollibusside kontaktliini Humal on nagu tema lähisugulane  kanepki kahekojaline taim. Emasõied ja isasõied on eri isenditel. Käbi meenutav vilikond moodustab ainult emastaimedel  ja humalal on ka ilus ja tore ladinakeelne nimi humulus,  lupulus. Vaatamata sellele ei ole tal hundiga mingisugust pistmist.
