Täna saates suviste suurte metsatulekahjude põhjuseid otsib  Kristo Kiiker mis saab põlenud metsast. Hiidlased hädas metssigadega miks metsloomad tungivad  inimeste majapidamisse sookurest kui Eestimaa looduse ühest  uhkest ja väljapaistvast linnust räägib Peeter Ernits. See suvi tuletas eestlastele taas meelde,  et mets põleb ja põleb väga hästi. Sellel aastal tõesti oli see metsapõlengute arv ja,  ja hektarite suurus oli tunduvalt suurem,  kui on olnud siis varasematel aastatel, eelmine aasta oli 46  tulekahju riigimetsas, siis sellel aastal oli 135  ja kui me võtame kahjustatud pindade suuruse,  siis eelmine aasta oli see 43 ja see aasta 1550 hektarit riigimetsas. Et võrreldes siis kahte aastat, siis võime öelda,  et et sellel aastal põles kogu Eestimaa. Põlenud metsadel enam elulootust ei ole. Aga kui me nüüd seda mändi siit lähemalt vaatame,  et mis tal siis nagu siit tules kõige rohkem kannatada on saanud. Noh, sellise suure männi kohta kehtib tavaliselt,  sõltub sellest, kui kuum või kui tugev see tuli on olnud  ja siin metsas oli see tuli tugev sellepärast,  et oli kuiv. Põlevat materjali ümberringi oli suhteliselt palju  ja nende suurte puude kohta, mis ülevalt tegelikult  paistavad rohelised kehtib praegu see asi,  et tavaliselt on ära rikkunud, tuli. Juure kaelal oleva kambiumikihi, kus tegelikult toimivad,  siis laskuvad toitainetevoolud ehk fotosünteesi tulemusena  tekkivad ained liiguvad ülevalt alla, siin on näha,  et see on, see on ära kuivanud, see on vigastatud. See tähendab seda, et see puu on ukule määratud,  kuigi hetkel veel ladvas on rohelisi okkaid näha. Põlenud metsadest võetakse allesjäänud puud  ja tüükad maha ning saetakse kütteks. Kui siiamaani peeti Eesti üheks tuleohtlikumaks alaks  vihterpalu ja nõva kanti siis sel suvel leegitsesid Eesti  tulekaardil hoopiski kõrvemaa ja Alutaguse metsamassiivid. Aga kas see suvi oli siis üldse midagi erakordset nende  metsade põlengu osas või on see loomulik,  et looduses metsad põlevad? Noh, see suvi oli selles piirkonnas erakordselt kuiv,  viimased arvestatavad sademed olid maikuu sees,  nii et ta oli looduslikult küll erakordne suvi. RMK kirde regiooni asemetsaülem Ilmar Paal korraldas RMK  poolt metsatulekahjude kustutamist. Suured põlengud, kus hävis poolteist 1000 hektarit metsa  said eranditult alguse inimese käe läbi. See, et siin järve servas on nüüd põlenud mets,  ei ole mitte juhuslik, et selliseid kohti on Eestis päris palju,  vist? Jah, kindlasti mitte. Kui on kõik metsatulekahjud seotud inimesega  ja inimesed armastavad järve ääres puhata Ja sealt need tulekahjud tihtipeale ka alguse saavad. Kus siis Eestis veel see suvi oli, neid kohti,  kus järve äärest sai tuli alguse? Noh, kõige tuntum koht ja kõige suurema pindalaga koht oli  arvatavasti Kurtna järvistust Liivjärve äärest alanud tulekahju,  mis oli üsna selgelt näha, et, et alguses oli saanud see asi  lõkkest järelevalvet jäetud lõkkest. RMK sõnul on küll inimesed hakanud rohkem metsas käima,  kuid samas oskus metsas olla on vähenenud. Soode ökoloog Mati Ilumets ütleb, et meie metsapõlengutel on  ka teine pool lisaks hooletule tulega ümberkäimisele iga  kunagine agar kuivendamine meie metsas väga kuivaks  ja tuleohtlikuks muutnud. Väiksed kuivendussüsteemid, väiksed tulekahjud,  suured kuivendussüsteemid, suured tulekahjud. No kasvõi seesama, teame kõik seda Kurtna. Järve järvede juures olnud tulekahju noh,  mis mida ilmselt neid viimaseid koldeid tuleb veel talveni  seal valvata. Sest seal tõesti on vesi ikkagi kusagil meetri sügavusel  ja seal ta põleb päris hästi ja, ja see on puhtalt inimese  kuivendatud ala, seal küll ei ole nüüd metsakuivendus,  sest ei olnud, vaid see seal oli, nüüd oli  selle põlevkivi kaevandamisest, aga noh,  tulemus oli sama. Mati Ilomets näitab põlenud metsa keskel olevat sootükki,  mis rohelise oaasina tahmasest metsa alusest eristub. Seda ala ei ole vanud. See on nüüd looduslik ja siis, kui see kuivaga  selle väga kuiva suvega. Nüüd see tuli siit ka üle, käis. Ega ta ei jõudnud, ta ei lähe siin turbasse,  ta ei lähe sügavale, ta jääb pinna peale. Et siin noh, need sookailud. Mis siin on, need on ta ära põletanud. Aga aga nagu näha, siin näiteks kogu see viljatutid,  mis siin on, need on ta ka põletanud, aga siin tuleb juba  uuesti uus roheline tuleb asemele. Aga kui see ala oleks nüüd kuivendatud? Milliseid, no selliseid kuivendatud soometsa siin meil on  päris palju Eestis. Ametlik ka andmete järgi üle 300000 hektari,  neid nimetatakse kõdusoo metsadeks. Aga kui seal see tuli läheb, et seal enam seda samblakatet  peale ei ole. Seal läheb juba tuli päris sügavale sisse turbasse  ja siis sellega on kogu see ala läinud, kogu see mets on läinud. Metsakasvatajad aga otsest seost tulekahjude  ja kuivenduse vahel ei näe. Vastupidi, selles viste põlengute kustutamisel olid  kuivenduskraavid ja servad suureks abiks. Tulenevalt metsakuivendusest on siis parem ligipääs põlengutele,  metsasihid on selliselt sõidetavad, et et saab  siis tuletõrjeautod saavad paremini, ligi saavad,  saab, see tuli rutem ära kustutatud. Mati Ilomets loodab, et uusi kuivendussüsteeme rajades  jäetakse metsamassiivide vahele ka liigniiskeid alasid,  mis tule levikut pidurdaksid. No minu meelest küll jah, ta võiks olla jah,  kasvõi selle. Metsatulekahjude puhul ka selliseks jah,  tõesti, selliseks kaitsevööndiks seal vahepeal et sellised  suurtel aladel niisugust lauskuivendust teha ta see vist  või tähendab minu arust see ei ole, ei ole mõistlik. Suvise metsatule kuumuses tulid paljudele inimestele meelde  metsavahid mehed, kes aastasadu Eesti metsi valvasid. Aga noh, metskonnad, metsavahed hävitati ära  ja tuletorne võeti maha ja nüüd istud siin suitsu sees. Sel ajal oli hommikul kell seitse hakkas tulevalve  ja õhtu kella 11.. Olid igas tornis oli valve, igas metskonnas oli üks mees  valves telefoni juures, kui miski oli helin käis,  anti korra pealt olid mehed kohal, see tuli ei saanud minna  kõige rohkem seal kaks, 30 sajandikku, see kari mehi ümber  kustutati ära kogu lugu, aga no nüüd, kui kaks nädalat otsivad,  et kuskil põleb, aga kus ei tea? No see on uskumatu asi. Rene Tarum endine alutaguse metsavaht on kindel,  et tuletornide ja valvurite võrgustik ei oleks lasknud  põlengualadel nii suureks paisuda. Ja arvatavasti, et nüüd on selle selle aasta põlengutega,  mis need. Kokku hoitud rahasummad, mis on, saavutati  selle metsavahtide hävitamisega, see on nüüd  siis ilusti korstnasse läinud, sinna üles. RMK metsamajanduse direktor Raivo Põlli metsavahtide  süsteemi taastamisse ei usu, sest tulevalvetornides istuvad  valvurid ei suudaks nagunii üksi tuld metsast eemal hoida. Tulevalve tõhustamiseks näeb RMK lahendust hoopiski  kaasaegses tehnikas. Sarnaselt Saksamaale hakatakse järgmisest aastast  ka Eestis metsa tulevalvet tegema spetsiaalsete kaamerate abil. Esimene selline piirkond meil välja valitud  ja see on see Vihterpalu piirkond, mis on väga tuleohtlik piirkond. Et siia paigaldada, siis viis tulevalvekaamerat. Üle seitsme miljoni krooni maksva viie kaameraga kaetakse  esialgu 100 ruutkilomeetrit, metsaalasid mobiilimastidesse  paigaldatavad kaamerad peaksid andma esimese signaali tuleohust. Tulekustutamine jääb endiselt inimese ülesandeks. Üks kaamera haarab kahtekümmet kilomeetrit,  et et ja teeb iga iga 10 minuti tagant täispöörde 360 kraadi ja,  ja siis võrdleb eelmiseid piltisid ja kui on seal  siis sellised nihked ja, ja, ja kahe pildi vahel,  et on siis erinevused, siis, siis antakse kohe sealt teave  siis valve valvurile, mis siis asub kas siis metskonnas  või pääste päästeameti juures, kes siis kohe  ka täpsustab seda ning saadab siis ka välja tuletõrjujad. Nii võib öelda, et Eesti metsadesse on tulemas uued  metsavahid mobiilimastides tulekahjusid peilivad kaamerad  tegelevad ju samuti metsa vahtimisega. Siga, nagu nimigi ütleb, peaks olema ennekõike metsaloom. Viimasel ajal on aga hiidlased nendega püsti hädas. Aia sigu enam ei pea, nad tungivad inimeste koduõuele  ning pööravad peenramaa ja muruplatsid pahupidi. Mida nad siit otsivad? Jahimehed ütlevad, et sigade arv viimasel ajal kasvanud pole. Küll aga tundub, et nende käitumisharjumused muutuvad üle  tee joostes elevust põhjustanud looma võib nüüd näha suisa köögiaknast. Nende tegevuse tagajärjed pole aga hiidlastele sugugi meeltmööda. Siin külas teinud on. No kartulit karta? Ega nad muud kurja ei tee kartulid ja tõnguvad  siis maad heinamaad ja need üles, kui sul vähe,  no need looheinamaad ja need antakse ka siis segamisi,  siis sa ei niida enam sealt ja, ja, ja, ja  ja noh, ta on ikka niisugune maastik ja nagu tankipolügoon,  tehakse see seal seda kurramasse hakata õigeks aema. See on igavene töö, jumal siia õunapute all käivad kährikute seltsis. Ega tema ööse ei karda ju midagi, tema tuleb,  kui sa ise välja ei ole, tema tuleb s. Üsna lähedale. See mul. No mis oleks 30 meetrit? Majast aja taga seal kartulipoldis. Need suured karjad ja üksikud kuldid. Mere ääres on jälgi kõik aeg, no kus kuramuse need? Ega need pole inglid, kes seal käivad, seajälgi teevad,  need on ikka metsa ead. Külavanemal on tuline õigus, metssead pole inglid  ja paraku ei piirdu nud ka üksnes jälgede tegemisega. Teie olete siin saare peal nüüd 26 aastat elanud,  kas metssead on selle aja jooksul muutunud agressiivsemaks? On olnud aegu, kus neid oli palju rohkem ütleme,  15 aastat tagasi oli neid arvukuselt ikka tunduvalt rohkem. Aga nüüd on nende käitumine nagu teistsugune. Nad peaaegu tulevad sulle juba majja sisse. Minul on õu, on üles tuhnitud. Ploomipuud on lõhki rebitud madalamatest okstest  ja koera nad mul ka eelmine aasta tapsid ära. Seda kõike juhtub muidugi, aga üldiselt on nende käitumine  niisuguseks peale tükkivaks küll läinud,  väga. Soolog Aleksei Turovski näeb sigade aktiivsuse kolme põhjust. Uudishimu, territooriumi laiendamine ning söögiisu. Kui sa sööd Metsas küpsist raasukesed kukuvad, raasukesed kukuvad seal,  see on väljakutse väga huvitav, ahvatlev väljakutse. Mis asi see on, kust seda saab ja see on alati seotud  inimese lõhnaga mida teha, ju siis tuleb võtta inimese poolt  töödeldud ja külastatud ja kasutatud maailma ruumi osad  uurimise vähemalt uurimise alla, kui ta läheb inimeste juurde. See on suur uurimisritk muidugi ja maade uurija,  maade avastaja Reeglina kui tuleb kuskil Kohaliku rahva juurde ta ikka näitab ennast. Mida sa muidu uurid, nii ka iga suur maade,  uuri, suur asjade avastaja loomulikult ta ei hinda niiviisi,  mul on poolteist tonni kartulit võtta Peetri talu juures  ja mul on Ansu juures seal kaalikad, miks mitte lillkapsast,  mida kasvatab, ütleme onu Jaak seal natukene kaugemale,  eks mööda võsa saab sinna ka. Loomulikult Ta sedasi ei mõtle, kuid ta sedasi käitub. Täiesti võimalik, et vat see pesakond kõige  nii parematest kohtadest Hiiumaa suures Kesk-Hiiumaa metsas. Pressitakse perifeeriasse, et just see pesakond seal käib. Võib-olla nad, vaesekesed on ahastuses, kas Peetri  talukartulid või me sureme nälga. Mine sa. Ka kohalikud keskkonnaametnikud on nõus,  et siga ei tule koduõuele mitte puhtast kurjusest,  vaid ikka tühja kõhtu täitma. See ajab koduaeda kindlasti see, et, et seal on toitu  sellist toitu, mida metsas ei ole ja kui näiteks teie käite  mööda tänavat ja teil on kõht tühi ja tunnete restoranist  väga head toidulõhna, siis Te astute kindlasti sinna sisse,  et seda süüa. Samamoodi on ka sügisesel ajal metssigadega,  kui nad tunnevad piisavalt. Mädandõuna lõhna, eks nad lähevad seda ikkagi otsima  ja vaatama sinna, et oma kõhtu täita. Eks inimene peab oma vara natukene kaitsma  ka ja, ja, ja kui siis see enam ei aita,  siis peaks ikka jahimehe poole pöörduma. Võtan köögiaknast välja ja näen ikka sellist suurt emist oma  oma koduaias, siis ma teda lihtsalt maha lasta ei tohi. Maha lasta ei või, sest seda sellest peab ikkagi üritama  teda sealt minema ajada ja päris vitsaga muidugi ei soovita  ligi minna, sest emispoegadega on natukene natukene kurjem  kui tavaliselt, eks ta üritab oma poegi kaitsta küll,  aga sellest kindlasti teavitada siis kohalikku jahirentniku ja,  ja üheskoos välja mõelda see, mismoodi sellest  siis seast vabaneda, sellepärast et looduskaitseseadus ütleb seda,  et, et kui tuleb see loom, et siis üritada ikkagi ilma  relvata sellest sellest seast vabaneda. Samal ajal kui paljud segisongitud aiamaa pärast tulist  kurja vannuvad kasvatatakse siinsamas Hiiumaal aga metssigu  lausa aedikus juurde. Igor Linkov peab koos paarimehega metsa farmi. Sead on meil pärit esimesed tähendab, on üle vabariigi Rapla  kandist ja Kesk-Eestist ja ja neli tükki esimesed,  mis meil olid üldse, need on neli tükki on Saaremaalt. Nii et hiidlased üldiselt on ka suguluses saarlastega ja,  ja siis sead on meil ka nüüd Saaremaalt ja,  ja Hiiumaa seadja tuleb hea tõug. Aga kanged on nad, kuradid küll. Aedikusse nad sattusid, nii et neli aastat tagasi saarlased  kogemata lasid emise maha ja tal jäid kümnepäevased põrssad  kaheksa tükki järgi. Ja siis üks tubli Saaremaa proua, kasvatas neid toas. Et pisikesi triibulisi vöödilisi. Teil on igal seal ka oma nimi, kust need nimed pärit on? No igal seal meil ei ole, meil on ikka nendel esimestel  esimestel sigadel on nimed, aga teised ei ole ära teeninud veel. Arnold oli niimoodi, et üks mu sõbra poiss ütles,  et no mis sa jamad sellega, et nüüd pane ikkagi saarlaste nimed,  mis on kõige esireas ja no meil olid ka nad esimesed  ja me panime Nii nii need nimed tulid. Kas nad kasvavad teil aasta läbi väljas või lähevad? Ei ole mitte mingit lauta, nad on nii nagu looduses kasvavad,  need kasvavad meil ka, sest neil talvel on karv on poole  paksem kui praegu. Neil on harjas oma 15 20 senti ja all on ehtne lambavill,  nii et ta paneb lumehange pikali ja ei juhtu temaga mitte midagi. Sellepärast jahimehed lasevadki tihti mööda,  et kui ta on ärevil, siis ta ajab need arjas püsti  ja see on tal. Ja mees ühtub nii hästi sihti siin ja kõik  ja pidi olema, lähed sinna, vaatad, karvad on maas,  aga siga on läinud oma toiduharjumustega,  nad sead on kõige lähedasemad inimesed. Nad on kõike sööjad, nad söövad kala, liha  ja kartul, tõunu. Praegu nad suurem jagu söövadki meil õunu,  sest Hiiumaal on tänavu aasta õunauputus. Kas need aedikus kasvanud sead on kuidagi  ka taltsamad, kui päris looduses kasvanud sead on ikka sama ohtlikud? No ei tea, meil nad ei tee küll midagi, lähed sinna sisse,  siis nad on väga sõbralikud sinuga ainut,  kui sa lähed põrsast katsuma ja põrsast teeb kisa,  siis siis see, mis võib kurjaks saada. Muidu kui ja praegu nad ka, kui tuul siin kohiseb  ja kõik, siis iga praks ja kõik tema kuuleb,  tal on mitu korda astmes ja kuulmismeel parem kui inimesel. Kui nüüd metssead metsast tulevad neid siin piiluma,  siis nad juba teised on veel metsas, aga nemad juba teavad,  et nad tulevad siis nad on nii ärevil, nad hakkavad neid  kivisid lõbistama, siin. See on vana mõisaaegne aeg ja selle on nad kõik laiali kiskunud. Siga üldiselt on niisugune loom, et ega teda ei pea kiviaed ega,  ega plank ega mitte midagi. Ainukene asi, mis võib teda tagasi ehmatada,  on ikkagi see elektrikarjus sest on ka siin peetud neid sigu lautadest,  aga ta murrab sealt laudas ka läbi kivivundamendi  ja palkseina ja. Nii et ikkagi, kes tahab oma põldu hoida nende sigade ees,  siis peab ikka elektrikarjus olema. Tavaline elektrikarjus, teenindaja, ta hüppab üle,  ta läheb üle siis peab olema, siin sai, sai siuke se,  mis vähemalt kolm-neli kolm senti oli, vähemalt see säde  jooksis sellest rahvu siis läks tükkis ajaga see jälle. Võrkaed traali tõstekotist ja aed ümber tehtud  või sellise jämedanast ja siis läks selle koos  selle ajaga tükk maad. Aga vot see siis selle aasta sai kartulit elda,  aga, aga üle poole saagi ikka läks minema  ja nüüd kaks aastat pole üldse maha, ei tasu seda. Oma närvi rikkuda. Ta sööb ju su käest ära selle. Aga mis see probleemile hea lahendus võiks olla,  kas neid peaks rohkem rohkem laskma? Ju neid peaks rehitsema jah, rohkem, ega see. Aga mina pole enam jahil 10 aastat käinud. Sõhukese kohas, mis nad jahivad, sii kurat seda mina ei tea. Küsime siis neilt, kes teavad, palju Hiiumaal metssigu on  ja palju neid kütitakse. Hiiumaal me me loeme siin kuskil seitsme 800 sea ümber  millest aasta jooksul seitakse natukene üle poole. Et iseküsimus on see, kui täpselt need loendusandmed on ja,  ja noh, sellest johtuvalt siis see ka küttimislimiit  sõltuvalt siis arvukusest peavad ka jahimehed küttima  nii palju, et see arvukus ei tõuseks üle jahimaade korralduskavas. Ettenähtud maksimumi tavaliselt 20. Tagasi sai kirutud neid, et kurat peaks saama lahti  metssigadest ja venelastest sõjavägi läks minema,  see 25 protsenti läks aga ülejäänud alles. Sookurg on minu jaoks üks olulisemaid linde Eestimaa looduses. Ta on ühtepidi suur ja teistpidi ka hästi väljapaistev. Kui kevadel, kui pikk talv on läbi, siis ma ootan täiesti  kannatamatusega seda esimest sookure, kisa  ja seda, kui ma näen neid kahekesi kusagil. Paljal maal jalutamas. Ja see tähendab seda, et, et kevad on lõpuks käes  ja õige varsti hakkab soo elama. Sookuret kaovad sellisel ajal. Mida rohkem taimestik areneb ja mida kaugemale kevad läheb,  kaovad kuidagi nagu ära muutuvad, hästi vaikseks. Ja igaüks iga paar leiab endale oma koha oma väikse  soolapikese oma kusagil kinni kasvava järve. Õõtsiku, kuhu ta siis oma pesa rajab ja ja  kus siis need munad välja hautakse. Ja sel ajal on sookurge suhteliselt raske märgata. Sookorel on tavaliselt kaks last ja see on üsna raudne reegel,  vähemalt kaks muna. Mõnikord Ühest ei tule poeg küll välja, aga enamasti on  siiski kaks tükki. Sookurrad elavad kaua ja seda ka lindude mõistes mitukümmend aastat. Ja samamoodi on nad ka kaua. Üheskoos. Tavaliselt inimesed näevad sookurge kevadel  ja sügisel, eriti kui nad suurte suurte parvedena on  põldudele kogunenud. Et. Süüa seal taliviljapõldudel näiteks ja, ja siis,  kui nad hakkavad minema lendama. Ja see on muidugi hästi võimas vaatepilt. Mul on kindlad paigad, kus ma käin neid luuramas  ja vaatamas kusagil põhupallide või kraavi servade võsa  varjus on võimalik neile ligi pääseda ja kui hästi vaikselt  seal olla võimalik üsna lähedalt vaadata. Nad on loomulikult hästi tähelepanelikud  ja ettevaatlikud linnud, aga suures parves olles on,  on nendele nagu lihtsam ligi pääseda, sest keegi valvab,  aga, aga teised siis saavad rahulikult oma asju ajada. Päev möödub siis nii-öelda põldudel toitumisega  ja siis õhtu eel kogunevad siis nendesse turvalistesse ööbimispaikadesse. Ja kui siis ühel hetkel Antakse signaal, inimene ei suuda seda tajuda,  aga linnud. Teavad seda ja tunnetavad, kui on õige aeg lahkuda. Kui vaadata näiteks rändeparvedes, siis kui nad lendavad  kurgede parved üle siis on kuulda sellist vaikset piiksumist. Ühelt poolt seal on koos nii täiskasvanud,  see tähendab need paarid, kes siis elavad üheskoos  ja üheskoos käivad ka talvitumas, kui ka nende lapsed,  kes siis piiksuvad. Ja, ja nii nad siis. Nii nad siis elavad oma oma elu. Ühelt poolt. Kusagil väga konkreetses paigas Eestimaal mõnes soos või,  või mõnes mõnel õõtsikul ja teiselt poolt Aafrikas,  kus nad siis talvituvad.
